Kes kaitseb õpetajat õpilase eest?

16. veebr. 2018 Raivo Juurak toimetaja - 13 kommentaari

Õpetajat kaitseb see, kui ta tunneb oma lapsi ja õpib pidevalt uusi õpetamise võimalusi kasutama, toonitasid Margus Saks, Maire Kebbinau, Tiia Lister ja Airi Kukk ja üksmeelselt. Foto: Raivo Juurak

 

Telesaade „Suud puhtaks” tõi taas päevakorda õpetaja õiguste teema, sealhulgas õiguse õpilast läbi otsida. Saates tuliseks läinud arutelu jätkus pärast pikalt telemaja garderoobiski. Enamik jäi sealgi seisukohale, et õpetajat on vaja kaitsta ning seega on läbiotsimise õigus paratamatu. Aga kas ikka on?

Peamine argument läbiotsimise kaitseks on kahtlemata traagiline Viljandi koolitulistamine. Usutakse, et läbiotsimisõigusega saab õpilaselt relva juba enne õnnetust ära võtta. Loogiline. Ent kuidas see praktiliselt käiks? Ilmselt tuleks siis kõik kahtlased õpilased igal hommikul läbi otsida. Kas me aga seda tahame?

Kuid õpetaja vajab kaitset ka lihtsalt jultunud õpilaste eest, kes räägivad tunnis valju häälega vastu, aga teinekord loobivad pedagoogi isegi õpikutega või panevad ta kappi kinni – sedagi on juhtunud. Ligi veerand õpetajatest tajub, et õpilased kiusavad teda, ja seda on igas mõttes liiga palju. Mis kaitseks õpetajat õpilaste poolt tuleva kiusamise eest? Teemat analüüsivad MTÜ Tulevikuhariduse PIRN haridusnõustajad Tiia Lister ja Margus Saks, AS Innove keelekümbluse peaspetsialist ja koolitaja Maire Kebbinau ning TLÜ haridusteaduste instituudi dotsent Airi Kukk.

 

Aga kui neid ei kiusatagi?

Sissejuhatuseks arutati, mis üldse on kiusamine. Märgiti, et KiVa programmis peetakse kiusamiseks korduvat ja eesmärgipärast pahatahtlikku tegevust kellegi suhtes. Leiti, et paraku tajub mõnigi õpetaja ka õpilase ühekordset vastuhakku enda kiusamisena. Miks? Sest ta ei tunne oma õpilasi, ei mõista õpilaste suhteid klassis, ei teadvusta endale, et võib hoopis ise mõnd õpilast kiusata.

Tiia Lister: Kiusatava tunne tekib tihti õpetajal, kes ei tunne oma õpilasi. Meenub juhtum, kus üks poiss hilines alati esimesse tundi ja pärast kohale jõudmist küsis varsti tunnist välja. Klassi uus õpetaja kannatas ja kannatas, aga lõpuks käratas kõlava häälega üle klassi, et hilineja võiks parem koju jääda, mitte pidevalt tundi segada. Klass jäi selle peale haudvaikseks. Vahetunni ajal selgitasid õpilased õpetajale, et poiss tuleb igal hommikul arsti juurest, sest tal on ajukasvaja ning ta on kangelane, et üldse koolis käib. Mis me saame sellest järeldada? Aga seda, et tuleb küsida õpilase käest, milles on probleem. Teisalt peaks aga klassijuhataja aineõpetajale rääkima, kui klassis on keerulise olukorraga laps.

Maire Kebbinau: Teinekord taotleb õpilane klassikaaslaste, mitte õpetaja tähelepanu. Üks õpilane hõikus õpetajale pidevalt vahele. Õpetaja noomis teda nelja silma all ja õpilane palus siiralt vabandust ning lubas ennast parandada. Aga juba järgmises tunnis kordus kõik. Õpetaja taipas, et õpilane soovis hoida oma positsiooni kaasõpilaste silmis, ja hakkas andma talle aeg-ajalt ülesandeid, mis aitasid tal klassis silma paista juba positiivsemas võtmes.

Airi Kukk: Ongi hea, kui õpilane vastu ka hakkab. See on signaal, et kellelgi on probleem ja vaja on sellele lahendus leida. Nõukogude ajal õpetaja rääkis ja õpilane kuulas. Praegu tahame, et õpilane just räägiks, arutleks, väitleks õpetajaga ja teeks seda avalikult, õpiks väljenduma ja mõistma meie kirjut maailma avalikult, mitte ei teeks seda ainult kitsas sõprade ringis, kelle maailmatunnetuse kogemused on sama piiratud kui tal endal.

