SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Viis aastat KiVa programmi Eesti koolides

9. veebr. 2018 Margus Abel - Kommenteeri artiklit

„Meie missioon on muuta Eesti koolid kiusamisvabaks,” sõnab enesekindlalt SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht TRIIN TOOMESAAR, kelle koordineerida on missioonitundelise meeskonna sihikindel kiusamise ennetus- ja sekkumistöö Eesti koolides. Kui 2013/2014. õppeaastal katsetas „Kiusamisvaba kooli” (KiVa) programmis 20 kooli, siis 2017/2018. õppeaastal osalevad programmis juba ligi 50 kooli üle Eesti. Eesmärk on jõuda 2020. aastaks 180 koolini.

Õppeaasta 2017/18 on KiVa programmil juubel – viis aastat! Kuidas hindate koolide soovi osaleda programmis – kas ootused aktiivseks osaluseks olid suuremad, kui koolide arv seda kajastab?

Eks iga algus ole raske ja võib olla olid ootused tõesti suuremad. Ent koolide osalemine ei sõltu ainult nende tahtest ja soovist, vaid ka meie enda võimekusest koole värvata. Ehk sellest, kui palju rahastust on ministeeriumid meile võimaldanud, ja ka eraannetajate toetustest. Näiteks 20 000 euro eest saame värvata viis kooli. Summasse kuuluvad õpetajate koolitused, materjalid, veebitugi ja teised programmiga seotud vahendid või tugitegevused, mida sihtasutus omal poolt finantseerib.

Mis puutub koolide endi aktiivsusesse, siis alustades ei osanud me arvestada, et peame tegema nii palju veenmistööd. Seletama, et kiusamine on jätkuvalt tõsine probleem ning süsteemne kiusuennetus on ka päriselt oluline.

Õnneks on meile abiks koolid ise, näiteks omavahel kogemusi vahetades. Kui kooli, kus juba rakendatakse KiVa programmi, satub keegi koolist, kus programmi ei ole, siis näevad ja kuulevad nad, et see programm toimib, ning saadud kogemuse kaudu jagatakse seda teavet teistes koolides. Nii levib info KiVa programmi mõjust koolist kooli. Kuid koolides on endiselt suur hulk skeptikuid. Müütide kummutamine on meie igapäevane tegevus.

Mis müüdid need skeptilisust toidavad?

Ükski õpetaja ei ole väga rõõmus mõtte üle, et ta ei tea täpselt, mis tema klassis toimub. Või et teadmisi ennetuseks ja juhtumite lahendamiseks napib. Ise õpetajana töötades arvasin sama: kui ma näen kiusamist, küll ma siis sekkun. Ma ei tunnistanud, et enamik kiusamist jääb täiskasvanu silmade eest varjatuks ja meil ei olegi võimalust sekkuda. Õpilastele võib omakorda tunduda, et õpetaja nagu nägi, aga ei reageerinud – järelikult teda ei huvita. Suur enesekindlus, et küll ma hakkama saan, küll ma märkan ja teen, on eksitav, aga seda tuleb palju ette.

Teine suhtumine on, et saame koolis ise hakkama. Me teame, et kiusamine on probleem, aga mõtleme ise välja, kuidas seda ennetada ja sellega võidelda. Sellisel juhul jääb palju puudu süsteemsusest, järjepidevusest. Näiteks puuduvad ülekoolilised kokkulepped, kes juhtumeid lahendab, milline on kellegi vastutus, kuidas ja millistel alustel süsteemne ennetustöö toimub.

Ma võin ju mõelda, et olen südamest hea õpetaja ja tegelikult ka muretsen laste pärast, ma näen, kuidas kiusuennetust mujal tehakse, ja püüan samamoodi teha. Aga kui koolis puudub süsteemne vaade, rollide ja vastutusalade jaotus konkreetselt kiusamise puhul, kaasamise ja teavitamise kokkulepped, jääb ühe õpetaja heast tahtest väheks. Süsteemsus on kiusuennetuses üks võtmeid, mis määrab, kas kiusamine väheneb või ei.

Milline on programmis osalevate koolide tagasiside?

KiVa programmi oluline osa on igakevadine õpilasküsitlus. Need koolid, kes lähevad vastu viiendale õppeaastale, näevad tulemust eriti selgelt. Olulisemaks saab pidada tulemust, mis näitab ohvrite arvu langust nelja rakendamisaasta jooksul 21,5%-lt 15,7%-le KiVa koolides.

