Archimedes

Kaasav haridus lasteaias? Mõtleme veel!

2. märts 2018 Irina Kalso lasteaiaõpetaja - 23 kommentaari

Uuringud on näidanud, et enamikule erivajadusega lastest suur rühm ei sobi. Mis põhjusel nad sellest hoolimata neile sobimatusse keskkonda pannakse? Lasteaiaõpetaja Irina Kalso arvates ei tasuks kaasavat haridust rakendada enne neljandat klassi. Foto: Raivo Juurak

 

Kaasava hariduse idee on minu jaoks arusaadav, selle rakendumisviisid ja -võimalused aga mitte. Lahtisi otsi ja vastuseta küsimusi on terve hulk. Miks siis ei peeta dialoogi sisulise töö tegijatega, vaid pannakse õpetajad fakti ette ja valikuvõimalust enam pole? Kas tõesti ei nähta, et iga hinna eest kaasates kannatab kõigi laste eakohane areng ning ka õpetajate jaoks tähendab see terviseriski?

Arengulise erivajadusega laste kaasamine algab meil juba lasteaias, mis tähendab, et pea igas rühmas käib mõni laps, kellel on kas kergem või tõsisemat sekkumist nõudev arenguline erivajadus (AEV). Lasteaeda tuleku ajaks pole lapsel erivajadust enamasti veel diagnoositud ning pahatihti ei suuda lapsevanemad seda tunnistada. Tõsise AEV-ga laps ei peaks käima tavarühmas, sest võib sõna otseses mõttes rühma igapäevaelu pea peale pöörata.

Ühe lasteaia nelja-viieaastaste laste rühmas töötavad 19 lapsega õpetajale lisaks kaks assistenti ja tugiisik, kes on võetud ühele lapsele toeks lasteaia initsiatiivil. Eripedagoogi abiga on lasteaed loonud AEV-lastele sobivaid tingimusi, näiteks vaikusetoa, kuhu saavad minna koos oma tugiisikuga kõigi rühmade lapsed. Seda tuba on väga vaja, et maandada lapse frustratsiooni ja agressiivsust ning ennetada sellest põhjustatud konflikte ja teiste laste vigasaamist. Vaikusetuba on diivani, patjade ja mänguasjadega varustatud umbes kuue ruutmeetri suurune ruum, kus laps saab soovi korral pikutada või koos tugi­isikuga omaette mängida. Teiste lastega suures rühmaruumis koos mängimine ja õppetegevustes osalemine ei ole AEV-lapsele tihti võimetekohane, kuid selles rahulikus keskkonnas tunneb ta end turvaliselt ja seal avalduvad kõige paremini tema tegelikud võimed. Miks on ta siis suure grupi nimekirjas?

Lasteaialaps on matkimise eas

Tähtis on meeles pidada, et lasteaias käiv laps on matkimise eas, mistõttu tema eakohane areng on oluliselt mõjutatud teistest lastest. See tähendab, et väärtuste kujunemisel vajab ta häid eeskujusid ja käitumismudeleid. Mida võib laps tunda olukorras, kus tema rühmakaaslane ütleb oma tugiisikule, et ta on lollakas, tirib teda juustest, sülitab tema suunas ja kasutab hullemaidki sõnu? Või loobib mänguasjad laias kaares üle toa laiali ja kolistab sihilikult tooliga vastu põrandat. Või keeldub söögiajal söömast ja eelistab lakkuda põrandat, hiljem aga ei ole nõus lõunaund magama ega lase magada ka teistel. Mõned vägivaldsed näited jätan siinkohal toomata. Kuidas peaks õpetaja sel juhul rühma lastele selgitama, et see laps käitub küll teisiti, aga teie tehke palun nii, nagu me õppisime, ehk sõnade, mitte tegude järgi! Samuti on selles rühmas paratamatu, et õpetajal tuleb sageli loobuda põnevast tegevusest ja ettevõtmistest, kokkulepitud rühmareeglitest ei õnnestu kuidagi kinni pidada. Aga kui pole ühtseid reegleid, siis ei teki arengut toetavat rutiini ning jääb saabumata ka turvatunne. Esmajoones puudutab see lapsi, pikapeale ka lastega tegelevaid täiskasvanuid. Peagi märkab õpetaja, et ka teised lapsed rühmas on hakanud impulsiivselt ja agressiivselt käituma. Ta pingutab kõigest väest, et pakkuda neile toredaid elamusi ja saada ise eduelamust, kuid see võibki jääda tulemata. Sel moel töötamine hävitab ajapikku motivatsiooni, mis asendub lootusetusetunde ja mõttega: kui kaua võtab veel aega, kuni olukord laheneb ning abi vajav laps abi saab?

