aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Emakeelepäeval loeti luuletusi, jutte ja aabitsat

16. märts 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Emakeelepäeval lugesid lapsed lasteaedades luuletusi ja jutte, tuletasid meelde vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi ning imestasid, kuidas eesti keel on ajaga muutunud.

 

Muhu lasteaias tähistati emakeelepäeva sel aastal traditsiooniliselt koos vanavanematega.
Foto: Reet Hobustkoppel

 

Muhus peeti vanavanematega vidust

Muhu lasteaias on komme tähistada emakeelepäeva koos vanavanematega. „Olemegi nii teinud, et emadepäeval tulevad lasteaeda külla emad, isadepäeval isad ja emakeelepäev kuulub vanaemadele-vanaisadele, kes on keele järjepidevuse kandjad,” räägib lasteaia direktor Reet Hobustkoppel. „Emakeelepäeva tähistasime 14. märtsi õhtupoolikul muhupäraselt öeldes viduse pidamisega. Vanasti oli ju nii, et kui väljas päris pime veel ei olnud, aga midagi enam eriti teha ka ei näinud, mindi naabritele külla. Naised võtsid kudumistöö kaasa, aeti juttu ja veedeti aega. Meie pidasime samamoodi vidust. Eelmistel aastatel oleme rääkinud Muhu muistendeid ja vanavanemad on jutustanud lastele oma lapsepõlvelugusid. Seekord oli meil kodu ja kodumaa teema, kuna on ka Eesti riigi sajanda sünnipäeva aasta. Lapsed olid õppinud selgeks luuletusi ning Muhu vanu mänge ja laule. Eakate tantsurühma naised, muhu keeles nänned, näitasid vanu tantse. See on pidu, kus kõik rühmad on koos.”

Direktor räägib, et Muhu lasteaias käib sel aastal 58 last, kuid laste arv kasvab ja sügisest peaks kolmele rühmale üks lisaks tulema. „Kuna Muhu keel kipub ununema, õpitakse murdekeelseid sõnu juba lasteaias ja koolis alustatakse koduloo teemaga. Oleme ette võtnud ka Muhu aabitsa tegemise, mis on tükk aega meeles mõlkunud. Igal aastal toimub meil murdekeelevõistlus ja oleme kutsunud üles koguma lühemaid muhukeelseid jutte ja lugusid, mida aabitsasse panna. Aabits on küll mõeldud rohkem koolile, aga seda saab ka lasteaias kasutada. Mõte on teha lasteaialastele lisaks tööraamat või töölehed, kuhu nad saavad tähti kirjutada ning kus on luuletusi, mõistatusi ja jutukesi.”

 

Salme lasteaia lapsed esitasid luuletusi ja õpetaja Luule Rajaver luges neile ette „Sörulase aabitsat”.
Foto: Reelika Aedmäe

 

Sõrves loeti „Sörulase aabitsat”

Sõrve keelt ja kultuuri tutvustav „Sörulase aabits” sai valmis juba eelmise aasta lõpus. Tegijad on kinkinud aabitsad tänu Hooandja toele ka Salme Otto-Triinu lasteaiale ja Salme põhikoolile. Samuti on need paljudes sõrulaste kodudes.

Sörulase aabitsa” üks koostajatest Mari Lepik ütleb, et kuna käimas on põlvkondade vahetus, oli viimane aeg aabitsa tegemine käsile võtta, et kohalikku kultuuri hoida ja säilitada. Ideest teostuseni kulus tema sõnul üheksa aastat. „Kõigepealt lõime Sõrvemaa pärimuse seltsi ja siis hakkasime nullist pihta, sest mingit teadmist ega reegleid, kuidas sõrve keelt kirja panna, ei olnud.”

Mari Lepik on põline sõrulane, kes on õppinud Tartu ülikoolis taimeökoloogiat ja kaitsnud sel alal doktorikraadi. Praegu on ta oma viiest lapsest noorimaga kodus ja tegelebki peamiselt Sõrve pärimuskultuuriga. Kõik Mari lapsed saavad sõrve keelest aru ja oskavad seda ka natuke rääkida.

Salme lasteaia koolieelikute rühma õpetaja Luule Rajaver, samuti põline sõrulane, on kogunud sõrvekeelseid sõnu juba mõnda aega. „Mul on sõnad sedelite peale kirjutatud, näiteks leiges on kaalikas, karsas redel, oeted voodi. Olen neid rühmas ette lugenud ja lasknud lastel ära arvata, mida need eesti keeles tähendavad. Ega nad enamikust sõnadest aru ei saa,” naerab õpetaja Luule. Ta ütleb, et tema 75-aastane täditütar, kes praeguseni lasteaias töötab, räägib kogu aeg lastega sõrve murdekeelt. „Kui me lapsed olime, hoidis meid vanaema, kes meiega ainult seda keelt rääkiski. Ema ja isa oskasid sõrve keelt juba vähem ja mina rääkisin koolis ainult eesti keelt. Kui ma seitse aastat tagasi pärimuse seltsi juures laulmas hakkasin käima, sain aru, et kõik need sõnad on minu sees alles. Iga kord, kui lapselastega kokku saan, laulan ja räägin neile neile vanu laule ja lugusid.”