Õpilasküsitluse põhjal näevad koolid muutust ka kooli õhkkonnas: õpilaste usk õpetajatesse paraneb, kuna õpetajad sekkuvad ja huvituvad juhtumite lahendamisest. Eestis võib olla veel vara rääkida muudest positiivsetest kõrvalmõjudest, aga kiusamise vähenemine peaks tooma kaasa mõju ka õpilaste akadeemilisele edukusele, vaimsele tervisele. Ma arvan, et hakkame neid vilju pikaajaliselt programmis osalevates koolides alles nägema.

Võib järeldada, et programmiga liitunud ja mitteosalevate koolide võrdluses on KiVa-koolides teadlikkus kiusamise ennetus- ja sekkumistööst suurem. Kui suur see erinevus on?

Üldist teadlikkust ma võrrelda ei oska. Mida me aga saame võrrelda, on ohvrite osakaal. Keskmises Eesti koolis on ohvrite osakaal keskmiselt 22%, sh rahvusvaheliste uuringute põhjal. KiVa-koolides, kus on rakendatud programmi juba mitu aastat, on see selgelt alla 20%. See on märk, et KiVa-koolides on nihe toimunud.

Ja kui nt Soomes on uuritud õpetajate teadlikkuse paranemist KiVa-koolides, on näha, et juba esimesel KiVa-aastal paranevad õpetajate teadmised ja oskused märgatavalt. Õpetaja õpib õpilase kõrvalt, saab ka ise paremini aimu, mis on kiusamine ja mis ei ole. Ning saab aimu oma klassiga tehtavast ennetus- ja sekkumistööst, sellest, millised peavad olema õpetaja ja õpilaste suhted, et lapsed julgeksid tulla kiusamisest teatama. Programm annab ka õpetajale kindlust ja usku oma tegemiste õigsusesse.

Ka KiVa programmi mittekasutavad koolid kutsuvad meid lastele esinema lootuses, et anname lastele nõu, räägime õpilastega teemadest, millest klassijuhataja peaks ise regulaarselt rääkima ja mida koos lastega õppima. Aga KiVa rakendamisel ja lastega tehtava ennetustöö puhul on Eesti õpetaja ebakindlam kui näiteks Soome õpetaja. Soomes on õpetajad KiVa rakendamisel vajanud vähem koolitusi ja olemasolevate materjalide põhjal julgevad ise pihta hakata, Eesti õpetaja on küsinud ja vajanud rohkem tuge, juhendamist, näidistunde. KiVa-koolidele püüamegi seda tuge pakkuda.

KiVa programmis osalevate koolide õpilasküsitluste statistilised analüüsitulemused on rõõmustavad. Kui võrrelda aastate lõikes programmis pikaajaliselt osalenud koolide statistikat, siis milline on kiusamisjuhtumite osakaalu muutus?

Kui vaadata tervikuna näiteks seda lendu, kus juba viiendat aastat rakendatakse KiVa programmi, siis nende koolide keskmine langeb ühtlaselt. Esimese aasta langus on koolidel kõige suurem, sest siis on kõige intensiivsem õppimise ja katsetamise aeg. Edaspidi on langus väike, aga siiski nähtav. Igal aastal langeb ohvrite osakaal grammikese allapoole.

Koolid võivad oma tulemusi analüüsides aga aeg-ajalt märgata, et näiteks samade õpilastega kolmandas klassis oli kõik hästi, aga neljandas klassis tõusis ohvrite arv hüppeliselt ‒ järelikult pole programmist kasu. Tegelikult on see võimalus mõelda klassi omapärale – kas klassi tuli uus õpilane, paranesid laste oskused kiusamist märgata või on muutunud käitumismustrid laste ealistest iseärasustest tulenevalt. Kõik need asjaolud võivad põhjustada kiusujuhtumite arvu kasvu. Terve kooli lõikes on aga ikkagi näha ohvrite keskmise osakaalu langus.