Lapsed, kellele suur rühm ei sobi

Teadusuuringud on näidanud, et enamikule AEV-lastest suures rühmas käimine ei sobi. Jääb mõistetamatuks, mis põhjusel laps sellest hoolimata talle sobimatusse olukorda pannakse. Kõige suurem kannataja on laps ise. Iga päev suures rühmas on tema jaoks kui ellujäämisõppus: juba rühmauksest sisse astudes otsib ta endale peitu pugemiseks mõne vaikse nurgakese, kus omaette olla. Paremal päeval on ta nõus täiskasvanuga kahekesi mängima, halvemal päeval mitte, teiste lastega ta ei suhtle. See, et lihaspingest on lapsel käed rusikas ja pea õlgade vahele tõmmatud, annab selgelt mõista, et ta on kohas, kus ta ei taha olla. On ju teada, et 50% ulatuses mõjutavad inimest sünnihetkel kaasa antud geenid ja 50% ulatuses elukeskkond. Lasteaiaealine viibib suurema osa ärkveloleku ajast lasteaias ning kui see keskkond talle ei sobi, võivad sellel olla ettenägematud tagajärjed.

Süüdi on lasteaed ja õpetaja

Kui laps veedab suurema osa päevast pinge- ja stressiolukorras, saamata end hetkekski lõdvaks lasta, jääb ta sagedamini haigeks. Vanemad, kes peavad seepärast töölt koju jääma, tunnevad pahameelt ja süüdistavad lapse sagedases haigestumises ja pingetes lasteaeda ja õpetajat. Samas unustatakse lapse tegelik probleem sootuks. Teiselt poolt ei mõista kõigi ülejäänud laste vanemad, miks nende laps peab kannatama, ning süüdistavad suutmatuses olukorda muuta samuti õpetajat. Nii kulubki õpetajal suurem osa ajast mitte lastega tegelemise, vaid probleemide selgitamise, nende üle arutlemise, ümarlaudades osalemise peale. On peresid, kes soovivad, et nende laps käiks tavalasteaias seepärast, et keegi tutvusringkonnast lapse erivajadusest teada ei saaks. Just need vanemad kipuvadki kõige rohkem süüdistama lapse halvas käekäigus lasteaeda. Nad ei võta kuulda ühtki lapse eripärast lähtuvat soovitust, vaid kinnitavad, et kuna lapse probleemid ilmnevad lasteaias, peab need lahendama lasteaiaõpetaja.

Pealesunnitud olukord ei motiveeri

Eestis on tuge vajavate laste jaoks loodud ka erilasteaiad ja -rühmad, kus lapsi on vähem ning kus töötavad spetsiaalselt koolitatud õpetajad – eripedagoogid. Neil on seadusega lubatud töötada arenguliste erivajadustega lastega kindel arv aastaid ja õigus pärast seda hakata saama eripensioni. Tavalasteaias töötava õpetaja käest unustatakse isegi küsida, kas ta üldse on selliseks tööks ette valmistatud ja valmis kõiki talle pandud kohustusi täitma, ka sotsiaalsed tagatised tema puhul ei kehti. Kui rääkida õppetegevusest, siis enamikku metoodikaid, mida lasteaiaõpetaja on tööks rühmaga õppinud, AEV-laste puhul kasutada ei saa. Nende lastega on tulemuslikud hoopis teistsugused meetodid ja võtted. Usun, et teised õpetajad on minuga nõus, et niisugune pealesunnitud olukord ei motiveeri kedagi. Nii juhtubki, et oma tööd hingega tegeval õpetajal hakkab kuluma tervise eest hoolitsemisele järjest rohkem aega ja ressurssi, kuni ta viimaks pinge all murdub. Leian, et ühtki eesmärki ei peaks saavutama pedagoogide tervise hinnaga.

Mis vanuses on õige aeg kaasata?

