SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Miks ma enam õppida ei tahtnud?

9. märts 2018 Kairi Oja vabakutseline ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Gert näeb tagasi vaadates selgelt, et toonase motivatsioonilanguse põhjus oli asjaolu, et ta ei suutnud klassikaaslastega sammu pidada. „Ja keegi ei tahtnud mind ka edasi aidata. Polnud aega „minusugustega” tegeleda, see tekitas trotsi. Niikuinii olin välimuse pärast pinnuks silmas,” lausub ta. Foto: erakogu

 

Kui laps ema käekõrval 1. septembril kooli läheb, on tema süda tulvil põnevust ja tahet. Enamik lapsi soovib saada targaks, ent hilisemal kooliajal võib tahe lüüa vankuma. Miks?

Stsenarist ja autor, omal ajal tervelt neliteist aastat Viljandi maakonnalehes Sakala toimetajana töötanud Gert Kiiler (43) on tänaseks kätt proovinud nii ajakirjaniku kui ka stsenaristina ning teda tuntakse ennekõike kui ETV mitme saatesarja, teiste seas „ENSV” seriaali loojat.

Vastu omaenese loomusele

Kuid eneseotsinguid on jagunud ka Gerdi ellu. „Nõukogude aja lõpus, 1990. aasta sügisel, tehti esimest korda meie, toonases Viljandi 4. keskkoolis kolme tavaklassi asemele kaks klassi: humanitaar- ja reaalklass,” alustab Gert. „Kuna humanitaarklassi oli suur tung, said sinna ainult nelja-viielised – poisse vaid kuus. Reaalklassi jäi ruumi ja mina oma kuue kolmega pidin sinna minema, kui tahtsin keskkooli pääseda,” jätkab ta ajamatka. Esimese aasta pidas Gert kuidagi vastu, aga siis läks kõik allamäge. „Ma ei tea ju reaalainetest midagi,” konstateerib mees tagantjärele. „Selle ajaga, kui ma jõudsin ülesandega poole peale, oli „tarkuritel” juba kõik lahendatud,” jätkab ta.

Nii kukkus Gert 11. klassis mängust välja, sest poolaasta peale oli tal ühtekokku seitse kahte. „Ma olin siis punkar ka ja oma aja mu noorest elust võttis Eesti vabanemise ajajärk. Ega muu mind suurt kõnetanud,” muigab Gert.

Aasta hiljem läks ta koos sõbraga, kes samuti koolist välja kukkus, õhtukeskkooli. Seal seletati kõike lihtsalt ja arusaadavalt.

Olime oma klassi parimad − need, kes käisid tahvli ees vastamas,” muigab mees taas ega püüagi seda varjata. „Viied vist päris polnud, aga neljad küll − nii füüsika, matemaatika, keemia kui ka bioloogia. Kusjuures täitsa isuga lahendasin ülesandeid, kui aru sain, mida tahetakse ja kuidas teha,” tõdeb ta nüüd.

Õppimisel polnud teab mis kaalu

Tagantjärele vaadates varjutas Gerdi hinnangul õppimisisu kõik Eesti taasiseseisvumisega seotu. Oli õppimisest olulisemaid asju. „Ehk siis kool oli küll iseenesest tore koht, aga mingit mõtet, et peaks tulevase karjääri pärast õppima vmt, mul ei olnud.”

Kõrgkooli oli tal siiski plaan minna. „See tundus elementaarne, kuigi ma polnud kindel, mida seal õppida. Selge see, et midagi humanitaarvallast,” lisab ta. Gert tunnistab, et praegu on tal mõnevõrra kahju, et õppimine sattus üleminekuaega. „Oleksin nõukogude ajal kooli ära lõpetanud, oleks kindlasti rohkem õppinud, samuti siis, kui kogu keskkool oleks juba Eesti Vabariigi aega jäänud.”

Gert näeb tagasi vaadates selgelt, et toonase motivatsioonilanguse põhjus oli asjaolu, et ta ei suutnud klassikaaslastega sammu pidada. „Ja keegi ei tahtnud mind ka edasi aidata. Polnud aega minusugustega tegelda, see tekitas trotsi. Niikuinii olin välimuse pärast pinnuks silmas,” lausub ta.

Nii kujuneski välja, et koolist tekkinud pingeid maandas ta teiste punkidega õlut juues ja kontsertidel käies. „Lahendus tuli siis, kui õhtukoolis sain omas rütmis asju lahendada ja mind toetati. Aga õpihimuline inimene pole ma kunagi olnud ja kui keegi tahab mind praegu närvi ajada, siis piisab tal öelda „elukestev õpe” ja tulemus on käes,” sõnab Gert talle omase muheda sarkasmiga.

