KULTUUR
ÕPL tellimine
aasta õpetaja gala
SEIKLUS

Ameerika lätlane kirjutab kadunud eesti hõimule aabitsat

9. veebr. 2018 Hannes Korjus tõlkija - Kommenteeri artiklit

Ameeriklase Uldis Balodise kirg on kaduvate või juba kadunud keelte uurimine.

Ameerikas elav läti päritolu filoloog Uldis Balodis, kes uurib kaduvaid ja kadunud keeli, on saanud kaante vahele Lätis elanud lutsi eesti hõimu sõnaraamatu.

Hiljaaegu kirjutas etnobioloog Raivo Kalle Sirbis (8.12.2017), et isegi kui inimene võib teada, kuidas kunagi mingit asja on tehtud, kuid ei ole seda teadmist või oskust kunagi kasutanud, toob see kaasa „unustamise võla” ehk me kaotame oskused, mis olid meie esivanematel. Ökoloogide hulgas tavateadmiseks saanud tarkus, et mõne liigi kadumine muudab kogu kooslust või hävitab selle ahelreaktsioonina, on kantav üle ka keelele: iga meie kõrvalt kaduv keel ahendab inimkonna maailmapilti.

Ka Ameerikas elav läti päritolu filoloog Uldis Balodis tegeleb kaduvate ja kadunud keeltega. Ta on uurinud Arizona ja Kalifornia põliselanikest indiaanlaste keeli, 2016. aastal ilmus talt Kalifornia ülikooli lingvistikasarjas 682-lehe­küljeline doktoriväitekiri yuki-indiaanlaste keelest (Yuki Grammar With Sketches of Huchnom and Coast Yuki). Samuti on tema huviorbiidis eesti hõim Kagu-Lätis, Ludza piirkonnas asunud lutsi maarahvas (ka lutsid, lutsi eestlased).

Unustatud eesti suguharu

Balodis on loonud lutsiteemalise veebilehe www.lutsimaa.lv, kust võib lugeda: „Võib tunduda veider mõelda Ludza-ümbruse alast, mis asub Kagu-Lätis, kui paigast, millel on Eestiga igivanad sidemed – Eesti asub sealt mitmetunnise sõidu kaugusel ning ükski keel, mida sinnapoole reisides kuulda võib, ei ole eesti keel.” Kuid tõesti, vähemalt paari viimase sajandi jooksul olid Ludza ümbruse alad koduks eesti soost inimestele, kes kõnelesid oma erilist lõunaeesti keele murrakut. 19. sajandi lõpus oli seal piirkonnas veel poolsada küla, kus võis seda kõnepruuki kuulda. Sajandite jooksul lõimus selle rahvakillu etniline eneseteadvus järjest enam naaberrahvaste, st lätlaste ja latgalite omaga.

Uldis Balodise Lutsi-aabitsa esikaas.

Keeleteadlase Lembit Vaba sõnade järgi püsis Lutsi lõunaeestilise keelesaarena balti asustuse keskel aastasadu, hääbudes 1970.−1980. aastate paiku. Seega on meil tegemist autohtoonsete ehk põliste eestlastega Läti pinnal.

Leivud ja lutsid on ainsad Lätis elanud põliseestlased. Lutside puhul on tähelepanu pööratud veel sellele, et Lutsi murre polnud nii „rikutud”, mis just nagu peaks tõestama lutside hilist saabumist võõrasse keele- ja kultuurikeskkonda. Lutside keele suurem „puhtus” seletub pigem Latgale etnilise mosaiiksuse ja mitmekultuurilisusega ning tõsiasjaga, et Ida-Lätis polnud pikka aega ühtki dominantset (prevaleerivat) keelt, mis oleks soodustanud ja kiirendanud enamuskeelde sulandumist.

Vene keel kujunes Latgales elavate etniliste rühmade vaheliseks suhtluskeeleks alles 19. sajandil. Oskar Kallas iseloomustas 1894. a lutside etnilist ja keelelist olukorda tabavalt: „rahvuste pudru seas elab meie Eesti rahva unustatud suguharu” (Emakeele Seltsi aastaraamat, 2010).