Ma ei kujuta ette, kui suureks peab probleem kasvama, enne kui saadakse aru ja ollakse nõus tunnistama, et ammu eksisteerivaid ja ennast õigustanud meetodeid töös arengulise erivajadusega lastega ei ole vaja kahtluse alla seada. Minu ettepanek on rakendada kaasavat haridust mitte varem kui koolis, kusjuures mitte algklassides, vaid alates vanusest, kui lapsed on matkimiseast välja kasvanud ning oskavad juba kriitiliselt mõelda. Arvan, et kaasata võiks neljandast klassist alates neid arenguliste erivajadustega lapsi, kes oma käitumisega kaaslasi ei ohusta. Kuidas teisi ohustavad erivajadused välja selgitada? Tasub kuulata kogenud lasteaiaõpetajaid ja -juhte ning usaldada nende arvamust!

Lasteaias peaks toimuma varajane märkamine ja lapse arengu toetamine nagu seni. Juhul, kui lapsevanem jätab lapse erivajadused märkamata ja talle vastutustundlikult abi ei otsi, peaksid sekkuma erispetsialistid, kellel on õigus vanemaid selleks kohustada ja vajadusel vastutusele võtta. Meil on väga häid lasteaedu ja rühmi, mis AEV-lastele sobivad. Seal on lapsel teistega lihtsam samastuda ja ta võetakse kergemini omaks. Leian, et kaasav haridus annab häid tulemusi vaid siis, kui lapse arengut on lasteaias analüüsitud ja individuaalse arendamiskavaga toetatud ning algklassides saadud kinnitust, et laps koos tugiisikuga tavaklassis toime tuleb. Väga oluline on seejuures lapsevanemate pingutus, sest ennekõike nemad saavad oma lapse heaks palju ära teha.


23 kommentaari teemale “Kaasav haridus lasteaias? Mõtleme veel!”

  1. Inimene ütleb:

    Lõpuks ometi üks õige nurga alt, eluline ja tõene artikkel!

  2. Tiina Kaljumäe ütleb:

    Aitäh ausa ja asjaliku arvamuse eest,väga vajalik artikkel. Loodan, et tekib laiem arutelu. Õpetaja jääbki sageli sundseisu ja üksi oma murega. Aitäh!

  3. Mari ütleb:

    Mure on artiklis mõistetav, aga artikkel ise erivajadustega laste ning nende vanemate suhtes nii vaenulikult kirjutatud, et ei saa autorile kaasa tunda. Väljendid nagu laps “eelistab põrandat lakkuda” või et lapse vanemad “unustavad lapse tegeliku probleemi sootuks” ei ole just kuigi intelligentsed. AEV-lapski vajab võimalust õppida kaaslasi matkides ja ma ei saa üldse aru hüüumärgiga ahastavast küsimusest: “Kuidas peaks õpetaja sel juhul rühma lastele selgitama, et see laps käitub küll teisiti, aga teie tehke palun nii, nagu me õppisime, ehk sõnade, mitte tegude järgi!” TÄPSELT NII PEAKSKI ja siis hoolivalt lisama, …-l on täna väga raske, … ei oska veel oma muret sõnadega väljendada või ärge muretsege, (tugiisik) aitab … -i. Ma ei ole mitte kaasava hariduse pime pooldaja, aga lähtuda tuleks siiski reeglist “Nii palju koos kui võimalik, nii palju lahus kui vajalik”. Tugiisik ja vaikusetuba on mõlemad suurepärased võimalused, mis aitavad õpetaja koormust leevendada.

    • Ulrika Perelman ütleb:

      Kuidas palun – ei saa kaasa tunda!? Nii juhtubki vahel, et erivajadustega laste vanemad ei näe oma lapsest kaugemale. Või ei taha näha. Aga probleem on tõsine ja kannatajaid palju. Aitäh artikli autorile!

    • Aili ütleb:

      Kuidas on Teie arvates halvasti öeldud “ et lakkus põrandat”. Kui tegelikult asi nii ongi…. Kuidas siis see on halb, mida on peegeldatud? Kas Teie meelest on peegel paha kui sealt on näha, et tuba on segi vms??? Või on peegel ainult vahend, mis peegeldab tegelikkust? Nii on siin artikli autor peegeldaja rollis ainult, mitte kuri ega paha vaid, et ta peale peegli ka veel inimene on, siis asub ta antud hetkel kaitma neid lapsi, kes tema hooleks on.
      Mulle tundub, et Teie pole ilmsesti olnud sellises rühmas, kus just niisugune AEV laps ongi ja tegelikult kannatab see laps ja ka kõik teised lapsed tema ümber. Olen isiklikult olnud just nõndasamasuguse lapsega rühmas, kes tegi samu tegusid. Ja tegigi! Kes on siin paha, kui neid kirjeldab? Jälle ikka õpetaja!!! Teate soovitajad! Võtke lahkesti palun kohe mitu sellist last oma tervete laste rühma ja palun tehke meile puust ja punasest ette, kuidas see rühm koos õpetajatega peab ellu jääma, nii et hundid söönud ja lambad terved oleksid!!!!! Ja mitte ärge näidake seda ainult paaril päeval, vaid kogu õppeaasta vältel – igal tööpäeval !!
      Kui teete katsed rõõmsalt läbi ja lapsed on kõik rahul ning õnnelikud , kaasaarvatud see erivajadusega laps, siis arvestaks pisutki Teie jutuga. Praegu aga mitte, sest Teie olete ise veel kurjem, luues lastele riskiolukorra ja keerutate ise sealjuures mesimagusat jutukest. Kas selline näebki välja headus?

