Kui rumalus oleks inimesele loomuomane …

16. veebr. 2018 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar

Mehe ja naise aju töötavad mõnevõrra erinevalt, kuid on võrdselt võimekad.
Illustratsioon: www.vix.com/en/science

 


Neuroteadused ja pedagoogika

Eesti kool liigub nüüdisaegse õpikäsituse (NÕK) suunas. Räägime rühmapõhisest õppest, õppeainete lõimimisest, kujundavast hindamisest jms. Ent kuidas haakub see kõik neuroteadustega? Mil määral on neuroteadlased need uued lähenemised heaks kiitnud või ellu kutsunud? Küsimust kommenteerib Õpetajate Lehe lugejale TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela.

Vaatluse alla tuleb viis teemat.


 

Eestis on hakatud viimasel ajal ebateaduslikke ja poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti põhjendama inimloomusega.

 

Inimesele olevat loomuomane, et ta kardab immigrante ja nende religiooni. Ema loomuomane roll olevat kodus lapsi kasvatada, isa roll aga tööl käia ja peret toita. Osale lastest olevat loomuomane gümnaasiumi minna, teistel kutsekooli. Tüdrukud olevat loomuomaselt emotsionaalsed, poisid ratsionaalsed jne. Kommenteerib TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor AARO TOOMELA.

Kas võõrapelgus on inimesele loomu­omane?

Loomuomased asjad peaksid olema geenides, aga kus on geenides kirjas võõrad rahvused, kultuurid ja religioonid? Ei ole adekvaatne öelda, et kuna paljud inimesed suhtuvad võõrastesse tõrjuvalt, siis on tõrjuv suhtumine inimesele loomuomane. Sel juhul käituksid inimesed eri keskkondades ja kultuurides ühtemoodi. Tegelikult aga on tõrjuvus ja sallimatus mõnele ühiskonnale palju omasem kui teisele. Meie Eestis ei pane tähelegi, kui meesterahvas näeb kinnikatmata näoga naisterahvast, kuid Iraagis võib see kutsuda esile skandaali. Ütleksin nii, et kui rumalus oleks inimesele loomuomane, saaks võõrakartust ehk kuidagi inimesele loomuomaseks pidada, kuid tegelikult on võõrahirm ikkagi elu jooksul äraõpitud nähtus.

Tõrjumise olemus on, et me ei lase teistsugust sisse, sest me ei tea, mida temaga teha. Arvan, et mida rumalam inimene, seda tõrjuvam. Mida intelligentsem, seda paremini oskab ta mitmekesistuva maailmaga toime tulla.

Inimkonna ajalugu näitab, et „loomuomasus” on pidevas muutumises. Näiteks sada aastat tagasi oli jõhkrus inimesele palju „loomuomasem” kui praegu. Mida arenenum ühiskond, seda stabiilsem, leebem ja sallivam. Loomulikult on ka sallivusel piirid, kuid automaatne tõrjuvus on enamasti rumaluse tunnus.

Kas tüdrukud on loomult emotsionaalsed ja poisid ratsionaalsed?

Seda on väidetud, kuid see tuleb andmete valest tõlgendamisest. Näiteks PISA testides on eesti koolid vene koolidest paremad. Olgu nii. Aga see ei tähenda, et kõik eesti koolid on kõigist vene koolidest paremad. Selline väide kehtiks siis, kui kõige viletsam eesti kool oleks parem kõige paremast vene koolist. Tegelikult kattuvad enamiku eesti ja vene koolide tulemused ning probleemseid vene koole on vaid veidi rohkem kui eesti omi. Samas on ka väga hästi toimivaid vene koole. Samamoodi kattuvad kõigis inimese vaimuomadusi analüüsivates uuringutes poiste ja tüdrukute andmed isegi kuni 90 protsendi ulatuses. Seega on poiste ja tüdrukute emotsionaalsus, ratsionaalsus, agressiivsus, sõbralikkus ja ka vaimne võimekus kuni 90 protsendi ulatuses täiesti ühesugune.

