aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Ei saa tõsta olematut

9. märts 2018 Mare Rossmann endine õpetaja - 1 Kommentaar

Mare Rossmann.

Viimasel ajal on kirgi kütnud teema, mis puudutab õpetaja õigust kasutada teatud juhtudel õpilase korrale kutsumiseks füüsilist jõudu. Neid, kes seda (füüsilise jõu kasutamise õigust) ei poolda, on nimetatud lausa õigusriigi vastaseks. Las ma siis olen õigusriigi vastane, aga ma ei poolda sellist seadust.

Ma ei tea, kas nõukogude ajal selline seadus oli, sest mul ei ole kunagi olnud vaja õpilasi jõudu kasutades korrale kutsuda. Olen ka nüüd seda meelt, et kõik probleemid tuleb koolis lahendada sõna jõul. Kui ühe õpetaja sõna jõust ei piisa, saab alati jõudu juurde kolleegidelt, kooli juhtkonnalt, lapsevanematelt ja kogukonnalt. Õpilane peab koolist kaasa saama teadmise, et vägivald ei lahenda mitte ühtegi probleemi, vaid tekitab neid ainult juurde.

Jutustan teile nüüd mõned tõestisündinud lood eesti koolist läbi aegade. Oli aasta 1955. Käisin kümnendas klassis ja kord otsustasid poisid üht õpetajat, keda nad ei sallinud, veidi narritada. Nad ehitasid oma pingi sahtlisse mingi kellamängu ja kui õpetaja tormas pingi juurde, et see ära võtta, kostis heli juba teisest nurgast. Mõnda aega tormas ta mööda klassi ringi ja läks siis õppealajuhatajat appi kutsuma. „Ma näen, et teile see mäng meeldib,” ütles õppejuht. „Ma panen selle kaheksandaks tunniks tunniplaani.” – „Ei taha, me enam ei tee,” ütlesid poisid.

Oli aasta 1963. See lugu on alla 14 eluaastat keelatud. Aga ometi see juhtus ja asjaosalised on tänaseni elus. Olin esimest aastat õpetaja ühes väikeses maakoolis. Seitsmendas klassis oli seal noormees, kes oli 18 aastat vana ja kolmandat korda istuma jäänud. Tänapäeval nimetatakse selliseid vist erivajadustega õpilasteks. Ta oli kaasa võtnud pika nööri ja kuna tal hakkas igav, sidus ta selle pingi all oma meheau külge. Kuna noormees õpetaja korraldusele nöör temale loovutada ei reageerinud, siis haaras õpetaja nööri otsast kinni ja nii nad siis liikusid mööda koolikoridori, õpetaja vihast punase näoga ees ja noormees hirmsasti karjudes järel. Neid märganud, ütles direktor olukorda hinnates: „Teie, õpetaja, minge tundi tagasi, Kallega räägin ma ise.”

Üksvahe oli väga moes tunni ajal klassikaaslastele kirjade läkitamine. Mina leppisin õpilastega kokku, et kui näen kedagi kirja kirjutamas, siis vaatan talle otsa ja ta toob ise kirja minu lauale – seda kirja ei loe keegi ja vahetunni ajal võid selle edastada adressaadile või visata prügikasti.

Kui õpetaja ei suuda ennast koolis kehtestada, on tal ehk õigem valida mõni teine eluvaldkond, kus ennast teostada. Kavandatav seadus õpetaja autoriteeti ei tõsta – ei ole võimalik tõsta seda, mida olemas ei ole. Isegi seaduse jõul mitte.

 


Samal teemal:

Kes kaitseb õpetajat õpilase eest?, Kadriliis Rämmann, 02.03

„Kes kaitseb õpetajat õpilase eest?”, Raivo Juurak, 16.02

„Miks õpetajad õigusriigi vastu võitlevad?”, Jüri Ginter, 02.02


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ei saa tõsta olematut”

  1. Andrus ütleb:

    Põhimõtteliselt nõus, aga mida teha siis, kui erivajadusega õplane muutub ohtlikuks endale, oma kaasõpilastele, õpetajale endale või õpetaja kolleegidele. Olen näinud oma silmaga pealt, kuidas 10 aastane poiss taob kooli koridoris jalaga mu naiskolleegi. Mis tegema peab, kas olukorda pealt vaatama ja mis näoga pean siis pärast mehena oma töökaaslastele otsa vaatama?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!