Praegu on Uldis Balodis Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professori, akadeemik Karl Pajusalu toetusel koostamas lutsi aabitsat, millele lisandub lutsi-läti-latgali-eesti-inglise-saksa-liivi sõnaraamat.

Uldis Balodis räägib ise, et oli Arizona osariigi pealinnas Phoenixis üks väheseid läti keele oskajaid ning tema huvi kaduvate väikekeelte vastu sündis teadvustusest, mida tähendab elada ja hoida oma emakeelt keskkonnas, kus pea keegi teine selles keeles ei räägi. „Õppisin mitu aastat liivi keelt, lutsi eestlastest huvitusin aastaid tagasi, kui avastasin eesti keelt õppides, et mu endagi suguvõsas on ehk lutsi eestlasi,” märgib ta. „Mu vanaisa Juris (läti kunstnik Juris Soikans, 1920−1995) pidas oma perekonnanime soomeugri päritolu olevaks.”

Latgalest pärit keeleteadlase prof Leonards Latkovskise (1905−1991) lutsi perekonnanimede uurimuses kuulub Soikans samuti soome-ugri juurtega perekonnanimede sekka. „Mu Soikansi suguvõsa on lutsidega kindlasti ka abielusidemetega seotud − vanaisa Jurise nõbu lesk on pärit ühest lutside külast, ka ise lutsi päritolu (neiupõlvenimi oli lutsidele omane perekonnanimi Buls), kohtusin temaga 2014,” räägib Balodis.

2013. a saadik on Balodis dokumenteerinud lutside olukorda, ühtaegu koostab ta lutsi aabitsat, et lutside järeltulijad võiksid kas või pisutki isade-emade keelest aimu saada ning lätikeelsed huvilised teadvustada endale üsnagi tundmatu kogukonna olemasolu.

Oskar Kallase jälgedes

Balodise sihid meenutavad legendaarse Latgale eestkõneleja Francis Trasunsi (1864−1926) sõnu Läti asutavas kogus (7.02.1922): „Ärge mõelge, mu härrad, et meie, kes kaitseme latgali murret, seisame sellegi eest, et latgalid üleüldse balti murret [st läti ühiskeelt – tõlkija] ei pruugiks. Sugugi mitte! Me seisame selle eest, et iga latgallane peab nagu iga Läti kodanikki valdama balti murret. Ent, teisalt, mu härrad, me seisame ka selle eest, et ka baltlased [st Liivimaa kubermangu lätlased – tõlkija] peavad mõistma latgali murret. Nõnda kui meie võime balti murde selgeks õppida, nõnda võite teiegi latgali murde selgeks õppida. Baltlased peavad latgali murret oskama, ei tohi olla, et üks rahva osa ei tea teisest midagi.”

Uldis Balodise lutsi aabits jätkab mitmete juba ilmunud maakohapõhiste murdekeelte sarnaste trükiste rida: 1998. a Sulev Iva, Kauksi Ülle ja Marju Kõivupuu võru aabits „ABC-kiräoppus”, 2009. a Külli Laose, Reene Leasi ja Evi Vesiku „Kihnu aabets”, 2011. a – Aare Hõrna, Kauksi Ülle, Terje Lillmaa, Nele Reimani ja Evar Riitsaare setu aabits, 2015. a – Eevi Treiali ja Mari Niitra Kodavere murraku aabits („Kodavere uavits”); Heinike Heinsoo vadja keele lugemik – „Vadja sõnakoguja”, 2016. a – Kristi Ilvese ja Alli Laande „Mulgi aabits”, Järvi Lipasti hiiu aabits – „Hiiu keele raamand”, äsja ilmus ka „Sörulase aabits”.

Uldis Balodise lutsi-läti-latgali-eesti-inglise-saksa-liivi sõnaraamat. Esialgu pelgalt arvutis.

