Archimedes

Noored teevad alati ära

23. veebr. 2018 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar

Heiki Raudla.

Sest neil on rohkem aastaid ees, mitte seljataga, nad saavad öelda oma viimase sõna pärast meid, st nende päralt on tulevik – kui kasutada kulunud väljendit. Kui tahta, et elu teisiti läheks, tuleks muuta ajaloo kulgu ja noored kõrvaldada. Kuna see on juba ainuüksi mõttena absurdne ja brutaalne, tuleb leida teine tee – veenda ja näidata eeskuju, st tuleb leida võimalus veenda noori, et üks põlvkond ei pea tingimata, kas või nui neljaks, teisele ära tegema, järjepidevus maksab ka midagi. Aga kas see on võimalik?

Mismoodi sa veenad endast nooremaid, kui oled ise eelmist põlvkonda nende eksimustes armutult kritiseerinud? Põlvkondade konflikt on inimesse justkui kodeeritud – isendil on erinevad elufaasid ja õpilane kipub ikka tegema asju teisiti kui õpetaja. Kuigi võiks arvata, et lihtsam või koguni ennastsäästvam oleks õpetajat jäljendada. Aga kas jäljendada ka õpetaja vigu? Ei, arvate, et neid tuleks vältida! Nii arvamegi kõik teadvat, kuidas tuleks asju õigesti teha ja kuidas asjad tegelikult on.

Paraku näitab vähemalt lääne ühiskondade kogemus, et uus põlv- või koolkond ei taha laduda oma tarkusekivikesi eelkäijate töö jätkuks, juba olemasoleva müüri kõrgenduseks – justkui kartes, et müür saab liiga kõrge ja variseb oma raskuse all kokku. Selle asemel peetakse targemaks (mugavamaks?) teha kõigepealt puhas töö – lõhkuda kuvaldaga vana müür maha ja alustada nullist, sealjuures iseenese tarkusest. Järjepidevust ei peeta oluliseks, sest mis eilne, see vana. Teaduse ja tehnoloogia progressi uskuv inimene on kindel, et eelmine põlvkond astus inimkonna evolutsioonis sammu tagasi. Ikka sinna džungli (metsa?) poole.

Kes on kauem elanud või ajalugu uurinud, tunneb rõõmu äratundmisest „Ei ole midagi uut siin päikese all – kõik uus on taasavastatud vana!”. Mõnel võib tekkida lausa déjà-vu-tunne: „Näe, lehvib see sinimustvalge seal Hermanni tornis, nagu oleks Pätsu ajast otse tänasesse päeva jõudnud!” Aga mis kasu on äratundmisrõõmust, kui keegi ei taha seda sinuga jagada?

Nii mõnelgi noorel lapsevanemal on ettekujutus, et nõukogude ajal anti koolis küll head haridust, aga ideloogilise surve tõttu pidi paljudest asjadest vaikima ja see tekitas inimeste vahel pingeid. Nüüd elame vabal maal, õigemini küll survete virvarris, ja suur osa inimestest on ikkagi vihased ja väsinud.

Arvan, et nii nagu Eesti riiki, ei saa iga põlvkond enda ja maailma jaoks ka kooli uuesti luua, peab säilima järjepidevus ja põlvkondade dialoog hariduseski. Olen ise kogenud, et liiga vana õpetajat ei ole olemas – kes on õpetajaks kõlbmatu, on seda juba maast madalast.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Noored teevad alati ära”

  1. Luule ütleb:

    Lisaks äratundmisrõõmule on oluline tunda ajalugu ja praegu elavate põlvkondadega kooselamise ühtekuuluvustunnet. Peab mõtlema ja mõistma mitte matkima kedagi või midagi. Mimikri on looma- ja taimeriigi liikide ellujäämise võimalus. Vanaisa talus oli lipuvarras laual aga lipp ikka varjul küll, kui Siberisse ei kippunud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!