Maire Kebbinau: Sageli on õpilased hoopis kooli vananenud töökorralduse vastu. Üks mu tuttav noormees sai põhikoolis põhiliselt kahtesid-kolmesid. Ta mässas, kuid ei olnud ühegi konkreetse õpetaja vastu. Ta oli selle vastu, et tema käest ei küsitud, mis teda huvitab, talle ei selgitatud, miks midagi on vaja õppida jne. Ta protesteeris selle vastu, et peab lihtsalt õpetajate käsku täitma. Pärast põhikooli sattus ta väikelinna gümnaasiumisse, kus õpetaja küsis temalt, mis teda huvitab, kuhu ta tahab välja jõuda, mis on tema tugevad küljed, milles ta vajab abi. Noormees tundis end väärtustatuna, tema huvi õppimise vastu kasvas, suhted õpetajatega kujunesid heaks. Tal tekkis klassis sõpruskond, mis õppis üksteist toetades. Nüüd õpib see noormees matemaatikaõpetajaks.

Tiia Lister: Vahel kutsuvad õpetajad ise konflikte esile, näiteks jagades õpilasi edukateks ja edututeks. Kui õpetaja ise on olnud koolis nelja-viieline, siis on tal raske mõista, miks tema kõigil õpilastel ei ole samuti ainult neljad-viied – see polnud ju raske. Kehvade hinnetega õpilase kohta hakkab selline õpetaja e-koolis kirjutama, et jälle ta ei osanud, jälle oli tal õppimata, ta ei võtnud asju välja, rääkis vahele jne. Selline õpetaja ei anna endale aru, et nii annab ta õpilase kohta pidevalt negatiivseid hinnanguid, selle asemel et teda rohkem juhendada. Niimoodi külmutab õpetaja selle õpilase potentsiaali, murrab tema väärikuse, viib ta enesehinnangu alla. On tõesti hea, kui selline laps hakkab mässama, sest siis õpetaja näeb, et midagi on valesti. Aga selline laps võib kõik ka vaikselt alla neelata, kuni ühel hetkel kõigile „täiesti ootamatult” plahvatab.

Õpetajad peaksid meeles pidama, et kõigil õpilastel on õigus koolirõõmule ja edule, et igaüks suudaks areneda ning leiaks endale elus sobiva koha. Isegi raskete puuetega lastele on välja töötatud arengut toetavad programmid ja need tõesti aitavad neid edasi.

 

Kas seadused kaitsevad õpetajat?

Läbiotsimist lubav seadusepügal muudab olukorra koolis halvemaks, leiti vestlusringis. Häid suhteid ei saa luua seadusega. Liiga palju seadusi võib aga tuua kaasa ülereguleeritud demokraatia ja vabaduse vähenemise. Liialt seadustesse uskudes hakatakse ka ennetustegevust alahindama.

Tiia Lister: Õpilaste läbiotsimise luba muudab kooli miiniväljaks. Iga psühholoog teab, et inimese privaatsesse ruumi tungimisele vastatakse agressiooniga, kui just pole väga suurt hirmu läbiotsija ees. Tänapäeva kool ei saa olla rajatud hirmule. Halbade suhete korral klassis võib süveneda õpetaja ja õpilaste vastasseis, õpetaja võib seaduse toel kergemini üle reageerida. Ühe õpilase läbiotsimine – „näita, mis sul käes on, tee peopesa lahti, mul on õigus see ära võtta!” – võib vallandada kogu klassi solidaarsuse selle õpilase suhtes ja tekitada viha õpetaja vastu. Pärast seda ei saa õpetaja seal enam normaalselt õpetada.

Margus Saks: Vanematele ei meeldi nende lapse läbiotsimine. Paljudel neist on kohtus käimise kogemus ja nii võivad nad kergesti ka õpetaja ja kooli vastu kohtusse minna. Kohtus käib aga hoopis teistsugune elu kui koolis. Kohtus on küsimus selles, kes jääb peale. Väärtuskasvatuse seisukohalt on selline õhkkond hävitav.

Airi Kukk: Üks kool võttis vastu erivajadusega lapse. Kuna koolil puudus selles eelnev kogemus, tekkis lapsega mitmeid probleeme. Ja mis siis juhtus? Selle klassi lapsevanemate hulgas oli juriste, kes hakkasid taotlema erivajadusega lapse koolist ärasaatmist seaduse korras. Pärast seda taotlesid nad õpetaja ning direktori vallandamist. Juristid lähtuvad kohtus valitsevatest mängureeglitest. Nemad ei lähtu sellest, et iga last peab märkama, igaüht neist tuleb aidata, kedagi ei tohi maha jätta.

Kui hakkame õpetaja ja õpilase suhteid seaduste abil reguleerima, siis jõuame reguleeritud demokraatiasse. See on olukord, kus iga sammu, mis õpetaja või õpilane teeb, peab seadus lubama või keelama.

