aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Veel kord õigekirjast eesti keele riigieksamil

12. jaan. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Foto: Raivo Juurak

 

Vahetult enne jõule, kõigest neli kuud enne eesti keele riigieksamit, lahvatas meedias palju kriitikat saanud uudis, et eksami funktsionaalse lugemisoskuse osas on otsustatud loobuda õigekirja hindamisest. Eesti emakeele õpetajate selts reageeris otsuse peatamiseks kohe oma pöördumisega. 9. jaanuaril sai selts SA Innovelt vastuse, kus on kirjas, et sel aastal hindamispõhimõtteid ei muudeta ning hindamise aja- ja asjakohasemaks muutmise töö jätkub. Õpetajate Leht uuris, mis selle otsuse tingis, milline on õpetajate seisukoht ja miks neid kavandatud muudatuse tegemisse ei kaasatud.

 


Kaja Sarapuu: „Tundub, nagu ei nähtaks enam puude taga metsa”

 

Kaja Sarapuu.

Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu, kui selts ei oleks reageerinud, olekski see muudatus jõustunud.

Arvata võib. See ongi asja juures kõige ehmatavam. Nagu ka see, et niisugune otsus tehakse teatavaks neli kuud enne eksamit. Pöördusime Innove poole, et oleme muudatuse vastu. Piltlikult öeldes tundub mulle, nagu ei nähtaks enam puude taga metsa. Igaüks ajab oma asja, nägemata üldist pilti. Millise sõnumi me sellega anname, kui ei kontrolli eesti keele eksamil enam eesti keele õigekirja?! Siis see pole enam eesti keele eksam. Eesti keele staatus on kirjas meie põhiseaduses, me peame olema eesti keele eest väljas.

Teine asi, mis teeb kurvaks ja mida on ka varem juhtunud, on see, et muudatusi ei osata teha. Juba idee algusfaasis tuleb asjaosalistega kontakteeruda. Emakeeleõpetajate selts on just see huvirühm, kellega ühendust võtta ja kelle kaudu seisukohti koguda, enne millegi muutmist. Mäletan, et kui me aasta tagasi ministeeriumi ja Innove esindajatega kohtusime, tuli see teema jutuks. Meie seisukoht oli, et nii ei tohi teha. Me ei kujuta praegu ette, mida see endaga võib kaasa tuua ja kuidas õpilaste õigekirjaoskust ja motivatsiooni mõjutada. Kas keegi meist kümme aastat tagasi uuele eksamile üle minnes oskas ette näha, et ühel hetkel leiab tähtis komisjon: eesti keele eksamil pole õigekirjaoskust vaja hinnata? Enne kui midagi muuta, tuleb põhjalikult uurida, mida see paremaks teeb.

Avalikkus reageeris sellele mõttele väga kriitiliselt.

Jah, hea meel on, et ka paljud hoopis teiste erialade inimesed on meid toetanud. Seltsi on helistatud, kirjutatud, ma ei ole sellist tuge kunagi varem kogenud. Kohati tundus, justkui oleks meie selja taha koondunud kogu rahvas.

Kuidas teile nende muudatuste vajalikkust põhjendati?

Just nii, nagu meediaski on välja toodud: et eksam oleks valiidne, peab üks ülesanne mõõtma ühte oskust. Samas on punktisumma, mille õpilane õigekirjavigade tõttu lugemisosas kaotab, nii väike, et see ei tohiks olla põhjus, mille pärast tülli minna. Eesti keele eksamil tuleb hinnata korrektset eesti keelt.

Tundubki, et alustame hoopis valest otsast – pigem tuleks mõelda eesti keele õpetamise metoodikate rikastamise peale, neid võiks tõesti rohkem olla. Oleme jäänud vanasse kinni, põlvest põlve õpitakse samamoodi. Samuti on osaoskuste tasakaal läinud paigast ära. Koolides paljundatakse meeletul hulgal tekste ja lugemismaterjale ning harjutatakse tekstidest arusaamist, sest seda eksamil nõutakse. Oluliselt vähem on arutelu, analüüsi, suulist vastamist ja klassikirjandi kirjutamist. Ka kodudes arutletakse omavahel üha vähem. Peaksime mõtlema sellele, milliseid inimesi me kasvatame.

