Nutiajastu nõiaring – lakkamatu guugeldamine, Kahoot ja nutialad vahetundides
Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix
Praegune koolisüsteem integreerib juba kümneaastased lapsed arvutimaailma. Samas näevad paljud vanemad kõvasti vaeva, et piirata küber- või nutimaailma liiga varast ja intensiivset pealetungi lapse ellu ning psüühikasse.
Elu ilma arvutita ei kujuta tänapäeval ettegi ning see ei puuduta sugugi üksnes lapsi – ka täiskasvanud kaovad samasuguse vuhinaga internetiavarustesse ja sageli on neid sealt raske üles leida.
Iri Reile: „Motiveeritud õpilastega toimivad kõik meetodid, kuid teismeeas sotsiaalvõrgustiku küüsi langenu õpitahet õpetaja üksi tõsta ei suuda.” Foto: erakogu
Antsla gümnaasiumi 5. klassi juhataja, II−IV astme eesti keele ja kirjanduse õpetaja Iri Reile ütleb, et Antsla gümnaasiumis on koolitunnis telefoni eesmärgipärane kasutamine õppetöös lubatud. „Alates II kooliastmest kasutatakse nutiseadmeid õppeprotsessis rohkem: ÕS-ist sõnatähendused, õigekiri, teemapõhine guugeldamine, Kahoot ja mitmesugused (nuti)rakendused,” loetleb Reile tänapäeva võimalusi.
„Vahetundides on kasutada kindlad nutialad,” jätkab Reile. Nutisõltlaste arv on tema hinnangul pigem kasvuteel, sest juba lasteaialaste hulgas on aktiivseid mängureid. „Enamasti ikka ühed ja samad õpilased kügelevad nutialal vahetunni ajal, koolipäeva lõpus huviringi või bussi oodates,” lausub ta ja lisab, et nii mõnigi kord on pidanud õpetajad vanematele märgukirja kirjutama sobimatul ajal või kohas telefoni kasutamise kohta, seda enamasti III−IV astme õpilaste puhul.
Mõned lausa uinuvad telefoniga
Reile räägib, et mõned vanemad tunnistavad ka arenguvestlustel, et nende laps veedab tunde nutiseadmes, eriti kui on õhtupoolikuti või vaheajal pikalt üksi kodus. „Koolivaheajal oli mõni II astme õpilane arvutis, tahvlis, nutitelefonis kuni kümme tundi: viibis sotsiaalvõrgustikus, mängis arvutimänge, YouTube’is. Õpetajana olen täheldanud, et esimese tunni ajal on mõni laps väga väsinud, vestluses lapsega ilmneb, et selle põhjus on öine arvutis, nutiseadmes olek,” jätkab ta. „Õnneks on paljudes kodudes nutiseadmetes oleku aja piirangud, kuid ikka jagub neid, kes uinuvad telefoniga,” tõdeb Reile.
Võitlemine nutiseadmete ebaotstarbeka kasutamisega on Reile ütlust mööda igapäevane tegevus. „Õnneks on meie koolis kaks 30-minutist õuevahetundi, T.O.R.E-kad ja mängujuhid korraldavad mänguvahetunde, mõnel päeval on võimalik kasutada võimlat liikumisvahetundideks (kool on liitunud „Liikuma kutsuv kooli” projektiga), mängitakse malet, kasutatakse ronimisseina, kuid tõsised tegijad oskavad ikka varjuda,” kirjeldab ta praegust reaalsust.
Kõigepealt õppigu lugema ja kirjutama
„Arvan, et 1. ja 2. klassis on peamine arendada lugemis- ja kirjutamisoskust, kuid riiklikud 3. klassi tasemetöödki on e-vormis. Seega ongi õpetaja nagu kits kahe kuhja vahel,” möönab Reile. „Käekirja korrektne omandamine, õpilase keskendumisvõime, ilumeel, loovus, käeline tegevus, tekstidesse süvenemise oskus, töö sõnavaraga – kõik see on väga vajalik,” märgib ta.
Eesti keele tunde on viimastel kümnenditel Reile sõnutsi varasemast vähem ja nii on tema hinnangul loogiline, et õpetajatel on palju tööd lokkava pinnapealsusega võitlemisega, õpioskuste kujundamisega.
