Õpetajate Leht

Vene keele õpetajad lihvivad oma ainet väljaspool poliitikat

9. veebr. 2018 Aarne Ruben kirjanik ja tõlkija - 1 Kommentaar

Foto: Andres Putting

 

Vene keele õpetamine Eesti koolihariduses on olnud tähelepanu all alates ajast, mil mõni poliitik seda keelt vihjamisi okupatsioonikeeleks nimetas. See õpetus toimib meil aga päevast päeva täiesti poliitikaväliselt ja ülemöödunud sajandi alguse kuulsatest kirjandustegelastest kõneldakse ikka nõnda nagu „kuldsetel puškinlikel sügistel” veerand sajandit tagasi.

Venekeelset keskharidust anti Eestis juba Eesti Vabariigi algusajal. Näiteks Narvas oli Vene ühisgümnaasium, kus vene keeles õpetati 1918–1940, saavutades eesti keele õppes häid tulemusi, mistõttu olid selle lõpetanud oodatud Tartu ülikooli. Vene alg- ja keskkoole oli kõikjal venelastega asustatud aladel.

Ehkki keskkool oli tasuline, suhtusid võimud venekeelsesse keskharidusse heldelt. Näiteks 1931. aastal maksis Tartu linn vene gümnaasiumi õppekuludeks juurde neli krooni aastas leibkonna pealt, kulutades 2500 venekeelse tartlase harimiseks suhtarvult enamgi kui eestlastele. Puudusid aga venekeelsed kutsekoolid, sest haridusministeeriumi hinnangul oskasid venelased eesti keelt kutsekooli astumiseks piisavalt.

Poliitika muudab nägemust

Eesti taasiseseisvudes oli ka vene koolide arv kasvanud. Praeguseks on Tallinna 60 üldhariduskoolist 16 märkinud oma õppekeeleks lisaks eesti keelele ka vene. Narvas on linna kümnest koolist eesti kool üks, Sillamäel kuuest üks, kusjuures Sillamäe gümnaasium pakub eesti keele süvaõpet. Kohtla-Järvel on kaks eestikeelset ja kolm venekeelset kooli, lisaks mõlemakeelne Maleva põhikool, kus on eesti keelekümblusklassid. Jõhvis saadi mõni aasta tagasi eesti- ja venekeelse gümnaasiumi liitmisel eestikeelne Jõhvi gümnaasium. Pärnus on üks vene gümnaasium ja Tartus kaks, ühes neist on taas eesti keele süvaõpe. Harjumaal on Maardu, Keila, Paldiski ja Loksa vene gümnaasium ja muidki koole.

1997. aastal langetas riigikogu otsuse, et vene koolides tuleks 2007/2008. õppeaastaks üle minna eesti keelele. See tõi kaasa palju mitmeti mõistmist, sest tol ajal oli selge, et eesti keele õpe vene koolis pole Eesti ülikooli astumiseks piisav. Tallinna ülikooli eesti kirjanduse dotsent Toomas Liiv kõneles mõni aasta enne seda üleminekutähtaega, et venekeelsed üliõpilased ei saa tema loengust aru: neiud kogunevad tunnis kellegi targema ümber, kes tõlgib sosinal õppejõu juttu. Teine Eesti vaimuinimene Märt Väljataga leidis aga, et „vene koolide eestistamine näib lihtsalt eesti natsionalistide väiklase kättemaksuna” (Õhtuleht, 21.05.2011).

Suhtumine vene keelde ja selle õppimise lubamisse vormus algul 1940.–1941. aastatest pärit hirmude, pärast seda aga Venemaa viimase tosina aasta agressiivse poliitika järgi. See pani ka vene kirjanduse klassika eestlase jaoks väära valgusse.

Suhtumine muutub

Teisalt näeme vabariigi algusaegade näitel, et riik küll hukkus, kuid sugugi mitte kohalike venelaste ega nende integreerimatuse pärast. Vene keelt käsitati juba siis maailmakeelena ja selle taga olevat kultuuripärandit inimeseks olemise ühe osana. Meenutagem või eestiaegseid helgema peaga mõtlejaid nagu Tammsaaret, kes romaanis „Elu ja armastus” laseb Rudolfil oma pikas jutus üle libiseda prantsuse, inglise, vene ja saksa maailmakultuuride omandamise vajadusest. Eestiaegne kooliharidus andis haritud venelase, kes räägib eesti keelt hästi ka võõrkeelena ning on kodus vene kultuuriruumi kangelaste, nagu Dostojevski hingeelus.

