Uus keele arengukava kütab kirgi

9. veebr. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 1 Kommentaar

Illustratsioon: Ott Vallik

 

Eesti keelevaldkonna arengukava järgmiseks kümnendiks on küll valmis, aga seda on tabanud tugev kriitika. Keeleteadlased on teinud kogunisti ettepaneku praegust kava pikendada ja alustada tööga otsast peale. Asjaosalised selgitavad järgnevalt oma seisukohti.

 

 

Me ei anna käest ühtegi eesti keele positsiooni

HTM on saatnud kooskõlastusringile Eesti keelevaldkonna uue arengukava, mille laiem siht on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli.

Järgnevaks kümneks aastaks koostatav arengukava alapealkirjaga „Keel loob väärtust” puudutab eesti keelt ema- ja võõrkeelena, eesti keelt võõrsil, aga erinevalt eelmisest kavast ka meil õpitavaid võõrkeeli. Senisest enam on tähelepanu pööratud keelekasutajale ja tema vajadustele. Arengukava on koostanud HTM-i keeleosakond koostöös valdkonna partnerite ja ekspertidega. Õpetajate Lehe vestlusringis selgitasid keelevaldkonna arengusihte HTM-i keeleosakonna juhataja Piret Kärtner, nõunikud Andero Adamson ja Kadri Sõrmus ning peaeksperdid Riina Koolmeister ja Pille Põiklik.

 

Millised eelmise arengukava lahendamata probleemid on uude kavasse võetud ja milliseid lahendusi pakutakse?

Piret Kärtner: Indikaatorite tasandil on eelmise arengukava eesmärgid saavutatud, kuid tegevuste tasandil on tegemata asju, millega peab jätkama. On probleeme, mille lahendamisse peavad panustama ka teised ministeeriumid ja ametkonnad. Näiteks eesti keele kui teise keele õppe, samuti kõrghariduse õppekeele küsimus. Püüame hoida olukorda, et vähemasti esimeses ja teises astmes oleks kõigil õppekavadel võimalik õppida eesti keeles.

Kadri Sõrmus: Lahendamata on eesti oskuskeele arendamine kõikides valdkondades. On küll eestikeelse terminoloogia ja eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmid, aga vaja on keskset terminibaasi ja senisest rohkem kaasata kõrgkoole ja ministeeriume, et ükski valdkond ei jääks tähelepanuta.

Keele maine tõstmiseks on Eesti mõnes piirkonnas veel palju ära teha. Riik püüab lahendada probleemi regionaalpoliitikaga. Oluline on seda teadvustada.

Valus küsimus on keeleõpetajate puudus. Vaja on rohkem häid keeleõpetajaid, metoodilist läbimõeldust ja organisatsioonide tugevat toetust.

Riina Koolmeister: Eelmises arengukavas oli siht, et iga gümnaasiumilõpetaja peab oskama eesti keelt C1- ja põhikoolilõpetaja B2-tasemel. Seda pole veel saavutatud. Muukeelsete elanike riigikeeleoskus ei kasva nii kiiresti, kui tahaksime.

Oleme tihendanud koostööd partneritega, saame neli korda aastas riigikeele nõukojas kokku, räägime õpetamise probleemidest. Küsimus on, kas riigikeele õpetamine peaks alluma ühtsele koordineerimisele või peaksid sellega tegelema kõik.

Piret Kärtner: Tahame tõhustada kontrolli keelefirmades. Keeleinspektsioon kontrollib, aga tahaksime vaadata, mida tundides tehakse.

Andero Adamson: Täitmata jäi eesti keele akadeemilist välisõpet puudutav eesmärk – igal aastal avatakse üks uus eesti keele õpetuskoht välismaises kõrgkoolis. Pidanuks olema juba 18 keskust, aga on poole vähem. Majanduskriisiga ei kasvanud programmi eelarve. Olukorda on analüüsitud ja suletud vähema huviga kohti. Uues arengukavas pole plaanid nii ambitsioonikad. Tähtis on küll lai võrgustik, aga tingimata ei pea õpetama eesti keelt Eestist saadetud lektor.