Miljonite uuritavate pealt saadud andmed ütlevad, et sellises ratsionaalsust eeldavas õppeaines nagu matemaatika tuleb ühe üliandeka tüdruku kohta kolm üliandekat poissi. Millega aga ei arvestata, on tõsiasi, et see üliandekas tüdruk on parem 99,99 protsendist poistest. Ainult paar-kolm poissi on temast paremad, ülejäänud sajad tuhanded poisid jäävad kõik talle matemaatikas alla. Siit järeldub, et andekus ei ole soo teema. Enamasti on poisid ja tüdrukud ühesugused.

Paraku tõlgendatakse aeg-ajalt neid andmeid nii, et kõiki tüdrukuid tuleb õpetada teistmoodi kui poisse ja isegi eraldi koolis. See pole kooskõlas elementaarsete loogikareeglitega. Sellest, et mõned on teistsugused, ei saa järeldada, et kõik on teistsugused.

Võtame tavalise klassi, jätame kõige tugevamad ja kõige nõrgemad kõrvale ja järele jääb 80% klassist. Kui teeme seal kontrolltöö, ei suuda me tulemuste põhjal öelda, missuguse töö tegi tüdruk ja missuguse poiss. Kui aga on äärmuslikult hea sooritus, võime küll oletada, et selle töö võis teha poiss. Kuigi ka sel juhul võime eksida.

Tipptasemel sooritus on tõesti enamikus valdkondades meeste käes, mitte ainult matemaatikas, vaid ka kirjanduses, muusikas jne. Maailma tippjuuksurid ja -kokad on mehed. Aga need mehed on väga erandlikud kõikide ülejäänud meeste seas.

Tüdrukud on tüdrukud oma bioloogiliselt ehituselt, kuid teadmiste ja ratsionaalse mõtlemise poolest nad poistest ei erine. Kahtlemata on õige, et teatavad psühhiaatrilised häired esinevad rohkem kas poistel või tüdrukutel. Aga kogu ühiskond ei ole haige, haiguse all kannatab vaid paar protsenti suurest rühmast ja ülejäänud poisid-tüdrukud on ikkagi kõik ühesugused.

Ühest katsest selgus, et isased rotid söandavad keset põrandat tehtud mustavat auku uurima minna, aga emased mitte. Kas see ei näita isaste loomuomast riskimisjulgust?

Isaste riskijulgus võib olla õpitud, mitte geenides ja loomuomane. Rotid on arukad loomad ja õpivad väga palju. Paar kuud tagasi avalikustati üks rottidega tehtud uuring. Eeldati, et kui isane rott näeb emast rotti, siis soovib ta temaga otsekohe suhestuda, isast rotti aga rünnata. Oletati, et rotil on sellised kaasasündinud refleksid. Paraku selgus, et kokku saades hakkasid need rotid alguses soolist käitumist alles õppima; nad ei rünnanud isast ega otsinud emasega suhet.

Üks katse, millega rottide õppimisvõimet hinnatakse, on labürindi läbimine.
Foto: http://www.viewzone.com/morphogenetic

Musta augu uurimine võib olla ka sotsiaalsete rollide teema, mitte isaste loomuomane omadus. Võib-olla isased rotid nagu inimesedki õpivad riske võtma. On inimühiskondi, kus riskide võtmine on igapäevane, ja ühiskondi, kelle jaoks isegi Eesti võib tunduda liiga riskantse elukeskkonnana. Kui lähtume sotsiaalsetest rollidest, siis vajadusel võib ka naine õppida riskantselt käituma. Kui riskimine on naise roll, ja just naine peab uurima, mis seal mustas augus on, siis võime meest tema selja taga näha.

Õppimine on loomariigis väga levinud. Kaua arvati, et linnulaul on ainult kaasasündinud geneetiline nähtus. Üks juba ammu tehtud katse aga näitas, et mitte sajaprotsendiliselt. Selles hoiti üht isatuvi pikalt koos ainult ematuvidega. Isatuvi laulis seal ja midagi erilist selles ei märgatud. Siis lasti see isatuvi tuviparve sekka, kus oli nii isaseid kui emaseid. Juhtus kummaline asi – parve isased tungisid ainult emaste keskel olnud isasele kallale.

