Archimedes

Kadri Paldraga „Nukitsamehest”, järjepidevusest, pühendumisest

17. märts 2018 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

“Väike merineitsi”. Laval Krete Paldra ja Kadri Paldra.

 

Viljandi laste- ja noorteteatri REKY juht Kadri Paldra ütleb, et teeb praegu just seda, mida on alati teha tahtnud. „Üks sugulane meenutas alles hiljuti, kuidas olin talle 13-aastaselt veendunult öelnud, et kunagi on mul oma lasteteater, millega mööda Eestit ringi reisin. Nii ongi läinud.”

Viljandis Sakala keskuse laval on äsja lõppenud „Nukitsamehe” esimene lavaproov, kus pandi paika liikumist ja kohendati selle käigus ka teksti. Kadri Paldra ise mängib lavastuses Metsamoori ja tema kolmeaastane tütar Krete Nukitsameest. „Nukitsamehe” lavaletoomiseks on teatril mitu põhjust. Üks, et Eesti saja aasta juubeliaastasse sobib see Oskar Lutsu igihaljas lugu suurepäraselt. Teine, et „Nukitsamees” oli aprillis 35. sünnipäeva tähistava teatri REKY kõige esimene lavastus.

Toredad kokkusattumused

Kadri räägib, et kui ta oli sama vana kui Krete praegu, sai tema emast Reet Laanest tollase Viljandi rajooni kultuurimaja kunstiline juht. „Ema lõpetas Viljandi kultuurikoolis kultuuritöö ja näitejuhtimise eriala – sama kooli, mille hiljem minagi – ja hakkas siin kohe ka lavastama. Lasteaias ma ei käinud, vaid olin temaga pidevalt tööl kaasas ja osalesin lavastustes. See oli tore, vahva, lahe, huvitav aeg!” Huvitav kokkusattumus on Kadri sõnul seegi, et ema kabinet asus täpselt selle ruumi all, kus praegu on teatri puhketuba. „Mulle on see maja väga lähedane, olen siin olnud lapsest saati. Isegi vaade aknast oli sama, ainult korrus madalamalt.”

“Nukitsamehe” esimene lavaproov. Kusti (Margus Christopher Kalda), Iti (Triinu Paabut), Nukitsamees (Krete Paldra).

Peagi tuli Reet Laanel mõte luua Viljandisse lasteteater. See sai teoks 1983. aasta kevadel ja teatri esimene lavastus oli „Nukitsamees”. „Tookord oli lavastaja minu ema ja mina mängisin Nukitsameest. Nüüd lavastan mina ja Nuki osas on minu tütar Krete, kes on muidugi palju noorem kui mina tollal,” meenutab Kadri. „Et ma teatri sünnipäevaks „Nukitsamehe” tahan lavale tuua, teadsin kogu aeg. Teised natuke kahtlesid, kas Krete pole selle rolli jaoks liiga väike. Arvan, et Krete saab hakkama. Ta on parasjagu selles eas, et ei karda laval eksida ja julgeb olla, nagu ta on.”

Neljakuuselt laval

Kes on REKY lavastusi näinud, teab, et neis teeb kaasa väike Krete. Tüdruk oli neljakuune, kui ema ta „Pöial-Liisi” proovi kaasa võttis. Krete isa Tauno Paulus on samas teatris näitleja ja last polnud kellegi hoolde jätta. „Mina olin laval ja Krete hakkas saalis oma turvahällis nutma. Võtsin ta sülle ja mängisin edasi. Laval oli laps rahulik ja rõõmus. Tegimegi siis talle väikese roosa põrnika kostüümi ja etenduste ajal oli ta mul puusal või süles. Hooaja lõpus, kui tüdruk juba kõndida oskas, tatsas ta ise õigel ajal lavale ja tegi seal oma tiiru ära. Sellest ajast on Kretel olnud igas etenduses roll. Ükskord tahtsime ta välja jätta, aga ta tegi lava taga sellist lärmi, et lubasime tal päkapikukostüümis korra üle lava käia, mis oli ka vaatajate jaoks tore.”

Kadri ütleb, et laps läheb rolli sisse mängu kaudu. Esimesed korrad ta lihtsalt vaatab ja harjub, siis tuleb hakata teda tasapisi suunama. Kui ta juba kostüümi selga paneb, võtab ta asja väga tõsiselt ja teab täpselt, millal midagi teha. Paljud vaatajad tulevadki saali ootusega, et mida see väike tüdruk seekord teeb. Iga korraga on ta natuke kasvanud ja saab suurema rolliga hakkama.

