Archimedes

Kahtluse all on kirjatehnika

2. märts 2018 Airi Kukk Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi dotsent - 3 kommentaari

Airi Kukk. Fotod: Raivo Juurak

Pedagoogikas käivad teemad ringiratast – teatud aja möödudes muutuvad iseenesestmõistetavad nähtused justkui iganenuks ning nende elujõulisust tuleb uuesti tõestada. Praegu on seatud kahtluse alla kirjatehnika, homme on kellelgi ebamugav üles kirjutada matemaatilise arvutuse tehteid. Kas otsimegi kõikvõimsast infotulvast just neid kirjutisi, mis tõendavad meie veendumusi, aga ei võta vaatluse alla õppija arenguga tegelikult seotut?

Olen tänulik lapsevanematele, kes sotsiaalmeedias kirjatehnika teema tõstatasid, ning õnnelik, et EKA professor Ivar Sakk ja TLÜ kunstiõpetuse didaktika dotsent Edna Vahter on toonud välja ühe olulise vaatenurga – kunsti osa ja seose kirjatehnika õppimisel-õpetamisel.

Tegelikult ei pea pedagoogikas üht nähtust kaitsma ega ümber lükkama, vaid meil tuleb mõista, miks ja mida me teatud vanuses õpetame ning millise mõjuga on see õpetus olevikus ja ennekõike tulevikus. Klassiõpetajaks õppinuna, selles ametis töötanuna ja nüüd klassiõpetaja õppe ühe korraldajana tunnen vastutust vaadata küsimust olemuslikumalt. Meeldib / ei meeldi kategoorias õppimisest rääkimine ja mõtlemine ei tohiks olla aruteludes argumentideks. Pigem peaks tekkima küsimus: miks nii tehakse ja kuidas on see oluline õppijale?

Sel puhul võiks küsimise fookus olla kirjutama õppimisel, käekirja kujunemisel ja oskusel end käsitsi kirjutades väljendada, lugemisoskuse ja -vilumuse tekkel, loetu sisu ja süsteemse info mõistmisel, samuti nende tegevuste eelharjutustel lasteaias. Miks pole kirjatehnika õppimine gümnaasiumis teema? Tegelikult muidugi on, aga vaatenurk on teine kui esimeses kooliastmes. Samuti võiks tekkida küsimus, kuidas kirjatehnikat õpitakse. See on küsimus õpetaja teadlikkusest valida harjutamiseks ja harjutusteks viise ja tehnikaid nii, et kirjutamise, lugemise, arusaamise, suhtlemise ja käekirja oskus saavad areneda isikupäraseks.

Praeguses diskussioonis on seatud kahtluse alla kirjatehnika, homme on kellelgi ebamugav üles kirjutada matemaatilise arvutuse tehteid, sest kalkulaator teeb selle tehete käiku kuvamata. Ka see on käekiri ja kuulub kirjatehnika valdkonda. Mida saame pidada tõenduspõhiseks? Kas otsimegi kõikvõimsast infotulvast just neid kirjutisi, mis tõendavad meie veendumusi, aga ei sea küsimuseks ega võta vaatluse alla õppija arenguga tegelikult seotut?

Tundub, et pedagoogikas käivad teemad ringiratast – teatud aja möödudes muutuvad iseenesestmõistetavad nähtused justkui arusaamatuks või iganenuks ning nende vajalikkust ja elujõulisust tuleb uuesti põhjendada ja tõestada. Inimene pole oma füsioloogilises arengus viimase 100–200 aasta jooksul nii palju muutunud, et ta lugema või korrektselt kirjutama ei peaks või et ta ei vajaks selleks organiseeritud mõtestatud tegevust. Mis on õpitegevused, mida silmas pidada, kui lapse kirjatehnika arengust räägime? Mis on oluline? Esmalt on vaja teada, kuidas mõistet käsitleda, mis on selle sisu ja tähendus ning millised arengu­aspektid on õpiprotsessis toetatud.

Mis on kirjatehnika?

Eestikeelse mõiste kirjatehnika (ingl Handwriting) sisu ja tähendus on avaramad kui visuaalne pilt või tehniline oskus. Mõistest rääkides peame seda vaatama kui kompleksset oskuste kogumit ja seda käsitletakse kui seotud (cursive) ja sidumata (manuskript) käsitsi kirjutamist. ÕS ütleb, et kirjatehnika on (käe)-kirjatähtede kirjutamise õppimine. Suuresti pole kirjatehnikast rääkides küsimus seotud või sidumata kirjatehnilises oskuses, vaid ikkagi üldist arengut mõjutavate tegurite arendamises.

