Õpetajate Leht

Ballett on palju enamat kui hoogsad jalatõsted ja piruetid

9. veebr. 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Elena Poznjak-Kõlar tuli Vanemuisesse tantsijaks 18-aastaselt ja tantsis 39 aastat peamiselt peaosi. Praegu on kauaaegse priimabaleriini südameasjaks balletikool. Fotod: Tiina Vapper

 

Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilastel on vedanud: kooli eesotsas on teatri kauaaegne esitantsija Elena Poznjak-Kõlar, kes on võtnud õpilaste tantsuoskuse arendamise oma südameasjaks ja kellelt on palju õppida.

Jaanuaris osales seitse Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilast Peterburis rahvusvahelisel klassikalise tantsu konkurss-festivalil „Ballet Beautiful Art”, kus neil läks väga hästi. Diana Lanevskaja võitis 16–18-aastaste solistide kategoorias esimese astme laureaadi tiitli ja kristallvarvaskinga karika. Ülejäänud kuus tüdrukut pälvisid 11–15-aastaste vanusegrupis ansamblitantsu kategoorias samuti esimese astme laureaadi tiitli ja samasuguse karika. Lisaks tunnustas žürii kogu Vanemuise tantsu- ja balletikooli, mille asutaja ja juhataja on Vanemuise kauaaegne priimabaleriin Elena Poznjak-Kõlar.

Oleme käinud mitmetel konkurssidel, aga minu soov oli viia õpilased just Peterburi, kus klassikaline ballett on väga kõrgel tasemel. Tegime selle nimel palju tööd. Tahtsin, et nad paneksid end proovile professionaalidega võisteldes ja saaksid uusi kogemusi,” räägib Elena Poznjak-Kõlar, kelle sõnul oli neil võimalus osa võtta ka sealsete tantsupedagoogide korraldatud meistriklassidest ja treeningutest. „Esmakordselt osalesime sellel konkursil eelmisel suvel, kus kaks meie tüdrukut saavutasid 11–13-aastaste vanuserühmas esikoha duetitantsus ja kristallvarvaskinga. Tundub, et oleme teinud õiget asja ja võiksime lati veel kõrgemale seada.”

Vanemuise tantsu- ja balletikooli algus

Ballett nõuab häid kehalisi eeldusi ja musikaalsust, aga ka väga palju pühendumist ja tööd.

Et õpetajakutsumus on Elena Poznjak-Kõlaril veres, näitab see, et Tallinna koreograafiakooli lõpetamise järel 1955. aastal Tartu Vanemuisesse tööle tulles hakkas ta üsna varsti teatritöö kõrvalt ka õpetama. „Ühelt poolt oli selle järele vajadus, teisalt pakkus õpetamine mulle endale huvi,” ütleb ta. „Andsin tudengitele karaktertantsu tunde, õpetasin lastele klassikalist tantsu, mõni rühm on mul alati olnud. Algusaastatel rahastas nende rühmade tegevust Eesti teatriühing, aga 1970. aastate lõpus, kui koolides hakkasid tekkima kallakuga klassid, mõtlesin, et mõne kooli juures võiks olla ka balletiklass. Käisin sellest rääkimas paljudes Tartu koolides, aga ainus, kes julges sellise klassi avada, oli tollase 5. keskkooli direktor Helve Raik. Aastaid oligi mul selles koolis põhikooliosas balletiklass, gümnaasiumi said õpilased minna Tallinna balletikooli. Tantsutundidele lisaks käidi klassiga teatris etendusi vaatamas ja kirjutati nähtu põhjal kirjandeid. Oli tore aeg.”

Edasi tuli mõte luua Tartu Vanemuise teatri juurde balletistuudio, millega tollane direktor Jaak Viller oli meelsasti nõus. Stuudio alustas 1994. aastal 24 õpilasega. „Alguses mõtlesin, et piisab ühest-kahest klassist, aga huvi oli suur ja õpilaste arv muudkui kasvas – praeguseks on meil ligi 120 eri vanuses ja tasemega õpilast. Nende hulgas ka paarkümmend täiskasvanut, kes samuti on hakanud balleti õppimise vastu huvi tundma,” räägib Elena Poznjak-Kõlar. 2001. aastast kannab kool nime MTÜ Vanemuise Tantsu- ja Balletikool, saame linnalt ja valdadelt pearaha ning tegutsemegi sisuliselt huvikoolina. Teater lubab meil kasutada oma ruume, aga kuna tunnid toimuvad kõik ühel ajal, pärast koolipäeva lõppu, on kõige keerulisem aegu klapitada.”