    • maali ütleb:

      Aga just nii see iga päev lasteaias toimibki- nii põranda lakkumine, kui ka erivajadustega mitteleppimine. Milleks ilustada?
      Igaüks, kes väidab, et hakkama saab igapäevase hooliva suhtumise ja sõbraliku suunamisega, ei ole tõeliselt keerulise rühmaga töötanud.

      Artiklile 5+

  4. Õpetaja ütleb:

    Nii kohutavalt õige jutt. Ainult et sellest pole kahjuks mingit kasu..

  5. Tiiu Tiivel ütleb:

    Erivajadusega lapse vanemana näen, et artikkel on kirjutatud väga mustvalgena. K6ik erivajadusega lapsed ei sülita ning laku p6randat ning k6ik vanemad ei häbene oma lapse puuet ning lase tal seet6ttu “piinelda” tavarühmas. On palju erivajadusega lapsi, kes armastavad teiste lastega koos mängida ning arenevad j6udsalt teisi matkides, sellistele lastele on just vastupidiselt oluline, et neil oleks v6imalik jälgida ja järgida tavaliste laste eeskuju. Ja tavalastele ei tee paha, kui nad näevad, et maailmas on olemas ka teistsuguseid lapsi, keda nad näiteks saavad aidata. N6ustun sellega, et intellektipuudega laps ei suuda 6ppides sammu pidada tavalastega ning 6petajal ei ole v6imalik temaga süvendatult teiste laste k6rvalt tegeleda, kuid sellisel juhul aitab last lasteaias tugiisik, kelle olemasolu riik soosib ja rahastab. Loomulikult, kui laps ei talu suuremat seltskonda, teiste laste poolt tekitatud lärmi ning muutub seepeale ärevaks v6i kui tema puude eripärast tulenevalt on lapsel kalduvus vägivaldsusele v6i ebasobivale käitumisele, oleks t6enäoliselt tavarühmale sobivamaid alternatiive, kuid minu palve on, ärme paneme k6iki arengulise erivajadusega v6i intellektipuudega lapsi ühte patta ning kujunda ühiskonnas arvamust neist kui karjuvatest ja sülitavatest tülimasinatest. Igat last tuleks vaadelda siiski eraldi ning anda talle sobivuse korral v6imalus 6ppida koos tavaliste lastega meie tavalises ühiskonnas.

    • Astra ütleb:

      Erivajaduse ja erivajaduse vahel võib muidugi olla oluline vahe. Kõik oleneb. Pikaajalise praktikuna nimetaksin ära, et oskustega ja pädevaid tugiisikuid on pea võimatu leida.

    • Marii ütleb:

      Lisan, et tugiisikud ei ole ei logopeedid ega eripedagoogid. Õpet diferentseerida tugiisikud sageli kahjuks ei oska. Nad toetavad last õpetajate juhiste kohaselt. Küll aga ei ole ju tavarühmaski õpetajal sageli “eripedagoogilisi kompetentse”. Korralikku eripedagoogi ettevalmistust (s.t. 5a õpet ülikoolis, mitte “eripedagoogilisi kompetentse”) on ka kahjuks väga vähestel rühmaõpetajatel.

      • Marii ütleb:

        Lisaksin veel oma eelnevale mõttekäigule retoorilise küsimuse- kuidas peaks siis erirühmas erirühma õpetajagi hakkama saama, kui tal puudub korralik 5-aastane eripedagoogiline ettevalmistus?

  6. tänulik ütleb:

    Täiesti nõus! Väga vajalik artikkel. See ON teema,mis vajab lahendamist.

  7. Madu ütleb:

    Väga hea artikkel ja loogiline, reaalsusest lähtuv mõttekäik.