Õpilasküsitlus on ka meile oluline, sest saame aidata koole, kus tulemused ei ole esmapilgul ühtlased: saame uurida, kuidas on programmi rakendatud, kas on tekkinud väsimus – eriti programmi teisel rakendamisaastal – või on muid omapärasid ja põhjuseid, millega arvestamisel vajab kool tuge. Võtmesõnad on järjepidevus ja süsteemsus. Uuringud on näidanud, et koolil, mis on saavutanud head tulemused, kuid otsustab programmi tegevustest loobuda, on kahe aastaga oht kukkuda tagasi samasse kohta, kust alustas.

Süsteemsuse ja järjepidevuse kiusamise ennetustöös tagab õpilaste, õpetajate, kooli tugispetsialistide, juhtkonna ja lapsevanemate tõhus koostöö. Milline on koostööahelas nn nõrgim lüli?

Ma ei ütleks, et see lüli on nõrgim, aga suuresti temast sõltub, kas koostöö toimib või mitte. Ja see lüli on koolijuht. Milliseid otsuseid koolijuht teeb, kas ta näeb süsteemse kiusuennetustöö vajalikkust, kas ta suudab planeerida õpetajate tööd nii, et õpetajal jääb aega tegelda ennetustegevustega, juhtumite lahendamisega, koolitustel osalemisega. Et õpetaja ei oleks ülekoormatud. Ja muidugi koolijuhi oskus suhelda lastevanematega: kuidas ta oskab neid kaasata ning kuidas ta toetab õpetaja ja lapsevanema suhtlust.

Kuna näeme, et KiVa programmi rakendamise edu koolis peitub paljuski koolijuhis, oleme loonud soomlaste algsele KiVa-mudelile juurde seminari koolijuhtidele, et vajaliku muutuse loomine koolis läheks libedamalt. Kui koolijuht ei huvitu ega ole õpetajatele toeks, on raske oodata suuri positiivseid muutusi.

Kas meie koolides koostöö toimib? Tehakse koos tööd ühise eesmärgi nimel või tegeleb igaüks oma jupikesega, omavaheline koostöö aga puudub?

Eks see erineb kooliti. Eestis on koole, kus tehakse väga head koostööst. Planeeritakse ühiselt kiusuennetustunde, lastevanemate kaasamist ja kaasatakse lapsevanemaid otsuste tegemisse. Aga on ka näiteid, et lapsevanem ei tahagi koostööd teha või on tal eelarvamus, et kõik koolis toimuv on juba eos vale.

On ka õpetajaid, kes arvavad, et just lapsevanemad teevad kõik valesti. On koolijuhte, kes kiusamisjuhtumite lahendamisel eelistavad kaitsta lapsevanema huve ja eesmärke, kuulates pigem lapsevanema argumente kui õpetaja põhjendusi ja ettepanekuid.

Kuid on koolijuhte, kes julgevad seista õpetajate eest ja olla kiusamisjuhtumi lahendamisel tasakaalustaja õpetaja ja lapsevanema vahel, koolijuhte, kes kaaluvad kõiki argumente ja ettepanekuid, et saavutada kiusamise lõppemine, et kiusatav tunneks ennast edaspidi turvalisemalt.

Ma ütleks, et koostööd on aina rohkem, aga seda on siiski nii vähe, et ei saa öelda, nagu oleks kõik hästi. Ma ise julgen alati soovitada raamatut „Rõõmuga kooli” (Aune Valk, Kristel Ress, 2016 – toim), mis on eelkõige lastevanemate kokku kirjutatud kogumik näidetega, kuidas lapsevanemad, koolipere ja kogukond saavad koostööd teha.

Fotod: Arvo Meeks / Valgamaalane

Kiusamise ennetus- ja sekkumistöös on oluline roll kaasõpilastel ehk nn kõrvalseisjatel, kes on kõige paremini informeeritud klassis ja koolis toimuvast. Kui empaatilised tänapäeva õpilased on?

Arvan, et tänapäeva õpilased on empaatilisemad, kui olid õpilased 20 aastat tagasi. Ühiskond toetab aina enam nn pehmeid väärtusi. Kuigi kõvad väärtused on ka moes, julgeb aina enam inimesi, nende hulgas ka meesterahvad, rääkida avalikumalt märkamisest või abi vajaduse tunnistamisest suhteprobleemide lahendamiseks.