Õpetajad on öelnud, et eesti keele ja kirjanduse tunde pole piisavalt ja õpilaste tase on väga erinev. Ehk olekski tulemuslikum õpetada eesti keelt rühmades?

Rühmades õpetamise kohta esitas selts oma ettepanekud juba üle kümne aasta tagasi. See on täiesti võimalik, õpperühmade suurus on kooli otsustada. Arvan, et igas koolis võiks alates esimesest klassist olla õpioskuste tund. Oleme hädas, et õpilased ei oska õppida. Eesti keele ja kirjanduse tundide arv on tõepoolest aja jooksul vähenenud. Praegu peame hoidma kinni sellest, mis meil on, ja lootma, et see rohkem ei väheneks. Õpilase tööpäev on päris pikk, rohkem ei raatsi talle koormust juurde panna. Üks võimalus on õpetajatel teha koostööd. Kui tuli uus õppekava, tähtsustati üha rohkem õppeainete lõimingut, kuid sellekohast õppevara ei ole. Ka õppeainete lõimimise on ministeerium suures osas pannud õpetajate peale, kellel pole paraku selle jaoks aega, eesti keele õpetajad on eriti koormatud.

Mis edasi saab?

9. jaanuaril saime SA Innovelt vastuse, kus on kirjas, et selle aasta riigieksamil hinnatakse lugemisülesannete vastustes õigekeelsust endiselt eraldi aspektina, ent eksami kõigi osaoskuste hindamise täpsemaks ning aja- ja asjakohasemaks muutmiseks arutelu jätkub. Innove kodulehele oli eksami endine eristuskiri tagasi pandud juba varem. Meie seisukoht on, et sellisel kujul seda muudatust teha ei tohi, pigem töötada välja täiesti uus küpsuseksam.

 


Pille Reins: „Hindamisloogikat puudutav idee sai meedias algsest hoopis erineva tähenduse”

 

Pille Reins.

SA Innove eesti keele peaspetsialist ja riigieksamit ettevalmistava komisjoni esimees Pille Reins, miks oli vaja nii äkki riigieksami lugemisosa hindamiskriteeriume muuta?

Seda teemat on arutatud juba pikemat aega, kuna riigieksami üks eesmärk on anda õpilasele, õpetajale, koolipidajale võimalikult objektiivset tagasisidet. Arutelu aluseks on olnud hindajate tagasi­side, eksamite statistika ja analüüsid, ekspertide arvamused ning uuringud, teiste seas ka Tallinna ja Tartu ülikooli korraldatud tudengite funktsionaalse keeleoskuse uuringud 2010. ja 2015. aastal, kust selgus, et gümnaasiumilõpetanute õigekeeleoskuse tase on kõrgem kui funktsionaalse lugemisoskuse tase ja see pole muutunud, kuigi on rakendunud uus õppekava.

Tartu ülikooli keeleteadlased analüüsisid 2016. aastal eesti keele riigieksami eristuskirja ja ülesandeid ning tõid probleemina välja, et lugemisosa mõõdab lugemisoskuse kõrval ka kirjutamisoskust, mida see teha ei tohiks. Õigekirja tuleb mõõta kirjutamisosas. Lugemisosa ülesannete eesmärk on selgitada välja, kui hästi õpilane teksti mõistab, ja just seda tulekski seal mõõta. Vastasel juhul muutub küsitavaks eksami valiidsus ja tulemused, mille põhjal järeldusi tehakse, ei ole adekvaatsed. Keeleeksperdid pidasidki silmas seda, et lugemisoskuse osas ei peaks õigekirja eraldi hindama. Lugemisülesannete hindamisel arvestatakse lisaks õigekeelevigadele kõiki vastuse arusaadavust mõjutavaid vigu, näiteks lausestus- ja sõnastusvigu. Kõik vead mõjutavad tulemust ja mõttekas on hinnata vastuse sisu õigsust ja keelelist korrektsust koos, teisisõnu vastust kui tervikut.

Kuna sellisele järeldusele tuldi, korraldas haridus- ja teadusministeerium aasta tagasi laiapõhjalise arutelu, kus osalesid nii eksami koostajad-korraldajad Innovest, Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli keeleteadlased, õppekava koostajad, samuti Eesti emakeeleõpetajate seltsi esindajad.

Emakeeleõpetajate seltsi kuuluvad õpetajad kinnitavad, et nad ei ole seda mõtet kunagi pooldanud.

