KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

99,9 protsendil juhtudest on turvakeskusesse jõudnud lapsed probleemsest kodust

18. veebr. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Priit Siig on Tallinna laste turvakeskust juhtinud 2011. aastast. Foto: Tiina Vapper

 

Tallinna laste turvakeskuse üks sihtgrupp on käitumisraskuste ja sõltuvusprobleemidega alaealised. Keskuse juhataja Priit Siig ütleb, et tegu pole kinnise asutusega, kuhu lapsed saadetakse karistust kandma, vaid see on koht, kuhu nad tulevad tuge ja abi saama.

 

Priit Siig, millal ja mis põhjusel see asutus tekkis?

Kuna Eesti Vabariigi algusaastatel tekkis probleem tänavalastega, loodi 1993. aastal Lillekülla laste turvakodu, mis ongi kõige vanem turvakodu Tallinnas. Et sinna sattus üha sagedamini ka meelemürke ja alkoholi tarbivaid noorukeid, avati 2000. aastal Nõmme teel lisaks 14-kohaline turvakeskus käitumisraskuste ning alko-, narko- ja toksikomaania probleemidega lastele. Praeguseks on siin 48 kohta: kaks 12-kohalist osakonda tüdrukutele ja kaks poistele.

Kas 48 kohast piisab?

Igal aastal jääb väike järjekord ka ukse taha. Programm algab augustis, aga kohad broneeritakse palju varem. Juba praegu on sügisel algavasse programmi poiste üksusesse 24 kohale 20 suunamist. Kõige akuutsemad juhtumid, mille puhul tuleb kiiresti sekkuda, saavad teenusele esmajärjekorras.

Kes lapsed turvakeskusesse suunab?

Tallinna linnaosade sotsiaalhoolekande osakondade lastekaitsetöötajad. Mõnikord pöördub nende poole pere ise, kui laps tarvitab keelatud aineid, ei käi koolis ega ööbi kodus ning vanemad ei saa temaga enam ise hakkama. Vahel võtab lastekaitsega ühendust politsei, kui avastab hooletusse jäetud lapse. Ka koolidest antakse probleemsetest lastest teada. Kui leiab kinnitust, et laps vajab tuge kontrollitud režiimiga keskkonnas, suunatakse ta meile. Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse psühhiaatria­kliinikus tehakse igale lapsele eelnevalt psühhiaatriline ekspertiis, pannakse diagnoos ja määratakse vajalik ravi. Üle poole siin viibivatest lastest saab ravimeid ja käib psühhiaatri vastuvõtul.

Mis vanuses lapsed siia satuvad?

Keskmine vanus on 14–16, kõige nooremad on 10–12-aastased. Mõni aasta tagasi võtsime vastu kaheksa-aastase poisi Mustamäelt, kes elas koos vanemate sõpradega tõelist tänavaelu: poevargused, sigaretid, alkohol, kanep olid igapäevane asi. See on ekstreemne näide, aga ka uuringud näitavad, et Eesti lapsed tarvitavad järjest rohkem alkoholi ja alustavad üha nooremalt. Tervise arengu instituudi mõne aasta tagusest uuringust selgus, et iga kolmas 11-aastane on alkoholi proovinud ja iga kolmas 13-aastane olnud purjus. Samuti on laste seas suurenenud kanepi, sünteetiliste uimastite, nagu amfetamiin, ecstasy ja muude klubidroogide tarvitamine. Isegi fentanüül, mis algselt oli pigem staažikate narkomaanide aine, on nüüd alaealisteni jõudnud. Lisaks levivad noorte seas uued tundmatud ained.

Ka meie keskusesse on jõudnud neid, kes on juba 14–15-aastaselt süstimisega eksperimenteerinud. Ühest küljest tehakse seda kaaslaste mõjul, kuid 99,9% juhtudest näeme, et nende laste probleemide põhjus on kodus, kus peresuhted on sageli katkised, valitsevad vaesus ja perevägivald. Lastel ei ole vanematega usalduslikku ja lähedast suhet ning selle otsimine mujalt ongi põhjus, miks nad halba seltskonda jõuavad.

Kui kaua programm kestab?

Üks kooliaasta, septembrist juunini. Selle aja jooksul töötavad psühholoogid mitte ainult lapse, vaid ka tema perega. Lisaks toimuvad vanemlike oskuste koolitused nii eesti kui ka vene keeles. Tihti löövad lapsevanemad käega, sest tunnevad, et nad ei tule toime. See, et teistel on sarnased probleemid, annab jõudu edasi võidelda lapse elu korda saamise nimel.

