ÕPL tellimine
KULTUUR
SEIKLUS
aasta õpetaja gala

Koolid otsivad abiõpetajaid

29. märts 2018 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Õpetajal oleks lihtsam, kui tal oleks kõrval abiõpetaja, lisaks on muidki ressursse, mida saaks praegusest paremini ära kasutada, leiavad Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukooli direktor Erle Põiklik ja õppejuht Ülle Teltvei. Nad räägivad tööst erivajadustega lastega ning sellest, kuidas riigikoolina käiakse eriti keeruliste juhtumite puhul teisi koole nõustamas.

 

Vabaõhukooli direktor Erle Põiklik (paremal) ja õppejuht Ülle Teltvei on seda meelt, et iga laps peaks saama haridust võimalikult kodu lähedal. Keeruliste juhtumite puhul käiakse teisi koole nõustamas ja oma kogemusi jagamas. Foto: Kairi-Maris Järve

Kas teie kooli on palju soovijaid?

Erle Põiklik: Koolis on 85 õpilast ja palju rohkem ei saagi vastu võtta. 1938. aastal loodud vabaõhukool oli aastaid sanatoorne kool nõrga tervisega lastele. Ühiskonnas aga tekkis hulk teistsuguseid erivajadusi ja psüühikahäired olid need, millega hästi toime ei tuldud. Et koolil on õpilaskodu, hakati siia saatma keerulise tausta ja probleemidega lapsi üle vabariigi. Alates 2011. aastast õpivadki meie koolis tundeelu- ja käitumishäiretega lapsed.

Eelmisel aastal avasime kaks esimest klassi, kuid siia tullakse igas vanuses. Arvame, et laps peab saama oma arengupotentsiaalile vastavat haridust võimalikult kodu lähedal. Püüamegi kõigepealt kohapeal lahendusi leida, et ta ei peaks kooli vahetama ega õpilaskodusse elama tulema. Käime koolides, vaatleme tunde, anname nõu, mõtleme ja arutame koos õpetaja ja juhtkonnaga, kas annab midagi teisiti teha ja korraldada. Alles siis, kui kõik on järele proovitud ja on selge, et lapsel on lisatuge vaja, võtame ta oma kooli vastu. On väga keerulisi lapsi, kellele tavakooli keskkond ei sobigi. Võib juhtuda, et pärast ravi ja rehabilitatsiooniteenuseid on lapsel mõne aasta pärast võimalik kodukooli tagasi minna.

 

Miks on õpilasel oma koolis parem?

Ülle Teltvei: Üks oluline põhjus on, et seal säilib lapse ja vanema kontakt. Kui laps elab viis päeva nädalas teises linnas õpilaskodus, muutub ta oma kodus külaliseks. Nende laste puhul on niigi keeruline hoida või üles ehitada lapse ja pere kontakti. Iga lapse, eriti psüühikahäiretega lapse jaoks on tähtis, et on keegi, kes temast hoolib ja talle toeks on. Seda ei asenda ka parim kool. Kui vaja, teeme tõhusat tööd lastekaitsega, samuti lapse perega, kes last kõige rohkem tunneb. Püüame peret nii palju toetada ja nõu anda, kui oskame. Kool on ainult vahepeatus elus, kodu jääb.

Erle Põiklik: Olulised on muudki aspektid, mida me lapsevanemale selgitame. Ühtpidi saab laps siin jõukohast õpet ja abi ning areneb. Aga peame mõtlema ka tema sotsiaalsele arengule. Kui lapse sõpruskonna moodustavad ainult psüühikahäiretega kaaslased, võib see ühel hetkel hakata halba mõju avaldama ja mitte enam ei toeta, vaid pärsib arengut.

Seepärast eelistame, et laps tuleb meie kooli ainult tõsise vajaduse tõttu ja nii kauaks, kui vaja. Kui on näha, et ta saab juba tavakeskkonnas hakkama, soovitame tal kooli vahetada. On hea, kui ta siin õppides käib kuskil mujal huviringis või trennis, et tal oleks sõpru ka tavalaste hulgas. Muidu on tal pärast kooli lõpetamist keeruline eluga toime tulla.