Õpingud ja praktika käsikäes

Ehkki balletiõpinguid ei tohiks Elena Poznjak-Kõlari arvates alustada varem kui kaheksa-aastaselt, on tema sõnul omamoodi paratamatus, et kooli võetakse vastu üha nooremaid. „Lapsed tahavad liikuda ja tantsida ning vanemad leiavad muidu selleks teise võimaluse. Näiteks panevad lapse hoopis iluvõimlemise või iluuisutamise trenni ja siis on ta balleti jaoks kadunud. Seetõttu oleme võtnud mudilasrühmadesse vastu juba nelja ja pooleseid ning lasknud neil tantsimise algtõdedega tutvust teha. Esimesest klassist alates toimub õppetöö juba iga päev.”

Sisseastumiskatsetel saab hinnata lapse füüsilisi eeldusi, plastikat, rütmitunnet ja koordinatsiooni. Kui töökas keegi on, selgub hiljem. „Meile tuli üks väga andekas poiss – poisse on üldse väga vähe ja nad kipuvad kergemini loobuma –, kelle ema ütles varsti, et pojale meeldib tantsida, aga ta ei taha teha rutiinset tööd,” meenutab Elena Poznjak-Kõlar. „Sellise suhtumisega ei ole midagi peale hakata, olgu laps kui tahes andekas. Samas on õpilasi, kes tulevad iga päev pärast pikka koolipäeva Tartusse balletitundi ka kaugemalt: Ülenurmest, Puhjast, Kambjast, Lähtelt, isegi 60 kilomeetri kauguselt Võrust. Selle tüdruku vanemad korraldasid nüüd asja nii, et nädala sees elab laps Tartus. Pere tugi on hästi oluline.”

Väga palju motiveerib õpilasi võimalus osaleda Vanemuise balletilavastustes ja saada lavapraktikat professionaalsete balletiartistide kõrval. See on suur stiimul.

Aastate jooksul on balletikooli õpilased teinud kaasa sellistes Vanemuise ballettides nagu „Pähklipureja”, „Gisel­le”, „Chopiniana”, „Kevade”, „Mowgli”, „Uinuv kaunitar”, „Onegin”, „Kaunitar ja koletis”, „Raimonda” jpt. Spetsiaalselt koolile mõeldes toodi lavale „Kuldvõtmekese lugu” ja „Inetu pardipoeg”, kus tantsisidki üksnes balletikooli lapsed. Praegu on klassikalistest ballettidest repertuaaris ainult „Lumekuninganna”, samuti teeb vanem klass kaasa lavastuses „Õhtu Kálmániga”, et veidi vähendada professionaalsete balletitantsijate koormust. Juba kümmekond aastat on õpilased esinenud kavaga „Tants läbi aegade”, mis koosneb kontsertnumbritest ning mille paneb kokku ja lavastab Elena Poznjak-Kõlar.

Lavastuste ja kontsertide proovid nagu ka konkurssideks valmistumine toimub lisaks tantsutundidele enamasti laupäeviti, mõnikord ka pühapäeviti. „Meie õpilased peavad olema valmis ka koolivaheaegadel kõvasti tööd tegema,” tõdeb Elena Poznjak-Kõlar. „Sellel on ka oma hea külg – see õpetab distsipliini ja oma aega jagama. Neil ei ole võimalik arvutis istuda ega aega niisama surnuks lüüa, nad on sunnitud iga minutit mõistlikult kasutama. Usun, et see tuleb neile elus kasuks.”

Põhirõhk on klassikalisel tantsul

Vanemuise tantsu- ja balletikooli õppekavas on põhirõhk klassikalisel tantsul, samuti õpitakse ajaloolisi ja karaktertantse ning kahel viimasel aastal on vanemate klasside õpilastele toimunud ka stepptantsutunnid. Nii nagu koolis ikka, saavad õpilased hindeid ja teevad eksameid. Kõige väiksemad saavad ainult häid hindeid, aga koolilapsed teavad, et iga hinne, ka kolm, tuleb suure töö ja vaevaga välja teenida.

MTÜ Vanemuise Tantsu-ja Balletikoolis on üle saja õpilase, kellest paljud käivad tunnis ka Tartust kaugemalt.

Õpetades lähtutakse Vene balletikooli traditsioonist, täpsemalt tunnustatud Peterburi balletipedagoogi Vaganova meetodist, mis on Elena Poznjak-Kõlari hinnangul klassikalise tantsu õppimisel kõige tulemuslikum. „Kuigi üha rohkem lavastatakse kaasaegseid ballette, on minu kindel veendumus, et hea tulemus saab sündida ainult klassikaliselt aluselt. Maailma tippu kuuluvate Pariisi Grand Opera solistide esituses on moderntants nii professionaalne ja vaimustav just seepärast, et neil on tugev klassikaline ettevalmistus.”