Kas lapsed elavad kogu selle aja siin?

Jah, aga see ei ole kinnine asutus, kuhu tullakse karistust kandma, vaid hoolekandeasutus, kuhu nad tulevad abi saama. Viimastel aastatel oleme oma kodukorda ja režiimi oluliselt paindlikumaks ja avatumaks muutnud. Juba pärast kahe-kolme kuu pikkust kohanemisperioodi hakkavad lapsed koos meie töötajatega nädalavahetustel territooriumilt väljas käima – kinos, loomaaias, näitustel, muuseumis, väljasõitudel. Need, kes hästi käituvad ja kodukorrast kinni peavad, võivad hakata ka kodus käima. Poole programmi pealt tekibki osal lastest avatud programmi võimalus. See tähendab, et osaletakse õppetöös ja huvitegevuses ning pärast õhtusööki võib minna koju, et tulla järgmisel hommikul õppetöö ajaks tagasi. Sellest aastast ongi meil üks poiste ja üks tüdrukute osakond avatud iseloomuga.

Kas seda ohtu ei ole, et noored usaldust kuritarvitavad?

On olnud juhuseid, et ei tulda kokkulepitud ajal tagasi, aga enamasti nad alt ei vea, sest teavad, et muidu kaob võimalus kodus käia. Meie kogemus näitab, et mida vähem on lapsel hirme ning mida rohkem teda mõista ja toetada, seda meelsamini on ta valmis koostööd tegema. Need muutused on toimunud viimase viie aasta jooksul, kusjuures paradoksaalsel kombel oli siis, kui reeglid olid väga ranged, salajast kirjavahetust ja suhtlemist sõpradega mitu korda rohkem kui praegu. Jõumeetodid ja väga karmid piirangud ei anna head tulemust.

Pealegi on üks poiste ja üks tüdrukute osakond kinnisema režiimiga. Seal on keerulisemate lugudega lapsed, kelle liikumisvabadust ong mingi aja jooksul vaja piirata. Kui laps käitub ennast kahjustavalt, on suitsiidne või tal on tõsine sõltuvus- või käitumishäire, on algusperioodil kinnine režiim vajalik. Niipea kui olukord on kontrolli all, saab ta hakata kodus käima.

Kas kümne kuuga on võimalik last aidata?

Sageli ei jõua me kõiki lapse muresid selle aja jooksul ära lahendada, mistõttu meil on üha rohkem n-ö korduvkliente. Seesama poiss, kes sattus siia kaheksa-aastasena, on praegu 11 ja osaleb programmis kolmandat korda. Tema puhul on näha suuri muutusi. Esimesel aastal polnud ta absoluutselt motiveeritud, praegu käib kenasti koolis. Kõige tähtsam on see, et ta ise soovis programmi tagasi tulla, kuna koges siin turvatunnet, mida tal kodus ei ole kunagi olnud. Lapsi, kes tahavad programmi tagasi tulla, on olnud teisigi. Võime teha lapsega imet, aga kui ta läheb tagasi keskkonda, kus ei ole midagi muutunud, tuleb tagasilangus kiiresti. Seepärast oleme andnud lastele, kes seda soovivad, võimaluse osaleda programmis rohkem kui üks kord, et ta kasvaks kriitilisest east välja.

Mis sel juhul saab, kui pere ei muutugi?

Eriti raskete lugude puhul ei saagi laps koju tagasi minna. Siin tekib tal usalduslik suhe psühholoogi ja kasvatajatega ja on tulnud välja asju, millest tuleb teatada lastekaitsesse ja politseisse. Näiteks on selgunud, et narkodiilerist lapsevanem on ise oma 13- aastasele tütrele narkootikume andnud ja üritanud neid talle ka siia tuua. On olnud vanemaid, kes oma alaealisi tütreid on prostituutideks kupeldanud jne. Need on äärmuslikud juhtumid, millega on kaasnenud vanemlikke õiguste piiramine. Kõige keerulisemad juhtumid on need, kus vanemad on ise samuti pärit perest, kus ei tuntud laste käekäigu vastu huvi või neid väärkoheldi. Seda nõiaringi murda ongi meie töös kõige raskem.

Kui palju inimesi nende lastega turvakeskuses tegeleb?

Nelja maja peale on meil neli psühholoogi ja seitse sotsiaalpedagoogi, kes otseselt töötavad lastega. Iga päev on rühmas kohal kaks inimest. Üksuste tööd juhivad ja võrgustikega suhtlemist koordineerivad kaks üksuste juhti, samuti vanemsotsiaalpedagoog. Lisaks muu personal, kokku üle 80 inimese.