 

Mis teemadel te koole nõustate?

Erle Põiklik: Korraldame õpetajatele loenguid sellest, kuidas keeruliste õpilastega toime tulla. Analüüsime konkreetseid juhtumeid: vaatleme tunde, kohtume vanemate ja õpetajatega. Palju käiakse ka meie koolis ekskursioonil ja koolitustel. Selline nõustamine kuulub meie tööaja ja -tasu sisse ning seda rahastab riik. Koolide jaoks on see tasuta. Asja hea külg on seegi, et kool saab abi ja nõu küsida inimestelt, kes päevast päeva sama asjaga tegelevad. Kabinetinõustamine inimeste poolt, kes nende lastega iga päev kokku ei puutu, ei ole päris seesama. Ei saa võrrelda, kuidas laps nõustamisel ja iga päev koolis käitub.

Ülle Teltvei: Mulle on jäänud mulje, et maakonnakoolid ja väiksemad koolid on juba mõnda aega harjunud probleemsete lastega kohapeal toime tulema. Suurtes koolides on keerulisem seda tööd teha. Minu laps uuris gümnaasiumi uurimistöös, millest erivajadusega õpilasel suures koolis kõige rohkem puudu jääb. Tuli välja, et teda häirib liiga palju rahvast ning müra ja segadust ümberringi. Ka see, et õpetaja ei pruugi teda märgata. Suures koolis on tugispetsialistid küll enamasti olemas, aga kui koolis on tuhat last, on neil pigem nõustaja ja koordinaatori roll. Nad ei jõua kõigiga, kellega vaja, igapäevast tööd teha.

 

Mida koolid peamiste probleemidena välja toovad?

Erle Põiklik: Peamine probleem ongi see, et õpetaja ei ole üksinda võimeline suure klassiga, kus teiste hulgas õpivad ka mitmed HEV-lapsed, hakkama saama ega jõua iga lapseni. Lahendus oleks abiõpetaja.

Ülle Teltvei: Taanis võis juba paarkümmend aastat tagasi näha algklassis kahte õpetajat, mõlemal oma tugevad küljed ja ained. Kui üks õpetas, siis teine assisteeris, ja vastupidi. See toimis väga hästi: sai jagada vastutust, töö vanematega oli tõhusam, pidevalt oli võimalus teise spetsialistiga koostööd teha ja arutada. Soomes Hämeenlinnas nägin, kuidas õpetajale oli klassis abiks eripedagoog, kes vahepeal tegutses eraldi väiksema grupiga. Ka Eestis on tublisid koole, kes juba enne seadusepööret hakkasid rakendama abiõpetajat algklassides, kus õpilaste tase on ebaühtlane ning klassides, kus osa lapsi vajab erilist tuge.

 

Kust abiõpetajaid leida?

Ülle Teltvei: Meie koolis on rohkem kui kahekümne klassikomplekti peale neli abiõpetajat. Nad kõik ei ole pedagoogiharidusega. See amet sobib hästi tudengitele õpetajatee alguseks, sest annab võimaluse klassis õpetaja kõrval õppida ja end proovile panna. Samuti neile elu jooksul õpetamisega kokku puutunud inimestele, kelle enda lapsed on suured. Kõige tähtsamad selles töös on isikuomadused. Kool peab hästi läbi mõtlema, mida ta abiõpetajalt ootab ja kuidas koostöö õpetajaga toimuma hakkab. Abiõpetaja roll on Eestis veel uudne ja välja kujundamata. Minu arvates võiksid abiõpetajaid koolitada kutsekoolid. Samuti võiks korraldada neile sarnaselt tugiisikutega tõhusaid koolitusi.

 

Millised võimalused on veel koolides kasutamata?