Klassiõhtud on Reile sõnutsi Antsla gümnaasiumis üsna tegevusrohked ja nutiseadmes viibimist ei aktsepteerita. „5. klassi juhatajana korraldasin kuu aega tagasi klassiõhtu koos vanematega, kus liikumismängude kõrval oli kolm Kahooti mängu eri õppeainetest. Selle ettevõtmise eesmärk oli lapse ja vanema koostöö, vanemad olid väga õhinas ja vanema-lapse mängulust nutiseadmes oli omamoodi nauditav vaatepilt,” arutleb ta.
Mõistuse hääl tulgu kodust
Enamik lapsi eelistab Reile sõnul siiski vahetut suhtlemist, kuid on välja kujunenud ka nutisõltlased, keda erispetsialistil ja õpetajatel on vaja julgustada suhtlema. „Nutitelefon on mõnel juhul hea lapsehoidja. Juba sõimelaps võib tuppa astudes küsida: „Kus mu tahvel on?” Ainult perekonna toega on võimalik mõttetut kasutust vähendada,” leiab ta.
Nutiajastu lastel on Reile sõnutsi palju terviseprobleeme: silmade kuivus, rühihäired, ülekaalulisus, unustamine, tähelepanuhäired, keskendumisraskused, mõnikord kehvad sotsiaalsed oskused. „Eesti keele õpetajana räägin ma iga päev lugemise kasulikkusest, äratan lugemishuvi, tegelen sõnavara laiendamisega – vahel läheb sõna isevoolu teed, pole suutnud kõiki õppureid lugema ärgitada,” lausub ta.
Reile on seisukohal, et nutisõltuvus on tõsine probleem: ühelt poolt tuleb tehnoloogia uksest-aknast kooliellu, teisalt võimaldab tahvel-kriit-õpik-õpetaja-meetod nii mõnigi kord põhjalikumat mõttetegevust kui kiire otsing rakenduses. „Motiveeritud õpilastega toimivad kõik meetodid, kuid teismeeas sotsiaalvõrgustiku küüsi langenu õpitahet õpetaja üksi tõsta ei suuda,” tõdeb ta tõsiseks muutudes.
Üle kahe tunni ei võiks koolilapsed Reile sõnul päevas telefonis või arvutis olla, paraku väidavad paljud õpilased end kolm kuni viis, vahel enamgi tundi koolipäeval nutiseadmes tegutsevat.
„Päris nutiseadmeteta koolis ei saa, kuid kõigil õpilastel on vaja värskes õhus liikuda, huvialaringis osaleda, suhelda, lugemismaailma avastada,” ütleb Reile. Tal on suur rõõm neist, kellel on esiplaanil õiged väärtused ja hea ajajaotus. „Kahjuks on ka medali teine pool arvukalt esindatud. Kurb on kogeda, kuidas teksti väärtust hinnatakse mõnelgi korral pikkusega: mida lühem, seda parem. Samuti on tunda loovuse vähenemist, sõnavara nappust, raskusi eristada olulist vähem olulisest. Nutiajastu võlud ja valud käivad käsikäes,” tõdeb Reile.
Tallinna inglise kolledži bioloogiaõpetaja Kaisa Luht räägib, et nende koolis on nutiseadmed algklassides täiesti keelatud. „Väikesed ei tohiks ka koridoris vahetunni ajal mobiiliga tegelda,” kostab Luht. Suurematel on see üldiselt samuti keelatud, aga kuna aeg-ajalt läheb telefoni tunnis vaja, on need siiski olemas,” ütleb Luht, kelle sõnul näeb vahetunnis aina rohkem pilti, kus põhikooliõpilased seisavad-istuvad kõrvuti rivis, kõigil mobiil näpus, ja omavahel kuuldavalt ei suhtle. „Gümnaasiumis on see suundumus põhikooliga võrreldes vähenev, aga sõltub inimesest,” lisab ta.
Luhti sõnul on ka temal tulnud ette olukordi, kus noorele tuleb pikalt selgitada, miks ta peab mobiili tunni ajal kotti panema. „Seda oli enam siis, kui mobiilid alles tulid kooli igapäevaellu ja meil üldist kokkulepet veel ei olnud,” märgib ta.