  8. Kärt Mere ütleb:

    Väga vajalik teema, vajab kindlasti laiapõhjlist arutelu ja dialoogi erinevate osapoolte vahel. Asju tuleb nimetada õigete nimedega ning õpetjate ja lapsevanemate ning laste arvamusi väga tõsiselt kuulata.

  9. Kaire Altosaar ütleb:

    Väga õige on, et erivajadused on individuaalsed, neid ei tohi panna ühte patta.
    Kõige keerukam on toime tulla ettearvamatu, agressiivse käitumisega. Kaasav haridus eeldab kindlasti rohkem erispetsialiste: logopeede, eripedagooge, tegevusterapeute jt. kes päeva jooksul ka lapsega tegelevad. Probleemiks on ka suur laste arv tavarühmas.

  10. Piret ütleb:

    Väga õõvastav artikkel. Kohutavalt kurvaks teeb, et niimoodi mõtleb väikeseid lasteaialapsi õpetav pedagoog. Kas oleks võimalik leida Eestis ka keegi, kes asjadest aru saab ja seda Õpetajate Lehes lugejatele selgitab? Sest näha on, et oleme ikka veel pimedusega löödud.

  11. Anna-Liisa ütleb:

    Nõistun et artikkel on väga must-valge hoiakuga kirjutatud.
    Oles ise erivajadusega lapse ema ja ka ise tavalasteaias töötanud kuhu on ka erivajadustega lapsed integreeritud( mitte Eestis), on kurb ja pettumust valmistav selline hoiak pedagoogikat. Tuleb meelde nõukogude hoiak kus kõik indiviidid, kes ei mahu normi piiresse, eraldatakse ühiskonnast. On meie ka nemad. Hetkel õpivad siis lapsed lasteaias suhtumist et teistsugused lapsed ei kuulu meiega samasse ruumi, nendele on oma ruum, millega kokkupuudet ei omandata selle asemel et õppida kuidas erisuguste lastega koos olla neid veidi aidata ja koos olemist õppida. Samas erivajaduse skaala on lai, kuid artiklis tehakse suur üldistus. Kurb on see et üritame kuuluda põhjamaade hulka, kuid seda ei saavutata nõukogude-aegse suhtumisega pedagoogidega. Kähju ja kurb.

  12. Triin ütleb:

    Olen mitu päeva mõelnud, kuidas sellisele artiklile reageerida. Töötan 8a.sobitusrühmas. Olen nõus, et kõik lapsed ei ole sobitamiseks valmis. Selleks ongi oluline koostöö lasteaia meeskonna ja lastevanemate vahel. Täna on olukord, kus diagnoosi lapsele ei kirjutata enne, kui ta hakkab kooli minema. On väga palju nn.tavalisi lapsi, kellel on käitumishäired, kuhu me peaksime nemad suunama? Mina isiklikult ei ole kohanud olukorda, kus erilise lapse käitumist matkiksid teised lapsed. Ja tavaliselt annab nendele teistele lastele ju selgitada, mis seda käitumist esile kutsub ja millepärast ei ole vaja seda matkida. Minu laps käis samuti sobitusrühmas ja suutsin temale selgitata erilise lapse käitumist. Tugiisikud teevad enamasti head tööd, minu kogemus on selline. Hetkel olen seisukohal, et see artikkel teeb haiget lapsevanemale, kellel on eriline laps ja Tema on mõelnud pakkuda oma lapsele parimat, kindlasti ei ole Tema soov sellega kellelegi liiga teha, et Tema laps on koos nn.tavaliste lastega.

  13. Peep Leppik ütleb:

    Head Lasteaednikud!

    Olete esimesed, kes puutuvad kokku tihti olematu koduse kasvatusega, mida asjatundmatute ametnike abil just viimasel 15-el aastal on levitatud – laps on isiksus, kes arenegu vabalt, kellega ei tohi isegi pahandada jne. Tihti on erivajaduse “põhjused” koduse kasvatamatuse tulemus (näiteks levinud hüperaktiivsus). Meil on kadunud ju PEDAGOOGIKA (ja looduspärane kasvatus), ahvime järele kommertsmaailma nn uuendusi, mil täielikult puudub TEADUSLIK alus…

    Kui jäljendame rikast Skandinaaviat, siis unustame, et seal on rühmas vaid 5-6 last. Kui jäljendame angloameerika AVALIKKE koole, siis me ei tea, et nendes ülikoolidesse minekuks ei valmistuta (mingit taset pole). Ülikooli viivad kallid, rangete nõuetega ERAKOOLID.

