Orienteerudes läbi elu

16. veebr. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Heino Mardiste on orienteerumisvõistlustelt koju toonud hulga medaleid. Ainuüksi Eesti veteranide klassis on ta saanud 30 kulda. Foto: Sirje Pärismaa

Kauaaegne TÜ geograafiaõppejõud Heino Mardiste on kuus aastakümmet teaduse kõrvalt orienteerumissporti teinud. Tartus Baeri majas avatud isikunäituse pealkirjaks pani ta „Orienteerumine läbi elu”.

Ehkki keskkooli lõputunnistusel oli Heino Mardistel eesti keel ainus kolm ja õpetaja nimetas tema kuivi ja faktidel põhinevaid kirjandeid pigem telegrammideks, on ta hilisemas elus olnud oma klassi kõige vilkam kirjamees. Ilmunud on sadu artikleid, teadustööde kõrval on tähtsal kohal olnud teaduse populariseerimine.

Kõige lähedasem teema on mulle olnud meri, merejää, jääteed,” räägib Mardiste ja juhatab näituse ühe „kontrollpunkti” – Läänemere hüdroloogia juurde.

Ülikooli lõpetamise järel töötas Heino Mardiste viis aastat Heltermaal ilmajaama juhatajana. Tema üks ülesanne oli talvel jäätee mõõtmine ja selle kasutamiseks loa andmine. Lumesaane tollal polnud ja mõõtmas käidi jalgsi. Arvutustes kasutati ennesõjaaegseid tabeleid.

Ilmajaamas oli ette nähtud ka teadustöö. Nii kutsutigi Mardiste 1965. aastal Hiiumaalt Tartu ülikooli geograafia kateedrisse õppejõuks. Kandidaaditöös sai ta jätkata südamelähedast merevaatluste teemat.

Õppejõuna on Mardistel aastate jooksul olnud umbes tuhat tudengit. Kateedrijuhataja ametis oli üks töölõik kooliõpilastele olümpiaade korraldada. Mardiste on löönud kaasa nii kooli- kui ka kõrgkooliõpikute koostamisel, viimati 2015. aastal.

Meie lõpetanutest on õpetajaks läinud ja kooli jäänud liiga vähesed,” sõnab Mardiste. Ta tegi 1986. aastal statistikat õpetajate vanuse ja kvalifikatsiooni kohta. Juba siis noori õpetajaid nappis.

Enam on lõpetajaid köitnud teised valikuvõimalused,” täheldab Mardiste. Viimasel ajal näiteks kartograafia ja geoinformaatika.

Heino Mardiste diplomitöö kaitsmisel, 1960.

Suur saladus

Tähtsaks „kontrollpunktiks” on Heino Mardistele olnud maakaardid.

Kaardid on mulle lapsest peale meeldinud ja kartograafia ajalugu on pakkunud huvi,” sõnab Mardiste. Kui Eesti taasiseseisvus, avastas ta, et meil polegi keegi selle teemaga tegelnud, ja võttis ise asja käsile.

Mardiste uuris põhjalikult nõukogudeaegset kaartide salastamist, hävitamist, moonutamist. Salastatud olid isegi salastamisega seotud eeskirjad – kui tuli uus eeskiri, pidi eelmise hävitama, et sellest ei jääks jälgegi. Mardiste kirjutas sel teemal hulga artikleid, ka ingliskeelsesse Berliinis ilmunud kogumikku, ja kajastas kaartide salastamist külma sõja ajal.

Ainuke artikkel, mille kirjutamisel on kasutatud salastatud eeskirju ja neile viidatud, ongi minu oma,” ütleb Mardiste. Enne pensionile jäämist 2001. aastal tegi ta Ateenas kartograafiakongressil ettekande ja rääkis, kuidas Nõukogude Liidus need asjad käisid.

Salastamine iseloomustas kõiki Varssavi pakti maid, aga meil läks asi päris absurdiks,” märgib Mardiste ja lisab, et kaart on olnud ajaloos varemgi riigi­saladus. Suurte maadeavastuste ajal ei pandud kõike kaardile, et konkurente eksitada. Näiteks joonistati Aafrika pikemaks, et keegi ei hakkaks ümber selle sõitma.