Ja KiVa kogemus näitab, et kui arendada õpilastes suhtlemis- ja märkamisoskust, hakkavad nad aru saama, kuidas on õige probleeme ja tülisid lahendada. Tänapäeval on palju enam võimalusi õpilaste empaatiavõimet arendada. Iseasi, kuidas täiskasvanud suudavad neid võimalusi kasutada ja lasteni viia. Eks see oleneb palju ka last ümbritsevast koolikultuurist ja kogukonnast. Suur tähtsus on eeskujudel, nii õpetaja, koolijuhi ja isegi kaasõpilaste puhul koolis.

Kiusamine on grupisuhe, mitte ainult kiusaja ja kiusatava suhe. See on grupis olev võimusuhe, mis vajab realiseerumiseks pealtvaatajaid. Et kiusamine toimuks, peavad grupi ülejäänud liikmed seda aktsepteerima või isegi toetama. Ennetustöö käibki selles suunas, et kõrvalseisjad saaksid aru oma vastutusest ja ülesandest kiusamise peatada.

Kõrval seisev õpilane teadvustab, et kiusamine on halb ja ta peaks sekkuma. Kas ta aga ka sekkub?

See ongi küsimus, miks meie ei taha sihtasutusega minna lihtsalt ühte külalistundi ja õpilastega ainult rääkida. Teadlikkust rääkimine ei kasvata, õpilasel on vaja järjepidevat praktikat.

KiVa-tunnid on ehitatud üles põhimõttel „Tean, oskan, teen”. Ehk siis õpilane saab kõigepealt teadlikuks, siis harjutab vajalikke oskusi ning pärast seda saab neid veel praktiseerida näiteks arvutimängus.

Ka on KiVa puhul juhtumite lahendamise praktiliste oskuste arendamise eesmärk see, et koolis juhtumite lahendamiseks koolitatud meeskond teab, et on vaja konkreetselt kokku leppida mitte ainult kiusajaga, vaid tuleb leida ka kõrvalseisjaid, kellega leppida kokku, kuidas nemad saavad ohvri eest seista. Järjepideva meeldetuletuse ja jälgimise kaudu ongi võimalik neid oskusi harjutada ja kinnistada.

Harjutamine teeb meistriks, aga kui jõuab kätte reaalne situatsioon, siis võtab võimust inimlik alalhoiu instinkt. Kõrvalseisja ei sekku, kartes ise sattuda kiusatavaks või kompromiteerida ennast noortegrupis kui kaebaja. Kuidas sellest üle saada?

Lihtsaid lahendusi ei ole ja ühte võluvitsa samuti. Miks võtab isegi süsteemse KiVa programmiga ohvrite osakaalu vähendamine nii kaua aega? See on järjepidev empaatiavõime ja sotsiaalsete oskuste arendamine. Kui esimesel kahel aastal ta ikkagi ei otsusta sekkuda, siis kolmandal aastal äkki juba otsustab. KiVa puhul on näha, et õpilased hakkavad sekkuma, kui neil on eeskuju. Grupis tekib keegi, kes julgeb vähemalt täiskasvanule teatada. Ja kui temaga ei juhtu midagi, on järgmisel korral ka teised julgemad.

Ka teadlikkuse parandamine aitab: KiVa aitab lastel mõista, et enamik nende kaaslastest peavad kiusamist halvaks ning grupis populaarseks saamiseks on ka teisi võimalusi. See kõik ei toimu üleöö ja täiskasvanutel tuleb olla kannatlik.

KiVa programmis rõhutame ka, et kiusajat ei tohi juhtumi puhul karistada: see vähendab soovi minna „kaebajale” kätte maksma. Juhtumeid tuleb lahendada nii, et kiusaja mõistab: tema tegu ei olnud õige, ja teeb sellest järeldused. See tähendab, et juhtumeid lahendades ei tohi öelda, et „Mikk tuli ja ütles mulle, et tema nägi”. Õpilast, kes usaldab täiskasvanut ja teatab talle kiusamisest, ei tohi seada löögi alla, võimalikku ohtu, vaid õpetaja peab tagama tema anonüümsuse. Ehk siis mitte karistamine, mitte näpuga näitamine, vaid lahendustele orienteeritus ja kannatlikkus. Kui koolipere kasutab juhtumite lahendamisel süsteemselt sellist lähenemist, tunnevad ka kaasõpilased ennast julgemalt, kartmata kättemaksu või tõrjutust.

Elu on pidevas arengus. Ka kiusamine areneb ning on leidnud tee füüsilisest keskkonnast küberkeskkonda. Kui teadlikud on õpilased ja täiskasvanud küberkiusamisest?