Erle Põiklik: Sageli on õpetajal puudus teadmistest. Kui tal on selline keeruline laps klassis esimest korda, võib õpetaja vajada kinnitust, kas lapse käitumine on tema häirest tingitud või ta provotseerib. Mõnikord piisab väikeste asjade muutmisest, näiteks panna õpilane klassis teise kohta istuma, muuta õppetöö paindlikumaks, kohandada ülesandeid.

On uuritud, et 97% lapse käitumisest sõltub sellest, mida teeb täiskasvanu. Seega tuleb ka õpetajal endal peeglisse vaadata. Üks soovitus õpetajale ongi käituda nii, et laps ei läheks endast välja. Sageli kiputakse näägutama ja meenutama seda, mis eile juhtus, ehkki asi on juba lahenenud. Samuti peaks õpetaja suutma teismelise provotseeriva käitumise peale rahulikuks jääda. Muidugi on väga tõsiseid juhtumeid, kus need soovitused ei aita, aga üsna palju saab ise ära teha.

Ülle Teltvei: Sellel, kui laps väljakutsuvalt käitub, on sageli sügavamad põhjused. Et õppetöö üldse saaks toimuda, on väga oluline õpetaja ja õpilase kontakt, mille ainult õpetaja ise saab lapsega luua. Rohkem tuleb toetada ka lapsevanemat. Lapse lugu on sageli tema kodu lugu, vanema lugu, võib-olla suguvõsa lugu. Need on delikaatsed teemad, alati on küsimus, kui palju sekkuda, kes sekkub, kuidas seda teha. Mulle tundub, et paljudel lapsevanematel jääb vanemlikest oskustest puudu. Seepärast on äärmiselt tähtis toetada vanemaks olemist.

 

Mida teha siis, kui ühe õpilase käitumine häirib mitte ainult teisi õpilasi, vaid ka nende vanemaid?

Ülle Teltvei: Sellele tuleb igal juhul reageerida. Kutsuda kooli lapsevanemad, tugispetsialistid, erispetsialistid väljastpoolt ja mõelda, mida saaks kohe teistmoodi teha.

Erle Põiklik: Tuleb vaadata, kas õppetöö klassis toimub või ei. Kui õppetööd ei ole võimalik korraldada, tuleb mõelda, mis töötab ja millist abi on vaja? Toimetuleku üks võti on komplekteerimine. Kui mingi komplekt ei tööta ja mõni laps klassis takistab terve klassi õppimist, tuleb seda kooslust muuta.

 

Kuidas õpetaja lihtsustatud õppe tasemel õppijatega toime tuleb?

Erle Põiklik: LÕK-lapsel on väga keeruline suures klassis õppida. Et saavutada maksimaalset tulemust, vajab ta hoopis teistsugust metoodikat. Sellest, kui õpilane tagumises pingis töölehte värvib, ei ole kasu. Isegi kui abiõpetaja on õpilasel kogu aeg kõrval, segab teda kogu ülejäänud klassi tegevus. Sellistele õpilastele on koolis mõistlik teha eraldi klassid, kus nad saaksid endale jõukohast õpetust.

Ülle Teltvei: See on ka lapse väärikuse küsimus. Laps saab aru, et tema õpivõime ei sarnane eakaaslaste omaga. Et ta peab päevade kaupa ajama mingit muud asja kui teised, töötab pigem tema enesehinnangule vastu, samas kui me kaasava haridusega tahame hoopis lapse enesehinnangut tõsta.

Erle Põiklik: Ideaalne variant oleks piirkonnakoolis asuv eriklass, mis on ka psüühikahäiretega laste puhul esimene valik. Kui selgub, et on vaja rohkem tuge, on lahendus erikool.

 

Kas mõne sarnase erikooli järele oleks Eestis veel vajadust?