Praegune kriitika vene koolide reformi vastu lähtub sellest, et eestikeelne reaal- jm ainete õpe juhul, kui õpilastele pole antud tugevat eestikeelset tausta juba väga õrnast east peale, tekitab termineid mittetundvaid poolharitlasi. Tänavapildis on pidevalt kuulda, kuidas noored venelased on tehtud pool­eestlasteks fraseoloogia tasandil ja kõnelevad näiteks: „Ja poidu v peamaja.” Venekeelsed õpetajad pole harilikult ka ise riigikeele grammatikas kuigi tugevad, ehkki nad on kohustatud oma ainet selles keeles õpetama.

Eri seisukohad

MTÜ Vene Kool Eestis esindaja Andrei Lobov kirjutab, et vene kultuuri Eestis kontrollib riigivõim, kes tahab venelasi eestlasteks teha. Ta leiab, et eesti keelega ei saa edasi anda eesti meelt. „Ainult siis, kui kultuurid suhtlevad võrdsetel alustel, ei tunne nad end ohustatuna. Siinses vene ühiskonnas on üks arusaam, et mõned poliitikud käsitlevad eesti keelt silmakirjalikult kui vahendit venekeelse kogukonna kontrolliks. See võib tekitada vaenu keele vastu.”

Teistlaadi vaade on MTÜ Avatud Vabariik esindajal Jevgeni Krištafovitšil. Ta väidab, et koolihariduse eestistumise taga on just vene lapsevanemad, kes tunnevad, et ühtselt eestikeelne kool annab kohalikele venelastele paremad tulevikuvõimalused. Kahe keele oskajal on roheline tee ülikooli ja tulevased head töökohad. Neli või isegi viis 45-minutilist tundi nädalas veel keeleoskust ei anna, Krištafovitši meelest peaks koolipäev olema suuremas osas eestikeelne, nagu HTM-i ettekirjutuse suhtarv 60:40% ka ütleb.

Intervjuud õpetajatega

Selles artiklis on uuritud, kas vene keele ja kirjanduse õpetamine neis koolides, kus vene keel on esimene eelistus, aitab siinsetel venelastel iseendiks jääda. Tallinna humanitaargümnaasiumis, kus on põhirõhk humanitaarainetel, on traditsioonid vene ja eesti keele ainekavade integreerimiseks, töötab vene keele õpetajana Jelena Teder. Ta ütleb, et võrdleb vene keele tunnis tihti vene, inglise ja eesti keelte grammatilisi süsteeme.

Tammsaare miniatuuri „Poiss ja liblikas” loetakse algul originaalis, siis venekeelses tõlkes ja lisaks loetakse läbi Andrei Platonovi novell „Kirju liblikas”. Niisugused Eesti autorid nagu Oskar Luts ja Eno Raud on samuti 4.–6. klassi vene keele õppesse hõlmatud, tõlgete kaudu. Õpetaja Teder ütleb, et eesti ja vene keele õpetajad sünkroniseerivad oma õpetust: „Seda novelli käsitlen ma praegu, millal teil Tammsaare jutuks tuleb?” – „Kahe nädala pärast, kuid võin ka praegu midagi rääkida.” Õpetaja on valmis seletama isegi Tootsi jätti.

Tederi arvates peaks tunnis selguma, et eri rahvuste esindajad on kõik inimesed ja nende väärtushinnangud, nagu korralikkus, ausus ja hoolimine, on ühtsed. Ta peab eesti õpilaste põhivoorusteks, ja üldse eestiliku karakteri osaks tähelepanelikkust, keskendumisvõimet ja vastupidavust, kuid märkab sedasama ka venelaste juures.

