Archimedes

Aili Kiin: „Lugemine on privileeg!”

9. märts 2018 Alli Lunter eesti keele ja kirjanduse õpetaja - 1 Kommentaar

Üleriigiline teadusfestival Tallinnas (27. aprill 2017). Aili Kiinist paremal Kristiina Kase ja Hannabel Kruusmäe. Foto: erakogu

 

Aili Kiini õpilased esinevad edukalt olümpiaadidel ja teadusfestivalil, löövad kaasa Betti Alveri „Tähetunnis”, lähevad ülikooli filoloogiat õppima. Aili Kiin ise aga õpib nii oma endistelt kui ka praegustelt õpilastelt.

 

Kui oled kord kuulanud vaikust,

vaikust valgumas üle klassitoa,

tarkuse pühadus võitmas maad –

see on su osadus.

Siis tea, on sündimas midagi tõsist,

see on suuremaks saamise hetk,

see on õpetaja osadus.*

 

Oled töötanud pikalt Viljandi maagümnaasiumis ja nüüd Viljandi riigigümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Mõlemas koolis tuntakse sind kui õpilaste olümpiaadidele viijat. Kas sul on mõni aasta ilma olümpiaadita ka läinud? Mitu tööd sul tänavu valmis?

Sel aastal läks teele kaks uurimistööd ja kaks Vikipeedia artikli katsetust. Olümpiaadihuvilisi hakkasin juhendama kohe, kui 1977. aastal õpetajana tööle läksin. Juba järgmisel aastal olid mu õpilased uurimistöödega vabariigi paremiku hulgas. Peagi jõudsid mu õpilased ka olümpiaadide üleriigilistesse lõppvoorudesse, nt 1982. aastal Meeri Tuul emakeeles, 1984. aastal oli Helle Leppik emakeeleolümpiaadi üldvõitja. Mõlemad töötavad praegu emakeeleõpetajana. Silma paistis ka Mirjam Lepikult, kellest sai hiljem tõlkija. 1989 ja 1990 oli üldvõitja Kristi Sak (Viiding), kellest on saanud vanemteadur. Kõige tulemuslikum mu õpilastest on olnud kirjandusteadlane Aare Pilv. Alates 2013. aastast on mul tulnud Viljandi gümnaasiumis igal aastal mõni õpilane uurimuse või lõppvooru tulemusega Eesti esimese nelja hulka. Ma pole kõrvale jäänud ühestki olümpiaadist. Tänavu saab täis 40 aastat olümpiaade.

Sinu õpilased on osalenud ka teadusfestivalidel.

Teadusfestivalid on mulle uus asi, aga 2016. aastal pälvis Kristin Kink Eestis kolmanda koha, mis oli tol aastal humanitaarteaduses kõrgeim tulemus. Festivali žürii oli õpilase tööd juba varem retsenseerinud, kuid kahe päeva jooksul käis noore uurija stendiettekandega tutvumas kolm žüriid. Hoidusin sekkumast, sest Kristin on arukas ja hea väljendusoskusega õpilane. Aga siis kutsus žürii juht Krista Aru mind kuulama, mis hinnanguid ja soovitusi õpilasele anti, ning ma mõistsin, et olime olnud õigel teel. Ka 2017. aastal jõudsid mu õpilased teadusfestivalile esinema. Hannabel Kruusmäe sai TÜ humanitaar­valdkonna eripreemia. Eks need kordaminekud ole toeks nii õpilasele kui ka juhendajale. Teisalt on humanitaarkallakuga töödel loodusteaduslike töödega raske konkureerida.

Kust ja kuidas sa õpilaste juhendamist õppisid?

Õpetaja areneb ju koos õpilasega. Uurimistöö koostamine saab selgeks, kui seda paar-kolm korda koos läbi teha. Vikipeedia artikli koostamist oli mul küllaltki keeruline juhendada, sest õpilased on arvutimaailmas minust palju vilunumad ja nii pidin nendelt õppima. Teisalt tänan Tartu ülikooli teadlasi, kelle abi koolidele ja magistriõpe andis mulle ka teaduspõhisemat lähenemist.

