ÕPL tellimine
SEIKLUS

Jah, lapsed võivad olla õelad

16. märts 2018 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit

 

Ärme pööra kiusamist nähes pead ära – proovime seda märgata ja ära hoida, sest allpool toodud juttude järgi on kiusu ohvriks langemine ikka vastik kogemus küll.

Kiusamist tuleb meie ümber ette palju − küll koolis või töö juures, küll kodus, tänavalgi. Ei päästa kiusamisest seegi, kui sa kodunt välja ei lähe ja oled selle asemel internetis. Kiusata võidakse igal pool, kus inimese käsi mängus.

Ja kiusamine pole ainult laste „hobi ja jobi”. Kiusukihk kandub vanusega edasi, muudab üksnes vormi: patsist tirimine, jalaga tagumikku äsamine või narrimine asendub solvamise, vihkamise, tagakiusamise, üleoleva suhtumisega – lihtsalt teistesse halvasti suhtumisega.

Laste puhul on asi lihtsam, tampida võib saada teistest erineva välimuse või käitumisega laps, kes ülejäänute hulka kergelt ei sulandu.

Uuringud näitavad, et iga neljandat Eesti koolilast on kiusatud. Raske öelda, kui palju see mõõtmise tulemus tegelikkusele vastab, aga selge on see, et ajalukku pole kiusamine jäänud.

Üks võimalus kiusamist ära tunda, ohjata ja ohjeldada, on lugeda raamatuid, mis räägivad inimestest, kes millegi poolest erinevad teistest. Selliste raamatute tegelased aitavad meil saada sotti nii endast kui ka teistest.

SA Kiusamisvaba Kool on kutsunud Eesti koole üles liituma teadus- ja tõenduspõhise kiusamise ennetamise ja vähendamise programmiga KiVa. „Meie missioon on muuta Eesti koolid kiusamisvabaks,” on öelnud mainitud sihtasutuse juht Triin Toomesaar. Edu talle tema pürgimistes. Tuleks ka kodud sellega kaasa! See, kes on koolis käinud ja suureks saanud, teab, et ükski kampaania ei seisa sinu eest, kui leidub neid, kes tahavad kiusata – ehk siis teatud hälbega tegelasi.

Aga kui kiusamine on muutunud isiklikuks – st kiusatakse sind ennast või näiteks sinu last, venda või õde –, tahad, nui neljaks, sellele piiri panna. Siis saad aru, et kiusamist ära hoida on lihtsam kui seda lõpetada. Kes juba hamba verele saanud, seda on raske peatada. Selleks tasub endale pidevalt korrata: inimesed kõik on erinevad, kuid erinevus ei anna õigustust kiusata.

Lapsed võivad olla õelad ja julmad, toome öeldu näiteks kaks meenutust, mille on kirjutanud täiskasvanud inimesed, meenutades oma kooliaegseid kannatusi. Tegelased on päris, aga nende päris nimed ei puutu praegu asjasse.

 

Kai (42): „Prillipapa virutas raamatuga pähe”

Ei mäletagi täpselt, kas see algas viiendas või kuuendas klassis, ent mäletan detailideni neid päevi ja kuid, mil ma kooli minna ei tahtnud. Mäletan, et ema käis lisatööl öövahetustes, ja vahel ka isa, ning oli päevi, mil ma läksin üksinda magama, unistades, et homne päev tuleks ometi teistsugune. Et seda ühte tüdrukut ja neid kahte poissi poleks koolis! „Huvitav, kui mul neid neetud prille ei oleks, kas nad siis ka naeraksid?” arutasin endamisi uinudes.

Nimelt olid mul valguse mõjul tumedaks minevad prillid, mis oli tolle aja kohta meeletu uudsus. Ma ei teadnud kedagi teist, kellel oleksid niisugused olnud. Kui väljas oli ere päike, läksid klaasid tumedaks. Silmaarst oli mu vanematele öelnud, et kui neid hoolega kanda, on lootust, et kasvan paari-kolme aastaga lühinägelikkusest välja.

Ent teised lapsed ei saanud nende prillide fenomenist aru ning ma sain hüüdnime Optika. Naerdi nii, et hing kinni, aga mind ajas see nutma. Naerjatele „Ise oled nõme!” vastu hüüdmine neile ei mõjunud. Alandus ja hirm põimusid, oli päevi, mil vaatasin, kuidas koolipäeva lõpuks koolimaja uksest kiiremini kodu poole saaks.

Mõne aja pärast hakkasin prille peitma. See oli sõna otseses mõttes lühinägelik taktika, sest muutis mu nägemise veel kehvemaks – ma ei näinud enam tahvlile. Nii pidin ärapeidetud prillid tunni käigus ikka ja jälle välja võtma – pääsu polnud. Hakkasin prille kogu südamest vihkama, ükskord oleksin need äärepealt vihaga vastu maad virutanud. Sain kuidagi pidama, andsin endale aru, et kodus oodanuks mind prillide lõhkumise eest korralik peapesu.

Isa õpetas mulle, et kui keegi tuleb norima või teeb liiga, tuleb enda eest seista. Ei tohi jääda lamba kombel ootama, mis kiusajatel järgmiseks pähe tuleb. Otsustasin, et usaldan teda ja enam end kiusata ei lase, ehkki koolis kaklemine ei näinud mulle tütarlapsena kuigi mõistlik lahendus.

