Õpetajate Leht

Meie helge minevik

23. veebr. 2018 Sulev Oll kirjanik ja endine õpetaja - 2 kommentaari

Sulev Oll.

Tuleb esmaspäev, Eesti Vabariigi teise sajandi esimene esmaspäev. Ma lähen klassi ette ja ütlen õpilastele: „Elada tasub seepärast, et …”

Ma ei julge enam klassi ette minna. Ma näen küsivaid ilmeid, aga ma ei oska midagi kosta. Minul, 53-aastasel mehel, endisel õpetajal ja pikaaegsel ajakirjanikul, pole enam vastuseid. Maailm, milles ma elasin, tegi äkki käänaku, nii järsu, et näen end otsekui tahavaatepeeglist. See peegel küsib minult: „Kas sina veel usud, loodad ja armastad?”

Kannataja pikk elu

Kiirustan vastama. „Jah, muidugi ma usun. Ma usun, et kannatused, mida meie rahvas ja riik on läbi elanud minevikus, lunastavad meile päikeselise tuleviku. Muidugi on selles isiklikku muret, vahel isegi traagikat, aga põhimõtteliselt on nii, et vanavanemad elasid kehvalt, vanematel oli juba parem, meie saime täitsa kenasti hakkama, aga lastel on kindlasti päris hea ja lihtne. Neil pole vaja mõisapõllul koogutada ega tallis vitsa saamist oodata. Neil ei tule koodiga reht peksta ega ristluuvalu ravida. Neil pole tarvis valida, kas asuda suures sõjas Vene poolele, astuda Saksa väkke või pageda hoopis metsa, et seal võidelda ja oodata, kuni maailm meie poole oma helgema näo pöörab.”

Aga äkki hakkab mul uuest põlvkonnast kahju. Sest seda kerget elu, mida me nende tarvis ette kujutasime, tegelikult ju ei ole. On tõdemus, et ka hea hariduse järgsest palgast ei jätku ei korterilaenuks ega ka autoliisinguks. Või kui, siis tuleb end laenuasutusega siduda peaaegu et pensionipõlveni.

Pensioniaeg ei päästa

Mis pensionipõlveni! Kui meie vanemad sööstsid tõesti niisuguse rajajoone suunas, et „siis alles hakata elama”, siis praegune põlvkond tunnistab tõdemust, et mingit rahuriigi-tulevikku ja 50. sünnipäevaks kingitud kiiktoolis kiikumist pole ega ka tule. On kartus, et kui enam teenida ei jaksa, ongi kõik.

Kusjuures pole selge isegi see, mida see „kõik” tähendab. Uued põlvkonnad on arvult üha väiksemad, ei saa, aga pigem ei taha kellelegi pensioni välja teenida. Juba vaatame abiotsivalt ringi: võib-olla saaksime võõrast tööjõudu siia meelitada, ehk nemad lunastavad meile meie vanaduspõlve väikesed rõõmud. Ning muutuvad siis ise pikkamisi nendeks, kelle tarvis teenitakse.

Motivatsiooni pole!” hüüavad tudengid, ka need, kes alles ülikooliõhku nuusutanud. Ning ma mõistan neid. Milleks pingutada, kui tulemus pole sugugi teada? Milleks vaeva näha, kui pole selge, mis sellest maailmast üldse saab?

Jah, multikultuursus ja avatus on trendikad, aga ka maailmakodanik peab millegi eest seisma, mingit aadet esindama. Eriti olukorras, kus üha enam tõstavad pead jõud, kes meie pehmele maailmale vastanduvad.

Kui elu tundub mänguna

Meie tuleviku maailm kukkus kokku üsna ootamatult. Alles me laulsime Eestit vabaks, ühendasime pea kohal käed. Alles me nutsime, kui ahju alla peidetud lipp taas vardasse tõusis. Alles me uskusime end võitvat …

Muidugi me võitsime. Muidugi tõestasime, et Eestimaa, su mehemeel … Aga mehemeelest üksinda jääb väheseks. Me oleme väikesed ja nõrgad, ei saa ilma suurema vennata hakkama. Paraku pole meil päris vendi. On tehinguvennad: mina sulle, sina mulle. Nii ohverdamegi osa oma sõltumatusest teise osa sõltumatuse eest. Kiidame takka sedagi, millesse ei usu. Hääletame poolt lootuses, et vajalikul hetkel ka meie poolt hääletataks, turvav vihmavari pea kohale tõstetaks.

