Kui pahameelest saab pikaajaline vimm

2. veebr. 2018 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Mida raskemini te suudate oma viha kontrollida, seda suurema hävitusjõuga see teie suhtes on. Parim viis oma ärrituse väljenduseks on napisõnaline teadaandmine oma pahameelest ja selle põhjustest.

Kas sa tead, et viha on tihedalt seotud armastusega ja et harilikult vihastad sa inimese peale, keda armastad?” küsib Theodore Rubin oma „Viharaamatus”. Armastus ja viha ei ole teineteist välistavad tunded. Sa võid inimese peale kogu hingest vihastada ja samas teda armastada ning soovida talle kõige paremat.

Oma raamatus eristab Rubin kuuma ja külma viha. „Kuuma viha korral kulub (kui üldse) väga vähe aega ärrituse ja vihatunde tekkimise vahel ning viha tekkimise ja väljendamise vahel. Vihaväljendus on kuum, avameelne, otsene ja kergesti mõistetav,” kirjutab ta.

Vabanev viha annab teada, kuidas inimene end tunneb, ning teavitab teist vajadusest suurema üksteisemõistmise järele. Tegemist on sõnade, mitte füüsilise jõuga. Sõnaline väljendus on lühike, ei veni lõpmatuseni ega muutu krooniliseks.

Külm viha on sageli sissepoole suunatud ning on süüdistuste, süü ja suhete hävitamise teenistuses,” iseloomustab ta teist tüüpi viha. Vaenulikkus on muutunud morniks vihaseisundiks, mistõttu ei toimu konstruktiivset emotsionaalset sõnavahetust. Rahuldust leitakse kättemaksurõõmust. Rubini arvates ei tohiks pahatahtlikku vaenulikkust ja vihkamist samastada vihaga.

Viha võib defineerida kui universaalset inimlikku reageeringut, mida inimene tunnetab ebameeldiva seisundina,” kirjutab ta. Inimeste puhul annab viha endast märku kuumatunde ja ärevusega. Sellega kaasnevad füüsilised muutused: veri tõuseb pähe, südamelöögid kiirenevad jms. Võib tekkida vastupandamatu soov kisendada, kasutada vängeid sõnu, vehkida kätega ja teha teistele selgeks, kuidas end tuntakse. See on mõjus emotsionaalne reageering, mis võimaldab edastada nii afektiivseid kui ka efektiivseid sõnumeid.

Viha intensiivsus võib varieeruda väga nõrgast ärritusest võimsate tunneteni. Sama on ka viha edastamisega – kergest ärritusest kontrollimatu raevuni. Raevunud inimene ei suuda midagi toimuva kontrollimiseks ette võtta. Kuid kerge, mõõduka ja isegi tugeva viha korral on kontrolli säilitada võimalik, kirjutab autor.

Meie teismeline

Esimene põhitõde viha kohta on, et see tunne on olemas ja igasugune inimlik tegevus võib selle esile kutsuda. Teine põhitõde on, et vihal on omadus kasvada ja plahvatada, kui temaga õigel ajal ja õigel viisil ei tegelda. Mida raskemini on viha kontrollitav, seda suurema hävitusjõuga ta on.

Seepärast peame püüdma viha juba eos lämmatada, kui tegemist on arusaamatusega. Või rääkima asjad selgeks, kui viha on õigustatud,” õpetab Ross Camp­bell oma raamatus „Meie teismeline”.

Üldjuhul ei mõista teismelised viha olemust ega oska sellega midagi peale hakata. Nad vajavad oskust oma tundeid ja käitumist juhtida.

On eluliselt tähtis, et me õpetame oma lapsele, kuidas õigesti käituda, kui ta on vihane või ärritunud. Iga konflikt peab saama lahenduse. Konflikti varjamine pole lahendus,” kirjutab Campbell, kes usub, et oskus viha õigel viisil välja elada on teismelisele üks raskematest õppetundidest. Uusi oskusi saab laps omandada vaid siis, kui on rahulik hetk.

Viha sõnum on, et miski pole korras. Viha võib olla seotud kurbuse, pettumuse ja hirmuga. Kui teismeline vihastab ja tal ei lubata oma pahameelt väljendada, siis ei tähenda suu kinnipanemine veel viha kadumist. Ta peidab oma viha alateadvusse, kus lahenduseta jäänud tunne ilmub pinnale passiivse-agressiivse käitumisena. Selle leebemad variandid on tahtlik venitamine käsu täitmisel, aja surnukslöömine, jonnakus, teadlik tööga mittetoimetulemine ja tahtlik hajameelsus, hullemad variandid on narkootikumid ja enesetapp. See on irratsionaalne käitumine, milles pole loogikat ja mille alateadlik eesmärk on vanemate ärritamine.