Esmalt võib muidugi tekkida kahtlus, kas eestikeelne mõiste on iganenud. Võib olla, aga küsimus ei tohi taanduda mõistele, vaid sisule ja väljundile, mida sellega tähistatakse õppija arenguloos. Kirjatehnika õpiteekonnal on õppevaldkondadena kaasatud keeled, psühholoogia, kunst ja tööõpetus, didaktika, matemaatika, infotehnoloogia jne.

Kas vaid tehniline oskus?

21. detsembri Postimees annab teada, et Eesti koolides algab käekirjareform, kus seniste keerukate ja 19. sajandist pärit kriksadullide kõrval hakatakse õpetama raamatutest tuttavaid tähekujusid ja lubatakse tähed kirjutada lahku. Postimees vahendab ka uue kirjatehnikavihiku autori professor Ivar Saki mõtteid.

Klassiõpetajates tekib aga küsimus, mida reformitakse. Soov asendada üks tähekuju lihtsustatud tähekujuga ei ole reform. Millistele pedagoogilistele ja psühholoogilistele tõendusmaterjalidele tuginetakse? Kirjatüüpe on palju ning inimeste käekirjad näevad erinevad välja. Väga tore on, kui inimene leiab oma mooduse loetava käekirja tekkeks. Seda ei peaks meedias arutama. Kujunenud käekiri on kirjutajale ainuomane.

Viie aasta eest arutles Jürgen Strandberg Sirbis kirjatehnika teemal, vahendades Briti teadusajakirjanik Balli, kes avaldas mõtte kohustusliku kirjatehnika needusest. Strandberg küsis: „Kas tõesti on nii, et käsitöö või joonistamise õppimine või muu käeline tegevus, mida lapsed teeksid rõõmuga, ei anna mõtte ja motoorika koordineeritud toimimist, mida kirjatehnika sundõppes just oluliseks peetakse? Kas käekirja, tegelikult kasutu oskuse õppimine – kui silmas pidada kalligraafilist käekirja –, on sedavõrd suur väärtus, et panustada sellesse kallist aega?”

On teada, et kunsti ja käsitööga seotud tegevused toetavad käsitsi kirjutamise vilumuste teket, arendavad ilumeelt ja loovad meelelise naudingu. Lisaks sellele on veel mitmeid arenguga seotud aspekte, mille arenemine on üldise suutlikkuse valguses oluline. Paraku on kirjatehnika õppimise, st korrektsete numbrite ja tähtede kui sümbolite kirjutamisega seotud teatud psühholoogilised ja pedagoogilised protsessid, mida toetab ka kultuuriline keskkond.

Graham ja Harris, Medwell ja Wray on oma uuringutes jõudnud järeldusele: et osata lugeda ja suuta kodeerida tähtedes peituv sõnum tähenduseks, peab valdama kirjapandu süsteemsust ja loogikat, oskama ise kirjutada, olgu siis arvuti abil või käsikirjaliselt. See on olulisem osa, eriti poiste puhul, millele peaks kirjatehnikas rõhku panema, ja mitte rõhuma kirja ilule.

Strandberg rõhub artiklis kirja ilule ja kalligraafiale, mis kumbki pole tegelikult kirjutama õppimise ja käekirja kujunemise juures määrava tähendusega ega ka esimeses kooliastmes õpioskusena taotletav.

Käsitsi kirjutades, st kirjatehnikat rakendades peab õppija aju ära tundma sõnumi, aktiivse tegevuse käigus looma tähenduse ja seda mõtestama, saama ise aru kirjutatu sisust ja oma õppimistegevuse vajalikkusest. Teatud tegevused ei pruugigi õppija jaoks olla huvitavad ja põnevad. On ka üksjagu igavaid, ent vajalikke tegevusi. Nende hulka võib kuuluda kirjatehnika harjutamine. Selle vajalikkust ja olulisist õpib laps mõistma tulevikus, kui ta oskab ja saab hakkama mitmesuguste tekstide sisu, uute sõnumite kuvamise ja korrektse kirjutamisega ning tunneb harjutatud sümbolite tähendusi.