Jätkame lastele suunatud õppega. Alustasime 1500 lapsega, praegu õpib HTM-i toel eesti keelt 3500 last. Eestist saadetakse õppematerjali, käib regulaarne õppetöö. Meie eesmärk on ringi laiendada. Kasutame ka e-õppe võimalusi.

Rändetrendid on pöörduma hakanud, Eestisse tullakse tagasi. Üks küsimus ongi tagasitulijate keeleõppe toetamine.

Piret Kärtner: Üleilmakoolis õpib 170 last enam kui 20 riigist. Pakume e-õppe võimalusi, et Eestisse tagasi tulles oleksid lapsed koolis eri õppeainetes samal tasemel siinsetega.

Pille Põiklik: Võõrkeeled on seni olnud Eesti võõrkeelte strateegias, mis lõppes 2017. aastal. Palju on tehtud, palju on veel teha. Kõige olulisem on vajadus hakata võõrkeelt õppima praegusest varem. Euroopa lõikes hakkame ajale jalgu jääma. Tahame ka võidelda, et valik poleks kitsas ja süsteem ei otsustaks ette, et õppida saab vaid inglise ja vene keelt.

 

Maailm muutub pöörase kiirusega. Millist pilti soovime keelevaldkonnas näha aastal 2027? Mis on tähtsamad eesmärgid?

Kadri Sõrmus: Tahame, et meil oleks eesti keelt tähtsaks pidavaid inimesi vähemasti sama palju kui praegu. Et rahvusteadused oleksid tugevad, keelt kasutataks eri eluvaldkondades, keeletehnoloogia võimaldaks kiiresti abi saada. Et soovi korral saaksime kasutada tõlkeroboteid ja tõlgitud tekst ilmuks ekraanile kohe ettekande ajal.

Soovin sedagi, et kümne aasta pärast oleks uusi eestikeelseid kõrgkooliõpikuid – hästi kättesaadavaid, ka digitaalseid ja eri valdkondadele – riiulitäis.

Andero Adamson: Keeletehnoloogia ongi võtmevaldkond. Järjest enam keelekasutust kolib digitaalsesse ruumi, nutiseadmetesse. Riik on 12 aastat toetanud baastehnoloogiate väljaarendamist. Nüüd on eesmärk tuua tehnoloogia kasutajale lähemale, olgu selleks võimaluseks nutitelefon, subtiitrite kuulamine televiisoris, rääkiv kohvimasin, autod.

Suured plaanid on ka sõnaraamatute täiustamisega, et viia need digitaalseks. Tekib juurde uus õpikeskkond.

Piret Kärtner: Eesmärk on kõige selgemalt väljendatud järgmises lauses: „Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli.” See hõlmab motivatsiooni meis endis, riigi pakutavaid valikuid, võimalusi keelt kasutada.

Me ei tahaks anda käest ühtegi positsiooni, mis eesti keelel praegu on. Eesti keel on praegu paremas seisus kui kunagi varem. Aga tahaksime astuda kümne aasta jooksul pikki samme seoses keeletaristu, keelteoskuse, -õppega.

Riina Koolmeister: On ilus unistus, et kümne aasta pärast oskaksid kõik eesti keelt. Arengukava üks osa ongi tõsta keele mainet. Ehk aitab see ka osata.

Pille Põiklik: Mitmekeelsus võiks olla üksikisiku tasandil suurema sisuga sõna. Meil veel pole nii, et noored tulevad koolist vähemalt kahe võõrkeele hea ja kestva oskusega. Arvan, et kui Brexit teoks saab, loodavad paljud riigid, et vabaneme inglise keele domineerivast rollist. Raske on seda ümber pöörata, aga on siiski väike optimismijoon.