Tiia Lister: Uskudes naiivselt, et probleeme lahendavad seadused, jõutakse selleni, et ennetustegevust ei peeta enam oluliseks. Soomes tehti pärast Jokela koolitulistamist põhjalik riskianalüüs, toodi välja kõik võimalused (k.a õigeaegne psühhiaatriline abi), millega saab koolitulistamise ohtu vähendada. Soomlased toonitasid, et eelkõige peab kool vähendama õpilaste ja õpetajate vastandumist. Meilgi on vaja koolitusi, kus õpetajatele antakse teadmisi, kuidas ka kõige keerulisemas klassis saaks luua õppimist soodustava hea mikrokliima, arvestades õpilaste vajadusi, ootusi ja arvamusi.

Airi Kukk: Eestis mõeldakse samal ajal, kuidas lastele rohkem pisikesi faktiteadmisi pähe taguda. Meil räägitakse, et 7. ja 8. klass on õpetaja õudusunenägu, justkui oleksid lapsed selles süüdi. Tegelikult pole õpilased selles vanuses enam lapsed, vaid kiirelt areneva iseteadvusega noorukid. On aeg endale teadvustada, et selles vanuses noorukid on kolmekordse pinge all. Mõni neist kasvab selles vanuses ühe aastaga kuni kümme sentimeetrit. See on väga suur füüsiline koormus. 7.–8. klassi õpilased hakkavad esimest korda elus mõtlema täiskasvanulikult, mis paneb neile suure vaimse koormuse. Ja mida neile koolis pakutakse? Ikka 45 minuti üht õppeainet, siis klikk ja 45 minutit teist õppeainet, jälle klikk ja kolmandat, klikk ja neljandat. See on kolmas, pealiskaudsuse suur pinge ehk tappev igavus. Ime siis, kui mõni noor vastu hakkab või plahvatab.

Tiia Lister: Põhiline probleem on ikka selles, et õpetaja ei tunne oma õpilasi. Kui koolis on toimunud vägivallaakt, siis räägitakse ikka, kui ootamatult see juhtus. Aga õpetaja peaks oma õpilaste iseloomu ja probleeme tundma. Koolis tuleb luua tingimused, et õpetaja saaks kerge vaevaga küsida abi nii kolleegilt kui ka psühholoogilt, sotsiaalpedagoogilt, eripedagoogilt, psühhiaatrilt. Kui nad teevad koostööd, siis ei tohiks lapse käitumine õpetajale ettearvamatu ja ootamatu olla.

Maire Kebbinau: Tänapäeval peaks õpe olema üles ehitatud nii, et õpilased saaksid ennast pidevalt õpetajale avada ja oma arusaamist ainest talle tutvustada. Siis saab õpetaja neid kõige paremini aidata ja toetada. Paraku on üldine praktika vastupidine – hoopis õpetaja tutvustab ennast pidevalt õpilastele, esineb neile.

 

Kas kolleeg kaitseb õpetajat?

Vestlusringis toonitati, et eriti põhjalikult on vaja tundma õppida probleemidega lapsi. Paraku ei tule mõni õpetaja selle pealegi. Kas kolleegid ei ütle talle seda või ei julge ta ise neile oma probleemist rääkida. Spetsialistide abi on samuti kaugel ja nende soovitused üldsõnalised.

Airi Kukk: On väidetud, et eelkõige erikoolide raskete laste pärast on vaja läbiotsimise õigus seadustada. Aga kas see erikooligi aitab? Pigem teravdab suhteid. Erikoolis on samuti vaja lapsi kõigepealt tundma õppida. Selleks on seal vaja väga hea ettevalmistusega personali, väga häid psühholooge, eripedagooge, sotsiaalpedagooge jt. Kui noor inimene peab agressiooni loomulikuks käitumisviisiks, siis on vaja teda kolmekordselt uurida ja toetada, et ta sellest väljapääsu leiaks.

Margus Saks: Ka erikooli aluspõhimõte peaks olema see, et igaüht pannakse tähele, igaüht aidatakse ja kedagi ei jäeta maha.

Tiia Lister: Miks laps üldse erikooli jõuab? Sest ta on jäetud oma probleemidega üksinda tihti juba esimesest klassist alates või veelgi varem. Igas koolis peaks olema nii palju oskusteavet, et suudetakse võimalikult vara märgata lapse probleeme ja astuda sihipäraselt samme talle abi leidmiseks. Kodus seda tihti ei nähta ega taheta tunnistada.

Ühes koolis olid poisil käed pastakaga täis joonistatud ja näha oli ka lõikehaavade arme. Kui küsisin, missugust ravi see laps saab, siis vaadati mulle üllatunult otsa. Nemad ootasid, millal poiss nii vanaks saab, et oleks võimalik ta halva käitumise pärast erikooli saata. Mitte ravile, vaid erikooli. Õpilased arvasid õpetaja eeskujul samuti, et sellest lapsest tuleb lahti saada, sest ta oli imelik ja tema perekond oli samuti imelik.

