KULTUUR

Keelekaste: Kolm väänikut võõrsõna

2. märts 2018 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit

Priit Põhjala.

Mäletan ülikooliajast sihukest seika. Tudeng andis seminaris ülevaadet oma lõputööst, mis käsitles mimikrit. Ent kõigil oli kohutavalt piinlik, sest too tudeng, ta kasutas aina sõna „mimikiri”. Kõik näisid lootvat, et nad on seni lihtsalt valesti kuulnud ja kohe ütleb ta sõna õigesti, kuid seda ei juhtunud ja viimaks sekkus professor. Mina aga murran seniajani pead, kuidas midagi sellist üldse võimalik oli – tudeng pidanuks toda sõna, oma töö keskset terminit, mujal kirjapanduna juba korduvalt näinud või siis loenguis kuulnud olema, vastasel juhul poleks ta nii spetsiifilise teemani jõudnudki!

Aga tuleme argisemate olukordade juurde. Meie igapäevakeeles leidub hulk võõrsõnu, milles me, kuigi altid neid kasutama, sageli eksime. Eksime nii sisus, omistades sõnadele tähendusi, mida neil tegelikult ei ole, kui ka vormis. Sedapuhku keskendungi nimelt vormile, ja seda kolme võõrsõna juures, mida minu kogemuste põhjal kõige sagedamini valel kujul pruugitakse.

Millegi sedastamist, nentimist, tõsiasjaks tunnistamist võib väljendada võõrsõnaga „konstateerima”. Arst konstateerib grippi, keskkriminaalpolitseinikud konstateerisid järjekordset korruptsioonijuhtumit, õppejõud on sunnitud konstateerima üliõpilaste nappi sõnavara. Ent sageli lipsab tollesse sõnasse üks üleliigne n. Paar lauset keelevigade ammendamatust allikast internetist: „Kohale saabunud kiirabi konstanteeris mehe surma”, „Eks sügisel näe, mis suvi on toond, konstanteeris vanarahvas”, „Konstanteeriti info puudulikku kajastamist kooli kodulehel”.

Ülearune n jätab mulje, nagu oleks asjal mingi seos sõnaga „konstant”, „konstantne” või „konstantsus”, aga päris nii see ei ole. Kui kolme viimati nimetatud sõna juured on ladina sõnas constans/constantis, mis tähendab ‘jääv, püsiv’, siis „konstateerima” pärineb hoopiski ladina sõnast constat – ‘on teada, on kindel’. Aga see ei ole muidugi constat inter omnes, see tähendab „kõigile teada”.

Muide, teisteski keeltes ei käi sellesse sõnasse mingisugust teist n-i – prantslastel on constater, sakslastel konstatíeren, venelastel констатировать. Kuigi jah, eks see ole inimlikult mõistetav, et sihukestesse väänikutesse võõrsõnadesse ekslikud elemendid sisse tükivad, iseäranis suulises kõnes.

Mõistetav on see ka sõna „privilegeeritud” (‘eesõigustatud, eesõigustega’) puhul. Nii loomulikult, justkui iseenesest saab siin kolmanda silbi le-st hoopiski li. Aga ometi pole „priviligeeritud” põrmugi loogiline, kui me vaatame jällegi ladina keelt. „Privileeg” – millest tuleb ka „privilegeeritud” – johtub ladina sõnast privilegium, kus kohtuvad privus (‘eri-’) ja lex (‘seadus’). Näete, kusagil pole mingit li-d. Mitte privus + lix > priviligium > priviliig > priviligeeritud, vaid ikka privus + lex > privilegium > privileeg > privilegeeritud.

Ja nüüd veel kolmas komistuskivi, „resideerima”, mis tähendab ‘olema, elama, asuma’, eriti kõrgete võimukandjate puhul. Mina elan Kalamajas, aga paavst resideerib Vatikanis. Seegi sõna on ladinast (residere), aga sedapuhku ladina keel meil üldlevinud vigase vormi – „resideeruma” – vigasust mõista ei aita. Peame vaatama hoopis eesti keele tegusõnatuletuse seaduspärasusi.

U-liide on eesti keeles asjalik juhul, kui tahta moodustada sihilisest tegusõnast enesekohast, sihitut. Näiteks „värvima” > „värvuma” või „registreerima” > „registreeruma”. Ent „resideerima” on juba niigi sihitu ja enesekohane, nii et u-vormi järele pole lihtsalt vajadust. Kuigi on üsna tõenäoline, et ühel hetkel hakkab lausalist väärvormi „resideeruma”, mis endast ju mingit erilist ohtu ei kujuta, tunnistama ka kirjakeel.

Võõrsõnadega on meil ikka nii, et tihtipeale kasutame neid alateadlikust soovist näida ametliku ja õpetatuna. Aga pole parata, et kui me kasutame neid valesti – aina konstanteerime ja resideerume ja oleme priviligeeritud –, on efekt sootuks vastupidine. Ametlik muutub anekdootlikuks ja mulje targast asendub muljega rumalast.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!