Piret Kärtner: Üks soov on veel: tahaksime, et aastal 2027 juhataksid kõik ministrid, ametnikud rahvusvahelisi üritusi sisse eesti keeles. Eesistumise ajal nägime, et kesisest keeleoskusest hoolimata püüdsid kõik rääkida võõrkeeles, kuigi eesti keel on EL-i ametlik keel. Meil ei tohiks olla piinlik seda kasutada. Eesti keeles rääkimine ei võrdu ju võõrkeelte mitteoskamisega.

 

Martin Ehala juhtis hiljuti Postimehes tähelepanu, et arengukavas pole selgelt esile toodud Eesti kooli lõimimist, mida ka inimarengu aruanne selgesõnaliselt soovitab.

Riina Koolprameister: See on õige tähelepanek, aga koht ja viis küsimuse lahendamiseks pole ainult eesti keele arengukava, vaid seda tuleb teha koostöös mitme asutusega. Meil on juba eestikeelne gümnaasium, 60:40 on hästi tööle läinud. Põhikoolis õpitakse päris palju eesti keelt ja eesti keeles, suund on, et põhikoolilõpetaja oskaks eesti keelt B2-tasemel. Millal see reaalne on, pole ainult eesti keele arengukava teema, vaid vajab suuremat arutelu.

Piret Kärtner: Peame andma endale aru, et igal pool pole võimalust panna eesti ja vene lapsed koos õppima. Näiteks Narvas, kus eestlasi vaid 3%. Neis kohtades on võimalik keelekümblus. Aga Jõhvi riigigümnaasiumis, Loksal ja Tartu Annelinna gümnaasiumis juba õpivad eesti ja vene lapsed koos.

Idee on õige, aga nii kiiresti see ei realiseeru, vaja on üldrahvalikku arutelu. Ka uuringud näitavad, et vene laste vanemad on huvitatud, et nende lapsed õpiksid juba lasteaias eesti keelt.

 


Eesti keelenõukogu: arengukava ei saa veel lukku lüüa!

Juba 1993. aasta põhikooli- ja gümnaasiumiseadus püstitas eesmärgi liikuda ühtse eesti kooli suunas, aga vahepeal on otsuseid muudetud ja ka uus keelevaldkonna arengukava hiilib koolisüsteemide lõimimisest kõrvale,” märgivad Eesti keelenõukogu liikmed, Tartu ülikooli professorid Birute Klaas-Lang ja Helle Metslang. Keelenõukogu heidabki arengukava eelnõule ette väheambitsioonikaid ja ebamääraseid eesmärke.

Birute Klaas-Lang.

Eesti keelenõukogu, kel on kohustus nõustada vabariigi valitsust keelevaldkonnas, on arengukava eelnõusse teinud poole aasta jooksul hulga parandus- ja muudatusettepanekuid.

Kevadine esimene versioon oli ikka oluliselt kitsam,” märgib TÜ rakenduslingvistika osakonna juhataja, eesti keele (võõrkeelena) professor Birute Klaas-Lang. „Oleme üritanud kogu oma jõuga mõjutada, et arengukava oleks lai ja hõlmaks kõiki eesti keele kasutusvaldkondi. Meil oli väga konstruktiivne kohtumine haridus- ja teadusminister Mailis Repsiga, kellelt saime tuge seisukohale, et arengukava ei saa olla keeleprogrammi ümberseletamine, vaid riiklik dokument, Eesti riigi strateegia eesti keele ja kogu keelevaldkonna arendamiseks.”

Jaanuarikuisel keelenõukogu koosolekul praegust versiooni siiski veel ei kinnitatud ning soovitakse, et dokumendi ümbertöötamine jätkuks.

Helle Metslang.

Määratletud peavad olema kõige tähtsamad probleemid, mille kümne aasta jooksul lahendama peab,” märgib Birute Klaas-Lang. Praegu on kirjas hulk detaile ja võlusõnadeks on moodsad mõisted, nagu digi ja keeletehnoloogilised rakendused. Puudu jääb aga ambitsioonikast eesmärgipüstitusest kogu keelevaldkonna jaoks.

Kas eraldi või koos?