Airi Kukk: Kui õpetaja oleks seda erandlikku last toetanud, oleks terve klass talle oma abi pakkunud. Probleemidega klassikaaslast toetades oleks kogu klass õppinud inimlikkust ja empaatiat. Ja seda tegude, mitte sõnadega.

Tiia Lister: Erivajadustega lastega hakkama saamiseks vajab õpetaja spetsialistide täpseid soovitusi, kuidas nendega klassis käituda. Tihti ta seda ei saa. Väga tavaline on, et koolivälise nõustamise või uuringute järel tuleb laps kooli tagasi paberiga, kuhu on kirjutatud: „Vajab individuaalset õpet.” Ja kogu lugu. See on juhtunud isegi näiteks lapse puhul, kes oli katsetanud enesetappu. Kuidas nii üldsõnaline jutt õpetajat aitab?

Airi Kukk: On täiesti arusaamatu, miks tugispetsialistid koolidest ära Rajaleidjatesse viidi. Õpetaja peab nüüd oma probleemiga lapse mitmekümne kilomeetri kaugusele Rajaleidjasse viima ja seegi vahel ei aita. Näiteks ei julge mõnigi psühholoog nõu anda, sest pole abi vajavat last varem näinud, ei tea, missugused on tema suhted klassikaaslastega, ei tea midagi lapse vanematest. Ta püüab pikkade kirjalike seletuskirjade põhjal midagi otsustada, kuid ei julge, sest seletuskiri pole ju kunagi ammendav. Siis hakkab ta lapsevanemaid veenma, et laps tuleb erikooli saata. Jälle mitte ravile, vaid erikooli.

Maire Kebbinau: Õpetajal on kõige lihtsam küsida abi mõnelt oma kolleegilt, kuid enamasti ei tee ta seda, sest kardab rumal välja paista. Ta on liigitanud osa oma õpilasi rumalateks ning kardab, et teda ennast võidakse rumalate õpetajate sekka paigutada. Hinnangulisus ei muserda ainult õpilast, vaid ka õpetajat ennast, ja seda pidevalt.

Õnneks on juba päris mitmes koolis hakatud üksteiselt nõu küsima ja ka üksteise tunde vaatama. Vaadatakse tundi, aga hinnangut ei anta, vestluse käigus räägib oma tunnist õpetaja ise, vaatleja toetab teda. Niimoodi üksteise tunde külastades jõutakse varsti ka põhjalikuma koostööni, luuakse ühiste vääruste süsteem, hakatakse ka probleemidega lastele lahendusi otsima ühiselt.

Tiia Lister: Tänane koolisituatsioon on erivajadustega laste rohkuse tõttu nii keeruline, et ükski õpetaja üksinda oma klassis hästi toime tulla ei saa – ta vajab koostööd teise õpetajaga, samuti tugimeeskonnaga.

 

Ehkki seaduses pole kirjas, et õpetaja võib õpilast puudutada, on ta kohustatud ründavat õpilast siiski kinni hoidma, et kaitsta nii ennast kui ka ründajat. Aga kuidas hoida kinni agressiivset last? Fotol demonstreerivad seda Verge koolitajad. Foto: arhiiv

Klass märatseb, mida teha?

Vestlusringis märgiti, et kriisiolukordades pannakse tihti lootused jõulisele õpetajale. Unistatakse pedagoogist, kes on sünnipäraselt natuke agressiivne ja oskab inimesi endale kiiresti allutada. Paraku võib jõuline õpetaja probleeme pigem teravdada. Õpilased tunnevad end tema malenuppudena ega julge oma arvamust avaldada, kuid meil on vaja just ettevõtlikke ja julgeid kodanikke.

Tiia Lister: Paljudel õpetajakoolitusse pürgijatest ei ole sünnipärast oskust ennast klassis kehtestada, sündinud õpetajad on vähemuses. Üsna levinud on arvamus, et selliseid inimesi ei tohiks õpetajaks võtta. Ei usuta, et inimene suudab õpetajatööks vajalikud oskused selgeks õppida ja areneda ka enesekehtestamise vallas. Kui õpetajaks õppijad saavad korraliku suhtlemispsühholoogia praktikumi, kus nad õpivad käituma nii, nagu käitub ennast kehtestav inimene, siis õpivad nad heas mõttes võimu võtma ja neist saavad õpilastele autoriteedid.

Airi Kukk: Võimukas õpetaja võib ka õpetajad oma võimu alla saada, kuid ei laps ega kolleeg taha olla malenupp. Õpetaja ei peaks võtma koolis ega klassis ülemuse rolli, sest siis hakkavad teised võtma ohvri rolli. Hea õpetaja oskab panna oma õpilased tööle ilma võimu kasutamata.