    Ajakirjanduse kaudu on õpetamisest-arendamisest-kasvatusest lasteaias ning koolis tehtud lihtne tegevus, kus igaüks võib anda “soovitusi”… Miks ei “õpetata” kirurgi lihtsa pimesoole lõikuse juures (aga pedagoogiline töö on ju keerulisem!). Asjatundmatud ametnikud-poliitikud on pööranud kõik peapeale… Aga artikkel on igati sisukas!

  14. Lee ütleb:

    Kaasav haridus sobib just lasteaeda ja algkooli.

  15. Lauri ütleb:

    Laps on kodu peegel. Kui laps on erivajadusega, siis on ka emmel ja issil midagi viga. Aru ma ei saa, et milleks on vaja meie riigis biomassi kombinaatlust harrastada. Läänest sisse toodud ideesid ei realiseerita ju täielikult. Kui seda tehtaks, siis seda artiklit ei oleks siin lehes.

  16. Reet ütleb:

    On mitu vaksa vahet, kas tavarühmas on näiteks autistlike joontega laps või sügav autist; millisel moel tema erisus väljendub, s.t. kas see segab rühma elu, on teistele hirmutav ja ohtlik või hoopis võimaldab kaasavat tegevust, mis rikastab ja arendab nii kaasatavat, ülejäänud lapsi kui ka õpetajat. Mõned erilapsed tulevad suuremas seltskonnas hästi toime, teised vajavad pisut väiksemat rühma …veel väiksemat rühma… ainult paari-kolme kaaslast. Minul on kogemus, kus hüpiku käitumise selgitamine tavalapsele andis mulle sõna otseses mõttes abilise, kes edaspidi võttis oma tegemiste ja sõprade kõrvalt pisut aega, et mängida ka hüpikuga. Märgatavalt vähenes sihitu jooksmine ja teiste laste mängude lõhkumine,seni kardetud ja tõrjutud poiss sulandus rühma ja muutus nö. juhitavaks. Ei mõista, miks ei ole midagi ette võetud logopeedide, nõustajate ja teiste vajalike spetsialistide arvu suurendamiseks. Samas,need asjapulgad, kes lasteaedade-koolide elu moel või teisel korraldavad või kunagi seda tegema hakkavad, peaksid rohkem olema kursis praktilise tegevuse ja vajadustega neis. On selleks siis vaja mängida õpetaja töövarju, olla praktikandiks vms.,ei oska arvata, aga alla kuu aja sellist praktikat ei tohiks kõne allagi tulla.See aitaks ära hoida heauskseid kuid asjatundmatuid ja mõttetuid otsuseid.Ehk väheneks nii ka bürokraatia. Rohkem aega lastele, vähem asendustegevustele. Palk on lõpuks kerkima hakanud, aga eri- jt. pedagoogide töö vajaks rohkem kajastamist ning tunnustamist ja seda mitte ainult Õpetajate Lehes.

  17. Ann-Marii ütleb:

    Töötan tugispetsialistina rehabilitatsioonisüsteemis ja näen igapäevaselt lapsi, kes käivad tavarühmas, kuid kes tavarühma ei sobi. Enamasti kulub lapsevanema veenmiseks terve aasta, et laps saada erirühma. Vahest kahjuks ka rohkem. Erirühmas on laste areng hämmastavalt kiire, tavarühma laste puhul väga tagasihoidlik. Tavarühmas käivad lapsed on ka ärevad, nii et pool teraapia ajast kulub lapse rahustamisele, et üldse oleks võimalik tööd teha. Väga raske on vanematele selgeks teha, et erirühm ei ole mingi karistus, vaid lapsevanemale võimalus oma last maksimaalset toetada ja arendada. Väga paljud erivajadusega lapsed ei õpi teisi lapsi jäljendades, sest nende jäljendamisoskus on väga kesine, need lapsed vajavad väga suures ulatuses täiskasvanu poolset õpetamist ja juhendamist, mida ühes suures rühmas lihtsalt ei ole võimalik teha. Olgem ausad, et ühe tavalise lapsegagi on piisavalt tegemist, miks me siis eeldame, et kuskil on mingid imeinimesed, kes suudavad 20 väikelapsega individuaalselt samaaegselt tegeleda. Tavarühm on lapse jaoks, kes suudab ja tahab järgida korraldusi, kes ei vaja individuaalset suunamist.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!