Kas töötajaid on keeruline leida?

Sel aastal on ühes poiste ja ühes tüdrukute osakonnas hästi keerulised lapsed, paar töötajat on isegi töölt lahkunud. Aga meil on olemas ka raudvara, inimesed, kes on siin töötanud algusaastatest peale ning kes aitavad uusi kolleege koolitada ja töösse sisse elada. Keskkond on läbipõlemiseks soodne ja et seda ei juhtuks, toetame neid koolituste ja supervisioonidega. Selleks tööks ükski kool inimesi spetsiaalselt ette ei valmista. Tuleb endale ise koolitusi leida, samuti uimastiturul toimuvaga kursis olla. See on elukestev õpe.

Milline on päevaplaan?

Äratus, hügieenitoimingud, oma toa koristamine, võimlemine, hommikusöök, kella poole üheksast kaheni koolitunnid. Eesti lastele käivad meie majas tunde andmas Ristiku põhikooli ja vene lastele Karjamaa kooli õpetajad, õppetöö toimub väikeklassides. Pärast lõunat on vaikne tund ja huvitegevus, kokkulepitud ajal korraldavad psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid rühma­arutelusid. Õhtul tehakse kodutöid ja on vaba aeg, mil lapsed saavad ka telekat vaadata ning sotsiaalmeedias suhelda.

Mis juhtub, kui keegi reeglite vastu eksib?

Kui keegi rikub kodukorda või käitub pahatahtlikult, kaotab ta mingid hüved – keelame tal arvuti kasutamise, teleka vaatamise või jääb kodukülastus vahele.

Ühtlasi kasutame motiveerivat punktisüsteemi, mis tähendab, et igal õhtul annavad nii lapsed kui ka töötajad möödunud päevale tagasisidet. Lapse õppetöös osalemist, hügieeni, hoolsust ja käitumist hinnatakse teatud arvu punktidega, millest sõltub nii üritustel ja väljasõitudel osalemine kui ka kodus käimine.

Kas oskate öelda, kuidas teistes riikides sellised keskused töötavad?

Eelmisel kevadel käisin Poolas, kus on tohutult palju erikoole. Mulle jäi mulje, et oleme neist mõnes asjas ees. Kaks aastat tagasi olin Norras, kus taolise sihtgrupiga tegelevad multifunktsionaalsed keskused. Lapsi on ühes keskuses kuus kuni kaheksa ja nendega töötab pooleaastase programmi jooksul 35 inimest. Töö on tohutult intensiivne ja hõlmab kõike, alates õppetööst ja pereteraapiast, lõpetades huvitegevuse ja kõikvõimalike programmidega. Isegi rikka Norra riigi jaoks on see väga kulukas, aga eduprotsent 90 avaldab muljet.

Kui suur on see eduprotsent Eestis?

Väga ümmarguselt öeldes umbes 50, mis on meie tingimustes hea tulemus. Saame programmis viibinute kohta infot ühe õppeaasta jooksul, kuni nad käivad järelhoolduses. Pikemaajalist statistikat kahjuks pole.

Kas nõustute, et riskilaste aitamiseks on loodud mitmeid programme, aga see abi on killustunud?

Meie keskuse kogemuse põhjal saan öelda, et multidimensionaalse pere­teraapia programm toimib hästi. Samas olen nõus, et paljud Norra raha toel pakutavad teenused on projektipõhised ja kindlust nende jätkusuutlikkuse osas praegu pole. Leian, et selline keskus nagu meie oma peaks olema Eesti igas piirkonnas.

Mis on teie arvates nende laste aitamisel kõige tulemuslikum?

Olen veendunud, et alustada tuleb perest ning märgata ja ennetada probleeme juba varakult. Ennetamine on alati tulemuslikum kui tagajärgedega tegelemine. Lapsevanemad peavad teadma, kus ja kellega nende laps viibib ning mida ta vabal ajal teeb. Palju on toodud eeskujuks Islandit, kus paarkümmend aastat tagasi muutus noorsoo alkoholi ja uimastite tarvitamise probleem nii kriitiliseks, et riik pidi otsustavalt sekkuma. Huvitegevus muudeti kõigile tasuta kättesaadavaks, pöörati palju tähelepanu peredele. Tulemused olid müstilised – alaealiste alkoholi ja sõltuvusainete tarvitamine vähenes mitu korda. Selliseid eeskujusid on mõistlik järgida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!