Haridusministeeriumis toimunud arutelul nad vastuväiteid otseselt ei esitanud ja seal arutati väga konkreetselt, et selle muudatuse saaks teha eksami ja hindamise aluseid muutmata. Arutati ka, millal sellisel viisil hindamine võiks rakenduda. Otsust küll ei protokollitud, kuid koosoleku kokkuvõte, mis meieni jõudis, oli vormistatud ühise ettepanekuna.

Ometi vallandus muudatusest kuuldes meedias üsna üksmeelne pahameel.

Olen ajakirjandusest lugenud ja kuulnud ka õpetajatelt mitmesuguseid arvamusi. Kuigi muudatus puudutas eksami hindamisloogikat, sai see meedias algsest ideest hoopis erineva tähenduse ja võimenduse. Kahetsusväärselt jäi kõlama väide, et õigekirjaoskus ei ole riigieksami korraldajate ja koostajate jaoks enam oluline. Nii see kindlasti ei ole. Korrektne keelekasutus on olnud ja on ka edaspidi eesti keele riigieksamil väga tähtis.

Olen nõus, et sisuline arutelu jäi pinnapealseks ja kommunikatsioon oli vähene. Kahel viimasel nädalal olen kohtunud umbes 150 eesti keele õpetajaga ja selgitusi jaganud. Kui olen lugemis­ülesannete hindamise sisulist poolt selgitanud, on nad suhtunud plaanitud muudatusse mõistvalt ja mõned õpetajad on öelnud, et pooldaksid seda.

Kas muudatuse üks eesmärk on parandada eksamitulemusi?

Ei, seda kindlasti mitte, see muudatus ei parandaks eksamitulemusi, vaid teeks andmed täpsemaks. Praegu võib juhtuda, et lugemisoskuse osas madalama tulemuse saanud õpilane mõistab teksti paremini kui tänu heale õigekirja valdamisele parema tulemuse saanud õpilane.

Lugemisosa 40-punktilisest tulemusest moodustab 15–20% õigekeelsus, ülejäänud punktid saab eksaminand tekstimõistmise eest. Sisuliselt tekib olukord, kus õpilastel, kes saavad teksti mõistmise eest maksimumi ehk 32 või 34 punkti ja kaotavad punkte õigekirja tõttu, puudub võimalus saada lugemisoskuse eest maksimumtulemust. Teine probleem on, et ühtegi punkti ei saa iga vastuse õigekeelsuse eest nii see õpilane, kes on teinud kolm kergema kaaluga viga, kui ka õpilane, kes on teinud kümme viga. Eksaminand kaotab ühe punkti, kui ta teeb näiteks ühe vea. Mõnikord võib viga olla vaieldav või kergema kaaluga.

Aasta-aastalt on Eesti koolides rohkem õpilasi, kelle kodune keel ei ole eesti keel, aga kes on väga tublid. Peale on kasvamas terve põlvkond keelekümblusõpilasi, kes mõistavad teksti hästi, aga ei oska ülesannete vastuseid õigekeelsusvigadeta kirja panna. Neil puudub võimalus saada tekstimõistmise osas maksimumilähedast tulemust. Üha rohkem on koolides ka HEV-õpilasi ja keskendumisraskustega lapsi, kellel võib õigekirjaga probleeme tekkida.

Ehk tuleks teha hoopis uus eksam?

Ilmselt tuleb analüüsida, kas praegune hindamismetoodika on aja- ja asjakohane. Palju oleneb ju sellest, millised meetodid keeleoskuse mõõtmiseks valida. Lugemisoskust võib mõõta ka valikvastustega küsimustega ja nende ülesannete puhul on välistatud õigekirja hindamine. Praegu on lugemisoskuse mõõtmiseks valitud avatud vastusega ülesanded, mis tekitavad võimaluse, et õpilane teeb vastuste kirjutamisel ka õigekirjavigu. Kogu see temaatika ongi arutelude küsimus. Ülikoolide esindajad on toonud välja ka kirjandi puudused ja kuna koolides pööratakse kõige rohkem tähelepanu kirjandi kirjutamisele, siis ei saa üliõpilased akadeemiliste žanrite loomisega hakkama. Eesti keele riigieksami teemal on vaja arutelusid jätkata ja praegune riigieksam vajab ka põhjalikumat uuringut.

