KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Maailm vajab teist laadi õpetamist. Kas kõrgkoolid on selleks valmis?

9. märts 2018 Mari Karm Tartu ülikooli kõrgkoolipedagoogika dotsent - 3 kommentaari

Mari Karm. Foto: Mari-Liis Pintson

Kuigi kõrghariduse kvaliteedist rääkides pööratakse enamasti tähelepanu teadustöö kvaliteedile ja arenguvõimalustele, muutub üha olulisemaks ka õpetamise kvaliteet ja selle arendamise vajalikkus.

Kuna ülikoolid valmistavad üliõpilasi ette sellisteks tulevikuoskusteks, millest meil ei pruugi praegu veel üdini selget pilti ollagi, muutub ka õpetamine õppejõudude jaoks üha keerulisemaks. Lisaks sellele, et õpetamise kvaliteedi tõstmiseks peavad õppejõud tegema omavahel koostööd, peab ka kogu ülikool pingutama.

Mõeldes ülikoolis õpetamisele, tuleb mõelda ka sellele, millises maailmas toimetulemiseks me üliõpilast ette valmistame. 21. sajandil vajalikke oskusi on välja toodud erinevaid, sageli nimetatakse koostöö- ja suhtlemisoskust, kriitilist mõtlemist ning loomingulisust, samuti digipädevust, õpioskusi, valmisolekut elukestvaks õppimiseks. See tähendab teistsugust õppimist ja teistsugust õpetamist.

Lai valik õppimisviise

Nende oskuste õppimiseks ei piisa üliõpilastel loengute kuulamisest, vaid vaja hakkab minema teistsuguseid õppimisviise (projektid, probleemõpe, iseseisev töö), mille juhendamiseks ei tarvitse õppejõududel olla piisavalt oskusi (rühma juhendamine, koostööoskuste toetamine, loovuse ärgitamine). Nii võib üliõpilaste õppimise ja arenemise potentsiaal jääda rakendamata, mistõttu on ülikoolis õpetamise kvaliteet ning õpetamise arendamine oluline teema.

Kogemuste ja ideede vahetamiseks on Euroopa ülikoolide assotsiatsioon (EUA) asunud analüüsima, kuidas ülikoolid arendavad õpetamist, lisaks korraldatakse selleks veebiseminare. EUA juures tegutsevad töörühmad, mis keskenduvad näiteks üldpädevuste õpetamisele või hea õpetamise tunnustamise viisidele ülikoolides.

Mullu septembris korraldas EUA Pariisis Euroopa õppimise ja õpetamise foorumi (The European Learning & Teaching Forum), kuhu kogunesid just ülikoolide juhtkondade esindajad, õpetamise arendamise eest vastutavate üksuste juhid ja poliitilised vastutajad, et vahetada mõtteid õpetamise arendamises toimuvatest suundumustest ja strateegilistest lähenemistest.

Foorumil tutvustati EFFECT (European Forum for Enhanced Collaboration in Teaching) projektis välja töötatud õppimise ja õpetamise arendamise kümmet põhimõtet. Nende arendamisse olid kaasatud mitmete ülikoolide ning õpetamise arendamisega seotud organisatsioonide esindajad (nt Higher Education Academy Ühendkuningriigist).

Mul oli võimalus protsessis osaleda Tartu ülikooli esindajana. Kogemus oli igati rikastav, kuna õpetamise arendamine on Euroopa ülikoolides korraldatud ja reeglistatud väga erinevalt.

Näiteks leidub ülikoole, kus on kohustuslik läbida õpetamisoskuste koolitus või koostada õpetamise arendamise portfoolio või vähendatakse õppejõu töökoormust, et ta leiaks aega õpetamisoskuste koolitusel osalemiseks.

Ligipääs kõigile

Õppimise ja õpetamise arendamise põhimõtete sõnastamine kannab ootust, et pühendumus õppimisele ja õpetamisele on ülikooli tegevuse eesmärkides, missioonis ja strateegias keskne ja lahutamatu joon. Õpetamine on akadeemilise tegevuse põhiolemus, seda tuleb tunnustada ja peab tagama, et see toimuks professionaalselt ja teaduspõhiselt.

Nende põhimõtete sõnastamisel toodi esile, et õpetamisoskuste arendamise võimalused tuleb tagada kõigile, kel vähegi õpetamiskohustusi ülikoolis. Järjest enam kaasatakse ülikoolides üksikute ainete või osakoormusega õpetamisse praktikuid või eksperte väljastpoolt akadeemilist struktuuri.

Ent üliõpilase jaoks pole vahet, milline on teda õpetava inimese töösuhe ülikooliga, tema jaoks on oluline, et õppimine oleks hästi juhitud ja toetatud. Sellest tulenevalt peaksid kõik pääsema ligi õpetamisoskuste omandamisele.

