Matemaatika
KULTUUR

Õpetajast tootmisjuhiks. Miks nii läks?

2. veebr. 2018 Kairi Oja vabakutseline ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

„Kui kõik tõelised, südamega oma tööd tegevad pedagoogid äkitselt välja sureksid, võtaksin raskelt ohates puhtalt missioonitundest ilmselt koolitee jalge alla,” nendib endine õpetaja Tuuli Seinberg. Foto: erakogu

 

Elu võib teha keerdkäike ja seada meid valikute ette. Tuuli Seinberg (47) otsustas loobuda õpetajaametist ja jätkata tööd meediasfääris.

Mitte ükski suur otsus ei tule ülemäära kergelt ning vahel kulub selleks aega, et enesesse vaadata ja sealt selgust leida. Samas on oma sisetunde ja südamehääle kuulamine alati tõele lähemale viinud.

Tuuli Seinberg lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia näitejuhtimise erialal. „Seega puhas humanitaar,” naerab ta. „Ideaalid olid kõrgelennulised, ent krooniaja algusesse jäänud iseseisva elu algus tegi unistustes kiired korrektiivid. Õpetajaks hakkasin siiski pigem juhuslikult – leiba oli tarvis teenida ja tööpakkumisi sirvides tundus õpetajaamet rohkem konti- ja meeltmööda kui müüja või sekretäri oma või mingi „asjalik” amet,” meenutab ta toonaseid valikuid.

Mõnda aega töötas Tuuli Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis algklasside näiteringi juhina, järgnesid paar aastat Lehmja põhikoolis inglise ja vene keele õpetaja ning klassijuhatajana. „Lisaks juhendasin samas koolis laste näiteringi,” täiendab Tuuli ja lisab, et just see oli tema lemmikaeg koolis.

Laste uudishimu ning vahetu olek

Kõige enam võlus Tuulit õpetajarollis vahetu suhtlus lastega. „See tunne, puhas rõõm, kui taipasid, et oled suutnud oma aine vastu huvi tekitada. See siiras heatahtlikkus ja uudishimu, mis lastes oli,” jätkab ta ajamatka. Siin tuli kasuks ka teatriharidus, mis aitas ainetunnid elavamaks muuta. „Uurisin öösiti althõlma hangitud ingliskeelset metoodilist kirjandust selle kohta, kuidas (näite)mänge ja keeleõpet siduda. Hommikul üritasin kogutud teadmisi laste peal katsetada,” meenutab ta.

Eriti raske oli uue Eesti Vabariigi algusaastatel õpetada vene keelt, sest sellesse suhtuti väga halvasti. Arvati, et see on mõttetu tiblade keel, mille ikkest oleme lõpuks ometi vabad. „Tõin kord tundi kaasa isegi vanaonult päranduseks saadud Lermontovi esmatrüki, et tutvustada õpilastele vene kultuuri ajalookihte. Lasin raamatut katsuda ja nuusutada, tutvustasin toonast vene kirjapilti ja näitasin kõrvale sama perioodi maalikunstnike töid. Ma ei tea, kas sellest tolku ka oli, ent endal oli tunne, et olen vähemalt pingutanud,” naerab kunagine pedagoog.

Samas meenuvad ka hetked, mis panid kõvasti pead murdma ja paiguti koguni nördimust tundma − põnevate töövahendite puudus ja enda vähesed teadmised ning kogemused lastepsühholoogia ja metoodika vallas. „Mitmes mõttes oli iga koolipäev nagu emotsioonide Ameerika mäed. Oli rõõmu ja oli pettumust ning ka vihastamist tuli ette,” lausub ta.

Kord vihastas Tuuli ühe üleannetu peale nii hirmsasti, et pitsitas tahvlilappi käes ja ütles väga vaikselt läbi hammaste, et kui too krutskivend poleks laps ja tema õpilane, lajataks Tuuli talle lapiga. „Ma ei röögatanud ega teinud midagi, aga see ähvardus ehmatas tookord nii mind ennast kui ka last,” mäletab ta, otsekui olnuks kõik alles eile.