Aili Kiin uurimistööde koostamist juhendamas. Fotol Anita Mutso, Aili Kiin, Kristiina Kase. Foto: erakogu

Kuidas sa juhendad, millal ja kuidas alustad?

Tavaliselt algab koostöö õpilasega temaatika täpsustamisest ja struktuuri läbimõtlemisest sügisel oktoobris. Siis viime ennast teemaga põhjalikult kurssi. Ma ise loen ka vastavat kirjandust ja süvenen teemasse, et oskaksin olla nõuandja, suunaja, kaasamõtleja. Paraku läheb lõppfaas ikka kiireks.

On olnud mitmesuguseid uurijaid. Mõned on tulnud konkreetse kavaga, mida kogu aeg muudame ja täiustame. On ka juhuseid, kus meie mõeldu ei hakka tööle, sest aeg ja jõud on kulunud ära n-ö näitematerjali kogumisele (sõnavaratööd). Aga kui uurimistöö saavutab hea tulemuse, siis kajastub see kohe ka õpilaste tänulikes silmades ja tiivustab mindki juhendajana jätkama. Eks see kõik ole seotud ameti juurde käiva eneseteostusega. Õpetaja ampluaa peab olema avar. Nendel õpilastel, kes on koolis uurimistööga tutvust teinud, on ülikoolis lihtsam, sageli arendavad nad koos ülikooli juhendajaga edasi üliõpilasteadust. Tunnen sügavat rahulolu, kui minu õpilase annet on ülikoolis märgatud ja teda seal toetatakse.

Olümpiaadide tase aina tõuseb, kuidas sa suudad sammu pidada?

Teadusfestivalidelt võib tulla küllaltki kriitilisi hinnanguid ja just humanitaarteaduste valdkonna kohta, seepärast olen jälginud hoolega juhendmaterjale. Need on küllaltki sisukad. Olen saanud abi ka koolitustelt. Ülikoolid on altid juhendama ja sellest on olnud samuti abi. Näiteks Vikipeedia artikli puhul taas kiidusõnad Tartu ülikoolile, kes õpilasi projekti käigus õpetas ja juhendas, see toetas õpetajatki.

Sa oled õpilasi ka lingvistikaolümpiaadideks ette valmistanud. Mille poolest on need erilised?

Olen selgitanud noortele vaid lingvistikaolümpiaadi põhimõtet. Kaks mu õpilast osales eelmisel aastal sel olümpiaadil. Suvel kutsuti üks mu õpilane lingvistikalaagrisse, mida ülikooli õppejõud juhendasid. TÜ esindajad on käinud ka ise meie koolis huvilistega kohtumas, loodud ülesandeid tutvustamas ning lingvistikaolümpiaadi reklaamimas. Jõukohane on lingvistikaolümpiaad noortele, kes oskavad hästi analüüsida keele struktuuri, leida sarnasusi ja ühisosa ning tegelda keeltega, mille nimigi on neile võõras. Minu kogemus on näidanud, et lingvistikas on edukamad olnud hoopis reaalaineis tugevad õpilased. Sel olümpiaadil on kindlasti tulevikku.

 

Kui oled kord näinud

targa ja tööka õpilase silmavaadet,

selget, puhast ja kui ausat,

ja see, jõudnud su südame sügavuseni,

siis õpetad,

siis õpetad,

see on su osadus

 

Kas oled kokku lugenud, kui paljudest sinu õpilastest on saanud edukad filoloogid?

Kunagi lugesin eesti filoloogiasse astunuid suure huviga, kuid nüüd pole enam täit selgust – arvatavalt 15–20 vahel neid on. TLÜ lõpetanud on sidunud end pigem ajakirjanduse ja muude aladega. TÜ lõpetanuist on läinud tublisid inimesi emakeeleõpetajaks, kuid ka keeleteaduse ja kirjanduse ning klassikalise filoloogia radadele. Rõõmustan, et ka minu uues koolis, Viljandi gümnaasiumis on päris mitu noort teinud valiku emakeele, kirjanduse ja kultuurivaldkonna kasuks.