EFFECT põhimõtete väljatöötamisel toimunud aruteludes väljendati korduvalt mõtet, et õpetamise arendamine ei tohiks sõltuda kõrgkooli juhtide isiklikust huvist või heast tahtest, vaid peab olema kinnitatud dokumendina, mille ellurakendamist ei mõjuta muutused juhtkonnas. Seega on ülikoolidel vaja kindlat strateegiat, mis toetab õppimise ja õpetamise arendamiseks vajalikke samme ning aitab saavutada nende mõjususe ja jätkusuutlikkuse.

Samas väljendatakse põhimõtetes väga selgelt õppeasutuse juhtkonna olulisust õppimise ja õpetamise arendamise võimaldamisel ja tähtsustamisel. Organisatsiooni strateegia tähendab, et juhtkond hoiab fookust õppimisel ja õpetamisel, olles samal ajal nii algataja kui ka toetaja.

Arutlustes ilmnes korduvalt, et ülikoolides tegeldakse küll õpetamise arendamisega, ent see ei tarvitse moodustada terviklikku süsteemi. Või isegi, kui tegevus on üsna süsteemne, puudub ikkagi selgesti sõnastatud ja avalikult kättesaadav strateegia, millele osalised võiksid toetuda.

Õpetamise hea tava

EFFECT projektiga tõdeti, et õpetamise arendamine, seega ka hea õpetamine vajab ressursse. Võib ju küsida, milliseid ressursse ja milleks. Oluline on mõista, et õpetamisoskuste omandamisel, õpetamise arendamisel ja muutuste tegemisel vajab õppejõud kui oma eriala ekspert õpetamisoskuste alast tuge ja juhendamist.

On loomulik, et lisaks koolitustele ja töötubadele on vaja ka individuaalset nõustamist, sageli terve semestri (või kahe) jooksul, kuni uute ideede ja lahendustega tegeldakse. Kui ülikoolis otsustatakse hakata rakendama näiteks probleemõpet, projektõpet, videoloenguid või uut e-õppe keskkonda, siis on vaja läbi mõelda ka see, kuidas õppejõude uute ideede rakendamisel toetada.

Näiteks, kui Dublini ülikoolis otsustati rakendada kogukonna projektide kaudu õppimist (community-based learning), moodustati selleks keskus, mis nõustab nii üliõpilasi kui ka õppejõude nende projektide kavandamisel ja ellurakendamisel.

Samuti vajavad õppejõud õpetamisnõu keeruliste ainete õpetamisel ja metoodiliste ideede kavandamisel. Ent ressursse vajab ka hästi õpetamine: me vajame rühmatöö ruume üliõpilastele, individuaalse õppimise nurgakesi, rohkem seminare, aega tagasiside andmiseks või üliõpilastega suhtlemiseks e-õppes.

Hea meel on tõdeda, et Tartu ülikoolis arutleti juba 2016. aastal õpetamise hea tava (https://www.ut.ee/et/taiendusope/opetamise-hea-tava) üle ning kujundati kuus olulist põhimõtet. Kuna see loodi õppejõudude algatusel ja koostöös, nii-öelda alt üles, siis on hea tava vaatenurk võib-olla individuaalsem ja rõhutab seda, mida iga õppejõud ise saab õppimise toetamiseks ja oma õpetamise arendamiseks ette võtta.

Õpetamise hea tava oluline põhimõte on, et hea õpetamine on õppimiskeskne. Õppimiskeskse õpetamise korral on üliõpilased aktiivselt kaasatud õppeprotsessi ja õppimiskogemuse loomisse ning jagavad vastustust oma õppimise eest partnerluses õppejõududega.

Nii Euroopa põhimõtetes kui õpetamise heas tavas on sõnastatud seisukoht, et õppimine ja õpetamine on koostöine ja kollegiaalne protsess, mis hõlmab koostööd üle ülikooli ning samuti laiema kogukonnaga. Koostööd teevad nii õppejõud, üliõpilased, praktikud kui ka kõik teised õppetööd toetavad ja arendavad osalised.

Samuti on oluline, et hea õpetamine peab põhinema teaduslikul mõtteviisil – nii erialastel kui ka õpetamisega seotud teadustulemustel –, lisaks tuleb toetada üliõpilaste teadusliku mõtteviisi kujunemist.

Teaduspõhisus tähendab ka, et õppejõud pööravad tähelepanu oma õpetamise uurimisele (Scholarship of Teaching and Learning). See pole mitte lihtsalt õpetamise arendamine, vaid õppejõude innustatakse aktiivselt tegelema oma õpetamise uurimisega, et selle toel kujundada edasist õpetamispraktikat.

Tulevik on tundmatu

Oluline on analüüsida muutuste asjakohasust: kui muudan midagi õpetamises, siis tuleb koguda ka tõendusmaterjali, kas sel muutusel oli mõtet, kas see toetas üliõpilaste õppimist või tekitas vaid segadust. Sellest mõtteviisist inspireerituna on Tartu ülikoolis alates 2015. aastast antud välja hea õpetamise grante, igas valdkonnas kolm (st kokku 12).