Krete vanaema oli sel ajal juba väga haige ning lapselast ta laval ei näinudki, aga me näitasime talle fotosid ja videolõike. Vanaemale meeldis väga, et Krete lavastuses mängib,” kinnitab Kadri. „Järjepidevuse mõttes oleks muidugi tore, kui Krete kunagi teatri juhtimise üle võtaks, kuid seda veel ei tea, mida ta suureks saades teha tahab. Praegu mängib ta küll kodus igal vabal hetkel ainult teatrit.”

Töörütm on tihe

Kadri meenutab, et algusaegadel oli teatril majanduslikult lihtsam kui praegu. „Näitejuht sai riigilt palka, kultuurimaja kunstnikud tegid valmis dekoratsioonid ja kostüümid, iga lavastuse väljatoomiseks oli ette nähtud eelarve. Etendusi andsime Viljandis vanas Ugalas või noortekeskuse laval, reisisime harva. 1990. aastatel, kui algas masu ja noortemaja likvideeriti, visati asjaosaliste teadmata prügimäele kõik teatri dekoratsioonid, kostüümid ja arhiividokumendid. Reet Laane ei näinud teatri jätkamiseks muud varianti, kui luua MTÜ. 1993. aastal võttis tütar Kadri temalt teatri juhtimise üle.

Praegu on REKY 100% isemajandav. Kuna teatril oma saali pole, ollakse pidevalt ratastel ja antakse 70–80, vahel ka sada etendust aastas.

Igal aastal toome välja neli uut lavastust,” räägib Kadri. „Lavastus valmib keskeltläbi 40 prooviga, siis teeme sellega Eestile ringi peale ning samal ajal käivad juba uue lavastuse proovid. Teatris on palgal ainult neli inimest: mina, Tauno Paulus ja Ulrika Tolberg, kes on olnud siin 28 aastat ja kelle 15-aastane tütar samuti lavastustes kaasa teeb. Triinu Paabut tuli REKY-sse väikese tüdrukuna, vahepeal kooli tõttu loobus, kuid kolm aastat tagasi liitus meiega jälle.” Ülejäänud on ametis lepinguga. Lisaks on REKY-l järelkasvule mõeldes oma stuudio. Kadri ütleb, et eesmärk pole, et seal osalejatest näitlejad saaksid, vaid et neil oleks vahva lapsepõlv ja nad õpiksid hindama teatrit ja kultuuri. „Samas lõpetab pea igas Viljandi kultuuriakadeemia lennus keegi meie omadest. Muide, ka Jüri Nael on endine REKY-kas.”

Väikese teatri eripära on, et näitlejatööle lisaks tuleb teha kõike muud. Kes õmbleb kostüüme, kes teeb reklaamitööd. Kadri juhib teatrit, kirjutab instseneeringud, lavastab, mängib lavastuses kaasa, ja see pole kaugeltki kõik.

Muinasjutud ja imed

Repertuaari valime põhimõttel, et oleks igaühele midagi,” selgitab Kadri. „Aastaid on olnud teatril traditsioon tuua igal hooajal lavale vähemalt üks Eesti autori lugu. Lapsed on kursis multifilmidega, aga paljud kahjuks enam ei tea, kes on Sipsik, Kunksmoor või Sookoll. Tahan, et ka praegused lapsed minu lapsepõlve toredaid lugusid laval näeksid.”

Mõnda lugu lavastatakse aeg-ajalt uuesti, aga iga kord on see täiesti uus lavastus, uute dekoratsioonide ja kostüümidega. Kadri nõustub, et sellega tehakse oma elu raskemaks, aga ka tegijatel peab olema põnev. Lavastuse loomisel kasutab ta alati raamatu originaalvarianti ning Lutsu, Perviku, Lindgreni ja teiste heade autorite teksti ei muuda. Muinasjuttudes võib sõnaga veidi vabamalt ringi käia.

See hooaeg on REKY-s nõialavastuste aasta. Esimene oli „Kunksmoor ja Kapten Trumm”, edasi tuli „Väike nõid”, siis „Väike merineitsi”, kus tegutseb kaks merenõida, ja nüüd „Nukitsamees”.

Eelmine oli muinasjuttude hooaeg. Aastate jooksul on mängitud pea kõiki tuntud muinasjutte, teatri peamine sihtgrupp on 3–12-aastased lapsed. Lavastades on Kadri põhimõte, et laste jaoks jõuaks lavale vana hea muinasjutt, kus on alati õpetlik moment sees. Täiskasvanud leiavad sealt ka seoseid tänase päevaga.