Kui põhikoolis õppija on mõne gümnaasiumitöö suurepäraselt sooritanud, siis on tema võimekus avastatud. Sellistest noortest saavadki tavaliselt teadushuvilised filoloogid. Praegu näitavad süvenemisvõimelised noored end olümpiaadiuurimuste koostajaina: mõni suudab leida originaalse võtte millegi uurimiseks ja mõni oskab head näitematerjali analüüsida ning üldistada. Tagantjärele imetlen uurimistöö koostanute tähelepanuväärset töökust, põhjalikkust, kuid ka andekust, mida üleriigilistele olümpiaadidele osalema kutsudes kindlasti hinnati.

 

Kui oled kord saatnud oma õpilasi

koolimaja kivitrepilt otse ellu,

varjates hellvalusat nukrustunnet

kulunud kurvastussõnade taha,

siis tea, see on lõplik kestev vannutatus.

See on su osadus.

 

Kas oskad tuua mõne näite, mis hetkel avastasid õpilase, kellest on hiljem saanud andekas filoloog?

Lasksin ühel seitsmendal klassil kogemata teha kümnendale klassile mõeldud tööd. Olin ise ka ehmunud, kuid otsustasin siis hindamisel lati madalamale lasta. Nii said õpilased ikkagi normaalsed tulemused. Siis aga märkasin, et üks tüdruk oli teinud töö 10. klassi omadest paremini – veatult! See oli Külli Pokk (Habicht), nüüdne TÜ keeleteadlane, kelle sisukatel koolitustel olen korduvalt õppimas käinud.

Aare Pilv sattus juba põhikoolis mu õpilaseks. Tema kirjatööd olid veatud, ta oli palju lugenud, oskas hästi analüüsida ja kasutas juba kuuendas klassis teatmeteoseid. Tema tuli üleriigilistel olümpiaadidel alati esimesele või teisele kohale. Praegu on ta Underi-Tuglase kirjanduskeskuse teadur ja nimekas luuletaja. Ta on käinud ka Viljandi gümnaasiumi sõnakunstihuvilistele õpilastele loometegevusest kõnelemas. Tema kirjandusteaduslikud ja esseistlikud kirjutised ning retsensioonid harivad mind ja vahendan neid ka oma praegustele õpilastele. On loomulik, et õpetajad õpivad oma kunagistelt õpilastelt, kes on elus tänu andekusele ja süvenemisvõimele õpetajatest endist kaugemale jõudnud.

Räägime kirjandusest, lugemisest, vaimsusest.

1970. aastatel oli lugemine vaimsuse otsimine loosungilise maailma vastu. Pidasime kirjanduslikke kohtuid, kohtusime kirjanikega. Mäletan, kuidas noormehed vaimustusid Hando Runneli luulest ja seda pähe õppisid. Kõik vaimne tundus olevat tähtis.

Praegu pole kirjandus noortele enam nii tähtis, kuid nende kultuurihuvi puudumisest rääkida küll ei või. Teater on meie praeguse kooli naaber ja mõned klassid külastavad kõik üheskoos etendusi ning arutlevad nähtu üle. Analüüsioskus on noortel igal juhul olemas! Kõik oleneb aga klassist ja noorte hoiakust.

Tänapäeval kurdetakse, et õpilased ei loe ilukirjandust.

On neid, kes loevad ja avastavad, kuid on neidki, kes lugemisega mitte kuidagi hakkama ei saa. Halb variant on see, kui laps loeb vaid tükati, näiteks ainult nädalavahetustel. Nii ei saa tekkida lugemismõnu ega äratundmisrõõmu.

