Matemaatika
KULTUUR

Keelekaste: Riukalikud rööbikud

2. veebr. 2018 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit

Priit Põhjala.

Sageli juhtub, et inimesed hakkavad vaidlema, kas öelda või kirjutada tuleb nii- või hoopis naamoodi, kas normingule vastab see või teine vorm, kuigi tegelikult on ortoloogiliselt kohased mõlemad vaidlusalused variandid. Näiteks on õige „kefiir” ja „keefir”, „oktaav” ja „oktav”; õige on „märkmikku” ja „märkmikusse”, „kirjusid” ja „kirjuid”; õige on „lõppeb” ja „lõpeb”, „sulgeb” ja „suleb”; õige on „vapralt” ja „vaprasti”, „peaaegu” ja „peagu”; õige on „kasvõi” ja „kas või”, „võib-olla” ja „võibolla”, õige on „pikk-kuub” ja „pikkkuub”, „1980-ndad” ja „1980ndad” …

Selliseid keelendeid nimetatakse (ortoloogilisteks) paralleel- või rööpvormideks. Teatud välistest erinevustest hoolimata on mõlemal vormil sama sisu ja mõlemad on õigekeelsust silmas pidades korrektsed. Niisiis, vali kumb tahes, kellelgi ei tohiks seletamist olla.

Eesti normitud kirjakeel on väga lahke ja lubab tohutul hulgal sedasorti rööpseid võimalusi. Oluline on vaid järjepidevus – valitud vormile ja põhimõttele vähemasti ühe tekstilise terviku (kirja, artikli, väljaande) piires kindlaks jäämine. Kirjutades ühes lauses „suleb”, säilitagem malli ja kirjutagem ka järgmistes „suleb” ja näiteks „suletakse”, mitte „sulgeb” ja „sulgetakse”. Ja kasutades ühes lauses loetavussidekriipsu, kirjutades „pikk-kuub”, kasutagem seda ka järgmistes, kirjutades jälle „pikk-kuub” ja näiteks „maa-aadel”, mitte „pikkkuub” ja „maaaadel”.

Aga alati on mõni aga … Kuigi ortoloogilised rööpvormid on tähenduselt ja õigekeelsuselt justkui võrdväärsed, võib varjunditundlik keelekasutaja nendegi juures tajuda teatavaid erinevusi, mis pole üksnes välised. „Kui mitte rohkem, siis mingi varjund, mingi nipp, mingi nüanss on teine. /—/ Kui lugejal on tundlikud keelekeeled, siis hakkavad need varjundiga kaasa helisema,” nagu on rööpvormide tähendus- või stiilialatoonide kohta öelnud Henn Saari ühes oma „Keeleminuteist”.

Saari toob näiteks rööbikud „ärme” ja „ärgem”; esimene on lohakam ja kodusem, teine rangem ja pateetilisem. Hõlpsasti leiab teisigi näiteid: „sümptoom” võib tunduda vanamoodsam kui „sümptom”, „leedulane” viisakam kui „leedukas”, „tänavail” poeetilisem kui „tänavatel”, „georglane” euroopalikum kui „grusiin”.

Paljusid rööpvorme varjundab rõhuerinevus. Selliste rööbikute puhul kaldub enamasti olema nii, et vormidest lühem on rõhutu, pikem aga rõhuline, sobitudes justkui iseenesest pigem lauserõhuga paigusse ning tõustes ühes ja samas ümbruskonnas enam esile kui tema lühike paariline. Kumb tundub iseend alla kriipsutavat, oma tähendust peale suruvat, kas „iga” või „igat”, „mõnd” või „mõnda”, „ühtki” või „ühtegi”, „eri” või „erinev”? Sarnane lugu on asesõnadega „ma” ja „mina”, „te” ja „teie” ja nii edasi. Lühemad vormid on enamikus käänetes eeskätt rõhutud, pikemad rõhulised.

Rõhuerinevust võib täheldada näiteks veel rööpvormide „üht” ja „ühte” ning „kaht” ja „kahte” juures. Kui soovida kahel ainsuse osastava vormil mingit vahet teha, siis jällegi nimelt rõhu põhjal: pikem sobib ennekõike rõhulisse asendisse ja juhul, kui on soov või vajadus hulka toonitada.

Mööndes, et ortoloogilisi rööpvorme võivad peale välisilme eristada ka rõhu-, tähendus- ja muud varjundid, peame revideerima kaht eeltoodud mõtet. Esiteks, ühe rööpvormi eelistamine teisele ei olegi alati päris suvaline: et „vali kumb tahes, kellelgi ei tohiks seletamist olla”. Vormieelistus võib olla tähenduslik, lausa ideoloogiline, ja keeleteadlik inimene võiks ju osata põhjendada, miks ta soosib siin rõhulist vormi rõhutu ja seal „grusiini” „georglase” asemel.

Ja teiseks, rööpvormide kasutusega kokku käiv järjepidevus- või ühtlustamisnõue ei saa olla absoluutne, kehtida iga hinna eest. Juba lausepikkusegi teksti piires võib tekkida varjundamistarve, vajadus kasutada alul üht ja siis kohe teist rööpvormi. Küllap levinuim, olgu argi- või kirja- või luulekeeles, on rööpsete asesõnade sedasorti tarvitus. „Armas on su lainte vilu, / aga sinu päikseilu / kes see mõistab võrrelda?” kirjutas Juhan Liiv, ja katsugu siin keegi rööbikuid „su” ja „sinu” ära ühtlustada …


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!