Uldis Balodise lutsi aabitsa (Ludzi kiele lementar) pealkiri lähtub asjaolust, et Latgales kasutati aabitsa asemel tihtipeale vastet „lementar”, mis on ka mõistetav, pidades silmas poola, leedu ja valgevene keele mõjusid (poola elementarz, leedu elementorius, valgevene лементар). Uldis Balodis jätkab Oskar Kallase, Paolopriit Voolaine, August Sanga, Paul Ariste, Valter Niiluse, Richard Viidalepa, samuti Eesti Keele Instituudi murdeuurijate Aili Univere, Salme Tanningu, Salme Nigoli, Hella Keemi jt lutsi uuringuid.

Oskar Kallas tegi 1893. a teatavasti ulatusliku reisi lutside juurde. Uldis Balodis on oma uuringute raames käinud läbi kõik kunagised Kallasegi külastatud lutsi külad (Oskar Kallasel oli neid 53).

Muidugi pole ühtegi lutsi keele oskajat enam elavate kirjas, lutside järeltulijate järeltulijad mõistavad ehk üksikuid sõnu, mõni oskab veel lutsi keeli teretada. Balodis ei loodagi, et lutside järeltulijad võiksid lutsi keele 21. sajandil jälle igapäevakasutusse võtta, ent ometi oleks kurb, kui see kogukond jäljetult hääbuks.

Lutsi aabitsa eesmärk on saatuse pöördumatut kulgu veidigi aeglustada. Lutsi eestlasi võib võrrelda tänapäeva liivlastega – nendegi igapäevakeel on läti keel ning liivikeelse uue põlvkonna sünniks ei paista mingeid eeldusi. Ent lutsi aabitsat koostades on ikkagi pisuke lootus, et see turgutab lutside järeltulijate eneseteadvust. Balodis on lutsi aabitsa koostamiseks loonud uue lutsi keele kirjaviisi, mis tugineb läti ja latgali keele ortograafilistele põhimõtetele.

Kynelgeq mākīļt!

Balodise lutsi aabitsa eelkäija võinuks õigupoolest juba enne Teist maailmasõda ilmuda. Paolopriit Voolaine (1899−1985), keda Oskar Kallas tituleeris lutsi rahva apostliks ning kelle Läti võimud 20. sajandi kolmekümnendate aastate lõpupoole lutsi rahvast turgutava hõimutegevuse pärast riigist välja saatsid, oli 1939. a koostamas omaenda lutsi lugemikku „Kõnelam maavärki!” (selle pidi välja andma Välis-Eesti ühing). Voolainel oli kogemus olemas, sest oli osalenud setu lugemiku koostamisel. Kummatigi jäi 1940. a kõik soiku.

Nüüd võib öelda, et pea kaheksakümmend aastat hiljem olen lutsi lugemiku valmis kirjutanud!” nendib Balodis. „Loodan, et varsti võidakse üksteist kõnetada sõnadega „Kynelgeq mākīļt!” (Räägime lutsi keelt!)”.

Uldis Balodis pole jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes – tema ja prof Karl Pajusalu innustusel on Ludza folkloorigrupp Ilža hakanud laulma maakeelseid laule ja teinud ka esimesed lutsi laulude salvestused (CD-l ilmumist ootavad kümne lutsikeelse laulu salvestust). Ilža ühe liikme, Aija Andersone vanavanaema on pärit lutside seast. Kui 2015. a jõudis Ludza raamatukogusse Guntars Godiņši lätindatud „Lutsi maarahva muinasjutud” (kogumik sisaldas Oskar Kallase ja Paulopriit Voolaine kogutud lutsi muinasjutte), selgus, et ka Ludza raamatukogu juhataja Inta Kušnere on lutsi juurtega. Ludza turismiinfokeskuse juhataja Līga Kondrate ja Ludza kihelkonnanõukogu esimees Edgars Mekšs on samuti lutsid. Uldis Balodis on lutsipalli õhku visanud, riburada on see kinni püütud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!