Klassikute nagu Tammsaare lugemiseks peab kasvama ja kujunema. Kui noorel lugejal on kas või vanavanemate kaudu olemas veel side maaga, kokkupuude sealsete tööde ja tegemistega, siis on ka lihtsam minna Tammsaare aegruumi ning mõista üle-eelmisegi sajandi Eestit. Teine võimalus on leida tema teostest elamuslikke kohti, mis noori kõnetavad, olgu siis nukraid mälestusi, väikeseid pettumusi või õnnelikke kogemusi. Emotsioonid tiivustavad noort lugejat n-ö oma lugu otsima. Sellest algabki lugemisharjumus, mida toetavad ka kodudes olevad raamatud. Õpetajana tean, kui palju suunab lugemine noore mõtte- ja tundemaailma, kui palju arendab keelekasutust ja sõnaseadmise oskust. Lugemine avardab õpilase maailmapilti rohkem, kui me endale tunnistame. Õpilaste raamatute juurde viimist olen pidanud oma õpetajatöös väga oluliseks.

Kuidas sa lugemist kontrollid? Kuivõrd on kohustuslikud teosed seotud teose analüüsiga tunnis? Kas lased õpilasel ka oma soovi järgi teost valida?

Lugemine võtab aega ja nii olen kontrollimistki mõnikord edasi lükanud. Olen koostanud nii pikemaid kui ka lühemaid küsitlusi või lasknud teha teose mõne probleemi süvaanalüüsi. Mõnikord olen lasknud koostada loetud raamatust plakati teeside ja näiteargumentidega. Vahel on õpilased kehastanud loetud raamatu tegelasi ja väikseid näidendeid improviseerinud. On ka väideldud, videofilme, TV- või raadiosaateid tehtud. Need on töömahukad ülesanded, kuid pakuvad õpilastele koostöörõõmu ja praktilist õpetust.

Mis juhtuks, kui jätta kohustusliku lektüüri lugemine vabatahtlikuks?

Arvan, et vabatahtlikkus ei ole oht vaimsete huvidega perede lastele. Kes aga alles gümnaasiumis end otsima hakkavad, eelistavad pigem meediaväljaandeid, lühižanre, mis kätte juhtub. Kui nad ilukirjandust otsima hakkavad, kardan miskipärast, et nad eelistavad siis pigem ingliskeelseid teoseid ja nii võib kannatada meie heal tasemel eesti kirjanduse tundmine.

Mida lugemine üldse internetiajastul annab?

Lugemise ehe elamus rikastab tundeelu, pakub eeskujusid, aitab maailma mõista, õpetab eristama olulist ebaolulisest. Sõnade eri tähendusvarjundite tabamine, omaenda mõtete sõnastamine – kõik see jõuab nooreni kirjandusteost lugedes väga vahetult. Ka iga päev vajalik funktsionaalne lugemisoskus kannatab, kui ilukirjandusteoseid ei loeta.

Tänapäeva maailmas, kus pealkirja lugedes arvatakse, et kõik on sisusse süvenematagi selge, tuleb siiski leida aega lugeda nii klassikat kui ka uudiskirjandust. Lugemine on privileeg. Arukas inimene loeb, sest nii areneb tal nii kirja- kui ka kõnekeel.

Mina olen kirjandust õpetanud enamasti probleemõppe toel, kuidas sina sellesse suhtud?

Probleemõpet kasutan eluliste arutlusteemade puhul, näiteks mahukate romaanide analüüsimisel. Kui teatrietendus, mida koos on vaadatud, tekitab vastukaja, siis on kõik aktiivsed oma mõtteid jagama ning isegi õpetajat kaasa haarama. Mõnikord ajavad noored muidugi elu- ja kunstitõe segamini ja vaidlevad probleemi süvahoovusi mõistmata, kuid seda ei saa neile pahaks panna – küll nad arenevad!

Mõnd probleemi oleme arutanud ka ajalehes ilmunud kolumni või essee põhjal. Eriti kõnetavad õpilasi noorte probleemidest kirjutatud tekstid. Eks siis on öeldud ka seda, et vanem kirjamees ei mõista noorte mõttemaailma, teisalt on olnud üllatavalt kriitilist suhtumist omaenda põlvkonda, asjade kultusse, kergema elu otsingutesse kodumaast kaugel.