Kirjatehnika kui võluvõti

Mark Mon-William Leedsi ülikoolist arutleb oma uuringutes käsitsi ja vahendatud ehk tehnoloogilise kirjatehnika elujõulisuse ja võimalikkuse üle ning on jõudnud järeldusele, et käsitsi ja vahendatud kirjatehnika vastandamine või tehnilisele oskusele suurema mõjujõu andmine pole jätkusuutlik. Tänases hariduses on oluline mõista põhjuseid, miks ja milleks on üks või teine nähtus olulised, ning neid siis parimal moel rakendada. Vahendatud kirjaoskus (arvuti jt tehnilised vahendid) jääb kasutajale poolikuks ülesandeks, kui ta pole omandanud käsitsikirja ehk madalama taseme kirjutama õppimise oskusi.

Uuringutes on jõutud tulemuseni, et õpilastel, kel puudus kirjatehnika algfaasis käsitsi kirjutamise süsteemne kogemus, ilmnesid piiratud võimed ideede loomisel, sõnavara valikul ja keelekasutuses. Välja on toodud olulisi argumente, mis toetavad käekirja õpetamise ja käsitsi kirjutamise tähtsust.

Esiteks on oluline ja elementaarne kirjutusvahendi hoid ja paberi kasutamine. Neile oskustele tähelepanu pööramine toetab õpilase suhtlemiseks vajalike põhitõdede kujunemist, mis omakorda on sujuva, stabiilse ja kiire käsitsi kirjutamise suutlikkuse alus. Teadlased on välja selgitanud, et käsitsi kirjutamine toetab väiketähtede õppimist, tähestiku omandamist ja mälutegevust ning leevendab õpiraskuste puhul fonoloogilise teadlikkuse kasvu (tähtede ja silpide identifitseerimine, segmenteerimine, kustutamine ja asendamine).

Käsitsi kirjutamine ehk kirjatehnika algfaas toetab paljude oskuste kujunemist. Lapsed õpivad esemeid käes hoidma, nende asetsemist/paigutumist märkama, käeshoitavate asjade suhtes rakendatavaid jõude kontrollima, harjuvad saama ja kasutama visuaalset tagasisidet vigade parandamiseks ja omandavad võime näha käskude tagajärgi – millise käsu on aju kätele saatnud. Need on peamised kontrolliprotsessid, mida vajatakse elus paljudes olukordades. Pliiatsihoid ja selle süsteemse kasutamise oskus kandub üle söögiriistade oskuslikule kasutamisele. Samuti on kirjatehnika arvutihiire või puuteekraani loomuliku kasutamise eeldus. Vähendades käsitsi kirjutamise harjutamist või jättes selle ära, seame ohtu käeliste liigutuste sujuvuse, kiiruse ja osavuse kujunemise. Peenmotoorika treenimine või harjutamine esimeses kooliastmes on ülioluline, sest seeläbi harjutatakse käte ja silmade koostööd, liigutuste ulatust ja koordinatsiooni (vasak ja parem käsi), sõrmede tundlikkust ja liikuvust.

Käsitsi kirjutamine on seotud ka sellise olulise oskusega nagu lugemine ja toetab (töö)mälu arengut. See seos võib esmapilgul olla üllatav, sest lugemine ja kirjutamine kujutavad endast kahte üsna erinevat oskust. Kuid üha rohkem on tõendeid, mis näitavad motoorsete oskuste arendamise ja kognitiivsete oskuste tihedat seost. Kirjatehnika harjutamine parandab kirjutamisoskust, aga paraku mitte suhtumist kirjutamisse, sest nõuab pingutust ja püsivust ning võimet püsida ülesande juures ja ka lõpetada, hoolimata sellest, et on igav. Kirjatehnika harjutamine aitab mõista, et töö jätkamine toob tasu ja kasu oskajale endale, kuigi tulevikus.

Käsitsi kirjutamist peetakse oskuseks, mille tulemuseks on midagi visuaalset, mille kaudu iseennast isiklikult esindatakse. Õpime kirjutama ja kirjutame meeldetuletusi, märkmeid, artikleid, tähti, tervitusi, sünnipäevakaarte või retsepte. Ükskõik, mis tüüpi käsikirjalisi töid me teeme, anname sel ajal tööd oma ajule. Aju treenimine on meile kingitus ja võimalus ning väljendusviis enese kuvamiseks ja esindamiseks. Loodavaid töid kasutame suhtlemiseks teiste inimestega. 1. klassi õpilasi uurides on jõutud järeldusele, et käsitsi kirjutamine nõuabki pingutust, kuid kaugemas perspektiivis on käsitsi kirjutajad parema veenmisoskusega kui arvutil kirjutajad. Tihe on ka käsitsi kirjutamise ja info meelespidamise seos. Harjutamistegevuse sisukuse määravad valitud materjalid ja püstitatud eesmärgid ning õpetaja tegevus.