Viharedel

Viha väljendamiseks on palju teid. Vanemad peaksid oma lapsi sammhaaval viha õigele väljaelamisele juhtima, kirjutab Ross Campbell. Passiivne-agressiivne käitumine on halvim viis viha väljaelamiseks. Veidi parem on raevusööst ja kuigi selles kaotatakse täielikult enesevalitsemine, on seda tunduvalt lihtsam käsitseda, parandada ja ära hoida kui passiivset-agressiivset käitumist. Sammuke edasi on äge vihahoog, kus karjutakse, sõimatakse, süüdistatakse ja loobitakse solvanguid. Reeglina saab vihavalangu esimene ettejuhtuv inimene.

Paremuselt järgmine on vihahoog, kus kedagi tahtlikult ei solvata ja kus kõrvaline isik on enamasti ärakuulaja rollis. Edasi paremuse suunas – käitumine, kus viha ja ärritus on suunatud otse põhjusele ning kus kasutatakse tavasuhtlusest kõrgemat ja kõvemat häält. Parim viis oma ärrituse väljenduseks on napisõnaline teadaandmine oma pahameelest ja selle põhjustest otse pahameele tekitajale. Lahenduse leidmiseks on vaja teise poole seisukohti näha ja tahta lahendust leida.

Illustreerimaks küpsusastmeid ebameeldivate tunnete avaldamisel, koostas Campbell viharedeli, kus on viisteist omavahel kombineeritud viha väljendamise viisi. Ainult ülemised viharedeli astmed on positiivsed:

  • meeldiv käitumine,
  • lahenduse otsimine,
  • viha on suunatud ainult tekitajale,
  • keskendumine peamisele põhjendusele,
  • loogiline ja valjuhäälne käitumine,
  • ebameeldiv valjuhäälne käitumine,
  • vandumine ja sõim,
  • viha esimese ettejuhtuva peale väljavalamine,
  • olukorraga mitte seotud olevate süüdistuste esitamine,
  • asjade loopimine,
  • asjade lõhkumine,
  • suuline vägivald,
  • emotsionaalselt hävitav käitumine,
  • füüsiline vägivald,
  • passiivne-agressiivne käitumine.


Igal astmel on võrreldes eelmisega teatud eelised. „Oma teismelise kasvatamisel astuge üks aste korraga, liikuge sammhaaval edasi,” õpetab Campbell.

Laps õpib meie käitumisest. Selle asemel et keelata lapsel vihane olla või ise lapse peale vihaseks saada, tuleb jälgida, mis tasandil me ise oma viha väljaelamisel oleme. Sealt tuleks lapsega koos edasi minna.

Õpetamiseks tuleb leida aeg varsti pärast juhtumit, kui osapooled on rahunenud. Teismeline võib nõuanded korduvalt unustada, enne kui need tema käitumisse juurduvad.

Viha ja pahameel

Oma suurepärases raamatus „Mõtteid psalmidest” arutleb Clive Lewis muude keeruliste küsimuste kõrval ka viha ja vihkamise üle. „Mõnedes psalmides esinev vihkamine paiskub meile vastu otsekui kuumus ahjusuust,” kirjutab ta. Psalmides avaldub tunne, mis on meile hästi tuttav − pahameel. Pahameel väljendub psalmides vabalt ja varjamatult, ilma piinlikkuse ja häbita.

Tänapäeval väljendavad end niimoodi vaid lapsed. Seda sorti pahameele on põhjustanud ebaõiglus ja ülekohus. Pahameel on reaktsioon millelegi ja viha on ülekohtu loomulik tulemus.

Clive Lewise arvates tuleks pahameele olemasolu lugeda positiivseks ilminguks. Tema arvates võtsid psalmistid õigust ja väärust palju tõsisemalt kui tänapäeva inimesed. Kui inimesel puudub täielikult võime hea ja kurja vahel vahet teha, siis on tegemist kohutava tundetuimusega. Mitte tajuda valet ja ülekohut, võtta seda kui kõige loomulikumat asja maailmas ja mitte vihastada, olla moraalselt ükskõikne, on ärevakstegev nähe. Viha ilma meelepahata sarnaneb aga loomaliku metsikusega, arvab Lewis.

Viha tuleb kogeda, hajutada ja lõpetada andestuse ja unustusega,” kirjutab „Viharaamatu” autor Rubin. Võimetus andestada ja unustada nii eksimused kui ka isiklikud haavumised tekitab tema sõnul lakkamatu valu ja kroonilise tunnete segaduse.

Andestamine ja unustamine on vaimse tervise ja normaalsete suhete säilitamiseks äärmiselt tähtsad. Andestada ja unustada ei saa see, kes kannab endaga kaasas kuhjunud tunnete koormat. Pikaajaline vimm on kahjulik eelkõige inimesele endale.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!