Margus Saks: Miks igatsetakse võimukat õpetajat? Sest ta lahendab koolis tekkinud probleemid kiiresti ära. Aga edasi? Saame kuulekad õpilased, kes oma seisukohti ei avalikusta, samas kui tänapäeva ühiskond vajab just inimesi, kes toovad probleeme avalikult välja.

Maire Kebbinau: Võimuga kaasnevate komplikatsioonidega tavaliselt ei arvestata, kuigi need võivad kasvada isegi suuremaks kui haigus ise.

Tiia Lister: Jõulisest õpetajast on palju olulisem plaanipärane ennetustöö, mitte eriliste juhtumite lahendamine tulekustutamisena. Plaanipärase ennetustööga õpitakse kõiki lapsi hästi tundma ja nende probleeme varakult märkama. Nii suudetakse ootamatuid vägivalla­akte klassis ära hoida. See toimib aga ainult siis, kui õpetajate, kooli tugimeeskonna ja õpilaste vahel on hea koostöö.

Maire Kebbinau: Õpetaja peaks oma jõulisust ja võimu teadlikult vähendama. Näiteks saab klassi rühmadeks jagada ning rühmad ise oma õppimise eest vastutama panna. SA Innove pakub koolitusi, kus ka õpetajad õpivad rühma­põhiselt, saades samaaegselt teadmisi ja kogemusi õpetamisest. Vaatamas saab käia ka keelekümbluse klasse, mis töötavad rühmapõhiselt.

Üks lahendus on lõimitud aine- ja keeleõpe ehk LAK-õpe, kus õpetajad jagavad võimu omavahel. Näiteks keeleõpetaja teeb koostööd geograafia- ja ajalooõpetajaga, kujundades lisaks mõne teema teises keeles õpetamisele ka ühiseid strateegiaid õpilastega vastutuse jagamisel või klassi koostööle juhtides.

Mitmes koolis nii juba tehakse ja nendelt koolidelt saab seda õppida. Innove pakub keelekümbluskoolidele ka LAK-õppe metoodikakoolitusi.

Airi Kukk: Näiteks ajaloo-, ühiskonna- ja inimeseõpetuse õpetajad võiksid anda oma tunde ühise valdkonna tunnina, sulatades need kolm õppeainet ühtseks tervikuks. Siis ei pea õpilased pidevalt ühelt ainelt teisele ümber lülituma ja saavad süveneda põhjalikumalt kui ainult 45 minutiks. Need õpetajad võiksid lausa kolmekesi korraga tunnis olla ning üksteist ja õpilasi kordamööda aktiivselt õppima suunata.

Tiia Lister: Õpetaja kaitseb ennast ise, kui tahab keerulisi olukordi lahendada ja on valmis oma käitumist muutma. Selleks vajab ta eneseanalüüsi, mitte „enesekaitset” ehk mõtet, et tema ei saa midagi ise muuta. Paljud probleemid ja laste stress tuleb küll kaasa kodust, kuid klassis võib kõik vallanduda ikkagi alles siis, kui õpetajal pole vajalikke teadmisi ja oskusi lastega suhelda, neid juhendada, huvitavat õpet korraldada ning lapsi nende muredes toetada.

Maire Kebbinau: Võtmesõna on õpetajate koostöö ja mõnes koolis on LAK-õppe õpetajate koostöö isegi tunniplaanis. Näiteks kõik seitsmenda klassi õpetajad teevad neljapäeval kolmanda tunni ajal üheskoos klassi järgmise nädala töö­plaani. Muuhulgas arutatakse siis ühiselt läbi ka see, missuguste võtetega selle klassi probleemidaga lapsi paremini õppetöösse kaasata. Ühes sellises koolis said õpilased aru, et õpetajad on hakanud koostööd tegema, ja ütlesid: „Me kahtlustame, et olete omavahel läbi rääkinud!”

Airi Kukk: Teinekord aitavad mehaanilised lahendused. Ühes 5. klassis läksid õpilaste suhted täiesti katki ja 6. klassis võeti vastu radikaalne otsus ning paralleelklasside õpilased jagati ümber uuteks kollektiivideks ja alustati uue klassikultuuri loomist. Kogu lennule tehti restart ja see töötas.

 


Kui oled hädas …

On läbiproovitud töövõtteid, mille toel saab rahutuks muutunud klassi maha rahustada ja õppimisele pühendada. Väike meenutus nendest.

  • Leia endale kolleegide hulgast mõttekaaslane – õpetage oma klasse koos, otsige probleemidele lahendusi ühiselt.
  • Õpeta oma klassis mitut ainet – nii oled oma õpilastega rohkem koos ja sõbruned nendega kiiremini.
  • Võida oma klassi liidrite poolehoid, tunne nende vastu huvi, tegele nendega rohkem.
  • Paku õpilastele vaheldust – võta ette projekte, korralda võistlusi, pane üles näitusi jms.
  • Pane õpilased oma õppimise eest vastutama – rakendades näiteks paarisõpet, rühmaõpet, arvutipõhist õpet, ümberpööratud klassiruumi meetodit jms.
  • Pane õpilased üksteist ise hindama, näiteks vastastikku kirjalikke töid parandama, rühmatöid klassi ees esitlema ja vastastikku analüüsima jms.