On oluline, et kirjatehnika õppimisel omandatakse ka trükitähed, mis Eesti kultuuriruumis on määrava tähtsusega, lihtsustades eesti keele foneetikas väikeste tähtede omandamist. Sõnade kirjapilt on vastavuses kuulduga.

Kirjatehnika ja matemaatika

Palju vähem on tähelepanu pööratud kirjatehnika seosele numbrite ja matemaatilise kirjaoskusega. Väga palju vähem on seostatud kirjatehnika mõju matemaatika õppimisele. Ometi teame, et tähed ja numbrid on kokkuleppeline märgisüsteem, mille igal märgil on tähendus ja väärtus ning mis võimaldab meile kirjapildist tuleneva tähendusteloome korrektsuse. Näiteks on sageli lihtsam PIN-koodi sisestada kui meelde jätta ja numbrit suuliselt edastada. See näitab, kuidas motoorsed toimingud tugevdavad teatud tüüpi teabe mälu. Tõepoolest, on ka kindlaid tõendeid selle kohta, et kirjutamisel numbritega seotud protsessid toetavad matemaatilist arengut. Uuringud on näidanud, et käsitsi kirjutamine aktiveerib ajupiirkonnad, mis on seotud numbrite ja varajaste arvutustehete töötlemisega, ja see on fundamentaalse tähtsusega aritmeetiliste võimete arenguks.

Õpetaja saab kirjatehnikat kasutada info kogumiseks ja märkamiseks, kuidas tulevad õpilased toime peenmotoorsetes oskustes, kuidas nad mõistavad kirjalike sümbolite tähendust, kuidas kujunevad lugemis- ja kirjutamis­vilumus, motivatsioon, suutlikkus pingutada. Sellist hindamist saab õpetaja oma tegevuses rakendada väga erinevate, st lõimitud harjutusülesannete kaudu kõigis õppeainetes ning seejuures pole vaja kasutada numbrilist hinnet või sõnalist hinnangut. Selleks sobib parimal moel kujundav hindamine, mil tagasisidet antakse õpilase arengut toetavates aspektides.

 

 

8 põhjust, miks käsitsi kirjutamine ehk kirjatehnika on õpilase (aju) arengule oluline.

  1. Aktiveerib ainulaadse neuronirea, mis muudab õppimise lihtsamaks, st käsitsi kirjutatud sõna/sümbol stimuleerib meie aju.
  2. Ideede ning mõtete väljenduslikkus ja kommunikatsioon on suurem.
  3. Siduskirja kirjutamine ja harjutamine võib olla üks viis toetada düsleksiaga õppijaid.
  4. On hea mälu treenija, toetades paremini mõistete ja faktide mõistmise ja kasutamise kiirust.
  5. Tugevdab õppimisprotsessi, võimaldades terviklike ja süsteemsete mõtete töötlemist kirjutamisel.
  6. On kognitiivse arengu oluline tegur.
  7. Sketšid, joonistused, kritseldused on vajalik ühenduslüli loomingu, loovtegevuse ja kirjaoskuse vahel üldise suhtluse kujunemisel.
  8. On „liikumine”, alates pliiatsi hoidmisest kuni paberi puudutamiseni, motoorika arenguks, et läbi selle kujundada seos lugemis- ja kirjutamisoskuse vahel.

 


Kirjatehnika „reformist” klassiõpetajate pilgu läbi

Meediasse jõudnud teade käekirjareformist on tekitanud nõutust ja segadust mitte ainult õpetajates, vaid ka lapsevanemates. Kui soovitakse muuta mõne keerulise tähe kuju, pole tegemist reformiga. Siduskirja väljatöötamisel lähtuti põhjalikult järgmistest metoodilistest tõekspidamistest: siduskirja jõuab laps kiiremini kirjutada, koormamata seejuures tugevalt kätt; siduskiri arendab loogilist mõtlemist ja ühtlustab käekirja suurust. Miks leitakse, et lapsel on ületamatult raske kirjutada siduskirja ja see tuleb lahuskirja vastu välja vahetada? Kus on uuringud ja materjal tõestamaks, mida see paremaks teeb? Vastupidi, pigem tõestab terve hulk teaduslikku tõestusmaterjali seda, et kirjatehnikal on loogilise mõtlemise ja käemotoorikaga otsene seos.