Keelenõukogu hinnangul on võtmevaldkond haridus ja meie ees seisab tähtis küsimus: kas jätkame Eestis duaalse koolisüsteemiga ja hoiame erineva emakeelega lapsed omaette haridussüsteemides või liigume mitmekeelse ja -kultuurilise ühtse kooli suunas.

See on arengukavas praegu kõige olulisem puudujääk,” ütleb TÜ tänapäeva eesti keele professor, emakeele seltsi esimees Helle Metslang. Ta osutab ohule, et eesti keel hakkab oma positsiooni koolihariduses kaotama, kui idast tulevad uusimmigrandid, kes haakuvad venekeelse kooliga.

Professorid Klaas-Lang ja Metslang tuletavad meelde, et juba 1993. aastal vastu võetud PGS-is julgeti püstitada eesmärk, et meil peaks olema ühtne eesti kool. Aga vahepeal on otsuseid revideeritud.

Kui vaikime nüüd ka keelestrateegias selle maha ega võta küsimust riikliku arutluse alla, oleme endiselt olukorras, kus põhikoolilõpetajatest kolmandik pole suutelised õppima eesti koolis, on tööturult kõrvale tõrjutud ja nende ainuke koht ongi Ida-Virumaa venekeelne keskkond,” hoiatab Birute Klaas-Lang. Ta osutab ka 2016. aasta OECD raportile, mis heitis Eesti haridusele ette just keelelist segregatsiooni, duaalset koolisüsteemi ja seda, et suur osa elanikest on jäetud ilma võrdsetest võimalustest hariduses ja tööelus.

Ka uuringud näitavad, et kõige haavatavamad on tööturul vene emakeelega vähese haridusega ja eesti keele oskuseta inimesed, kes elavad valdavalt Ida-Virumaal. Praegu on veel kutseõppeasutusi, kus saab vene keeles õppida, kuid aastaks 2020 peaksid needki olema üle läinud eestikeelsele õppele.

Väga hea näide on Kalamajas avatud erakool, kus õpivad koos eesti, vene ja muu taustaga lapsed. Miks ei võiks riikki võtta sama positsiooni juba algklassides?” küsib Klaas-Lang.

Välistudengile eesti keel suhu

Keelenõukogu tugeva surve tõttu on arengukavasse jõudnud ka kõrghariduse keele küsimus, kuid seegi tuleb veel selgemalt lahti kirjutada.

See on keele staatuse jaoks oluline,” täheldab Helle Metslang. „Nii eesti kui ka vene lastel tekiks küsimus, milleks õppida eesti keelt, kui ülikoolis on vaja inglise keelt. Muidugi on see vene noortele tõsine demotivaator eesti keelt õppida. Seega jõuab kõrghariduse keelepoliitika otsapidi kooli. Ja kuidas hakkavad tööd tegema need, kes on õppinud kõrgkoolis oma eriala inglise keeles ega tea emakeelset terminoloogiat? Miks peaks maksumaksja sellist haridust üldse rahastama, olgu siis otseselt või kaudselt?”

Eesti kõrgkoolides on praegu 561 eesti- ja 115 ingliskeelset õppekava. Bakalaureuseastmes on ingliskeelseid 20, aga magistriastmes on ingliskeelsed kogunisti veerand kavadest (80). Doktoriõppes ongi lubatud kaks õppekeelt.

Kõrghariduse strateegia ei pööra üldse tähelepanu eesti keele säilitamisele, räägitakse vaid rahvusvahelistumisest,” lausub Birute Klaas-Lang. „Seepärast on tähtis öelda keelestrateegias, et eesti keel tuleb säilitada kõrghariduse kõigil astmetel. Ülikoolid saavad lisarahastust, et rahvusvaheliste tudengite arv suureneks. Nüüd võiks hakata maksma selle eest, et eesti keel säiliks. Ümber mõtestada tuleb ka ingliskeelne õpe ja siduda välistudengid tihedamalt ühiskonnaga, õpetades neile eesti keelt.”