Konfliktne õpilane

  • Ära kirjuta talle märkusi – räägi temaga.
  • Ära pahanda temaga valju häälega üle klassi, vaid mine ta juurde ja küsi, kuidas saad teda aidata.
  • Kritiseeri teda nelja silma all, kiida kogu klassi kuuldes.
  • Anna talle tema jaoks tähtsaid ülesandeid, et ta saaks tunda klassi lugupidamist.
  • Ära unusta hetkekski, et ta suudab areneda ja paremaks muutuda.

 


Mida näitab TALIS

Et Eesti õpetaja vajab kaitset ja toetust, seda näitab ka OECD rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring TALIS. Mõned väljavõtted 2013. aasta uuringust. (TALIS-e 2017. aasta uuringu tulemused avalikustatakse aasta pärast).

  • Eesti õpetajaskonna pedagoogilised veendumused paistsid uuringus silma edumeelseimate ja kaasaegseimatena, kuid nende klassis kasutatavad õpetamispraktikad olid pigem traditsioonilisemad kui teiste riikide kolleegidel.
  • Mitmete endiste sotsialismimaade, sh Bulgaaria, Eesti, Ungari, Leedu puhul on täheldatav vastuolu – hoolimata klassikliima väga headest näitajatest on nende riikide õpetajad hinnanud oma suhteid õpilastega koolis suhteliselt halvaks – hea kord tundides saavutatakse õpetajate ja õpilaste heade suhete arvelt. Samas Skandinaavia maad (Taani, Island, Norra) oskavad hoida tunnis korda, kaotamata seejuures häid suhteid õpilastega.
  • Ligikaudu pool Eesti õpetajaskonnast hindas oma suhteid õpilastega halvemaks kui rahvusvaheline õpetajaskond tervikuna.
  • Eesti õpetajatel on tugev tunnidistsipliin, kuid nad pole oma tööga rahul ja tunnevad end ebakindlalt. Vastupidine näide on Norra, kus tunnikord pole nii kõva, kuid õpetajad on enesekindlad, rahul oma tööga ja usuvad sellesse, mida teevad.
  • Õpetajate-õpilaste suhted on paremad nendes koolides, kus õpetajad ei alahinda oma õpilaste võimeid. Erinevalt teistest riikidest on Eestis selliseid koole linnades rohkem kui maal.
  • TALIS-est tulid selgelt ilmsiks Eesti õpetaja professionaalsuse võtmeküsimused – vähene eneseusk, napp professionaalne koostöö, pealiskaudsed suhted õpilastega, üldine austuse ja tunnustuse defitsiit.

13 kommentaari teemale “Kes kaitseb õpetajat õpilase eest?”

  1. Igor Kaasik ütleb:

    Häbiväärselt pealiskaudne, lihtsustav tekst, mille patroneeriv ja ülbe toon ajab iiveldama. Väljamõeldud lood, vaadake kasvõi seda vähihaige poisi oma: igaüks kes koolis töötab, näeb seda. Ja kui tõesti nii juhtus, siis mis kool see selline on, kui rumalad koolijuhid, klassijuhataja, teised õpetajad? See oleks siis üksikjuhus. Olen töötanud neljakümne aasta jooksul neljas koolis ja kusagil ei oleks selline asi võimalik ning ma ei usu, et üldse kusagil.
    Kes on need neli, kes võtavad õpetaja kallal tänitada? Mis koolikogemus neil on? Vähemalt ühel minu teada väga kehv. See ei sega muidugi teisi õpetamast.
    Õpetajate Leht kaotab usalduse, kui ta selliseid tekste avaldab. Lõpuks jääb lehe ainsaks loetavaks see üha suurenev osa, kus töökuulutusi avaldatakse.

  2. Laine ütleb:

    Tõepoolest, kuidas selline nõuandjate seltskond kokku saadi? Lugesin hoolega ja mõtlesin nimeliselt igaühe pedagoogitarkusest. Esines sama isiku puhul vasturääkivusi (T. L.), õpilaste ja õpetaja rolli ümber vahetamist, korduvalt (´M. K.), kui õpilane hakkab vastu, mis head sellest saab sündida ja kust tehakse järeldus, et nõuka-ajal oli vaid õpetaja jutuvada (A. K.). Kuidas see laps ikka teab ainest, programmist, katsetest jms. õpetajast targemini? Üldse jääb mulje, et teised õpetajad ei tea midagi ja tehtagu plats puhtaks, parem õpetagu kaasõpetajaid ja publik peaks osalema aktiivselt, sekkudes. Mõned mõtted:
    *kas võtta tunnis võimu või võita autoriteeti;
    *kool on kasvatus, mitte ümber kasvatuse asutus ega politsei;
    *tunnis ei saa kulutada palju aega õppimisest jutustamisele ja aina ette veeretatud küsimustele vastamisele, seda tehakse õpetaja rajalt eksitamiseks; * järeldub, et õpetajat pole vaja kaitsta, on kord tobud.
    Margus Saks teenis aga vaid plusse, kahjuks võttis vähe sõna.