Ei ole valusamat hetke kui omaenda jõuetuse tõdemine. Oleme siin maal juba 11 000 aastat elanud, aga sellest hoolimata saatuse mängukannid. Oleme oma rahva rahvuse seisusesse tõstnud, aga tõdeme nüüd kahetsusega, et alles jäävad vaid suured ja veel suuremad, et mõttemäng teemal, kas Eesti riik peab ka 150. või 200. sünnipäeva, polegi pelgalt mäng.

Eurooplaselgi pole parem

Aga tuleme klassi ette tagasi. Midagi me peame ju õpilastele ütlema. Näiteks: „Parem unustage, et olete eestlased, ja saage kiiresti eurooplasteks!” Aga seegi vist ei aita. Oleme ka eurooplastena käpuli, sest usk, et iga põlvkond elab lihtsamalt, jõukamalt ja muretumalt, osutus valeks. Jah, mitusada aastat vist oligi nii. Aga nüüd on see rada lõpuni käidud. Ükskõik, kui kiire internet meie arvutis ka on, pole see piisavalt kiire, et kindlustada heaolu ja turvalisus ka homme.

Iga päevaga üha enam kaotame me oma jalgealust, sest me pole enam oma saatuse sepad. Saatuse sepikoda asub hoopis kusagil mujal, sepad ise on sootuks võõrad. Suur osa meie eduloost, imeliselt targa ja tööka rahva loost, muutub aga tasapisi muinasjutuks.

Ometi peame me ka homme elama, pere looma, lapsi saama, õppima. Teise sõnadega: uskuma, lootma ja armastama. Mis on see väärtus, millesse uskuda? Võib-olla igaühe isiklik õnn, eriline armastus oma kaasa, laste, vanemate vastu? Oma tänava, pingi ja puu vastu?

Nii arutledes polegi ehk väga kahju, et me pole enam eestlased, et Vanemuine ei helista oma kandlel meie rahvaviise ning Kalevipoeg ei jätka muiste kaotatud vabadusvõitlust.

Anna meile julgust, õpetaja!

Rahvusriikide aeg on läbi!” ütlevad teadjad. Euroopa aeg on ka läbi, lisavad teadlased. Aga aeg ise jääb õnneks alles. Lihtsalt see tuleb uuesti mõtestada, et saaksime taas hommikuid ning nende taga peituvaid homseid oodata.

Õpetaja on üks neist, kes peab mõtestama ja julguse andma. Julguse uskuda, mitte vaid kiriku korjanduskarpi annetada, julguse armastada, mitte vaid rahuldust loota, julguse loota, mitte vaid suuri sõnu teha.

Mõnes mõttes isegi kadestan sind, õpetaja. Sa oled jõudnud hetke, kus valmis vastuseid pole. On vaid küsimus. Ning sul tuleb selle vastata. Ka teiste eest.


2 kommentaari teemale “Meie helge minevik”

  1. Leelo ütleb:

    Rahvusriikide aeg…, ometi need oraatorid on ise ka mingist rahvusest, oma huvidega. Olulisim nüüdses Eestis on , et maa tuleb täita lastega, eestlastega, ikka alati on tarvis noort ja haritud rahvast.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Sulev OLL, –
    väga hea lugu (mitte viimasel nädalal kuuldud-nähtud eneseülistus…)!

    Meie elust on kadumas ASJALIKKUS, aga elu pole mäng. Me ei vaata enam tulevikku vaid tahame siinsamas, hetkel mõnuleda – kõige lihtsam variant! Kool on tore, kui kodus õppida pole vaja, hindeid ei panda, tööd ei tohi teha, vahetunnis ei pea isegi jalutama – võid lesida madratsitel… Me ei tea sedagi, et see kõik on olnud ja läbi kukkunud!

    Võitleme üksikute puude eest, aga looduspärane elulaad (ka kasvatus)ise on kadunud. Meenutame – areng kulgeb vaid läbi RASKUSTE. Keskmine eestlane toodab ligi 3 korda aastas vähem, kui näiteks sakslane. Eelmise aasta väliskaubanduse puudujääk ulatus Eestis juba 2 (!) miljardini – 2 miljardit läks rohkem välja kui tuli sisse! – Euroopa (mis heategija see on?) – aita!

    Kuhu vadid, Eesti? Ärme räägime nii palju vaid hakkame end ise harima (kursustelt-koolidest on ju terad kadunud). Ärme ahvime järele võõraid – hakkame ise MÕTLEMA, tegutsema ja tootma! Ning just lapsed jõukohaselt tööle, siis nad mõistavad, et TULEVIK sõltub neist ENDIST…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!