Ükspäev istus esikiusaja otse minu taha ja mõistagi hakkasid ka killud kohe lendama. Tundsin, kuidas käed tõmbusid higiseks, pulss tõusis ja silme ees läks uduseks. Sundisin end süvenema tunnikontrolli küsimustesse.

Tundsin, et nüüd on piir, saagu mis saab! Haarasin õpiku, tõusin ja virutasin kiusajale lagipähe. Poiss oli kleenuke, ent vintske. Hakkas vastu. Lajatasin veel kord. Ta hakkas nutma ja läks teise pinki istuma.

Ma ei tundnud vähimalgi määral süütunnet, kui õpetaja toimunut jahmunult vaatas. Ei mäleta, et sellest oleks mingi hull draama tehtud, kuid selgelt on meeles tunne, mis ütles, et nüüd on kõik, nüüd jäetakse mind rahule.

Nii oligi, ütlemisi tuli edaspidi ikka ette, aga lauskiusamist ma enam tunda ei saanud. Mu enesekindlus kasvas. Jah, lapsed võivad olla õelad. Tihtipeale ei julge vaiksemad karjast erineda, pigem minnakse kambavaimuga, nõrgema või teistsuguse kiusamisega kaasa. Seepärast tuleb osata enese eest seista. Tülinorija tuleb paika panna, kaebama minek teeb asja enamasti hullemaks. Kiusamine kestab, kuni lasta end kiusata. Ükski kampaania ei seisa sinu eest, kui oled silmitsi kiusajate kambaga.

 

Kadri (41): „Käisin mööda seinaääri”

Minu kiusamiskogemus kestis esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni välja. Tegemist oli nn eliitkooliga, kus õppisid (ja õpivad senini) vägagi nimekate vanemate võsud. Läksin kooli otse kodust, lasteaias ma ei käinud. Teiste lastega ma sõbrasuhteid luua ei osanud, mäletan, et esimeses klassis suhtlesin vaevu-vaevu vaid pinginaabriga, kes oli samasugune vaikne tüdruk. Käisin mööda seinaääri, tõeline piin oli vahetund.

Olin klassis kõige pikem ja mitte just kõige saledam. Perekonnanimi oli ka selline, mis andis inspiratsiooni hüüdnimeks Paks. Nii juhtuski, et terve põhikooli vältel ei kuulnudki ennast kutsutavat eesnime pidi, vaid ainult hüüdnimega. Küll see oli vastik!

Ma ei öelnud kunagi midagi vastu. Tegin näo, et ei kuule solvanguid, püüdsin hoida võimalikult madalat profiili. Mida oligi mul öelda, kui terve klass oli ühel nõul, et nii on igati paslik oma klassiõde kutsuda. Kui algklassides oli kiusamine kuidagi leebem, siis mida aasta edasi, seda hullemaks see läks. Eriti hullud kiusajad olid paar poissi, kuid paraku võtsid teisedki, muidu täiesti toredad lapsed, nende eeskujust tuld. Kambavaim, teadagi.

Mind ei kutsutud kooliajal naljalt kellegi sünnipäevale. Ega ma oleks tahtnudki minna, sest hüüdnimi saatis mind ka väljaspool kooli. Välistatud olid klassiõhtud, kus mind oleks nagunii mängust välja jäetud, vanemates klassides polnud lootustki, et mõni sellise paksuga tantsida tahaks – või julgeks. Vältisin klassiekskursioone ja üldse kõiki klassiväliseid ühisüritusi.

Kaevata ei olnud kellelegi. Vanematele ma sellest ei rääkinud, sest nemad ei oleks saanud midagi teha. Ainult üks kord jagasin muret ühe väga sooja ja emaliku õpetajaga, vist isegi nutsin. Ta lohutas mind ja pidas tervele klassile loengu.

Kuid kiusamine läks pärast seda eriti rajuks. Nüüd olin lisaks ka kitupunn. Rohkem ei rääkinud ma sel teemal kunagi mitte kellelegi. Õpetajad loomulikult teadsid, mis toimub, kuid keegi sellele tähelepanu ei pööranud. Ajapikku tekkis minus veendumus, et olengi paks, mõttetu ja nõme, kellega ei sobi suhelda.

Kompleksidest sain lahti alles siis, kui olin iseseisvasse ellu astunud ja töötasin oma esimesel töökohal. Mäletan, millist rõõmu tundsin, kui mind kõnetati eesnimega.

Kiusamine on kindlasti aktuaalne ka tänapäeval. Kiusata saab kõiki – kes on liiga peenike, kes liiga paks, kes liiga tark, kes liiga vaene jne. Olen seda lugu rääkinud oma lastele just seepärast, et nad teaksid, mis tunne on olla kiusatu. Üldse tundub, et ennetada on kiusamist palju lihtsam kui peatada juba käimasolevat. Kodus ja ka koolis saab palju ära teha. Just järjepidevalt rõhutades: inimesed on kõik erinevad, kuid erinevus ei õigusta kiusu.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!