Kadri usub, et laps vajab muinasjutumaailma minekut ning teater püüab seda pakkuda. „See, kui laval on kaks näitlejat ja kaks tooli, ei ole minu arvates teater, vaid muinasjutuhommik või teatrimäng,” leiab Kadri. Ta tahaks teha veel uhkemaid lavakujundusi, et publik teatriimet kogeks. „Väikese merineitsi” lavastus on tema arvates ideaalile kõige lähemal: kui eesriie avaneb, tekib tõeline illusioon merepõhjast, mida teisedki teatrid on imetlenud. Samas seab reisimine kindlad piirid ja kõik tuleb detailideni läbi mõelda. Näiteks Pipi maja, mis oli neli meetrit lai ning kaks ja pool meetrit kõrge, terrass veel lisaks, tuli pakkida kokku nii väikeseks, et see autosse ära mahuks. Ainuüksi maja ülesehitamine nõudis iga kord terve tunni puurimist ja kopsimist, et see vundamendist katuseni kokku panna.

Rännumehe elu

Aastatega on REKY-l välja kujunenud oma publik ja kohad, kus etendusi antakse. „Koolides me ei käi, seal ei teki lastel õiget teatritunnet,” tõdeb Kadri. „Mängime Tallinnas Salme kultuurikeskuses või vene teatris, Tartus Vanemuise väikeses majas, Pärnus, Jõhvis, Raplas, Võrus, Valgas, Saaremaal, kuhu hakkame sõitma juba kell viis hommikul, ja mujal suuremates keskustes. Kuna piletiraha peab katma kulud, on tähtis, et saalid oleksid täis. Reklaamitöö selle nimel on tohutu, eriti suuremates linnades, kus teatreid ja pakkumisi on palju. Tihti on aga huvilisi nii palju, et tuleb teha lisaetendus.”

Kadri sõnul on õpetajaid, kes käivad lastega pea kõiki REKY lavastusi vaatamas. „Nende seas on üha rohkem keelekümblusklasse. Teatripäeval, 27. märtsil olemegi „Väikese nõia” etendusega kutsutud Jõhvi, kus vene rahvusest publikut on palju. Osa õpetajaid leiab, et lapse peaksid teatrisse viima vanemad. Paraku on lapsevanem nädala sees tööl ja laps lasteaias või koolis. Kui riik meid doteeriks, teeksime hea meelega nädalavahetustel etendusi, kuhu pered saaksid tulla.” Kadri ise sooviks samuti, et pered lastega rohkem teatris käiksid, et lapsel oleks, kellelt küsida ja kellega elamusi jagada.

Tänulik publik

Head meelt teeb, et eestlased on muutunud avatumaks. Kui lavastus meeldis, tullakse tihti truppi etenduse järel tänama. Kõige parem tagasiside on Kadri sõnul see, kui pärast etendust broneeritakse piletid juba järgmisele etendusele. „Nukitsamehe” vastu on huvi juba praegu nii suur, et kõiki kohti teater kevadel läbi käia ei jõuagi.

Nukitsamehe” esietendusega 3. aprillil tähistab teater REKY ühtlasi oma 35. sünnipäeva. Saabujaid võtavad uksel vastu eri lavastuste kostüümides tegelased, lapsed saavad laulda, joonistada, kommi süüa ning toimub muudki põnevat. Küsimusele, mida teatrijuht oma teatrile sünnipäevakingiks soovib, vastab Kadri Paldra, et unistab oma väikesest teatrimajast, kus oleks proovisaal, saaks mängida väiksemaid lavastusi ning kuhu kolida kokku kõik oma linna peal laiali olevad laod. See, et ollakse tegutsenud ühtejärge 35 aastat, näitab ju, et asi toimib.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kadri Paldraga „Nukitsamehest”, järjepidevusest, pühendumisest”

  1. Oilme Lainesaar ütleb:

    Reky on Laekvere Rahva Maja pikaajaline külastaja,oleme näinud väikese <kreete kasvu.ootame neid alati suure südamesoojusega.Kui mõned arvavad,et mis see ikka on,uhed ja samad näitlejad,uks ja sama lugu. Mina arvan (olen ka kultuurikooli lõpetanud näitejuht) ,et juba need kaunid kostuumida ja võrratud lavakujundused vajavad tänu.On uks asi,kui paar inimest tulevad kohale,räägivad ja laulavad ja ongi kõik.Aga kui laval on kaunis kujundus,ilusad kostüümid,siis ei hakka ka kõige väiksemal külastajal igav,sest on mida vaadata.Au ja tänu Kadrile selle teatri vedamise eest.Onne ja tervist väikesele Kreetele.Meie siin armastame Teid väga!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!