aasta õpetaja gala
TEADUS

Milleks meile eestikeelne ja -meelne haridus?

16. veebr. 2018 Toivo Niiberg õpetaja ja psühholoog - 1 Kommentaar

Toivo Niiberg.

1980. aastatel palus professor Juhan Auli Tartu ülikoolis antropoloogia loengus eestlastest kuulajatel endast käega märku anda. Pooled kursuslased kahtlesid targu oma rahvuses. Aga igale „vaprale” käetõstjale luges lugupeetud õppejõud, tema välimuse põhjal ette viis kuni viisteist eri rahvuse tunnust ja palus käe langetada.

Juhtus nii, et loenguruumis ei olnud pea kuuekümne kuulaja seas ühtegi puhtaverelist eestlast. Professor lohutas kõiki ja palus austada eesti keele ning kultuuri õppimisega seda ammu välja surnud rahvast, kelle maad tallavad nüüd segavereliste jalad. Osakem seda teadmist ka oma lastes kinnistada!

Populaarteaduslik keel

Tänapäeval kohtab üha enam ütlust, et eesti keel ei kõla hästi (ühe küllaltki tuntud noore laulja sõnad), kuni selle oskuse häbenemiseni välja. Olen juba kohanud mitut noort ja samas tõesti andekat Eestimaal sündinud, siin hariduse omandanud ning hiljem välismaal õppinud ja end täiendanud noort, kes väitsid, et nad ei oska eesti keeles loenguid pidada, inglise keeles olevat see kergem.

Samas olen ka ise kuulanud psühholoogia- ja isegi bioloogialoenguid, kus ainsad emakeelsed sõnad on sidesõnad. Nii ei olegi vast kaugel arusaam, et emakeeles loetu on algeline ja matslik või siis pehmemalt väljendatult „populaarteaduslik”, võõrkeelne ja -meelne aga ülimalt teaduslik. Gümnaasiumi bioloogiaõpikut ei saagi enam teistmoodi kui võõrsõnastiku abil lugeda. Samas ei jää programmi mahukuse ja keerukuse juures ka õpetajal enam aega kõike tõlkida, ja pole siis ime, et loodusarmastuse asemel kujuneb välja hoopis selle eitamine või vaen. Keegi meist ju ei taha, et teda lollitatakse, eriti tundlik on selle suhtes teismeline.

Meenub stagnaaeg

Veelgi hullem on lugu teadustööga. Enamik sellest, mis ilmub eestikeelsetes ajakirjades ja kirjutistes eesti keeles, on populaarteaduslik ning läheb arvesse koefitsiendiga 0,000. Selge see, et üks väike rahvus ei saagi iial kirjastada teadusajakirju, mis tasuks ennast ära ning millel oleks vajalik püsiv lugejaskond.

Nii mõnigi tuntud eestlasest teadlane uhkustab sellega, et tema välismaises eriajakirjas avaldatud võõrkeelset artiklit on lugenud maailmas seitse kuni kümme inimest. Samas ei tunne ega tea teda oma sünnimaal keegi. Ja miks ta peakski eesti keeles ja eestlastele kirjutama?

Vaevalt, et keegi Prantsusmaal, Hispaanias või Itaalias kaitseks teaduskraadi inglise keeles, seda tehakse ikka oma emakeeles. Nüüd kerkibki loogiline küsimus: milleks üldse eesti keelt õppida ja õpetada, kui selle peab hiljem kiiresti unustama või selle oskust hoopis häbenema?

Järeldus: eesti keel on alam ja matslik, tõsiteadusele sobimatu ja teadlaste seas naeruväärne, inglise keel aga oma olemuselt teaduslik ning auväärne. Paistab, et tulevikus õigustaks ennast emakeelne algkool, segakeelne progümnaasium ja muukeelne (valdavalt inglis-, vene-, saksa- või prantsuskeelne gümnaasium) ja ainult ingliskeelne kõrgkool tillukese ugri-mugri osakonnaga.