Erle Põiklik: Arvan, et on. Praegu võtame oma kooli vastu lapsi kogu Eestist, aga paljude jaoks jääb Tallinn liiga kaugeks ega sobi ka seetõttu, et suures linnas võib olukord minna veel hullemaks. Eestis võiks olla sarnaseid koole igas piirkonnas. Samas on suhtumine tohutult palju muutunud. Viis aastat tagasi juhtus üliharva, et kodukool soovis pingutada ja midagi muuta. Nüüd püütakse üha enam last kohapeal aidata.

 


Abiõpetaja Mailis Vili 6.w klassi inglise keele tunnis. Laua taga istub õpetaja Eliis Valdma. Foto: Ingvar Baranin

 

Mailis Vili on abiõpetajana töötanud varsti viis aastat. Varem pidas ta erinevaid ameteid lasteaias ja on üles kasvatanud kolm poega. Abiõpetaja ametisse sattumine oli tema sõnul juhus. „Kool vajas inimest, minus tärkas huvi ja tulin vaatama. Pärast proovipäeva sain aru, et tahan seda tööd teha. Olen nende laste kõrval, kes vajavad teistest rohkem tuge, rahustan, kui keegi satub ärevusse, tegutsen pikapäevarühmas, saadan lapsi väljasõitudel ja kinno-teatrisse minnes ning teen kõike muud, mida parasjagu vaja. Lapsed on keerulised ja kunagi ei tea ette, millega päev algab ja lõpeb, kõigeks tuleb valmis olla. Kuigi olen käinud paljudel koolitustel ning psüühikahäirete ja nende avaldumisega tuttav, on iga olukord uus. Usun, et mind aitab see, et suudan jääda rahulikuks, oskan asju mitte isiklikult võtta ja olen loomu poolest aitaja. Kõige tähtsam selles töös on mõistmine.”

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas kooli on vaja abiõpetajat?

 

Annely Ajaots.

Annely Ajaots, Nissi põhikooli direktor:

Arvan, et on. Lapsed on kooli tulles väga erineva tasemega ning see, kes neist vajab erilist kohtlemist või tuge, alles hakkab selguma. Tugispetsialiste ei ole piisavalt, aga koolid peavad õpilaste erisustega hakkama saama. Eriti suur vajadus abiõpetaja järele on esimeses ja teises klassis. Õpetaja vajab klassis abijõudu ning abiõpetaja saab mõne lapsega teha individuaalset tööd, kui vajadus tekib.

Meie leidsime abiõpetaja oma kogukonnast. Pedagoogilist haridust tal küll ei ole, aga ta on teinud noorsootööd ja olnud peredele tugiisik. Leian, et selles ametis on isikuomadused number üks. Kõige tähtsam on, et abiõpetajal on kogemused ja rahulik meel. Omalt poolt oleme võimaldanud tal osaleda täiendkursustel ning palju õpib töö käigus, üheskoos areneme.

Abiõpetaja on universaalne ja tegutseb vastavalt olukorrale, tema tööpõld on lai. Kuna abiõpetaja kvalifikatsiooninõuded ja tööülesanded on riiklikult kokku leppimata, leiutame jalgratast, sest abiõpetaja on meil ametis alles teist aastat.

Kuna oleme 153 õpilasega maakool, kus klassid on mõistliku suurusega, saame praegu ühe abiõpetajaga hakkama. Olukorrad, mis vajavad lahendamist, lähevad aga üha keerulisemaks. Abiõpetaja on koolis oluline õlekõrs, kuid äärmiselt tähtis on ka tugispetsialistide olemasolu. Nissi vald oli kooli suhtes väga toetav ja saime kiiresti tegutseda. Loodame, et uues suures Saue vallas hakkavad asjad ka kenasti toimima.

Harjumaa koolijuhtide ühenduse esimehena tean, et koolijuhid on masenduses, sest Rajaleidja õppenõustamisteenuse järjekorrad on pikad. Laste probleemid vajavad aga kiiret lahendamist. Sellel, et riik pani erikoolide uksed kinni, omamata nägemust, mis edasi saab, on kurvad tagajärjed. Kuna tugispetsialiste on raske leida, tuleks piirkondadesse ühte kooli luua eriklassid ja koondada spetsialistid sinna.