Vahel viid sa oma õpilased seoses kirjandusega ka klassist välja.

Õpilastele meeldivad kirjanduslikud ekskursioonid autorite sünnipaikadesse, kirjandusmuuseumidesse. Viljandi maagümnaasiumis olid sellised ekskursioonid õppetegevuse osa. Teel olles lugesime autori tekste, osa õpilasi tutvustas oma mõtteid-tundeid teose või autori kohta. Nii lisandub klassis õpitule emotsionaalne ja kogemuslik pool: tunnetame autori vahetut lähedust ning nn õuesõpe loob erilise aura, ühtehoidva mõistmise. Võimalusi on olnud erinevaid, kuhu minna, näiteks Võru ja Kreutzwald, Tammsaare paigad Albus pakuvad loomulikku õuesõpet, Tartu ja kirjandusmuuseum või ERM, Tallinn ja Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, ka EKI.

Nendes muuseumides olen käinud nii maagümnaasiumi kui ka Viljandi uue gümnaasiumi noortega ja õpilased on kuuldu-nähtu kohta töölehti täitnud või koguni ettekande teinud, autori tekstist mõne vaimuka stseeni lavastanud või näidelnud. Need võtted on õpilasi haaranud ka tänapäeval, ehkki plakatid, reklaamid ja joonised või illustreerimine köidab tänast noorust rohkem.

Mis suhted on sul rühmaõppega?

Õpilased õpivad rühmana meelsasti, kui on tegemist kaastööalti seltskonnaga. Rühma moodustamisel olen teinud igasuguseid katsetusi, kuid lähinaabrus on andnud kõige kiirema töö alguse ja mõttearenduse. Ülesanded jagab välja rühma liider: kes tegelevad argumentatsiooni, kes näidete otsimise või esitamisega, kes alustab ja kellele jääb üldistav lõpetamine. Kui teos on loetud, töötatakse huviga ja tahetakse oma analüüsivõimet näidata. Rühmas julgevad enamasti kõik õpilased oma mõtteid avaldada – rühmas kasvatakse ja arenetakse üksteise toel. Eakaaslase tarkus on noorele teinekord isegi olulisem kui õpetaja oma, seepärast olen jätnud enda rolliks vaid üldise kokkuvõtte tegemise. Algul kartsin, et äkki saab mõni nõrk õpilane rühmas töötades liiga hea hinde, kuid siis mõistsin, et üksteiselt õppimine on igal juhul parem kui nutiseadmetest poolikute mõtete väljaotsimine.

Leidub ka kinniseid ja tagasihoidlikke õpilasi, kes isegi rühmas suuliselt esineda ei soovi, ja neile olen koostanud töölehti.

Oled kandnud paarkümmend aastat õpetaja-metoodiku nimetust ja 2003. aastal said Valgetähe medali. Kas see oli sinu tööaastate kõrgaeg?

Ma ei tea, kas see aeg, mil töötasin Viljandi maagümnaasiumis, oli mu tööaastate kõrgaeg, aga küllap magistrikraadi kaitsmine, õppekirjanduse loomine ja retsenseerimine, aasta õpetaja tiitel, õpilaste head tulemused ning noorte loovuse suunamine midagi tähendas.

Betti Alveri 25. luulepäevad „Tähetund” (25. november 2017). Esimene rida vasakult Richard Särk, juhendaja Silvia Soro, juhendaja Aili Kiin, Kermo Laan. Ülemine rida vasakult Kristi Rabi, Kristin Prits, Michelle Elisabeth Tiit, Artur Leppik, Kristiina Kase. Foto: Lea Pihlak

Sinu meelisüritus on Jõgeval korraldatavad Betti Alveri luulepäevad. Miks just see konkurss sulle nii südamelähedane on?