Mille asi? Võrreldi isase puuris lauldud laulu teiste isaste lauluga. Selgus, et emaste tuvide keskel ainukese isasena kasvanud tuvi laulus olid nüansid, mis osutasid, et tema on kõige kõvem isane üldse, mida ta ainukese isasena puuris oligi olnud. Kui ta aga vanast harjumusest ka tuviparves sedasama laulu laulis, sai ta teistelt isastelt peksa, sest tema laul ei läinud selle parve hierarhiaga kokku. See tuvi pidi õppima oma laulu kohendama, et see peegeldaks tema seisundit isaste hierarhias.

Osal lastel on geenides gümnaasium, teistel kutsekool …

Ma ei ole kindel, et see nii on. Käelise ja intellektuaalse tegevuse vastandamine ei ole ilmselt adekvaatne. Häda on selles, et lapse arengu alguses ei tea me, kes on kes. Meie prognoosid ei ole täpsed. Mille alusel otsustada, et üks laps peab minema kutsekooli ja teine gümnaasiumi? Selleks peaksid meil olema väga põhjalikud andmed lapse arengu kohta.

Seda küll, et mõnel inimesel kujuneb liigutuste osavus välja kiiremini, mõnel aeglasemalt. Aga lõpuks peavad ju gümnaasiumilapsedki käeliselt osavad olema. Võtame näiteks kirurgi. Kas lapsed tuleks suunata 4. klassist alates kirurgiaklassi käelist tegevust arendama? Või alates 10. klassist?

Inimeste arengupotentsiaal laias mõttes on muidugi erinev. Mõned jõuavad intellektuaalselt kaugele, kui keskkond nende arengut toetab, teised, hoolimata keskkonna toest, nii kaugele ei jõua. See vahe on olemas. Aga arvan, et see vahe ei ole täpselt prognoositav enne 20.–25. eluaastat.

Miks on arengut nii raske prognoosida? Tean juhtumit, kus arvati, et ühel kaheaastasel lapsel ei ole vähimatki vaimse arengu potentsiaali – ta tunnistati idioodiks. Ema ei olnud selle hinnanguga õnneks nõus, tegeles lapsega palju ja põhjalikult. Kui laps läks kooli, oli tema vaimne areng juba normi alumise piiri lähedal ja mõni aasta hiljem oli ta juba täiesti tavaline laps.

Kuidas see võimalik on? Probleem on selles, et sünnimomendil ei ole lapse aju kõik osad võrdväärselt küpsed ja osa neist küpseb isegi 25. eluaastani. Laps, kes 15-aastaselt ei suuda õppida mõnd keerukat ülesannet lahendama, võib sellega 20-aastaselt hakkama saada.

Meie soov on, et iga inimene leiaks oma ajupotentsiaalile vastava koha ühiskonnas. Selles mõttes ei ole vaja panna kõiki ülikooli, samuti ei ole mõtet jätta kõiki esimese klassi tasemele. Diferentseerumine toimub elu käigus.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kui rumalus oleks inimesele loomuomane …”

  1. Leelo ütleb:

    Inimeste elus kujunenud soorollid omavad liigi säilimisel olulised kohastumised. Loomulikul võivad ja ka laienevad nende tegevuste piirid. Relvil nais-sõdalased seavad ohtu väikesi rahvaid. Ei või ette teada, kuidas on mõjutatud maskuliinseks muutuv naine.
    Artikkel oli hea seni, kuni tuli taaskord võrdlus loomkatsetega (laululinnud, rotid). Mõte jookseb kohe emalõvidele, kes isaseid ei lase kutsikate juurde, samuti varestele, kus pesakonnas on mitme isase järeltulijaid ja emalind on ise pesa kaitsel. Teen veel tõmbejoone luigepaari truudusest ja üksi jäänud tigedatest isametsistest. Inimene ei saa end lahustada loomariigi loomusesse. Rottidel omad, inimestel omad rajad. Varesed ei ole õnnistatud ei heade kommete, ilusa sulestiku ega kaoni lauluga. Varitseb ja kraaksub. Hoida tuleb oma ilusaid noorikuid, meloodilisi laule, kauneid rahvarõivaid ja mõjukat kunsti meie ilurikkal Maarjamaal.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!