 

Katrin Koger.

Katrin Koger, Tallinna Südalinna kooli HEV-koordinaator:

Meie koolis ei ole praegu abiõpetaja ametikohta. See, kui palju abiõpetajast koolis kasu on, sõltub õpetajast. Kui soovime, et ta toetaks HEV-õpilasi, peab ta olema pädev mitte ainult aines, vaid saanud põhjaliku koolituse ka erivajaduste osas. Sellise ettevalmistusega abiõpetaja suudab anda koolis vajaliku panuse.

Näen abiõpetaja järele kogu põhikooli jooksul suurt vajadust ka tavaklassis, kuhu ei ole integreeritud õppima erivajadusega õpilasi, vaid on koos eri võimetega õpilased. Sellise meetodiga saavad lapsed lisatähelepanu ning tagatud on laste ühtlane areng nende võimetest lähtuvalt.

Eesti õpetaja ilmselgelt ei taha enda kõrvale õpetajat-konkurenti, vaid ootab tugiisiku laadi inimest, kes algklassides aitab lastega individuaalselt tegelda ja on neile õppimise juures abiks, teises ja kolmandas kooliastmes toetab lisaks klassi korra hoidmisel.

Abiõpetaja puudumine koolis jääb suuresti vajaliku palgafondi puudumise taha. Ka ei ole koolidel ühest ettekujutust abiõpetaja tööülesannetest ning ametiprofiilist. Riigi tasandil on sätestamata abiõpetaja ametijuhend, määratlemata palga suurus.

Iga kool leiutab ise ja näeb vaeva, et seaduse sätestatud nõudmistega hakkama saada. Piltlikult võib öelda, et koolid on uue seaduse valguses saanud saagimiseks jämedad puud, ainult et saagi kaasa ei antud …

Kohustustega kaasnevad õigused ja võimalused. Kohustus kaasata erivajadustega õpilasi tavaklasside töösse eeldab väljaõppe läbinud inimesi nendega tegelemiseks. Kvaliteeti ei saa õppeprotsessis tagada ilma õpetajat ja õpilast toetava tegevuseta.

 

Hannely Luik-Stogov.

Hannely Luik-Stogov, Valga põhikooli direktor:

Meie koolis töötab abisüsteem natuke omamoodi. Algklassides toimuvad õpilastele tavapäraselt õpiabitunnid. Teises ja kolmandas kooliastmes aga oleme põhiainete, matemaatika ja eesti keele tunnid muutnud lennupõhiseks. Jagasime neli paralleelklassi viieks rühmaks, neist ühes on kõige võimekamad ja motiveeritumad ning ühes eripedagoogilist tuge vajavad õpilased, kes omandavad ainet eripedagoogi või eripedagoogika kursuse läbinud õpetaja käe all neli-viis tundi nädalas vastavalt tunnijaotusplaanile. Kolmes tavarühmas toimub õppetöö varasemaga võrreldes ühtlustatumalt. Matemaatikat õpetame sel viisil teist, eesti keelt ja kirjandust esimest aastat. Kui möödunud aastal olid matemaatikaõpetajad ja õpilased segaduses, et klassid on segi aetud, siis nüüd on õpetajate sõnul esile kerkinud uued õppimisliidrid. Õpilased ja vanemad on rahul, sest õpilased saavad võimetekohast õpet ja tulemused on paremad. Statistika näitab, et puudulikud hinded ja põhjendamata puudumised on neis ainetes vähenenud ning lõpueksami sooritamisel tunnevad õpilased end kindlamalt.