Õpilased teavad, et kiusata võib ka küberkeskkonnas. KiVa-koolides on see üks teema ka KiVa-tundides. Aga täiskasvanute jaoks on küberkeskkond teinud kiusamisjuhtumite avastamise veelgi raskemaks.

Ja kas me lapsevanemate või õpetajatena oskamegi lapsi küberkeskkonnas toetada? Milline on meie enda küberhügieen ja kuidas õpetada seda lastele? Ma arvan, et see on järgmiste aastate üks suurimaid mõttekohti. Me ei suuda täiskasvanutena ise orienteeruda nendes äppides ja suhtluskeskkondades, mis pidevalt uuenevad. Ja kui täiskasvanu sinna keskkonda lapsele järele jõuab, liiguvad lapsed järgmisesse, nad ei taha olla täiskasvanute silma all.

Siiski, millised võimalused lastevanematel küberkiusamise ennetamiseks ja sekkumiseks on?

Enamik küberkiusu juhtumeid tuleneb ikkagi suhetest, mis on vahetult lapse ümber, ehk sellist küberkiusamist, kus kiusaja ja kiusatav poleks e-maailmast väljaspool kokku puutunud, on harva. Küberkiusamine on näost näkku kiusamise täiendus.

Abiks on üleüldine põhimõte, et lapsed peaksid ise teatama täiskasvanule ‒ olgu selleks siis veebikonstaabel, lapsevanem, õpetaja ‒, et nad on kas ise ohvrid või on nad näinud, kuidas kellegagi käitutakse inetult. Kõrvalseisja oma aktiivsusega on see võti.

Täiskasvanud aga peaksid looma lastega võimalikult avameelsed suhted, et lapsed julgeksid tulla ja rääkida oma netikogemustest. Et nad jagaksid meiega kas või seda, millises suunas areneb noorte släng, et vanemad oskaksid ja saaksid ennast paigutada sellesse keelekonteksti, mis ajas muutub. Kui paljud lapsevanemad teavad, mida tähendab netikeskkonnas näiteks šokolaadisõõriku pilt koos baklažaaniga? Kui paljud täiskasvanud, kes jälgivad oma lapse netisuhtlust, suudavad mõista selle sisu? Kui meil on lapsega hea suhe, julgeb ta meiega nendest asjadest rääkida. Ja siis saame ka juhendada ja teavitada neid ohtudest, õpetada neid vältima.

Kui utoopiline on loota, et koolid saavad kiusamisvabaks?

Sihtasutuse missioon on muuta Eesti koolid kiusamisvabaks ning meie sõnum on, et iga õpetaja peaks seda ideaali oma südames kandma. Reaalsus on muidugi, et nullini ei ole võimalik ohvrite osakaalu viia, sest inimene on inimene ja võimusuhted on võimusuhted, need võivad tuua kaasa konflikte.

Me saame kiusamist ennetada, viia ohvrite ja juhtumite arvu võimalikult madalale. Ükski täiskasvanu ei tohiks olla oskuste ja teadmisteta, et saaksime juhtumeid õigel ajal avastada ja kiiresti lahendused leida. Et kiusamine ei kestaks aastaid ning meil ei oleks vaja avastada, kuidas last on juba viis aastat kiusatud ja midagi pole tehtud. Me saame oma oskuste kaudu viia ohvrite arvu miinimumini, võimalikult lähedale nullile.

Lõpetuseks, mida soovitate nende koolide juhtidele, kes ei ole veel KiVa programmiga ühinenud?

Tulge! Kui oleme intervjueerinud KiVa programmis osalevaid koolijuhte, siis nemad näevad muutusi, ja programmis osalemine nende arvates väärt seda vaeva, mida esimesed paar aastat näha tuleb. Isegi kui koolijuhile tundub, et tema koolis ei kiusata, siis – väga hea. Lepime kokku, et teie koolis ei kiusata. Aga kui ühel hetkel, esimest korda teie kooli ajaloos, ilmneb kiusamisjuhtum, olete selleks valmistunud ja saategi hakata juhtumit lahendama. Keegi meist ei arva, et homme puhkeb koolimajas tulekahju, kuid oleme ettevalmistused kriisiolukorrast väljatulemiseks teinud ja ka harjutanud. Mõeldes laste ohutusele ja turvatundele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!