Kui levinud praktika on anda riigieksami muudatustest teada neli kuud enne selle toimumist?

Eristuskiri valmibki harilikult sügisel. Emakeeleõpetuses ei muudaks vastuste tervikuna hindamine midagi. Õpilastelt nõutakse ikka korrektses kirjakeeles vastamist. Mida selgem ja veatum vastus, seda parema tulemuse ta saab. Sellega olen nõus, et õpetajaid oleks pidanud varem teavitama. Tekkinud olukorras oli mõistlik astuda samm tagasi ja seda Innove koostöös HTM-iga ka tegi.

Miks neid arutelusid varem ei peetud?

Hindamise üksikasjadega seotud küsimusi on hindajatega arutatud igal aastal. Lugemisosas õigekeelsuse hindamisest tulenev probleem toodi üheselt välja 2016. aastal. Mis puudutab eksami koostamist, siis kaasamine on kindlasti vajalik. Teisalt tuleb mõista, et eksami koostamine on protsess, mis lähtub õppekavast ja teatud nõuetest, mis on kirjas eksami korraldust reguleerivas määruses. Seetõttu saab õpetajaid ja eksperte laiemalt kaasata teatud etappideni. Mingist hetkest alates ei saa see aga olla väga laia ringi või koguni avaliku arutelu küsimus. Seda nii eksamile seatud ootuste kui ka eksami konfidentsiaalsusnõuete tõttu.

 


Martin Ehala: „Eksami iga osa peab hindama ühte konkreetset osaoskust”

 

Martin Ehala.

Mis on tähtsam, hindamise usaldusväärsus või eesti keele korrektne valdamine?

Mõlemad on olulised. Hindamine peab andma ülevaate sellest, mida õpilane oskab: üks hinne väljendagu seda, kuidas ta teksti mõistab, teine, kuidas ta kirjakeelt valdab, kolmas, kuidas ta oskab tekste koostada, neljas, kuidas ta end suuliselt väljendab. Eksami iga osa peaks hindama ühte konkreetset osaoskust. See on eksami valiidsuse puhul oluline kriteerium. Sellest lähtuvalt on täiesti mõistetav, miks ei ole mõistlik hinnata ühe hindega mitut osaoskust, sest nii ei paista välja, kui palju punkte õpilane ühe või teise oskuse eest saab. Kui tahame tekstimõistmise harjutuse juures hinnata ka õigekirja, peamegi panema kaks eraldi hinnet. Kirjakeele valdamine on nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava oluline õppe-eesmärk ning õpilase õigekirja ja kirjakeelsuse taset tuleks samuti hinnata. On palju viise, kuidas seda teha.

Kui head tagasisidet praegune eksam õpilase oskuste kohta annab?

Olen veendunud, et eksamit tuleb edasi arendada. Plaanis oligi muuta hindamine selliseks, et paistaks läbi, mille eest hinne on saadud. Leian, et see on õige lähenemine. Aga kuna seda ei osatud õigesti kommunikeerida, sai avalikkus sellest aru nii, et õigekiri ei ole enam oluline. Selle muudatuse rakendamine õigekirja hindamise osakaalu oluliselt ei vähendaks, teisalt teadmine, et õigekirja reeglitega ei pea arvestama, õpimotivatsiooni kahtlemata ei suurenda. Kergesti võidakse teha järeldus, et enam ei peagi reeglitega arvestama, sest keegi ei kontrolli.

Kui lugemisoskuse osas õigekirja mitte hinnata, kas ei peaks eksami osaks olema ka etteütlus?

Kardan, et see tekitaks olukorra, et liiga palju tähelepanu läheb vormile. Meie metoodikutena tahaksime, et emakeeleõpetus ei oleks nii tugevalt vormikeskne, vaid et tähtsamal kohal oleks funktsionaalse keeleoskuse arendamine: teksti mõistmine ja koostamine, suuline ja kirjalik eneseväljendus. Vorm on selle eeldus. Et end korrektselt väljendada ja tekste mõista, peab inimene mõistagi kirjakeelt valdama.

Kuidas suhtute sellesse, kui tundides harjutatakse ja treenitaksegi peaasjalikult tekstide mõistmist?

