Miks õpetajad õigusriigi vastu võitlevad?

2. veebr. 2018 Jüri Ginter haridussotsioloog - 3 kommentaari

Jüri Ginter.

Vaatasin telesaadet „Suud puhtaks”, kus oli arutluse all haridusministeeriumi eelnõu, mis tahab anda õpetajale senisest rohkem õigusi õpilaste füüsiliseks kontrollimiseks. Paljud saates osalenud leidsid, et õpetajale pole seaduse tuge vaja.

Eestis on korduvalt soovitud kehtestada koolidele sarnased reeglid teiste arenenud riikidega, kuid alati on see põrkunud õpetajate ja koolijuhtide vastuseisule. Osa põhjuseid tuleb välja õpetajate jutust. Need õpetajad on kindlad oma võimekuses ja arvavad, et ei vaja mingeid õiguslikke vahendeid. Olen neile teinud ettepaneku minna tööle Maarjamaa hariduskolleegiumi jm, kus tuleb tegelda probleemsete õpilastega. Miskipärast töötavad nad aga edasi koolides, kuhu saavad valida endale sobivad õpilased. Teistel on negatiivsed kogemused oma koolipõlvest ja nad kardavad, et õpetajad hakkavad täiendavalt saadud õigusi kuritarvitama.

Varjatud põhjusi võib olla rohkemgi. Ei taheta avalikult tunnistada, et ei saada õpilastega hakkama. Ei soovita hakata kasutatud mõjutusvahenditest aru andma (seda näeb ette seadus), sest see on täiendav töö ja samas avalik tunnistus, et mõjutusvahenditeta ei saadud hakkama. Samas olen ise koolis praktikajuhendajana näinud, kuidas praktikante juhendavad õpetajad korra loomiseks käsi kasutavad. Ilmselt on see nii tavapärane, et ei häbeneta isegi külalist ülikoolist.

Kuna koolid konkureerivad omavahel, siis ei soovita tunnistada situatsioone, mille lahendamiseks on vaja täiendavaid õiguslikke vahendeid. Ei ole välistatud, et põhjuseks on mõjutusvahendite kuritarvitamine politseinike poolt, mille tõttu neil vahenditel on negatiivne maine ja nendega ei soovita õpetajate mainet määrida.

Seadus annab võimaluse kogukonnale

Eesti õigussüsteemi eripära on, et inimese õigusi võib piirata ainult seadustega, samas kui enamikus riikides võib selliseid reegleid kokku leppida kooli kodukorraga. Seadus aga annab vaid võimalused ning iga kool võib ise otsustada, milliseid võimalusi ja kuidas ta kasutab. Nii otsustasime Kaagvere kooli hoolekogus, et ei hakka rikkumisi toime pannud õpilaste käitumist arutama, kuigi sel ajal kehtinud PGS andis selleks võimaluse.

Koolides, mis saavad valida, milliseid õpilasi nad õpetavad, ei tekigi suure tõenäosusega vajadust jõudu kasutada. Olen nõus, et üldjuhul ei lähe seda vaja ka nn tavakoolis. Selliseid probleemseid õpilasi (väljapanemata diagnoosiga, vaimse häirega vms) on vähem kui üks tuhandest. Igasse kooli neid ei jätku. Samas on neid siiski sadakond ning koolidele ja õpetajatele, kes nendega kokku puutuvad, tuleb anda täiendav võimalus.

Olen nõus, et põhiline muudatus peab olema suhtumises –, st kool ei valmista ette riigieksamiteks, vaid on sotsialiseerumise keskus –, kuid mingeid meetmeid on vaja ka üleminekuperioodil. Need meetmed on teistes riikides olemas ning ainult Eesti õpetajatelt eeldatakse võimatut (suurtes klassides pingelise õppekavaga riigieksamiteks valmistudes tuleb arvestada ka iga õpilase eripära, sh perekondlike probleemidega). Üks õpetaja on ka Eesti koolis juba maha lastud ning väiksemaid õigusrikkumisi on samuti juhtunud, seega ei saa jääda lootma üksnes pedagoogilisele meisterlikkusele.

Millised on levinud eksiarvamused?

Põhjus on ikka selles, et koolis ei suudeta õpilasi distsiplineerida.”

Tegelikult ei ole õpilaste käitumisprobleemide põhjused koolis, vaid kodus ja lähisuhetes. Seega süüdistatakse õpetajaid ebaõiglaselt ja seatakse neile ootusi, mida ei ole võimalik täita.