  3. TIIT ütleb:

    Sügavat muret tekitav olukord. Kui nõnda edasi kulgeb, jõuame (hoidku taevas selle eest!) ükskord päris ameerikalike koolitulistamisteni.

  4. Raivo Juurak ütleb:

    Lugupeetud Igor Kaasik,

    Aitäh vastu kajamast!

    Aga missuguseid selles vestlusringis välja toodud seisukohad on Teie arvates valed ja miks nad on valed?

    Tervitades
    Raivo Juurak

  5. Raivo Juurak ütleb:

    Lugpeetud Tiit,

    Mille pärast me jõuame ameerikaliku koolitulisamiseni?

    – Kas sellepärast, et meil ei ole õpilaste läbiotsimist lubavat seadust?
    – Või sellepärast, et koolidele pole piisavalt kättesaadav psühholoogi, eripedagoogi ja sotsiaalpedagoogi abi.
    – Või sellepärast, et koolil puudub kriisennetusplaan?
    – Või mille pärast?

    Tervitades
    Raivo Juurak

  6. Raivo Juurak ütleb:

    Lugupeetud Laine,

    Palun vabandust, kui jäi selline mulje, et igasugune õpetajale vastuhakkamine on tore.

    Antud artiklis peeti silmas õpetajaga väitlemist. Ehk siis seda, et õpilane ja õpetaja vaidlevad mingi teema läbi. Näiteks klassis käitumise normid on palju parem klassiga läbi vaielda, kui õpetaja poolt ette kirjutada.

    Aga artiklis oli ka see koht, kus öeldi, et kui aga õpilane on muutunud trotslikuks ja häbematuks, siis on see SIGNAAL, et lapsega on midagi lahti ja on põhjust tema käest küsida, milles on probleem.

    Üks mu kolleeg rääkis kunagi, et tema koolis muutus täiesti korralik õpilane ühe kuuga täiesti väljakannatamatuks. Mõne aja pärast tuli välja, et õpilase isa oli vargusega vahele jäänud. Selliseid asju ongi vaja teada. Siis saab seda õpilast aidata.

  7. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    Koolis lahendatakse probleeme siiski PEDAGOOGILISTE vahenditega, aga… kuna oleme ahvinud järele angloameerika AVALIKKE koole, kus SISULINE õppeTÖÖ puudub, siis peamegi tegelema TAGAJÄRGEDEGA (nagu nemadki). Meie koolidest on kadumas ju KÕLBELINE kasvatus – “laps otsustab kõike ise, ärgem sekkugem lapse arengusse jne (ka kodudes)”… See kajastub väga selgelt meie noorte hoiakutes-käitumises. Prognoosisin seda ette ca 20 aastat tagasi…

    Õpetajad ei tea tänu praegusele “koolitussüsteemile” isegi midagi David Krathwohli õppekasvatustöö afektiivsetest (tundmuste arendamisega seotud) eesmärkidest – nii “kasvatame” egoistlikke jõhkardeid… Mingem ikka PÕHJUSTE juurde, lugupeetud Eesti kooli IDEOLOOGID1

  8. Laine ütleb:

    Väitlemine on võimalik küll, kui õpilane on jõudnud sellele tasemele. Kasutasin sellist meetodit kahe õpilase või kahe rühma selleks ette valmistunudõpilaste vahel ja tunnis. Oli viljakas. Kui õpetaja esitab korraliku loengu, ettekande, kus tekkivaid seoseid ei saa ega tohi katkestada, muidu kaob teistel mõistmise ja mälutöö, siis ei saa väidelda. Tuleb vastata küsimustele. Saan aru küll, et kirjanduses mingi tegelase või situatsiooni puhul on väitlus huvitav. Minu tärniga mõtted on vaid konkreetsetele väitlejatele Teie artiklis. Kuidas saaks läbi vaielda sellist teemat nagu molekulaarbioloogia, geneetika või keemia teaduslikud seisukohad, jääb siiski küsitavaks. Muu kõigega olin lihtsalt nõus ja sellisel juhul puudub ka vajadus veel midagi lisaks kommenteerida. Vabandan, aga räägime siinkohal mööda küll. Mul ei juhtunud selliseid afekte, kus tulnuks korra pärast asuda sõnasõtta. Ühe ropendaja viisin kogu 50. tööaasta jooksul direktori juurde edasi ropendama, temaga vaidlema ei olnud aega ega sünnis hakata.