Selles ei ole mingit kahtlust, et eksami vorm mõjutab kõiki – õpilasi, õpetajaid lapsevanemaid –, sest eksamitulemus on ülikooli saamiseks oluline. Olgu eksamivorm milline tahes, igal juhul hakkab see mõjutama õpetust koolis. Seetõttu on riigieksami sisu väljatöötamine väga vastutusrikas ja keerukas ülesanne. Eksam peab olema piisavalt avar, et selleks poleks võimalik valmistuda üksnes ühte tüüpi ülesandeid korrates ja lõpmatult drillides eesmärgiga saada hea hinne.

Kuidas eksamiga edasi minna?

Tuleb jätkata eksami arendamist nii, et see võimaldaks objektiivselt hinnata nii õpilase kirjakeelenormide tundmise taset kui ka teisi oskusi: teksti mõistmist ja kirjalikku eneseväljendust. Seejuures tuleb anda selge sõnum, et õigekiri pole muutunud kõrvaliseks nähtuseks. Usun, et juhtunust õpiti.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Milliseid mõtteid eksamikorraldajate otsus tekitas?

 

Piret Järvela.

Piret Järvela, Tallinna Lilleküla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

2011. aastal, kui otsustati kirjandist loobuda, olin emakeeleõpetajate seltsi juht ja kuulusin ka uut eksamit ettevalmistavasse komisjoni. Olin lõpuni uue eksami vastu, aga leidsime tookord siiski kompromissi. Mäletan täpselt nende inimeste nimesid ja nägusid, kes tagusid endale vastu rinda ja kinnitasid, et kunagi ei juhtu seda, et eesti keele eksamil enam õigekirja ei arvestata. Ometi nii juhtus.

Kõige hirmutavam on, et nii põhimõttelisest muudatusest said õpetajad teada meedia kaudu. Mitte keegi ei olnud tegevõpetajatega otsust läbi arutanud ega selgitanud, mis kaalutlustel ei peeta eesti keele riigieksamil enam vajalikuks hinnata õigekirja. Ja seda Eesti 100. sünnipäeva aastal!

Mis on selle muudatuse eesmärk? Kas tõsta kunstlikult riigieksami keskmist hinnet? Või teadvustada ühiskonnale, et gümnaasiumiharidus ei eeldagi õigekirjaoskust? Sel juhul oleks huvitav teada, kuidas suhtuvad sellesse ülikoolid, kes juba praegu heidavad ette gümnaasiumilõpetajate kesist kirjutamisoskust.

Ollakse vist harjunud, et õpetaja neelab kõik alla. Ehkki aastaid tagasi lepiti kokku, et enne uut eksamitüüpi ei kehtestata, kui on loodud ka õppevara, alustasime ilma ühegi õpikuta. Eesti riik tegutseb nagu ikka – kõigepealt võetakse otsus vastu, õpetajad tehku, mis tahavad.

Õpetajad näevad koolis kurja vaeva, et kõne- ja kirjakeele piir ei kaoks, kogu meediaruum on halba keelekasutust täis. Arvan, et eeskätt kirjanduse tunde peaks olema praegusest rohkem. Kui meil oleks rohkem aega tegelda väärtkirjandusega, aitaks see arendada keelt ja mõtlemisoskust, rikastada sõnavara, rääkimata mõjust väärtuskasvatusele. Eksamitöö, mis sisaldab eri valdkondade tekste ja kus on üha rohkem graafikuid, ei kontrolligi ainult eesti keele oskust. Riigieksamiks valmistumine eeldab õpilastelt nii graafikute lugemist kui ka eri keeletasandite mõistmist ning on muutunud pigem aineüleseks. Eksamitöö hindamine aga on muutunud varasemast läbipaistmatumaks – parandajad ei tohi tööle kirjutada ühtegi märget.

Muret teeb, et isegi kui niisugust muudatust mitte kunagi ei tehta, on ühiskonnale siiski edastatud signaal, et eesti keel ei ole väärtuslik. Eesti keel on põhiseadusega meie riigikeel ning ei saa olla ühtki põhjendust, et seda ei peaks õigesti rääkima ja kirjutama. Tahaksin teada, miks korraldajad riigieksamiga seotud muudatusi ette valmistades ei astunud dialoogi eesti keele ja kirjanduse õpetajatega.

 

Ave Oja.