Maardu põhikooli vene keele õpetaja Alla Nikitina leiab, et riigieksami puudumine vene keele positsioone ei halvenda. „Huvilistel on seda võimalik õppida väljaspool kooliprogrammi.” Niihästi Alla Nikitina kui ka Jelena Tederi tunnis tuleb ette teema „Kes on venelane, mida see tähendab?”. Õpetaja Nikitina valmistas koos Kiili gümnaasiumi ja Kallavere keskkooliga ette õpilaste ettekandesarja „Kirjanduslik Eesti”, mida kanti edukalt ette ka Peterburis. Selle eesmärk oli tutvustada eestlastele vene ja venelastele eesti kirjandust.

Õpilaste keeleteadmiste osas on Alla Nikitina väga optimistlik, leides: „Praegune vene keel võiks Puškinile meeldida. Lapsed esitavad Puškini keele kohta palju küsimusi.”

Vene, nagu üldse igasugune kirjandus näitab, et isegi kui ajastud muutuvad, siis inimlikke põhikategooriaid nagu au ja südametunnistus keegi ära ei muuda,” selgitab õpetaja Nikitina.

Jelena Teder tahaks omale meelsasti igas klassis juurde ühte grammatikatundi nädalas, et proportsioonid vene kirjandusega paika nihkuksid. Seevastu Alla Nikitina peab õpilaste praegust koormust piisavaks.

Ametlik seisukoht

Haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtneri eesmärk on hajutada hirme vene keele ja kirjanduse õpetamise kohalt. Ta sõnab, et vene kirjandust õpitakse riikliku õppekava kohaselt nelja kohustusliku kursusena: „19. sajandi I poole kirjandus: romantism, realismi tekkimine”, „19. sajandi II poole kirjandus: realism”, „20. sajandi I poole kirjandus”, „20. sajandi II poole ja 21. sajandi alguse kirjandus”. Lisaks on õppekavas viis vene keele kursust. Ehkki vene keeles riigieksamit ei tehta, jätab gümnaasiumi riiklik õppekava koolidele vabad käed eri õppeainete sisustamiseks, vastab Kärtner võimalikule kriitikale ja lisab: „Kui õppimist motiveeritakse vaid hindamisega, ükskõik, kas koolihinnete või tasemetööde ja eksamitega, siis sellega antakse õpilaste väärtuste kujunemisele pikemas perspektiivis tagasilöök.”

Vene keele õpetajad oma sõnul poliitikaga ei tegele. Küllap lülitunuks nad sellesse, kui vene kool oleks ohus ja seda oleks vaja kaitsta. Praegune olukord on sarnane 1933. aastaga, mil vene gümnaasiumidele öeldi: mingeid reforme ei tule, kõik läheb edasi samamoodi.

 


Vene keele õpetaja: „Probleemid teevad valu”

 

Jelena Moissejeva.

Vene keele ja kirjanduse õpetajate liidu esinaine ja Tallinna Õismäe vene lütseumi õpetaja Jelena Moissejeva leiab, et vene gümnaasiumis pole enam piisavalt vene kirjanduse tunde. Tema hinnangul on venelased Eestis praegu üldse omaette fenomen – kusagil venelaste ja eestlaste vahel.

Jelena Moissejeva, milline on praegu vene keele ja kirjanduse õpetamise olukord venekeelsetele õpilastele?

Probleemid teevad valu, on haiglased. Vene keel ja kirjandus kui õppeaine on muutunud peaaegu fakultatiivseks, sest kõik jõupingutused on keskendatud õppeainetele, milles sooritatakse riigieksameid: eesti ja inglise keel, matemaatika. Kui aga ei osata oma emakeelt, siis langeb ka võõrkeelte mõistmise võime, sest õpilastel pole piisavalt võimalust õpetaja suunamisel oma emakeelt praktiseerida.

Kas tundides võib ette tulla üldfilosoofilisi küsimusi, näiteks mis tähendab olla venelane?

Selliseid küsimusi tuleb ette väga harva. Sellest pole ette nähtud kõnelda. Uue õppekontseptsiooni järgi peaksid õpilased tunnetama end Eesti Vabariigi osana ja mitte rõhutama oma venelikku individuaalsust. Peale selle on tänapäeva noore venelase mentaliteet kaugel põlise vene inimese omast. Noorus on juba teine. Venemaal tunneb meid sealsete venelaste hulgast ära ja juttu on sellest, et räägime juba aktsendiga. Venelased Eestis on praegu omaette fenomen, kusagil venelaste ja eestlaste vahel.

