Keelekaste: Kiiguviigist ja kiigeviigust

29. märts 2018 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit

Priit Põhjala.

Mäletate, eelmises „Keelekastes” oli juttu kõikvõimalikest käänamisega seotud kimbatustest. Sõnu, mispuhul üks või teine käändevorm – kui ehk nimetav välja arvata – raskusi valmistab, on eesti keeles ikka omajagu. Mõne sõna korral teeb aga peavalu just see otsekui kõige lihtsam, nimetav kääne, kusjuures on ka selliseid käändsõnu, millel nimetav hoopis puudub.

Vaat pärast seda „Keelekastet” tuli mul pikemalt selgitada mitme probleemse sõna käänamist. Ja et probleemid nende sõnadega tunduvad olevat üldisemat laadi (samade sõnade käänamise kohta on küsitud ka eesti keele instituudi keelenõuandjatelt), võiks neist nüüd siingi veidi põhjalikumalt juttu teha.

Esiteks, kuidas käänata võõrsõna „video” videosalvestise, videofilmi või videolindi tähenduses? Seda sõna käänavad üldjuhul valesti ka need, kellel seda oma ametist johtuvalt päevast päeva tarvitada tuleb, kusjuures enim tülinat tekitavad „video” mitmuse omastav, mitmuse osastav ja nendest edasi tulevad mitmuse käänded. Kas „videode” või „videote”, „videosid” või „videoid”, „videodesse” või „videotesse”?

Tahtes olla truu õigekeelsusele, tuleb mõistagi kätte võtta „Eesti õigekeelsussõnaraamat”; sealt näeme, et „videol” on au kuuluda esimesse tüüpkonda ja käänduda tüüpsõna „ohutu” eeskujul. Järelikult on õige „videote”, just nagu „ohutute”, ja „videoid”, just nagu „ohutuid”, ja „videotesse” või „videoisse”, just nagu „ohututesse” või „ohutuisse”.

Ainsuse käänetest on enim sekeldusi osastavaga, mis on „videot”, just nagu „ohutut”, mitte aga „videod”, sest see on ju hoopistükkis mitmuse nimetav kääne.

Õigekeelsussõnaraamatu varasemad väljaanded pakuvad „video” tüüpsõnaks ka „õpikut”. Sellest ei maksa hämmeldusse sattuda, käändub „video” hästi ju ka „õpiku” kiiluvees: „õpikut” – „videot”, „õpikute” – „videote”, „õpikuid” – „videoid” … „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” leiame, et „video” käänamisel passib tüüpsõnaks ka „kõrge” („kõrget” – „videot”, „kõrgete” – „videote” jne), ja „Eesti keele käsiraamatus” öeldakse veel, et „video” on „aasta”-tüüpi sõna.

Niisiis, kes edaspidi kõhkleb, kuidas „videot” käänata, meenutagu üht nendest tüüpsõnadest ja õiendagu selle eeskujul. Kui mainitud tüüpsõnad aga kuidagi meelde ei jää, võib aluseks võtta ka struktuurilt „videoga” sarnaneva võõrsõna „raadio”. Nii, nagu on kohatu öelda „raadiode”, „raadiosid” ja „raadiodesse”, oleks kohatu kasutada ka sõnu „videode”, „videosid” ja „videodesse”.

Nüüd aga teine küsimus: kas omastavas käändes on õige „kiige” või „kiigu”? Selle dilemma puhul on oluline teada, mida täpselt mõeldakse. Kui mõeldakse kiikumisvahendit – nagu enamikul juhtudel –, siis on õige „kiik” ja „kiige”. Aga kui peetakse silmas seisundit või tegevust, see tähendab kiikumist ennast, siis on õige „kiik” ja „kiigu”. Seega peaks ütlema „aiast kostis kiige kääksumist”, aga „lainekiigu vaatamine tegi uniseks”; peaks ütlema „isa sidus kiige õunapuuoksa külge”, aga „hoogsa kiigu katkestas äkiline vihmavaling”. Ja näiteks väljend „kiige kiigu hääl” tähendab eelöeldut arvesse võttes „kiige kiikumise hääl”.

Sõnaraamatuist nähtub, et „kiik” kiikumise tähenduses, teonime „kiikumine” lühivormina, on harvaesinev ja teatava luulelise varjundiga sõna. Õige harva kohtab ka sõna „viik” viimise tähenduses, näiteks „sisseviik”, „väljaviik”, „läbiviik” ja „üleviik”. See sõna ei käändu mitte „viik” ja „viigi”, vaid „viik” ja „viigu” – just nagu „kiik” ja „kiigu”.

Too „viik” viimise mõttes on kasutusel peamiselt elektrialal, juhtmete ja muu säärasega seoses. Sellegipärast võime – vähemalt teoreetiliselt – rääkida niihästi „kiiguviigist”, see tähendab „viigist kiikumises”, kui ka „kiigeviigust”, see tähendab „kiige viimisest”. Mida arukat, kui üldse, võiksid aga tähistada näiteks väljendid „kiiguliigi”, „kiigeliigu”, „viiguliigi” ja „viigiliigu”, jäägu nuputada kõigile neile, kel pikal nädalavahetusel midagi targemat peale pole hakata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!