Juba ammu ei drillita koolides kirjatehnikat nii, nagu seda tehti aastakümneid tagasi. Nõudmised tähe­kujudele ja kirja kaldele pole enam nii ranged, niisamuti ei panda koolides kirjatehnika eest eraldi hinnet. Keegi ei nõua õpilaselt kalligraafiat, kriteeriumiks on käekirja loetavus. Kirjatehnika on eesti keele üks osaoskus. Lisaks käsitletakse antud õppeaine puhul töö esteetilist välimust, paigutust ja loetavust.

Et Ameerika Ühendriikides ja paljudes Euroopa riikides, kaasa arvatud Soomes, on mindud üle lahuskirjale, ei tundu nii põhimõttelise muudatuse ettevõtmiseks veenev argument. Nagu seegi, et niikuinii tuleb tänapäeval enamik meie tekste arvutiklahvide alt. Klassiõpetajad leiavad, et enne vanast loobumist tasub mõelda, ehk on meil muudatusest pigem kaotada kui võita. Päris kindlasti ei saa tekkinud vastuseisu näha nii, et õpetajad hoiavad vanast kinni ja on uuenduste vastu. Pigem on see mõtteviisi ja kultuuri küsimus.

Kui hakata kirjatehnikat reformima – ja see sisaldab eeskätt siduskirja kaotamist –, tuleb läbi mõelda kõiki asjaolusid puudutavad tegurid. Kas tegu on lihtsama või kasulikuma teega? Kas põhjused, miks siduskirja eelistati, enam ei kehti? Mida õppija sellest reformist püsivat ja enda arenguks olulist võidab? Ja kas võidab?

Eesti klassiõpetajate liidu nimel Külli Arand, Tiie Jaaniste, Piret Jõul


3 kommentaari teemale “Kahtluse all on kirjatehnika”

  1. Kadri ütleb:

    “Juba ammu ei drillita koolides kirjatehnikat nii, nagu seda tehti aastakümneid tagasi. Nõudmised tähe­kujudele ja kirja kaldele pole enam nii ranged, niisamuti ei panda koolides kirjatehnika eest eraldi hinnet. Keegi ei nõua õpilaselt kalligraafiat, kriteeriumiks on käekirja loetavus.”

    Oleks see ometi nii! Lapsevanemana paraku näen teistsugust pilti. Justnimelt ülitäpsete tähekujude nõudmine ja etteütluste ümberkirjutamine pärast tunde, sest käekiri ei olnud piisavalt ilus. Kirjatehnika eest saab tunnistusele eraldi numbrilise hinde 1.-4. klassini.

  2. Eve ütleb:

    Kahjuks on juhtunud kahetsusväärne, aga samas meie kultuuriruumis viimasel ajal aina tavapärasemaks saanud olukord, kus meedia pelgalt ühe pealkirjaga suudab tekitada suure segaduse ja kohati lausa paanika. Usun, et kõik kes mõni aeg tagasi ilmunud “käekirjareformi” artiklit ka tegelikult lugesid, said teada, et keegi ei hakka midagi reformima, tegemist on vaid ühe kirjastuse ideega pakkuda tavapäraste tähekujude kõrvale ka alternatiivi. Keegi ei ole vana ära kaotanud ja hetkel ka ei plaani seda ka teha, keegi ei keela vanaviisi edasi tegutseda (tööraamatus on ju endiselt kõrvuti vana ja uus, õpilane või õpetaja ise valib, kumba ta eelistab). Reformiks on seda kõike enam kui liigne nimetada ning usun, et keegi ei ole seda ka soovinud. Püüame edaspidi asjadesse veidi rohkem süveneda ja arendame ka iseenda funktsionaalse lugemise oskust, sest selle kaudu tekitame vähem paanikat nii iseendas kui ka teistes.

  3. Mart ütleb:

    On kirja pandud “8 põhjust, miks käsitsi kirjutamine ehk kirjatehnika on õpilase (aju) arengule oluline”.

    Tahaks näha ka allikaid. Või põhineb see kõik vaid autori isiklikul arvamusel?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!