Eesti kaarti moonutades tehti rannajoon kandiliseks.

Nõukogudeaegsel Tartu linna turismiskeemil, mis on trükitud Riia kaardivabrikus, on hulk moonutusi. Näiteks ei jookse tänavad selles suunas, nagu peaks, kasutatud on mitut mõõtkava ja kõiki objekte skeemil pole.

1960. aastatel, kui tulid ballistilised raketid, oli nende juhtimiseks vaja täpseid koordinaate. Arvatigi siis, et kaarte tuleb nii palju moonutada, et vaenlane pihta ei saaks,” muheleb Mardiste.

Aga kuidas olid lood orienteerumiskaartidega?

Algusaegadel oli probleemiks, kuidas üldse kaarte saada,” vastab Mardiste. Võeti sõjaeelsed kaardid, tehti neist fotokoopiad või kasutati põllumajanduskaarte.

Hiljem seati tingimuseks, et orienteerumiskaardil kujutatud pindala võib olla kümme ruutkilomeetrit ja järgmine kaart
ei tohi eelmisega kokku puutuda. Olid ka teatud objektid, mida ei tohtinud peale kanda, näiteks maamõõdutornid, samuti jäid märkimata kohanimed.

Tuhat võistlust

Heino Mardistel on meeles esimene orienteerumisvõistlus 1. detsembril 1957. Viimane võistlus oli 2017. aasta oktoobris. Metsas joostud kilomeetreid on 60 aastaga kogunenud ligikaudu 10 000 ja võistlusi umbes tuhat, lisaks orienteerumisneljapäevakud.

Veteranide klassis on lühemad distantsid, kolm kuni viis kilomeetrit,” räägib Mardiste. „Varasemad rajad olid 12–15 kilomeetrit, maratonirajad olid muidugi pikemad.”

Medaleid on aastatega kogunenud üksjagu ja mõned on ka näitusel väljas. Eesti meistrivõistlustelt on veteranide klassis tulnud 60 medalit, neist 30 kuldsed, maailma meistrivõistlustel tuli Mardiste kolmandaks.

1960. aastast oli ta mõned aastad Eesti võistkonnas, on põhiklassis kolm medalit saanud.

Ülikooli tööle minnes viis Mardiste orienteerumisspordi Tartust kaasa Hiiumaale. Algul harrastatigi seda vaid Tartu ja Tallinna ülikoolis, aga tänu lõpetanutele levis orienteerumine üle Eesti.

Aprillis on Heino Mardistel 82. sünnipäev. Tema head füüsilist vormi, sirget selga ja ärksat meelt võivad kadestada nooremadki.

Sport on olnud tööle hea vaheldus, looduses käia on mulle lapsest peale meeldinud,” lausub ta. „Orienteerumise puhul on mulle olnud võrdselt tähtsad nii võimalus jooksmas käia kui ka spordiala propageerimine. Kui Eestis oli veteranide MM, tegin ettepaneku sel puhul mark teha. Tehtigi. Orienteerumismarkidest olen ka ise kirjutanud.”

Peagi on Heino Mardistel ees sõit Taani veteranide MM-ile. Konkurents tuleb tihe, vanuseklassis 80–84 on kirjas juba üle 90 osaleja.

 


1959. aastal tegi kursusekaaslane Jaan Remmel Heino Mardistest šarži.

Heino Mardiste

  • Sündinud 24. aprillil 1936 Pärnumaal.
  • 1955 lõpetas Viljandi 2. keskkooli.
  • 1960 lõpetas Tartu ülikooli geograafia eriala.
  • 1974 kaitses geograafiakandidaadi väitekirja.
  • 1960–1965 töötas Heltermaa mere-hüdrometeoroloogiajaamas.
  • 1965–1969 ja 1975–2001 töötas TÜ geograafia õppejõuna.
  • Aastast 2001 emeriitdotsent.
  • Uurinud Eesti rannikumerd ning geograafia ja kartograafia ajalugu.
  • Oli 1960.–1970. aastail Eesti orienteerumisspordi algatajaid.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!