Laps räägib siis, kui …

23. märts 2018 Katri Hoogand Emili kooli klassiõpetaja - 1 Kommentaar

 

Katri Hoogand: „Arenguvestluse päeval oleksid mul justkui uued prillid ees: näen lapsi ja nende vanemaid rollis, milles pole varem neid näinud.”

Sattusin mõni aasta tagasi ühte rahvusvahelisse kooli. Oli minu viimane vaatluspäev, tavapäraseid tunde ei olnud ette nähtud, selle asemel toimusid student lead conference’id. Kujutasin ennast ette õpilaste juhitud konverentsil istumas. Tundus põnev! Mingit konverentsi aga sel päeval ei toimunud. Sattusin harjumuspärasesse klassiruumi, kuhu tuli ükshaaval 6–7-aastaseid lapsi, isa-ema kaasas, ja asusid kohe kolmekesi koos toimetama.

Selles klassiruumis oli neli lauda, igal laual kirjalik juhis, küsimused, ülesanded. Õpilane pidi nende järgi oma vanematele midagi tutvustama (enda tehtud raamatut ja õpimappi) või selgitama (nt matemaatikas omandatud kümneliste ja üheliste teemat, kasutades laual olnud klotse). Õpetaja oli kogu aeg klassis, kuid laskis õpilasel oma vanematega iseseisvalt toimetada. Tema jälgis pigem, kuidas laps ja vanemad omavahel suhtlesid. Päeva jooksul käis iga õpilane koos isa-emaga veel klassiõpetaja ning muusika- ja liikumisõpetaja juures. Nendegi juures näitas laps oma vanematele, mida ta on õppinud ja oskab.

Õpilase juhitud (arengu)vestlus

Mida ütlevad student-lead conference’i kohta eksperdid?

See on õpilase ning tema vanemate kohtumine, mida juhib õpilane. Enamasti keskendutakse õpiprotsessile ning vestlust toetab portfoolio/õpi­mapp. Kui ruum on piisavalt suur, saab ruumis samal ajal korraldada mitu kohtumist. Õpetaja on protsessi juhendaja (facilitator), vajadusel liigub ta ringi ja jälgib korraga mitmes vestlusringis toimuvat. Vajadusel vastab ta küsimustele, kommenteerib ja suunab.

Õpilase juhitud arenguvestluse (student-lead conference) eesmärk on suunata õpilast võtma vastutust oma akadeemiliste soorituste eest, toetada laste enesehindamist, arendada nende õpioskusi ja tõsta enesekindlust. Õpilase juhitud arenguvestlus toob kaasa õpilaste ja õpetajate sisuka dialoogi ja suurendab vanemate osalust lapse koolielus. Taoline protsess eeldab kõrgema tasandi mõtlemist, sest õpilased peavad õpitut ise struktureerima, langetama otsuseid, selgitama ja põhjendama oma valikuid ning õpitut koolivälistele inimestele.

Olin õpilase juhitud arenguvestlusest vaimustuses, sest see haakus minu arusaamadega õpilase enesejuhtimise oskuse kujundamisest. Nägin oma silmaga, kui hästi tulid sellega toime 6–7-aastased lapsed. Samas mõistsin, et laste nii suur iseseisvus ei ole võimalik n-ö tühja koha pealt – selle taga on kuudepikkune töö.

Minu kogemus õpetajana

Viin klassijuhatajana nüüd juba teist aastat läbi arenguvestlusi, mis on paljuski kantud student-lead conference’i ideest. Kohtun õpilastega arenguvestlustel õppeaasta jooksul kolm korda, iga trimestri lõpus. Õppeaasta alguses ning lõpus osalevad vestlusel vanemad, teisel vestlusel vestleb õpilane õpetajatega. Nendel päevadel tavapäraseid koolitunde ei toimu ning laps tuleb kooli vaid oma vestluse ajaks.

Kõigi kolme vestluse ülesehitus on veidi erinev, kuid kandev roll on kõikides vestlustes siiski õpilasel. Suur osa vestlusest toimub õpimapi põhjal, kus õpilane räägib oma töödest ning trimestri jooksul valminud projektist. Samuti olen lapsel lasknud koos vanemaga lahendada eri sorti ülesandeid, tutvustada neile klassis olevaid seinamaterjale jm. Koos vaadatakse üle õpilase kirja pandud õpieesmärgid ning hinnatakse nende saavutamist. Vestlusel on kindel struktuur ning olen seda lastele eelnevalt tutvustanud, nii on nad vestluseks paremini valmis. Minu ülesanne on anda vestlusele korralduslik raam. Sisu sünnib kohapeal.