Ave Oja, Kose gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Leian, et eesti keele riigieksamil tuleb nii tekstimõistmise kui ka kirjutamisoskuse osa hindamisel lähtuda ühesugustest kriteeriumidest, sest eksam on üks tervik. Vastasel juhul võiks korraldada kaks eksamit eri päevadel ja nimetadagi neid funktsionaalse lugemisoskuse eksamiks ja kirjutamisoskuse eksamiks.

Kui õpilane on astunud 10. klassi, on tal õigus teada, mis toimuma hakkab ja millised on reeglid ning kokkulepped 12. klassi lõpetamiseni ja riigieksamiteni välja, see peaks olema iseenesestmõistetav. Niisamuti peaks õpetajale teada olema, mis alustel õpilast hinnatakse. Riigieksamiks õpilasi ette valmistav õpetaja peab olema kursis samade hindamisparameetritega, mida kasutavad eksamitööde hindajad.

Olen mõelnud, kuhu me niiviisi jõuame, kui latti pidevalt allapoole laseme. Riigieksam on seda juba märkamatult langetama hakanud. Kui enne unustas õpilane pealkirja kirjutamata, kaotas ta viis punkti, nüüd kaotab ainult ühe. Stiilivigade arvu ei loeta enam ammu. Kui jätta nüüd lisaks lugemisosas õigekirjavead märkamata, tõuseks küll nõrgemate õpilaste eksamitulemus, aga kellele seda vaja on?!

Olen töötanud õpetajana üle 30 aasta ja võin öelda, et uue eksamiga õpilaste eksamitulemused mingil määral paranesid. Samas, kui vanasti võis leida ka mõne niisuguse kirjandi, mida oli huvitav lugeda, siis sellist ei kirjuta enam ka kõige tublimad õpilased. Sellest ajast, kui oleme keskendunud lühivormidele, on kirjutised muutunud pealiskaudseks ja üheülbaliseks. Kaheosaline eksam hajutab keskendumisvõimet ning soodustabki probleemi pealiskaudset avamist ja üldsõnalisust. Midagi on selle eksamivormiga täiesti nässu läinud.

 

Lilian Aun.

Lilian Aun, Jakob Westholmi gümnaasiumi eesti keele õpetaja, Tallinna õpetajate maja aineühenduse „Eesti keel eesti koolis” juhataja:

Ühtegi putru ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Esmalt tuleb olla õpilaste suhtes aus. Gümnasist peaks kümnendasse klassi astudes teadma, mis teda ees ootab. Sellised välkotsused ei saa sündida üleöö. Kui me kogu aeg midagi muudame ja uudame, teeb see elu väga närviliseks. Võib-olla meie, õpetajad, oskame võtta asju rahulikumalt, aga õpilastele lisapingeid tekitada ei tohiks. Tahaks, et neil oleks närvipinget vähem, sest õpilaste elu on niigi stressirohke. Seda, mis saama hakkab, küsivad nad loomulikult kõigepealt oma õpetajalt, aga meie ei ole otsustajad.

Eesti keele riigieksamiga seotud uudis tekitas aasta lõpus küll paraja paanika. See teema ärritas nii värskeid koolilõpetajaid kui ka neid, kes kooli ammu lõpetanud. Oleme eesti keele püsimise nimel vaeva näinud ja muretseme jätkuvalt, mida toob tulevik.

Haridus on valdkond, kus kõik tahavad sõna sekka öelda ja arvamust avaldada. Enne kui selliste otsustega välja tulla, peaks neid üldsusele argumenteeritult põhjendama.

Riigieksamiga tuleb edasi tegelda ja leppida kokku, mida me saavutada tahame ja millisesse suunda liikuma hakkame. Emakeele õpetajate selts on alati püüdnud nendes asjades kaasa rääkida ja oma seisukohti avaldada, kuid õpetajate arvamust pole tihtipeale kuulda võetud.

Kahtlemata võiks arvestada nende noortega, kelle emakeel pole eesti keel. Minugi õpilaste seas on olnud vene peredest lapsi, kes on väga tublid ja teinud tohutult tööd. Neid võiks tõesti riigieksamil teistel alustel hinnata.

Meie keeleruum aina mitmekesistub. Küsimus, kuidas edasi, ootab vastust. Aga vastus peab olema arukas ja argumenteeritud, meie emakeelt hoidev ja väärtustav.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!