Saatus mängis ette uue kaardi

Ent saatusel oli Gerdile varuks hoopis midagi muud. Et keskkooli lõpetamine õhtukeskkoolis jäi aastajagu plaanitust hilisemaks, sattusid samal ajal olema Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri vastuvõtukatsed. „Ma sain sinna kooli sisse. Oleksin aasta varem lõpetanud, ei tea, kuhu ma oleksin sattunud, ja elu oleks hoopis teisiti läinud,” arutleb Gert. „Teatrikateedris õpitut olen aga saanud oma hilisemates töödes edukalt ära kasutada,” lisab ta.

Mingeid soovitusi ei oska Gert oma kogemuse pinnalt kellelegi anda ja oma sõnul ei tohikski. Ka õppinud pole ta sellest enda arvates kuigivõrd. „Aga olen veendunud, et keskkool peaks olema kohustuslik ja suurim viga oli tollal tavalise keskkooliklassi jaotamine humanitaar- ja reaalsuunaks,” lausub ta. „Suunad on iseenesest head, eelkõige neile, kes kavatsevad ülikooli edasi minna, aga kindlasti peab jääma ka võimalus n-ö tavaline keskharidus kätte saada. Sest keskharidus on minu jaoks midagi elementaarset, mis aitab inimeseks saada.”

Gert muigab, kuidas tal oli naiivne lootus, et ei pea pärast kolledži lõpetamist enam kunagi midagi õppima − vähemalt reaalaineid mitte, aga nüüd tuleb 5. klassis õppiva tütre kõrvalt ikka sellega tegemist teha.

 


KOMMENTAAR

Küsigem: „Millist mõju ma avaldan teistele?”

 

Kristel Rannamees, psühholoogiline nõustaja (Sisemine Areng OÜ):

Eesti haridussüsteem on muutumas ja selle reformimise vajadusest on juba viimased kümme aastat juttu olnud. Tänapäeval on üha selgemalt näha, et ei ole võimalik enam mõõta kõiki õpilasi ühe mudeli alusel või neid suruda ühesugustesse raamidesse. See on vana paradigma, mis pärit nõukogudeaegsest väärtushinnangute süsteemist.

Nüüd on uued paradigmad ja kes nendest senini veel kuulda ei taha, need kogevad suurt vastandumist ja konfliktide kasvu inimsuhetes.

Uus paradigma on personaalne lähenemine ja arvestamine inimese isikupäraga. See on nüüdisaegse ja koostööle orienteeritud ühiskonna tunnus. Personaalne lähenemine on juurdunud äris, panganduses ja hakkab vaikselt jõudma ka meie koolisüsteemi. See tähendab, et tuleb märgata inimese isikupära, tema eelistusi, andekusi. Pakkuda rohkem kaasavat ja integreeritud kogemusõpet ning vähem kuiva õpikutarkust.

Eluaastad 7−18, mille veedame koolisüsteemis, on väga olulised isiksuse väljakujunemisel. Kas soovime, et meie õpilased oleks lõhutud hingedega robotid, keda on treenitud sobituma kitsastesse raamidesse? Või soovime kaasa aidata õpilaste loova mõtlemisvõime arendamisele ja tõsta nende usku oma võimekusse?

Öeldakse, et lastel on loomupärane motivatsioon uurida maailma, seda tundma õppida ja areneda. Aga seda vaid juhul, kui nad tunnevad, et on kaasatud ja neile on antud oluline roll õpiprotsessis. Kui nad aga tajuvad sundust, siis on neil samasugune loomuomane soov sundusele vastanduda, et säilitada oma mina-tunnetus.

Psühholoogina tuleb mul sageli kohtuda inimestega, kes kirjeldavad, kuidas ühe õpetaja kriitiline märkus lapsepõlves kustutas kogu motivatsiooni mõnd ainet omandada. Ja see ei tähenda, et lapsel poleks olnud selle aine omandamiseks eeldusi. Lihtsalt õpetajaga ei tekkinud klappi. Õnneks kuulen vastukaaluks ka lugusid, kuidas teise õpetaja soe toetus ja soov näha ka kaugemale lapse taustsüsteemi, aitas õpilasel raskustest läbi tulla, motiveeris uuesti õppima ja lüngad likvideerima.

Seega küsigem endalt, millist mõju ma avaldan teistele enda ümber. Kas toetavat, julgustavat, inspireerivat või kritiseerivat ja eneseusku hävitavat?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!