Arenguvestluse päeval oleksid mul justkui uued prillid ees: näen lapsi ja nende vanemaid rollis, milles pole varem neid näinud. Märkan, kuidas nad omavahel suhtlevad, ja see on kõnekas. Samuti kogun olulist tagasisidet õpi­protsessi kohta. Kuuldes, kuidas lapsed õpitust räägivad, saan teada, millised seosed on saanud selgemaks ning mis vajab veel kinnistamist.

Lastele on arenguvestluse päev oluline kogemus. Nad saavad sel päeva selgelt sõnastada enda jaoks olulisi asju ning rääkida olulistel teemadel. Ja neid kuulatakse. Taoline vestlus ei ole kõikide laste jaoks kerge, vaid suur väljakutse, eriti esimestel kordadel. Kõik vestlused ei tule alati kohe ideaalselt välja, kuid sellest pole midagi.

Julgus proovida

TLÜ haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro ütles viimasel Emili kooli konverentsil, et õppimine on segane protsess (messy process). Õpetajale õppimisega kaasnev segadus enamasti ei meeldi ja nii teeb ta palju ise ära, et segadust vähem oleks. Parema korra huvides annab õpetaja õpilasele tihti liiga vähe aega oma kogemuste kogumiseks ning mõtete väljendamiseks. Eelkõige hirmust suure segaduse ees eeldamegi, et vestluste vedamine ei ole algklassilastele veel jõukohane. Samas kui ei proovi, ei saa kunagi teada.

Minu kogemus ütleb, et julgus osa vastutusest õpilastele anda ning teatava segaduse talumine tasub end ära. See on laste jaoks võimas õppimiskogemus. Juba teise klassi esimesed vestlused näitasid, kuidas õpilased olid taolise vestluste süsteemi omaks võtnud ja kui loomulikult see neil välja tuli.

Järgmisel nädalal toimuvad Emili koolis kahel päeval arenguvestlused ja ma väga ootan neid, lapsed samuti. Nad küsid juba mitu nädalat tagasi, miks nad pole sel talvel veel saanud minuga vestlemas käia.

Lapsevanemate tagasiside

Et laps veab ise arenguvestlust, nõuab vanematelt esialgu veidi harjumist, kuid seni on tagasiside olnud valdavalt hea.

Meile meeldib, et laps on arenguvestluse eestvedaja ja õpib seeläbi vastutust võtma. Üllatanud on, et esimestel kordadel laps kartis oma vanematele klassi tut­vustada, töid näidata, arutleda. Aga ka see oli vajalik kogemus, et teda edaspidi veelgi rohkem julgustada.” (Emili kooli lapsevanem)

Vanemad on välja toonud, et õhkkond on toetav ja rahulik, neil on aega lapse mõtete kuulamiseks ning laps on see, kes on fookuses.

Mulle meeldib, et arenguvestlusel oli kohal ka laps, kelle areng ongi ju fookuses. Seda ei tehta igas koolis ning enamjaolt mitte algklassides.” (Emili kooli lapsevanem)

Mulle väga meeldis, et arenguvestlus oli üsna hinnanguvaba, et ei võrreldud klassi keskmisega või mingi oodatava tasemega, lihtsalt öeldi teemad, mis pole veel selged, aga öeldi ka n-ö lahendus (korratakse veel). Hea positiivne tunne jäi, et kõik on hästi ja lapse koolielus kõik sujub nagu vaja.”

Arenguvestlustel tuleb välja veidi teine sisend selle kohta, kuidas laps õppimisest mõtleb. Mõne töö juures kuuleb lapse üllatavat loogikat. Positiivsena tuuakse välja ka vestluste mõtestatus ning eesmärkide ülevaatamine.

Oleme tähele pannud, et kui laps on enda jaoks eesmärgid läbi mõelnud ja kirja pannud, siis seda hoolsamini püüab ta neid saavutada ja nende nimel pingutada.”

Soovitustena on lapsevanemad välja toonud, et ka neid tuleks vestluseks ette valmistada ning jagada nendega eesootavaid fookusi ja teemasid. Arenguvestlusel võiks veelgi enam aega võtta selleks, et rääkida suhetest klassis ning koolikorraldusest.

Kui õpilasel on koolikorralduslikke ettepanekuid või muresid, siis need võiks olla ka osaks arenguvestlusest, et tekiks kaart või tegevusplaan selles osas (ka kool saab/peaks/võiks paremaks muutuda nende vestluste tulemusel).”

 


Huvitavat Kooli saab jälgida blogis huvitavkool.ee ja Facebookis www.facebook.com/huvitavkool.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Laps räägib siis, kui …”

  1. Stella ütleb:

    See on lihtsalt jube, kuidas inimesi õpetatakse ennast kritiseerima, enda armastamise asemel!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!