Nutiseadmest loobumine on praegu mõeldamatu
Nutiseadmetest koolis loobuma mõjutada pole kerge. „Tuleb pikalt selgitada, lõpuks mõjub ka kaaslaste surve, kes sarnast vaidlust mõttetuks peavad,” räägib Luht.
Ta möönab ka vastuolu taotlusliku eesmärgi ja reaalse elu vahel: ühtepidi püüavad n-ö arukamad vanemad oma laste nutiseadmete kasutust piirata, teisalt on paljudes Eestimaa koolides juba 4. klassis arvutiõpe ja Google Drive’i jmt kasutamise oskus sisuliselt kohustuslik. „Vastuolu küll on, aga kool ja õpetaja (just algklassiõpetaja) saavad vanematega sõlmida kokkuleppe, kui palju kodutöid lasta arvutis teha,” ütleb Luht, kes ise ei kujuta enam hästi ette olukorda, mil kõik koolitööd saaks teha arvutita. „Ka maailma ja töökohtade üldise arengu seisukohast on mõeldamatu, et keegi läbiks kooli niimoodi, et ta arvutist või telefonist midagi ei tea,” sõnab ta. „Keskkonnakaitse ja infoühiskonna nurga alt võib muidugi ka arutleda, mis on keskkonnasõbralikum: kas see, et õpetaja prindib kõigile õpilastele lugemiseks lehed ja on seega ainuotsustaja, millist infot õpilased teema kohta saavad, või vaatavad noored materjali oma mobiilist/arvutist ja otsivad lisainfot,” arutleb ta.
Paljud on tema sõnutsi juba harjunud, et kui tekstis ei saa mõnest sõnast aru, siis otsitakse selgitusi ja lisainfot ning tulemusena võivad võita kõik. „Kui palju seesugust otsimist aga olema peaks, on tõesti iseküsimus,” märgib ta.
Arvuti tõrjub käe- ja õigekirja tagaplaanile
Luhti sõnul on olemas reaalne oht, et inimesed ei oskagi enam käsitsi ja ka õigesti kirjutada − teeb ju programm tihti ise parandused −, ja siin ei olegi tema sõnul vaja kooli panust, sest lasteaia- ja algklassilaps suunatakse arvutisse paljudes kodudes. „Ma olen aru saanud, et lugema ja kirjutama õpitakse meil juba lasteaias − vähemasti paljudes lasteaedades, aga sõltub jällegi lapsest,” jätkab ta arutelu. „Vähemalt peaks see nii olema, ja alles siis nutika kallale. Minu arvates ei ole siin küsimust − esmane on lugemine ja kirjutamine, arvuti peaks olema hiljem juurde tulev abivahend,” leiab Luht.
Olulist erisust kümmekonna aasta taguse ajaga õpilaste omavahelises suhtluses Luht ei näe.
„Eks see oleneb sellest, milline on laste suhtluseeskuju ja suhtlusringkond − kõik algab perest. Kui ka klassis suheldakse ja arutatakse ja igaüks saab sõna, siis ta ikkagi harjutab suhtlemist. Mulle ei tule praegu ette, et minuga tunnis praegu vähem suheldaks kui kümme aastat tagasi, ka suhtlevad tõelised sõbrad või samade huvidega noored omavahel ikkagi palju, seega ma olulist vahet ei näe,” ütleb ta.
Võimalused, kohustused ja oskus välja lülitada
„Mõnes mõttes on nutiajastu loonud palju võimalusi, aga ka kohustusi. Kõik on kiiresti kättesaadavad − nt kirjutan ja ootan kohe vastust, sõltumata päevast ja kellaajast − ja ka jälgitavad, samas saab palju asju kiiresti ja töökohast kaugel ära tehtud, sa ei sõltu asukohast,” leiab Luht.
Pidev sõnumite-uudiskõllide laekumine hajutab tema sõnul samas tähelepanu, aeglustab üldist töökiirust ja vähendab selle efektiivsust. „Õpetajatel on kohustus panna kodutööd e-kooli/stuudiumi ja kui neid seal ei ole, siis on see just nagu vabandus-põhjendus jätta kodutööd tegemata ehk vastutus on justkui nihkunud õpetajale ja noor ei õpi oma aega planeerima. Aga eks ka see sõltub inimesest,” lausub ta.
