SEIKLUS
ÕPL tellimine

Kes teab, mis muidu võib juhtuda

16. märts 2018 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Konrad Lorenz pühendas suure osa oma elust hallhanede käitumise uurimisele.

 

Austria zooloog ja etoloog Konrad Lorenz on öelnud, et loomade käitumise ja kommete tegelikud põhjused on palju huvitavamad ja ilusamad kui igasugused müüdid, mis on nende seletamiseks välja mõeldud.

Konrad Lorenz sai 1973. aastal Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna. Äsja ilmus eesti keeles tema raamat „Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu”. Ei kaanepilt ega pealkiri lubanud arvata, et purtsatan ühel hetkel rõõmsalt naerma.

Konrad Lorenz elas pikka aega koos enda üleskasvatatud hallhanega. Hane nimi oli Martina ja ta oli tibueas omandanud kindla harjumuse. Kui hanetibu oli umbes nädalavanune, proovis teadlane teda ühel õhtul ise trepist üles ronima meelitada, selle asemel et teda sinna süles kanda, nagu oli seni teinud.

Trepist üles

Ülakorrusele viiv trepp oli hallis paremat kätt. Ukse vastas oli hästi suur aken. Kui nüüd Martina kuulekalt teadlase kannul halli sisenes, hakkas tal harjumatus olukorras hirm ja ta sööstis valguse poole, nagu ehmunud lindudel kombeks. Lorenz seisis juba trepi alumisel astmel, kui hani temast mööda otseteed akna juurde jooksis. Akna juures Martina viivuks peatus, et rahuneda, tuli siis teadlase juurde ja järgnes talle ülakorrusele.

Sama kordus järgmisel õhtul, kuid siis oli ring akna juurde natuke väiksem ja rahunemiseks kuluv aeg tunduvalt lühem. Järgmistel päevadel ei peatunud Martina enam akna juures ega jätnud muljet, et ta ülepea midagi kardab. Akna juurde minek omandas üha enam harjumuse iseloomu ning oli isegi koomiline, kuidas hani jooksis otsustaval sammul akna juurde, tegi seal peatumata kannapöörde ja ruttas niisama kindlameelselt tagasi trepi juurde, et üles ronida.

Harjumuspärane tiir akna juurde jäi üha lühemaks: 180-kraadisest pöördest sai ikka pisem nurk ning aasta pärast oli kogu esialgsest teekonnast alles jäänud peaaegu täisnurkne liikumistee. Selle asemel et uksest tulles astuda paremat kätt asuva trepi alumisele astmele, astus hani sellest vaid astme pikkuse jao vasakule ning siis, järsult paremale pöörates, hakkas trepist üles ronima.

Ühel õhtul unustas teadlane Martina õigel ajal majja lasta. Väljas oli juba päris pime. Niipea kui ta ukse avas, trügis hani pelglikus rutus praokil uksest sisse ja jooksis harjumuse vastaselt teadlase ees trepi juurde. Ja siis tegi ta midagi tavatut: jättis harjumuspärase raja kõrvale ja astus alumisele astmele kõige lühimat teed pidi, paremalt küljelt, ning hakkas üles minema, trepikurvi otsemaks lõigates.

Jõudnud viiendale trepiastmele, peatus ta hetkeks, sirutas kaela välja ja ajas tiivad lennuks laiali, nagu teevad mets­haned suure ehmatuse korral. Ühtlasi lasi ta kuuldele hoiatushüüu ning oleks äärepealt lendu tõusnud. Siis peatus hetkeks, pööras ümber, laskus kiiresti viis astet allapoole ning läbis harjumuspärase, ringiga akna juurde viiva tee. Püüdlikult joostes, justkui täidaks ta mingit väga tarvilikku kohustust, astus ta siis uuesti trepile, seekord „eeskirjade kohaselt” end hoolega vasakule hoides, ning hakkas ülespoole ronima.

Taas viiendale astmele jõudnud, jäi ta seisma, vaatas ringi, saputas ennast ja tervitas. „Need mõlemad on käitumisvormid, mis esinevad hallhanedel regulaarselt, kui kogetud ehmatus annab maad rahunemisele,” kirjutab Lorenz.

Õiges järjekorras

Teadlane ei kahelnud hetkegi, kuidas juhtunut tõlgendada: harjumus oli saanud tavaks, mida hani ilma hirmu tundmata ei tohtinud rikkuda.

Asjatundjale on sellised juhtumid hästi teada,” kirjutab autor ning jutustab loo Margaret Altmannist, kes vaatlusretkedel vabas looduses liikus oma vana hobuse ja veel vanema muulaga.

Altmanni tähelepanekud oma kabjaliste kaastööliste kohta olid sarnased Lorenzi hanelooga. Kui ta kas või mõnel korral oli ühes ja samas paigas laagrisse jäänud, osutus tal edaspidi võimatuks oma loomi tollest kohast mööduma keelitada, ilma et ta nendega vähemalt sümboolselt poleks läbi mänginud lühiajalist peatust koos koorma maha- ja uuesti pealelaadimisega, laagri püstitamise ja mahavõtmisega.

Räägitakse üht vana tragikoomilist lugu Ameerika lääneosa väikelinna jutlustajast, kes paha aimamata ostis varem aastaid ühele joomarile kuulunud hobuse. Vaga mees oli oma Rosinante survel sunnitud iga kõrtsi ees peatuma ja veidikesekski ajaks sinna sisse astuma.

Nii omandas ta koguduses halva maine ja lõpuks hakkas meeleheitest tõesti jooma. Selle naljaka loo iga sõna võib olla tõsi, vähemalt mis hobuse käitumisse puutub,” kinnitab Lorenz.

Usun, et sarnast käitumismustrit on paljud ka omaenda nahal kogenud – tundnud kartust, mida hirmsat kõik juhtub, kui teha seda või teist pisitoimingut teistsuguses järjekorras (sokk kõigepealt paremasse jalga, mitte vasakusse; kojusõit seda, mitte teist teed pidi jms).

Sülita kolm korda üle õla või koputa kolm korda lauale on üldtuntud ärasõnumise vastunõidus. Missugused konkreetsed nõiatrikid isikuti on, teab igaüks ise.

Kui ei teata, millised üksikasjad tegevuse ahelas on edu ja ohutuse seisukohast olulised, on kõige parem, kui orjalikult korratakse kõiki tegevusi ahelas järgemööda,” kirjutab Lorenz, sest kes teab, mis muidu võib juhtuda.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!