Kuidas saavad lapsed aru Puškini ja Lermontovi loomingust, kas neile on südamelähedased need autorid või keegi eesti omadest?

Lapsed pööravad autorite isiksuslikele külgedele üsna vähe tähelepanu isegi siis, kui ma neile seda tunnis üksikasjaliselt seletan. Nad näevad autorites pigem isiksusi kui vene ja eesti rahvuslikkuse kandjaid. Peale selle on kirjandus muutunud vähem tähtsaks ja selle tunnetamine eri rahvuste osakirjandusena nihkub tagaplaanile. Õpilased hindavad siiski eelkõige tekste.

Kuidas töötavad omavahel koos eesti ja vene kirjanduse õpetajad?

Isikute vahel on selline suhtlemine võimalik, aga koostööd takistab tõsine keelebarjäär. Kontakte on vähe, elame paralleelreaalsustes. Kuid haridus- ja teadusministeeriumi töörühmades ainekavade väljatöötamisel on kontaktid tihedad.

Kas õppematerjale on piisavalt ja millised õpikud on paremad, kas Koolibri (Natalja Netšunajeva ja Natalja Beresneva õpikud ja töövihikud) või Avita omad?

Ma ei saa sellele küsimusele objektiivselt vastata, sest olen ise kirjutanud 5.–9. klassi vene kirjanduse õpikud ja 7. klassi vene keele õpiku, mis on ilmunud Avita kirjastuses. Need õpikud on Eestis populaarsed.

Missugune on teie eredaim mälestus vene kirjanduse ajaloo õpetamisest?

Iga tund on omaette lugu. Kui teksti hoolikalt lugeda, siis laste jaoks on see alati eneseavastamine.

Meenutan tähtsamaid asju, mida mu vene keele õpetaja rääkis: Puškini sügis Boldinos, Tsarskoje Selo lütseistid, Puškini ja Lermontovi minek duellile, Lermontovi „Poeedi surm”. Kas õpilased esitavad lisaküsimusi näiteks Arina Rodionovna keele puhtuse teemal või ehk küsivad nagu meie omal ajal: „Kas need poeedid duellideta ei suutnud oma tülisid lahendada?”

Muidugi käsitleme me mainituid oma kirjandusajaloo kursuses. Kuid tänapäeva koolis on lähenemine natuke teine: kirjandust õpitakse temaatiliste aspektidena, aga mitte kronoloogilises järjekorras. Ajaloolised isikud on sellesse kontseptsiooni sisse kirjutatud. Õpilasi huvitab see ajalugu, mis on seotud konkreetse teose ja selle kaasaegsega. Kirjandust vaadeldakse nüüd elu osana ja teoste kangelased oma tegude ja iseloomuga on eelkõige inimesed. Nii peaks inimeste lugu peegeldama üldist ajalugu. Nõukogude õpetussüsteemist on juba ammu eemaldutud.

Õpilaste jaoks tuleb järjest sagedamini ette neile arusaamatuid sõnu. 19. sajandi kirjandust käsitledes tuleb neid ette juba palju ja nii saab sellest sõnastikutund.

Kas vene keele ja kirjanduse tunde on praegu küllaldaselt?

Gümnaasiumis pole piisavalt vene kirjanduse tunde. Seal on vaid neli kursust kolme aasta jooksul. Programmi ette nähtud valikkursusi aga vene koolis vene keele tundides harilikult ei võeta, sest eelistatakse õppeaineid, milles tehakse riigieksameid.

Kas asjaolu, et vene keeles ei tehta enam riigieksamit, halvendab selle keele positsioone?

Jah, see õppeaine langeb algul kooli juhtkonna ja siis ka õpilaste tähelepanu alt, aine olukord halveneb.

Aarne Ruben


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Vene keele õpetajad lihvivad oma ainet väljaspool poliitikat”

  1. […] и переводчик Арне Рубен пишет в Õpetajate Leht о русских школах и преподавании русского. […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!