Inimestel on Luhti sõnutsi tänapäeval kohustus-ootus osata mitmeid programme, samas on see võimalus teha koostööd sobival ajal ja kohas ilma teise kõrval istumata, piisab ühisest sobivast ajast. „Koolis saab teha kiireid teste. Noortele meeldib neid teha ja see vähendab klassikalist kontrolltöö pinget, ka arvutab programm vastused kokku ja tagasiside saab kätte kiiresti. Õpetajal on nii vähem parandustööd. Laias laastus on see elu siiski kiiremaks teinud, ja inimene peab ise oskama ennast välja lülitada,” võtab ta teema kokku.
Digivahendid segavad keskendumist
Risto Uuk, ajakirjanik
Hoolimata asjaolust, et digivahendid on saanud ülikooliloengutes tavapäraseks, leiavad nii mõnedki teadlased, et nutiseadmete kasutamine loengus pärsib õpitulemusi.
Lõuna-Aafrika Vabariigi Stellenboschi ülikooli teadlased Daniel le Roux ja Douglas Parry tõdevad oma uurimuse põhjal, et digivahendeid saab õppides küll kasutada, aga nende kasutamisel on õppimisele ka negatiivne mõju – kuna üliõpilastel on nutiseadmete abil kogu aeg käeulatuses ka meelelahutuse ja suhtlemise võimalused, peavad lektorid üliõpilaste tähelepanu nimel pidevalt meediaga võitlema.
Uuring näitab, et kui üliõpilased kasutavad õppetöö ajal digivahendeid, hajub nende tähelepanu mitme tegevuse vahel ja seetõttu väheneb võime ühele ülesandele keskenduda. Le Roux ja Parry järeldavad, et rööprähklemine mõjutab mõtlemisprotsesse ja mälu, kuna inimese võime korraga mitmele stiimulile keskenduda on piiratud. Seega on rööprähklemisel akadeemilisele sooritusele halb mõju.
„Teame juba pikka aega, et kui püüame teha mitut asja ühel ajal, siis kannatab meie peamise ülesande sooritus,” selgitas uuringu juhtivautor Daniel le Roux Õpetajate Lehele. „Näiteks kui üliõpilased, kes üritavad loengut kuulata, kontrollivad iga viie minuti tagant sotsiaalvõrku või kasutavad muud meediat, kannatab tõenäoliselt nende võime tõhusalt õppida. Kui ülesanded, mida üritame samal ajal teha, ei vaja palju kognitiivset pingutust, näiteks mobiiltelefoniga kõndides rääkimine, tulemus ei kannata.”
Kuna noored lülitavad end sagedasti ühelt tegevuselt teisele, võib jääda mulje, et nad on väga efektiivsed rööprähklejad. Tõendid viitavad aga, et mulje on ekslik. On leitud, et digitaalne rööprähklemine mõjub hinnetele ja testide tulemustele pigem halvasti.
Peamised põhjused, miks üliõpilased tunnis digivahendeid kasutavad, on teated uutest sõnumitest, igavus ja soov sõpradega suhelda. Vajadus loengu jaoks infot otsida ning päevakajaliste sündmustega kurssi viia on harvemad põhjused.
Mida lektorid siis tegema peavad? Eesti ajuteadlane ja Tartu ülikooli teadur Jaan Aru on kommenteerinud Õpetajate Lehele teemat järgmiselt: „Et midagi efektiivselt õppida, on tarvis sellele tähelepanu pöörata. Kui tähelepanu on digitaalsel meedial, salvestatakse tunni või loengu sisu halvemini või üldse mitte.”
Aru lisas, et üliõpilaste sooritusele oleks parim, kui nad tunnis üldse ebavajalikku digitaalset meediat ei tarbiks. „Oleks hea, kui tunnis või loengus arvutit ei kasutataks, sest isegi kui üliõpilane üritab konspekteerida, tekib tal vahel ikka kihk vaadata sotsiaalmeediasse (või tuleb uus e-kiri). Üliõpilane ei suuda vastu panna kiusatusele sõnumile vastata, aga kuna tähelepanu liigub sotsiaalmeediasse e-kirjale või mujale, jääb lektori pakutav sisu salvestamata.”