Luule Rajaver oli abiks „Sörulase aabitsa” tegemise juures ja kirjutas sinna ühe jutu sea seljas sõitmisest. „Vanasti toodi sead suviti õueaeda ja kui siga maas pikutas, sai laps talle selga istuda ja sõitu teha. Kui minu lapsed väiksed olid, elasime samuti talus ja nemadki proovisid selle järele.” Nii seda kui ka teisi jutte aabitsast on õpetaja oma rühma lastele ette lugenud.

Ka emakeelepäeva pidamise traditsiooni algatas Salme lasteaias just Luule Rajaver. Sel aastal esitati luuletusi ja loeti muidugi „Sörulase aabitsat”, mis on üks olulistest keeletegudest, mis kandideerib tänavu keelteo auhinnale.

 

Loksa Õnnetriinu lasteaias kandsid rühmad ette vanu rahvajutte ja -laule. Mesilaste rühma mudilased esinesid sõrmemänguga. Foto: Natalja Kalinina

 

Loksal kuulati vanu rahvajutte ja -laule

Loksa Õnnetriinu lasteaias valmistasid sel aastal emakeelepäeva peokava ette vanema rühma lapsed ja õpetajad. Lapsed said teada, et emakeelepäeva tähistatakse 14. märtsil seepärast, et just sel päeval 1801. aastal ehk rohkem kui kakssada aastat tagasi sündis Eesti esimene kirjanik Kristjan Jaak Peterson. Seega on eesti keel vanem kui meie riik. Kuulati vanu rahvajutte, vanasõnu ja kõnekäände, lauldi rahvalaule ning lapsed said võrrelda, kui palju eesti keel on ajaga muutunud. Võimaluse esineda said kõik rühmad.

Loksa Õnnetriinu lasteaed on kakskeelne, eesti ja vene lapsi on seal umbes pooleks. Oma emakeeles lugesid luuletusi ka vene õppekeelega rühmade lapsed. „Mõnel aastal, kui rühmad on emakeelepäevaks teatrietenduse teinud, siis ikka mõlemas keeles, sest meil on kaks keelt ja kultuuri,” räägib lasteaia direktor Kaire Kotkas. „Et eesti ja vene rühmade tegemised on alati ühised ja lapsed mängivad õues koos, oleme mõelnud kahesuunaliste keelekümblusrühmade avamise peale. Paraku on vähe eesti peresid, kes sellega nõus oleksid. Rohkem soovivad panna lapse teise keele rühma vene pered, et laps eesti keele ära õpiks.”

 

Melliste algkooli-lasteaia õpetaja Marju Laanemäe korraldab aprillis seitsmendat korda Tartumaa lasteaedade luulekonkurssi „Eesti keele kaunis kõla”. Foto: Aila Orrin

 

Mellistes peeti luulekonkurssi

Melliste lasteaias toimus emakeelepäeval luulekonkursi „Eesti keele kaunis kõla” lasteaiavoor. Paremad luuletuste lugejad lähevad edasi maakondlikule konkursile, mille korraldaja on algusest peale olnud õpetaja Marju Laanemäe. Õpetaja meenutab, et aastaid tagasi käis ta koos direktoriga õppepäeval Lõuna-Eestis, kus parasjagu selline luulekonkurss toimus. „Mellistes oli just avatud uus spordisaal, kus on täismõõtmetes võimla. Direktor ütles mulle, et meil on nii head võimalused, teeme ära! Esimesel aastal korraldasin konkursi prooviks ainult oma majas, järgmisel aastal kutsusin Mellistesse osalema juba ka teisi lasteaedu ja nii kasvaski sellest välja kogu Tartumaa sündmus. Tänavu toimub lasteaedade maakondlik luulekonkurss juba seitsmendat korda, kuid seoses koolivaheaegade muutumisega mitte märtsis, vaid aprillis, sest spordisaali saame kasutada ainult koolivaheaegadel.”

Luulekonkurss on mõeldud 5–7-aastastele lastele, keda hinnatakse kahes vanusegrupis: viie-kuuesed ja kuue-seitsmesed. Iga laps esitab ühe luuletuse ja viimastel aastatel on tingimus, et luuletus ei oleks pikem kui 12 rida, sest esinejaid on palju – keskeltläbi on igal aastal paarikümnest lasteaiast kokku olnud umbes 50 osavõtjat.

Marju Laanemäe räägib, et kui ta esimestel aastatel teadustas osalejaid, pidukleit seljas, siis viimastel aastatel on ta olnud igal aastal mõni tegelane: Pipi, Karlsson, Buratino. „Paar aastat tagasi tekkis mul tunne, et ideed saavad otsa ja vahepeal võiks keegi teine luulepäevade korraldamise üle võtta. Aga kui konkursiaeg lähemale jõudis ja lasteaedadest hakati ühendust võtma ja tundma huvi, kas see ikka toimub, sain aru, kui väga seda oodatakse.”

Lapsed on tema arvates hakanud üha paremini luuletusi lugema. Õpetajad teevad nendega head tööd ja panevad rohkem rõhku, et luuletus lapsele sobiks. Kui algusaastatel vuristasid paljud lapsed luuletuse maha, siis nüüd on näha, et nad mõtlevad sellele, mida loevad. Huvitav on see, et luuletused peaaegu üldse ei kordu.

Esimesele, teisele ja kolmandale kohale lisaks antakse konkursil välja ka eripreemiad. Näiteks julge esinemise, püüdlikkuse, mängulisuse, humoorikuse, enesekindluse, loomuliku esituse eest.

Auhinnaks saavad võitjad ja nende juhendajad eesti autorite luuleraamatud.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!