  9. Laine ütleb:

    Läbiotsimist ei ole teinud ega soovita seda endile ka taotleda. Kui sõnal ei ole jõudu ja mõju, ei olegi sobiv amet.

  10. Ingrid ütleb:

    Antud teemale lisades:
    Olin veel kuu aega tagasi õpetaja. Hetkel olen töövõimetu – sügava depressiooniga kodus ning väga suure tõenäosusega enam kunagi koolis ei tööta. Kuidas haigus tekkis? Mul oli sügisest saadik väga raske uus klass, kus õpimotivatsioon oli õpilastel null, mitte ükski asi mida nendega tunnis tegin, ei sobinud, kodutööd ei sobinud, kõige peale pööritati silmi, kolm poissi ropendasid üle klassi nii eesti, vene kui inglise keeles, magati. Pöördusin korduvalt abi saamiseks juhtkonna poole, kuid seda sealt ei tulnud ja anti veel õigustust ropendavale, mittealluvale ja pidevalt tundi segavale õpilasele, öeldes, et näe kui ausalt tubli poiss kõik ilusti ära rääkis – olles mind minu silme ees laimanud ja kõigil suud-silmad täis valetanud. Ma teadsin, et ma kuskilt abi ei saa. Seisin veel nädalaid selle klassi ees, kus pidevalt mõnitati ja ropandati. Viimati karjus see “tubli” ja “aus” poiss mulle üle klassi, et “Mida sa targutad seal!”. Andsin lahkumisavalduse, kuigi kõigi teiste klassidega oli mul hea koostöö ja õpilased mulle väga armsad. Siiski – ma ei soovi olla igapäevaselt kambale teismelistele mõnitusobjektiks. Ning oleks sellest siis veel piisanud. Ka direktor mõnitas ja halvustas mind, et ma olengi see ja väärt nii palju nagu see raske klass minust arvas. Kellelgi veel on peale kõike seda missioonitunne??

  11. Tiia Lister ütleb:

    Armas Ingrid!
    Suur tänu sellise avameelsuse eest! Läbipõlenud ja depressioonis õpetajaid on palju, aga enamasti on see tabuteema, millest ei räägita ei koolis ega hariduses oleva suure probleemina.
    Selline klass tekib siis, kui mitu aastat on olnud võim klassi käes ja õpetajad pole meeskonnana seal oma reegleid ja autoriteeti suutnud kehtestada. Ehk teisiti öeldes pidite Teie üksi kannatama välja kogu kooli ebaõnnestumise selle klassiga. Alati, kui mõne klassiga on suur probleem, on see kogu kooli teema, koolikultuuri teema ja mitte ükski õpetaja ei suuda üksi selliseid olukordi lahendada.
    Kui Te olete siiani koolis tundnud ennast hästi ja olete kutsumusega õpetaja, siis soovin Teile väga kiiret paranemist, head psühhoteraapiat ja uskuge mind – on koole, kus õpetajate meeskonnatöö toimib ja kedagi ei jäeta keerulise klassiga üksi.
    Head paranemist – lapsed mõnes teises koolis ootavad head ja südamlikku õpetajat!

  12. Luule ütleb:

    Lp. Ingrid ja Tiia. Selliseid olukordi võib tulla ette kõige kogenenumatel õpetajatel Meenub Viljandi juhtum, kus igati tunnustatud ja koolielus aktiivselt kaasa lööv õpetaja lihtsalt sai kuuli. Kui olin juba aastakümneid olnud õpetaja ja samuti ka maakonna metoodikatööl , tuli nö. uuel Eesti ajal ette taoline lugu. See kulges klassist õppealajuhataja ja direktorini. Õnneks juhtusin peale, kui …kabinetis vale põhjal intriigi punuti. Ka HO oli appi kutsutud. Korraldati avalik hukkamine – pedagoogide koosolek, millisele HO siiski kohale ei saabunud. Kaitsesin end ise ja koosolek läks laiali. Oli aga meeldejääv lause, et õpetaja peab olema targem ja vastutama rohkem kui peaminister (konkreetne isik). Niipalju siis õpetajate kaitsest 50 koolis oldud 50. aasta kogemustest. Lubasin edasi kaevata, pealinna. Süüdistajatel tuli vabandada, aga mõruks lugu võttis peaaegu pooleks aastaks. Mind päästis avaram kogemus , teistes koolides tuli ka konflikte ette, mida lahendamas varem käidud. PÜÜDKE OLLA ÜLE!

  13. […] käitumine ja sellega seoses leiab äramärkimist Verge meeskond. Loe täpsemalt: “Kes kaitseb õpetajat õpilase eest?“, Õpetajate Leht, 18. veebruar […]

Leave a Reply to Igor Kaasik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!