Hea sõbraliku distsipliini saab kehtestada mõne kuuga.”

See pole päris eksiarvamus, kuid eeldab, et klassis ei toimu muutusi ja õpilaste kodudes ei ole probleeme. Mõjutusvahendite kasutamise võimalusi on aga vaja perioodiks, mil sõbralikku distsipliini kehtestatakse.

Distsipliini saab kujundada hinnetega. Kui õpilane rikub korda, saab ta halva hinde ja seda pole võimalik parandada.”

See on väga levinud praktika Eesti koolides. Tegelikult on parim distsipliini saavutamise võte sisukas ja põnev õppimine koos kaaslaste ja õpetajatega, kusjuures eesmärk ei ole hinnete saamine, vaid oskuste ja teadmiste omandamine.

Mina ei ole sellises situatsioonis olnud, seepärast pole neid mõjutuvahendeid vaja.”

Hälbiv käitumine on õnneks erand, kuid kuigi selliseid õpilasi on vähem kui üks tuhandest, on neid kokku siiski sadakond.

Normaalse lapsega pole mõjutusvahendeid vaja.”

See võib isegi õige olla, kuid kahjuks pole kõik lapsed normaalsed ning kaasava haridusega selliste laste osakaal pigem tõuseb.


3 kommentaari teemale “Miks õpetajad õigusriigi vastu võitlevad?”

  1. Laine ütleb:

    Kui distsipliinust alustada, siis jah, samas koolis võib olla n.ö. kuldseid klasse ja neid, kus eriti midagi ei klapi. Kuidas tekib ja miks kujuneb klassi meelsus, on hea küsimus. Sageli “mõtleb” õpetaja just nii nagu direktor, lapsevanemad ja Kiki-Miki sõbrad, või muidu… Ometi ei ole õpetajad ka n.ö. ühe vitsaga loodud, nende isiksuslikud omadused ja võimed on suuresti erinevad. Klasse koolis saab vaadata nagu väikesi “riiki riigis”, aga kohtute süsteemi võtteid siin ei saa rakendada, võib tekkida suurt ebaõiglust. Vaat, Julk-Jüri pani Tootsi nurka harjavart hoidma ja ta raiuti raamatusse. Paremal juhul 1/3 koolimehi õpetajatest ei suuda või taha tasakaalu saavutamisel sageli kaasa lüüa, naised räägivad üle. Asjatundmatult on haridust ja koole juhitud mitukümmend aastat, vähe tehtud järeldusi, analüüse. Kas uuendused on toonud kasu või hoopis kahju, ei tea.Tundub on, et seda viimast. Olen varem osalenud hariduskolleegiumidel, kus haridusminister juhtis arutelu targalt. Saade “suud puhtaks” on huvitav, kuid kindla suunaga ja mannetu.

  2. Jüri Ginter ütleb:

    Aitäh kaasa mõtlemast. Millest tuleneb kartus, et kohtud on oma olemuselt ebaõiglased? Õiglus ja erapooletus on ju õigusriigi aluspõhimõte. Samal ajal kohtunikud kahtlustavad õpetajaid ebaõiglases suhtumises. Ilmselt tuleb neid müüre lammutada ja vastastikust usaldust õigustada.
    Ka mina tahaksin elada ühiskonnas, kus poleks vaja kasutada õiguslikke vahendeid, kuid seda aega annab veel oodata. Ma juba kirjutasin oma artiklis, et nende vahendite olemasolu ei tähenda, et neid peab kasutama. Ma usun, et nende vahendite olemasolu pigem suurendab võimalust, et õpilaste ja õpetajate koostöö sujub probleemideta ja vajaduseta oma võimu näidata.

  3. Jüri Ginter ütleb:

    Artiklist on välja jäetud kõige olulisem, positiivne programm. Avaldan selle siin

    Positiivne programm

    Olen optimist ja loodan, et Eestis on koole ja koolijuhte, mis peavad oluliseks väärtuseks õigusriiki. Palun teil minuga ühendust võtta aadressil jyri.ginter@gmail.com, et saaksime arutada, kuidas koostööd teha. Eesti koolide tegevust õigusriigi arendamisel on tulnud uurima ka USA teadlane Doyle Stevick.

Leave a Reply to Jüri Ginter

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!