Daniel le Roux: „Mõned lektorid valivad ekstreemse lähenemise ja keelavad digitaalsete vahendite kasutamise oma klassides täielikult. Kuigi on tehtud uuringuid, mis näitavad, et see on efektiivne, on sellel ka risk.” Tema sõnul on oht, et kui õpilased lahkuvad kunstlikust turvalisest keskkonnast reaalsesse maailma, ei tule nad tähelepanu segavate teguritega toime.
„Me soovitame üliõpilastel oma meediatarbimist ise reguleerida. Kasutage telefonil lennukirežiimi või teavituste blokeerimisfunktsioone, et piirata keskendumist häirivaid tegureid,” soovitas le Roux. „Kui õpilased on tehnoloogia potentsiaalsetest kahjulikest mõjudest teadlikud, hakkavad nad oma käitumisele mõtlema. See on esimene samm.”
Uurimuste autorid ei ole tehnoloogiavastased, vaid soovitavad lihtsalt õpetajatel teadvustada nii häid kui ka halbu mõjusid. Tehnoloogia pole kumbagi. Kõige olulisem on märgata, kas see aitab meil tähelepanu parandada ning oma eesmärke saavutada või mitte.
„Muidugi on tehnoloogiast hariduses ka palju kasu. Näiteks õpetada saab ükskõik kus ja õppimise asukoht ei ole piiratud. Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, peab leidma kasude ja puuduste tasakaalu,” rõhutas le Roux.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kuidas on teie koolis nutiseadme kasutamine korraldatud?
Maret Nurklik, VHK muusikakooli flöödiõpetaja:
Meie koolis peavad telefonid olema tunni ajal hääletud. Minul on individuaaltunnid, eks nii mõnigi laps tuleb vahel tundi, telefon näpus, ega taha seda kuidagi käest panna, aga minu käsu peale paneb ta selle silma alt ikka ära.
Drastiline juhtum oli, kus kehtestasin korra, et kümme minutit süveneme tunnis minu antud ülesandesse ja siis vaatame koos viis minutit lapse telefoni. Ja sellises tempos tund ka möödus. Mina saan oma tunnis pidevalt tekitada erinevaid olukordi ja kasutada mitmesuguseid meetodeid, seega nutisõltuvus mind väga ei häiri.
Vahetunnis koridoris istuvad lapsed küll oma telefoni taga ja mängivad kas koos või eraldi, kuidas keegi. Üldiselt on see pigem algklasside teema, eriti aktuaalne 2.−4. klassis, siis kaob vaikselt ära. Lapsed kasvavad suureks, oskavad juba oma aega paremini planeerida ning panevad telefoni tunni ajal ära.
Hea on, kui vanemad suudavad lapsele kehtestada nutivahendite kasutamise korra, aga enamikul see vist hästi õnnestuda ei taha. Mida vanem laps, seda raskem on vanemal ses suhtes end kehtestada.
KOMMENTAAR
Laps vajab valikuvõimalusi
Kärt Kase, psühholoog-pereterapeut, Suhteabi:
Olen mõelnud, kuidas mitte takistada oma last infoühiskonda integreerumast ja samas mitte teda digimaailma kaotada. Tean, et üldiselt õpivad kooliastujad kiiresti, tean, et kui lasta lapsel valida, siis võib ta valida põnevama viisi vaba aega veeta ehk nutiseadme, tean, et maast madalast ekraanita kasvamine tekitab harjumuse olla ise loovam.
Seega olen mõelnud ja soovitan teistelegi eelkooliealiste laste vanematele lubada lastel minimaalselt tehnikavidinatega lustida. Sellisel juhul peab vanem pakkuma aga vahva alternatiivse tegevuse, mis on tihti keeruline, sest põhimõtteliselt tähendab see oma lapsega koos aja veetmist ja temaga mängimist.