Põhjust selleks on küll. 2015. aastal korraldatud vilistlasuuringust selgus, et ainult 20% välistudengitest jääb pärast lõpetamist Eestisse tööle. Siia ei jääda enamasti põhjusel, et ei osata eesti keelt ja õpingute ajal ei tekkinud sidet Eesti ühiskonna ega inforuumiga. Uuringus osalenud märkisidki, et tunnevad keeleõppest puudust. Seega tuleks meil sarnaselt Läti ja Soomega muuta eesti keele ja kultuuri õpe välistudengitele kohustuslikuks, et aidata tudengeid Eesti ellu lõimida.

Helle Metslang meenutab Soome kolleegilt kuuldut, et ingliskeelse õppekava lõpetanul on raske Soomes tööd leida, kuna te ei tunne erialast soome keelt.

Võime rahul olla, et meil on keelevaldkonda strateegiliselt arendatud juba 17 aastat,” lausub Birute Klaas-Lang. „Oleme Läti ja Leeduga võrreldes heas olukorras. Keelestrateegia on poliitiline dokument, keel ja poliitika on paratamatult läbi põimunud. Rahul võib olla sellegagi, et meil on eesti keele toetuseks mitmeid riiklikke programme. Aga muret tekitab pika perspektiivi puudumine. Kui teeme uut arengukava, siis peame mõtlema, et eesti keel oleks kümne aasta pärast kõigis valdkondades elujõuline ja arenev. Keelestrateegia on ju valitsuse kinnitatav dokument ja mitte ainult HTM-i keeleosakonnale, vaid kogu riigile täitmiseks.”

Helle Metslang lisab: „On väga hea, et arengukava tegemisel on eelnõu HTM-i kodulehel üleval. Aga avalikku arutelu pole märgata. Päevalehtedest leidub infot arengukava kohta ainult Õhtulehes. Ei saa arengukava veel lukku lüüa! Keelenõukogu on püüdnud täita oma ülesannet südamega, oleme kirjutanud soovitusi. Kindlasti ei tohi praegune variant viimane olla!”

 


KOMMENTAAR

Millist keelestrateegiat me vajame?

 

Martin Ehala.

Martin Ehala, Tartu ülikooli ja Helsingi ülikooli professor:

HTM-is on valminud Eesti keelevaldkonna arengukava 2018–2027 eelnõu. Kui kaks eelmist eesti keele arengukava keskendusid vaid eesti keele arendamisele, siis käesolev võtab fookusesse kogu keelevaldkonna, st planeeritakse niihästi eesti keele arengut kui ka võõrkeeleõppe edendamist. Uuendus ei ole üldse paha, sest võimaldab kogu valdkonda terviklikumalt käsitleda.

Teiseks on muutunud arengukava koostamise viis. Kui varasemad kaks kava koostas Eesti keelenõukogu ühiskondlikus korras, siis käesoleva kava eelnõu on kirjutatud ministeeriumis. Muidugi on mustandit korduvalt arutatud keelenõukogu koosolekutel ja selle tulemusel on tehtud parandusi, kuid päris kindlasti on autori vahetumisega teisenenud lähenemisnurk. Muutunud on ka üldisem hoiak ja suhtumine. Kui esimese arengukava eelnõu avaldati Postimehes ja arutelu oli tõeliselt üldrahvalik, siis selle arengukava valmimist pole praktiliselt üldse märgata.

Vaikus on murettekitav, sest arengukava eelnõu on võrreldes kahe varasemaga oluliselt üldsõnalisem ja ebamäärasem. Võtame näiteks kõrghariduse õppekeele küsimuse. Uues kavas kuulub see strateegilise eesmärgi Eesti elanikud hoiavad ning väärtustavad eesti keelt alla. Esiteks on see lause pigem ümmarguselt sõnastatud nending, mille võiks lugeda täidetuks juba praegu, mitte saavutamist vajav eesmärk. Teiseks loob sõnastus ettekujutuse, nagu oleks kõrghariduse keelsus oma olemuselt väärtustamise küsimus, kuigi tegelikult on see keele kasutusvaldkondade reguleerimise küsimus, mis tagatakse seadusandlusega.