8. ja 9. klassides oleme moodustanud käitumisraskustega õpilaste klasse, kellega töötavad üldjuhul eripedagoogid või 320-tunnise eripedagoogika kursuse läbinud õpetajad. Et lennus on sadakond õpilast ja hariduslike erivajadustega õpilasi leidub pea igas klassis, leidsime, et meil on efektiivsem nad ühte klassi kokku viia. Õpilaste paremaks võimetekohaseks arendamiseks ja toetamiseks oleme väiksemaid klasse moodustanud ka algklassides. Nii et kuigi meile on eelarves üks abiõpetaja ametikoht eraldatud, ei rakenda me enam abiõpetajat teise õpetajana klassiruumis, vaid oleme talle enda vajadustest lähtuvalt leidnud teise funktsiooni. Eelmisel aastal kujunes abiõpetajal pool koormust õpiabitundidest ja teine pool sellest, kuhu parajasti oli abikätt vaja. Koolis on kokku 829 õpilast ja just selline lennupõhine õppesüsteem töötab meil kõige paremini.

Koolis on mitmesuguseid tugi­spetsialiste väga vaja. Iga kool peaks saama oma vajadustest lähtuvalt ise otsustada, kas rakendada abiõpetajaid või eripedagooge vms. Kuna mitte ainult kvalifikatsioonile vastavaid spetsialiste, vaid ka õpetajaid on Lõuna-Eestis keeruline leida, oleme otsinud üles iga inimese tugevused ning loonud võimaluse neid koolis arendada ja rakendada. Nii olemegi saanud õpetajad, kes meelsamini ja efektiivsemalt õpetavad väiksemates klassides.

 

Maria Tiro.

Maria Tiro, Jüri gümnaasiumi direktor:

Võtsime abiõpetaja tööle juba kümmekond aastat tagasi. Praeguseks on koolis neli ja pool abiõpetaja ametikohta. Abiõpetajad kuuluvad kooli tugisüsteemi ja neil on mitmesugused ülesanded. Üks õpetaja on statsionaarselt rahuklassis, mis on mõeldud kogu põhikoolile ning kuhu saab saata õpilase eraldi õppima või mõnda tundi, samuti siis, kui tekib probleeme tunni segamisega. Ülejäänud abi-asendusõpetajad täidavad vastavalt vajadusele erinevaid töökohustusi: juhendavad õpilasi individuaalselt ja grupiti, tegelevad õpilastega, kellel on individuaalne õppekava, käivad mõnel õpetajal või õpilasel tunnis abiks. Lisaks annavad asendustunde, on abiks järelevastamise klassides, kus õpilased käivad töid järele tegemas, ning on korrapidamisega seotud. Neli ja pool ametikohta on märkimisväärne ressurss ja enam ei kujuta ettegi, et neid ei oleks.

Eelistame abiõpetaja ametis magistrikraadiga inimest, aga kui ei leia, vaatame kandidaadi kogemust ja tööks valmisolekut. Meie abiõpetajate seas on sotsiaalpedagoogi ja õpetaja taustaga inimene, samuti peagi ülikooli lõpetav klassiõpetaja. Teame, kuivõrd on keegi valmis eri õppeainete või eri vanuses õpilastega tegelema, ning püüame sellega arvestada. Lisaks on meil majas ligi 30 inimest saanud vajaliku koolituse ja tegelevad tundide lühivaatlusega, kust samuti saame infot selle kohta, millistes klassides on abi vaja.

Paraku ei ole riik abiõpetaja staatust paika pannud. Talle pole seadusega kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, õpetajaga sarnaselt pikemat puhkust ega 35-tunnist töönädalat. Majasiseselt oleme kehtestanud, et neil on 40-tunnine töönädal ja 56 päeva puhkust. Töötasu on Rae valla koolijuhtide ning haridusameti ja rahandusametiga kokku lepitud ja jääb huvialakooli õpetaja töötasu kanti. Kuna spetsiaalkoolitusi abiõpetajatele ei korraldata, üritame neid sobilikele koolitustele saata ja nad ise otsivad selleks samuti võimalusi.

 


Kas abiõpetajaks saab õppida?

 

Airi Kukk.

Airi Kukk, Tallinna ülikooli klassiõpetaja õppekava kuraator:

Abiõpetajaid Eestis ei koolitata, samuti ei ole määratletud nende tööülesandeid.