Tähetunnil” osaleb erudeeritud luulelembene noorus ja sündmuse vaimne õhustik mõjub ühendavalt ja ülendavalt nii noortele kui ka juhendajatele. Tegelikult ei mõju „Tähetund” mitte võistluse, vaid väärtluulest osasaamisena. Maagümnaasiumist käisin „Tähetunnil” oma õpilastega, Viljandi gümnaasiumis teeme koostööd kooliteatri juhi Silvia Soroga, sest luuleteatris tuleb ju vabalt liikuda, musitseerida ja näidelda. Teksti põhja olen mina püüdnud luua, Silvia Soro lisab lavastajana karakteripõhist luulet ja kujundab terviku. Olen proovides alati kohal.

Luule juurde tuleb liikuda tasapisi. Meenub koos kolleeg Vilma Härmikuga Viljandi gümnaasiumi sõnakunstihuviliste noortega häälutamisest kõnelemine, misjärel esitasid õpilased omaloodud tekste. Küünlavalgus, salapärased hääled, varjud, rütmid aitasid meeleolu luua. Õpilastele meeldivad ka kohtumised kirjanikega. Maria Teiverlaur ühendas õpilastele esinedes psühholoogia ja luuleteooria, lugedes oma luulet. Meeldejääv kohtumine toimus Aare Pilvega. Usun, et lainetena liikuv kirjandus­huvi hakkab taas kunagi luule suunas liikuma.

Enne ülikooli töötasid aastakese Lalsi 8-klassilises loolis. 1977. aastast alates Viljandi maagümnaasiumis, 2012. aastast uues Viljandi gümnaasiumis. Kas erinevused on suured?

Erinevused tulenevad koolitüübist. Maagümnaasiumis käisid õpilased esimesest kuni 12. klassini, kuid Viljandi gümnaasiumis on ainult gümnaasiumiklassid. Mulle on seda tüüpi gümnaasium tuttav, sest lõpetasin C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. keskkooli, kus olid samuti ainult keskkooliklassid. See tundus kuidagi põnev – koolis on koos palju üheealisi.

Maagümnaasiumis töötasin pikki aastaid tulvil tööindu ja energiat, õpetades põhiliselt gümnaasiuminoori. Uues Viljandi gümnaasiumis tunnen suurt rõõmu võimaluse üle võtta vastu uusi väljakutseid ja humanitaarseid traditsioone kujundada, näiteks keelepäevade ja kirjanduskonverentsi ellukutsumine, õpilasloomingu kogumine esimesse almanahhi meeldivas koostöös oma praeguste aktiivsete kolleegide ja ainehuviliste õpilastega. Mõlemas koolis on olnud rohkem kordaminekuid kui ebaõnnestumisi.

 

* Alli Lunteri luuleread

 


Uusi ideid kuuldes hakkavad tal silmad särama

 

Ülle Matsin, Viljandi gümnaasiumi direktor:

Õpetaja Aili Kiiniga seostuvad mul kohe eesti keele ja kirjanduse valdkonna põnevad teemapäevad, ülekoolilised sündmused, mis populariseerivad noorte seas lugemist, loomingut ja etlemist. Ta on olnud mitmete Viljandi gümnaasiumi traditsioonide algataja ja tänu tema eestvedamisele on meie õpilased kogunud tuntust luulevõistlustel, esseekonkurssidel ja uurimistööde võistlustel. Ta on selline õpetaja, kellel hakkavad uusi ideid kuuldes silmad särama. Sellist innukust sooviks kõikidele kooliinimestele. Arvan, et ilma Ailita oleks jäänud mõnelgi õpilasel oma anne avastamata. Selline hooliv ja emalik õpetaja on noortele väga vajalik.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Aili Kiin: „Lugemine on privileeg!””

  1. Katrin Sak ütleb:

    Jah, lugemine ongi privileeg. Teadmised elus edasijõudmiseks ja edukaks eneserealiseerimiseks ei saa tulla kusagilt mujalt kui lugemusest. Aga mida teha siis, kui pikaaegne ülikooli professor väidab, et lugemine ei ole töö, mis raha sisse tooks …

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!