Grandi taotlemiseks peab õppejõud esitama projekti, milles selgitab, millist uuendust ja miks ta soovib oma õpetamises rakendada ning milliseid andmeid ja materjale ta selle uuenduse asjakohasuse hindamiseks kavatseb koguda.

Grantide toel on katsetatud ja uuritud viise üliõpilaste iseseisva õppimise ja enesejuhitavuse toetamiseks, näiteks eneseanalüüsi ja õpimapi rakendamine grammatika õppimisel, valikute pakkumine seminarideks valmistumisel, üliõpilaste kaasamine suurtes loengutes (nt vahetestide kasutamine), ettevalmistuse parandamine seminarideks ja praktikumideks, videoloengute tõhus rakendamine, iseseisvate projektide juhendamine.

Kuna tulevik on tundmatu, siis peame kindlasti pöörama tähelepanu üliõpilaste õpioskuste arendamisele ning elukestva õppimise mõtteviisi kujundamisele. Seda mõtteviisi saavad toetada samasuguse elukestva õppimise vaimuga ning oma õpetamise arendamisest huvitatud õppejõud.

Õppimise ja õpetamise järjepidevaks arendamiseks, uute ideede väljamõtlemiseks ja õpetamisse rakendamiseks on väga oluline, et õpetamise arendamise vajalikkust oleks mõistetud ka riikliku hariduspoliitika tasandil ning et ülikoole toetataks nende pingutustes.


3 kommentaari teemale “Maailm vajab teist laadi õpetamist. Kas kõrgkoolid on selleks valmis?”

  1. Valgustaja ütleb:

    Head inimesed!
    Mõtisklen tihti selle üle, et miks õpetajad väga harva avaldavad oma arvamusi ÕL avaldatud artiklite kohta. Kas selleks on ujedus, hirm või lootusetus midagi muuta, arutelu laiendada?
    Aga vahest on ÕL avaldatud kirjutised nii keerukad, et tavainimese mõistus ei saagi adekvaatselt kirjutatust aru?
    Sama mõte tabas mind dotsent Mari Karmi kirjutatut lugedes.
    “Maailm vajab teist laadi õpetamist?” “Kuna ülikoolid valmistavad üliõpilasi ette sellisteks tulevikuoskusteks, millest meil ei pruugi praegu veel üdini selget pilti olla, muutub ka õpetamine õppejõudude jaoks üha keerulisemaks.”
    “Nende oskuste õppimiseks ei piisa üliõpilastel loengute kuulamisest, vaja hakkab minema teistsuguseid õppimisviise, mille juhendamiseks ei tarvitese õppejõududel olla piisavalt oskusi.”
    Tsiteeritu põhjal tahaksin küsida, missugune on see teistsugune õpetamine, kui me ei tea tulevikuoskuste kirjeldusi, kuidas on võimalik neid õpetada,ja kuidas korraldada õppetööd, kui õppejõududel pole selleks piisavalt oskusi?
    Mulle isiklikult jäi sellest keeruliselt kirjutatud artiklist palju selgusetuks. Loodan , et taibukamad kolleegid avavad ka minu silmad.

    • Marek Sammul ütleb:

      Hea Valgustaja,

      väga sisukas küsimus, õnneks lihtne vastata.
      Ebamäärases tulevikus aitavad toime tulla võime kohaneda, oskus lahendada probleeme ja pidev soov õppida.
      Ja neid peabki õpetama. Nii kooliõpilastele kui üliõpilastele kui õppejõududele ülikoolis. Ja seda ka tehakse.

      Aga ma ei peaks seda mingiks uueks olukorraks. Keegi (peale Nostradamuse) pole kunagi teadnud, mida tulevik toob. Õpetatud on alati lihtsalt heas usus, et seda, mida õpetame, läheb õppuril kunagi tarvis. LIhtsalt tänapäeval on oluliselt muutunud see, mida on ühes Universitases mõtet teha. Raamatut võib igaüks ise lugeda. Info kättesaadavus on täiesti muutunud. Õppejõul ei ole mõtet enam tegeleda materjali edastamisega (konspekti ettelugemisega), vaid tulebki panustada hoopis järelduste tegemisele ja eelmainitud oskuste omandamisele. Mitte kõik õppejõud pole lihtsalt sellest veel täielikult aru saanud ja end vastavalt kohandanud.

      Usutavasti just seda Mari Karm silmas pidas.

  2. Airika Mikiver-Freeman ütleb:

    Aitah kena artikli eest, Mari Karm! Ma olen 27 aastat 6petajaametit pidanud (viimased 18 aastat USAs) ning omal nahal tunda saanud kui kiiresti 6pilaste vajadused tanapaeval muutuvad. 27 aastat olen omalt parast iga tundi/loengut kysinud “Mida ma 6petasin ja mida mu 6pilased 6ppisid?” Kysimus on sama, aga vastused on erinevad.
    Edu teile!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!