Tallinna ülikoolis oli klassiõpetaja eriala üliõpilastel võimalus õppida kõrvalerialana parandusõppe õpetajaks, hilisema nimetusega õpiabiõpetajaks, aga kuna see eriala ei olnud õpetajakoolituse õppekava ega andnud õpetajale lisakvalifikatsiooni, on see jäänud valikuks üliõpilase vastutusel.

Abiõpetajaga seotu on praegu riigi tasandil kokku leppimata ja hästi segane. Samas on vastu võetud otsus järgida kaasava hariduse põhimõtteid. Kui arengulise erivajadusega lapsele on ette nähtud tugiisik, siis haridusliku erivajadusega lapsele, kellel on mõnes aines õpiraskus või käitumis- või tähelepanuhäireprobleem, praegune süsteem abiõpetajat ette ei näe. Olen juhendanud ülikoolis kahte uurimistööd, milles üliõpilased uurisid abiõpetaja rolli teistes riikides. Näiteks Suurbritannias, kus õpetajaõpe on mitmeastmeline, on madalamal õpiastmel õppijal võimalus töötada abiõpetajana professionaalse õpetaja kõrval ja abistada teda. Õpetaja abi mõiste on meile tuttav ka lasteaiasüsteemist, kus ta on erihariduseta inimene, toetab rühmaõpetajat, kuid pole õpetamiseks pädev.

Koolijuhid eelistavad õpetaja abi ametis siiski pedagoogilise ettevalmistusega inimest. Ka minu seisukoht on, et esimeses kooliastmes ei tohiks õpetada keegi, kellel puudub mingisugunegi kokkupuude õpetajakoolitusega. Arvan, et kui koolis töötab täiskoosseisus tugipersonal, võiks abiõpetaja olla ka mõne teise kutsealase ettevalmistusega, juhul kui ta on õppinud lisaks pedagoogilisi aineid.

Olen ka ise pool aastat ühes üldhariduskoolis abiõpetajana töötanud ja nägin, et sellise inimese järele on koolis tõsine vajadus. Ilmselgelt ei vaja abiõpetajat koolid, kes valivad lapsi tohutu õpilaskontingendi seast. Ilmselt ka mitte väikesed maakoolid, kus õpetajal on kümmekond õpilast. Vajadus abiõpetaja järele on eelkõige suurtes piirkonna ja linnaosa koolides, kus pole klassiruume ja klassi koosseise mingil moel võimalik diferentseerida.

Olen abiõpetajasse suhtumises kohanud kahesugust vaatenurka. Ühed mõistavad, et kuna on ära kaotatud erivajadustega õppijate jaoks loodud koole ja kõik õpivad ühes süsteemis koos, vajab süsteem lisatuge. Teised leiavad, et see, kui õpetaja toime ei tule, on kinni tema professionaalsetes oskustes. Minu arvates on mõtestamata, mida tähendab kaasava haridusega üldhariduskool ja kes tugipersonali hulka kuuluma peavad. Selle lahenduse peaks välja pakkuma haridusministeerium.

Praegu on meil üksnes kaasava hariduse deklaratsioon, kuid puudub tegevuskava koolide jaoks. Et lapsed ei kannataks, püüab iga kool oma võimaluste piires kuidagimoodi hakkama saada.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolid otsivad abiõpetajaid”

  1. Triinu ütleb:

    Eestis on HEV õpilaste õppetegevus PUUDULIK.
    On erikoolid, mis on sellega hakkama saavad. Lisaks üksikud tavakoolid, kus on kohandatud õpe.
    Suur osa HEV lapsi on siiski võimetekohaselt õpetamata.
    Riik astus selle uue kaasava haridusega veel rohkem ämbrisse kui nad enne olid.
    On hulk ametnikke, kes tuleks töölt lahti lasta, kuna nad elavad paberites, reaalset elu tundmata ning ei saa oma tööga hakkama.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!