Koolitan vanemaid programmi „Imelised aastad” raames ning üks parimaid asju, mida vanem saab oma lapse ja ka omavaheliste suhete heaks teha, on mängida. See tasub mitmekordselt ära. Eriti tore on mängida reegliteta mänge või mänge, kus laps loob ise reeglid. Kui seda pühendunult, mitte teiste tegevuste kõrvalt kas või 15 minutit päevas teha, võib üllatusega märgata, et ülejäänud õhtu leiab laps endale ise sobilikku tegevust.
Kui vanemad telekale või telefonile raamatuid, lauamänge, koos tegutsemist ja vestlust eelistavad, harjuvad lapsedki selle eeskujuga. Ei tasu karta, et kooli minnes ehk esialgset tehnoloogilist mahajäämust kiiresti tagasi teha ei suudeta. Nutiseadmed tulevad niikuinii, las nad siis tulevad juba hiljem, mil laps teab, et on nii palju toredat, mida ekraani ees istumise asemel teha.
Lootust on ka neil vanematel, kes praegu lubavad lastel palju tehismaailmas viibida. Kui alul püüda sinna nendega koos minna, selle vastu huvi tunda, leiavad lapsed päris ruttu, et kui vanem juba nende päralt on, võiks temaga midagi muudki ette võtta.
Sageli on nutiseade lihtsalt ainuke kaaslane, kuna vanematel on muud toimetused. Ja nii nagu laps ei oska ise otsustada, mitu kommi talle korraga hea on, võivad vanemad julgelt kehtestada ka ekraanipiiranguid – see tekitab pigem turvalisust kui paneb last end halvasti tundma.
- Prantsusmaa koolides keelatakse mobiiltelefonide kasutamine
Prantsusmaa haridusminister Jean-Michel Blanquer teatas, et riik keelab alates selle aasta septembrist mobiiltelefonide kasutamise koolis. Juba praegu ei tohi klassis mobiiltelefone kasutada, aga siis laieneb keeld vahetundidele, lõunavaheajale ja tundidevahelisele ajale. Keeld kehtib algkoolis ja põhikoolis. Lütseumiõpilased võivad telefone kasutada. Lahtine on küsimus, kuidas keeldu rakendada. Kuidas kujutate ette, et 600 õpilast annab telefoni ära ja saab pärast tagasi? The Local
- Pastakad asenduvad klaviatuuriga
Kas kümne aasta pärast kirjutatakse kontrolltöid ja eksameid käsitsi? Janet Brown Šotimaa kvalifikatsioonikeskusest arvab, et pastakad võivad eksamitelt kaduda mõne aasta jooksul ja asenduda klaviatuuriga. Tema sõnul on elektrooniline hindamine mõnel kursusel juba praegu kasutusel ja ühiskond jätkab liikumist arvutite suunas. Käsitsi kirjutamise üle on maailmas ennegi arutletud, näiteks 2015. aastal levis kuuldus, et Soomes vähendatakse kirjatehnika osakaalu arvutiõppe kasuks. Tes.com
- Lastel väheneb lugemisoskus ja -harjumus
Saksamaal Berliinis esitleti rahvusvahelise algkooli lugemisoskuse uurimuse tulemusi (IGLU). Selgus, et üha vähem saksa õpilasi oskab algkooli lõpuks korralikult lugeda. Lastele ei meeldigi enam lugeda. Kui 2001. aastal oli algeline lugemisoskus 16,9% algkoolilõpetajatest, siis nüüd on lugemisraskustes õpilaste osatähtsus tõusnud 18,9%-ni ehk iga viies ei oska lugeda. Uurimuse autorit Wilfried Bosi kurvastab, et lugemist nautivate laste arv on viie protsendi võrra langenud. The Local
Lõpuks digimaania ei pimesta inimesi enam sedavõrd ja nad saavad aru, et saab ka ilma nutivahenditeta hakkama, algkoolis lausa peaks ilma hakkama saama.
Midagi tagasi pöörata ei saa, aga saab vaadata tulevikku ning on viimane aeg hakata tõsiselt arutlema “nutihügieeni” üle: millal kasutada, milleks kasutada, kui vanalt kasutama, luua reeglid ja seadused jne. Muutuks ehk mõttemaailm ja jõuaks kohale arusaam, et kõik pole kuld mis hiilgab…