Lähemalt käsitletakse kõrghariduse keelsust meetmes 2: Haridusasutuste eestikeelse õppega antakse edasi eesti keelt ja kultuuri ning toetatakse eesti keele kasutamist kõikides eluvaldkondades. Taas on tegemist tõdemusega, mida eestikeelne õpe teeb, aga mitte eesmärgiga, et on vaja eestikeelne õpe tagada. Isegi kui eestikeelse õppe maht väheneks järgmise kümne aasta jooksul kaks korda, annaks ta ikka edasi eesti keelt ja kultuuri ning toetaks eesti keele kasutust. Seega oleks meede täidetud, juhtugu mis tahes.

Tõesti, viimases lõigus mainitakse, et toetatakse kõrgkoolides rahvusvahelistumissuuna kõrval teadlikult eestikeelse kõrghariduse arendamist, aga sõnastus jätab mulje, et tegemist on vähetähtsa kõrvaltegevusega. Alles meetme kahes viimases lauses on mainitud piisavalt konkreetseid eesmärke: kõrgkoolid peavad bakalaureuse- ja magistritasemel tagama eestikeele õppe kõigis õppekavarühmades ja võõrkeelsetele doktoritöödele tuleb lisada põhjalik eestikeelne resümee.

Selgesõnaliselt sõnastatud probleeme ning eesmärke ei leia kahjuks ka eesti keele kui emakeele ning eesti keele kui võõrkeele osas. Arengukava sedastab küll, et eesti keele õppe kvaliteeti ning eesti keele kui teise keele või võõrkeele õppe põhimõtteid haridusasutustes suunab HTM, kuid arusaamatuks jääb, millises suunas. Kuna vene õppekeelega lasteaedades ja koolides ei suudeta ikka veel tagada kvaliteetset riigikeeleõpet, tuleks arengukavas seada selged sihid ühtse eestikeelse haridussüsteemi kujundamiseks.

Asjaolu, et eesmärgid ja meetmed antakse edasi väga üldsõnaliste tõdemustena, mitte konkreetsete ülesannetena jätab mulje, et järgmiseks kümneks aastaks keelevaldkonnas eesmärke polegi. Varasemad arengukavad olid selgete sihtidega programmilised dokumendid, uus arengukava eksleb nagu siil udus, pakkumata sihti ja tegevuskava. Sellise vastuvõtmine oleks minnalaskmise seadustamine.

Samas ei ole loobumine konkreetsete eesmärkide seadmisest eesti keele arendamisel väike viga, mida võiks kerge vaevaga enne vastuvõtmist ära kohendada. Arengukava visioon on jäänud välja töötamata, ja selle parandamine nõuab aega. Praeguses olukorras oleks õige pikendada eelmise arengukava kehtivust paari aasta võrra, hakata arengukava uuesti koostama ja anda ülesanne tagasi keelenõukogule, kellel on selle jaoks piisavalt kompetentsust ja kogemust.

 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Uus keele arengukava kütab kirgi”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kaasmaalased!
    Ärgem ajagem meie ühe PÕHIVÄÄRTUSE nn arengukava keeruliseks – nii ongi muide juhtunud. Igal eestimaalasel peab olema EESTIS võimalik JA ÕIGUS oma KÕIK argielu tõõd, õpingud ja muud tegevused teha EESTI KEELES (kuni teaduslike artiklite ja väitekirjadeni välja). Kui keegi soovib kasutada (ükskõik mis eesmärgil) mõnd teist keelt, siis on see tema ISIKLIK asi, mida riik ei peab korraldama… Me ei pea ka muretsema välismaalase pärast, kes Eestisse tuleb – see on tema probleem, kuidas siin suhelda!

    Kommenteerija ise on oma pikas elus sellest lähtunud. Küll võin väita, et arutute keelenõuete tõttu on meil näiteks magistritöödele tase oluliselt langenud… MIDA ME IKKA SOOVIME?

    P.S. Keelepoliitikas tasub meil taas eeskuju võtta lätlastelt!

Leave a Reply to Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!