Nii mõneski kõrgkoolis õigustab ennast ainult inglise keel ja ka saksa keelt õppinud on selgelt ahistatud. Meenub stagnaaeg, mil taheti kõik mõnekümne aastaga vene keeles õppima panna. Nii tuli mul direktori ja õppealajuhatajana vormistada vene keele süvendatud õpetamise pea sajaleheküljeline plaan. Nähti ette ka 15% mahus eriainete vene keeles õpetamine, tagamaks nii eestlaste kiirem kohanemine ja sulandumine slaavi kultuuri ning kommunistliku maailmaga.

Sõnad ja teod

Klassikalisel rahvuslusel oli Eesti riigi taastamisel juhtiv roll. Traditsioonilised rahvuslikud ideed on olulisel kohal 1992. aasta põhiseaduses ja sellega lähedalt seotud seadustes, näiteks kodakondsus- ja keeleseaduses. Rahvuslik-herderlik mõtteviis väljendub selles, et põhiseaduse preambul rõhutab kahes kohas riiklikku järjepidevust (millest omakorda tuleneb kodakondsuse taastamine ja ius sanguinis’e element) ning Eesti riigi kohustust tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Nüüd, kuuludes Euroopa Liitu, oleme valmis minetama eestluse ja tooma ohvriks ühe väikese rahva kultuuri. Igal aastal sureb maailmas välja pea nelikümmend rahvust, ja see tendents näib pigem suurenevat kui vähenevat.

Milleks siis üldse tulevikus oma lapsi eesti keele õpetamise ja õppimisega ahistada? Alustagem juba sünnist inglise keele õpetamise ning õppimisega. Ja mis õigus on meil muukeelset elanikkonda sundida õppima keelt, mida me ise häbeneme ega pea piisavalt täiuslikuks?

Mõni aasta tagasi kerkis päevakorda eesti keele instituudi sulgemine või selle kolimine Tartusse. Koalitsiooniläbirääkimistel novembris 2016 kinnitati ajakirjanike ees, et eesti keele instituuti ei panda kinni ega ühendata ülikooliga. EKI järjekordne kolimine oleks nimetatud lubadusest taganemine.

Alles hiljuti läbis meediat uudis eesti keele gümnaasiumi lõpukirjandi vabalennulisest grammatikast – arvata, et see oli lihtsalt halb nali. Olles ise olnud täpselt 40 aastat õpetaja, julgen väita, et seni ongi hariduselus läbi löönud ainult halvad ja läbikaalumata stsenaariumid.

Poliitikud ja haridustegelased armastavad rõhutada rahvusharidust, rahvusteadust ja rahvuskultuuri. Sõnadest tegudeni aga kahjuks ei jõuta. Mida teha?


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Milleks meile eestikeelne ja -meelne haridus?”

  1. Luule ütleb:

    Mida teha? Ikka nii, nagu õpetas Juhan Aul 1936. Teadused jaotuvad kahte ossa: rahvuslikud ( eluruumist, loodusest, mitmekesisusest ruumiliselt ja ajaliselt, humanitaarteadused) ja rahvusvahelised (matemaatika, füüsika, astronoomia, keemia Rahvusharidust rõhutades tuleb seda ka teha ja meil on häid teadmisi rahva harimisest, kultuuri ja muusika alal jne Kui meie oleme aga matsitõugu, siis sellest pole midagi. Viimase ajal on hakatud uurima naissoo geenivaramut ja eriti munarakku saatvaid mitokondreid, mille kaudu saab hinnata hoopis paremini rahvastiku järjepidevust meie levialal. “Läbimarssijad” ei ole nii suuri laastavaid jälgi jätnud, kui mõnikord rõhutatakse. Viimane sõda tõi saksa ja slaavi verd. Keel on küll kiiresti muutuv kuid kultuur on järjepidev ja püsivam. Sõnad ja teod peavad olema kooskõlas, kummitempli kombed aga unustada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!