Kuigi liigutuste ning asendite puhtus ja täpsus on balletis ülioluline, ei tähenda see, et jalg peaks tõusma 270 kraadi ehk piltlikult öeldes kõrva taha, piisab 180 kraadist, leiab Elena Poznjak-Kõlar. „Tants ei tohi muutuda spordiks, muidu kaob sellest kunst ja hingestatus.” Tipptantsijaks saamise eeldus on tema sõnul terve omaduste kompleks: headele kehalistele eeldustele lisaks on väga oluline musikaalsus, muusikaliste nüansside tunnetus ja interpreteerimine, rolli dramaturgiline lahendus muusika kaudu. Kõige tähtsam on, et tantsijas on olemas see miski, miks publik just teda vaatama tuleb.

Kõike seda püüavad pedagoogid, kelleks on teatri praegused ja endised tantsijad, õpilastele ka õpetada. Elena Poznjak-Kõlar tunnistab, et pedagooge leida ei ole lihtne. „Esiteks ei pruugi igal heal tantsijal olla õpetamiseks eeldusi. Õpetaja peab teadma ka seda, milliste lihastega tohib, millistega ei tohi tööd teha, ning oskama õpilast õiges suunas arendada. Teiseks töötab tantsuteatrites praegu palju välismaalt palgatud soliste, balletisaali suhtluskeel ongi inglise keel. Keelebarjäär pole suur takistus, pigem on küsimus Euroopa tantsukoolide meist pisut erinevas metoodikas ja nõudlikkuses.”

63 aastat Vanemuisele truu

Elena Poznjak-Kõlar on väga tänulik oma õpetajale Liia Leetmaale, kelle klassis ta koreograafiakooli kolmandas lennus lõpetas. „Tema tegigi minust selle, kes ma olen. Esimene õpetaja tegeles peamiselt mu jalgade väljapoolsusega, mis on mulle juba looduse poolt kaasa antud. Liia Leetmaa pani meid tantsima ja õpetas end tantsu kaudu väljendama.”

Vanemuisesse tantsijaks tulles oli Elena Poznjak 18-aastane, sügisel algas tal teatris 63. hooaeg. Laval olla ja peamiselt suuri osi tantsida jõudis ta tervelt 39 aastat. Pooleaastane vahe jäi sisse siis, kui sündis poeg – Elena Poznjak-Kõlari ja dirigent Erich Kõlari poeg Margo Kõlar on helilooja ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia elektroakustilise muusika professor, kes nüüdseks on juba ise kuuekordne vanaisa.

Elena Poznjak-Kõlari esimene suur roll teatris oli 1956. aastal nimiosa balletis „Esmeralda”. Noorele tantsijale, kes ise samuti oli tumedate silmade ja mustade lokkis juustega ning temperamentne, sobis see suurepäraselt juba väliselt. „Mulle meeldis, et sain mängida suuri tundeid, armastusest ahastuseni,” meenutab Elena Poznjak-Kõlar. „Kõige hingelähedasemad osad on minu jaoks olnud „Libahundi” Tiina, nimiosa balletis „Giselle”, Jeanne d’Arc „Orléansi neitsis” ja Anitra kütkestav roll „Peer Gyntis”. Dramaatiliste ja romantiliste kangelannade kehastamine sobiski mulle kõige rohkem. Juliat mul ei õnnestunud tantsida, seda ei olnud minu ajal repertuaaris, aga mulle on öeldud, et kõigis mu osades oli osake Juliat.” Elena Poznjak-Kõlari rollidest ja teatriteest annab hea ja põhjaliku ülevaate tantsupedagoog Heino Aassalu 1995. aastal ilmunud raamat „Esitantsija”.

Mul olid algusest peale nii huvitavad rollid, et ma ei saanud Vanemuisest ära minna,” ütleb Elena Poznjak-Kõlar, keda on kutsutud nii Tallinnasse Estoniasse kui ka Moskvasse Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimelisse muusikateatrisse. „Unistasin GITIS-e teatrikunstiinstituuti minekust, tahtsin õppida koreograafiks või pedagoogiks. Aga kuna seal kaugõpet ei olnud ja kaheks aastaks Moskvasse minnes oleksin pidanud loobuma kõigist oma rollidest, valisin tantsu.” Oma õpetajaannet on Elena Poznjak-Kõlar saanud rakendada aastakümneid balletitrupis nii pedagoogi kui ka repetiitoritööd tehes ning muidugi balletikoolis lapsi õpetades. Oma õpilastele mõeldes soovib ta, et Vanemuise mängukavas oleks rohkem klassikalisi ballette.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!