Kui koju jõudsin, olin juhtunust nii oimetu, et magasin esmalt tunnikese ja alles siis hakkasin töid parandama või uusi tunde ette valmistama,” meenutab ta.

Äratundmine pärast kahte aastat

Tuuli on enda sõnul alati uskunud, et õpetajatöö peab olema kutsumus. „Sain kahe aastaga selgeks, et see ei ole minule sobivaim tee. Kartsin ka, et vastutahtsi tööd rügades teen lastele halba ja olen kehv kolleeg. Pealegi olin ma öökulli tüüpi inimene, kel oli hirmus raske hommikuti vara ärgata. Stressist tekkisid terviseprobleemid. Ja kui mu klass lõpetas põhikooli, tundus igati õige uusi sihte seada,” loetleb ta argumente, mis õpetajaametist loobumise otsuseni viisid.

Nii läks Tuuli hoopis uuesti õppima ning jätkas esmalt tõlkijana, sealt edasi aga kliendihaldurina, osakonnajuhina, tootmisjuhina ja muudes keskastme juhi ametites.

Tuuli pole veel kordagi toonast otsust kahetsenud. „Tõesõna, mitte kordagi,” kinnitab naine ja lisab, et tal on säilinud suur lugupidamine nii toonaste kolleegide kui ka tänaste õpetajate vastu, sest kahtlemata pole tegemist maailma lihtsaima rolliga.

Ka ei usu Tuuli, et õpetajaamet veel kunagi tema elus kaalumisele tuleks. „No see peaks küll siis hädaolukord olema,” sõnab ta sõbraliku muigega. „Kui kõik tõelised, südamega oma tööd tegevad pedagoogid äkitselt välja sureksid, võtaksin raskelt ohates puhtalt missioonitundest ilmselt koolitee jalge alla.”

Aine heast tundmisest ei piisa

Et olla hea õpetaja, ei piisa Tuuli sõnul aine heast tundmisest ega ka suurest südamest. „Tuleb osata teadmisi hästi edasi anda. Peab nägema laste individuaalseid võimeid ja vastuvõtukanaleid  – näitlikult öeldes, kui uksest sisse ei saa, tuleb proovida minna aknast,” räägib ta. „Kõige tähtsam on aga olla ise laia silmaringiga, pidevalt areneda. Keegi ütles kunagi, et isiksus kasvab isiksuse paistel. Ja et sirguksid tõelised isiksused, kes sinu ainet suudaksid rakendada ja edasi arendada, tuleb ennekõike ise isiksus olla,” leiab ta.

Kontakti oma toonaste õpilastega Tuuli kaotanud ei ole. „Oleme kohtunud klassikokkutulekutel ja vanu aegu meenutanud.  On hea tunne teada ja näha, et toonastest lastest on kasvanud tarmukad ja tublid inimesed. Eriti õnnelik olen aga selle üle, et mõnest õpilasest on sirgunud just selline õpetaja, kelle hoolde muretult oma lapse annaksin,” rõõmustab ta ja lisab: „Ent kõige olulisem on, et neil kõigil on oma rada käies sära silmis ja selg sirge.”

Kuigi Tuuli otsustas õpetajarollist loobuda, vaatab ta sellele ajale tagasi sooja tundega. „See aeg kasvatas mind isiksuse ja inimesena, pani rohkem märkama ja mõistma. Mõnes mõttes oli see hea ettevalmistus lapsevanema rolliks, sest taipasin, et nii suured kui ka väikesed inimesed avanevad erinevalt ja sama meetodit ei saa kõigi peal ühtemoodi rakendada. Ja kuna aja möödudes jäävad alles vaid toredad mälestused, on see kõik praegu vaadatuna vaid üks kaleidoskoobina näiv kohtumiste jada imeliste inimesehakatistega,” lausub Tuuli. Ja naeratab soojalt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!