Millal saab informaatikast kohustuslik õppeaine?

16. märts 2018 Raivo Juurak toimetaja - 4 kommentaari

Robotite juhtimine valmistab suurepäraselt ette koodi kirjutamise juurde minekuks. Fotol Tallinna koolide robootikapäev 2017. Foto: Raivo Juurak

 

Informaatika kogub jõudu: valmimas on uus ainekava ja õpik, koolid saavad kiire internetiühenduse, kavandatakse informaatikaõpetajate juurdekasvu, õpilased hakkavad ise õpikuid tegema.

12. märtsil käivitati Eesti koolides digipädevuste tasemetööde katseprojekt, milles osaleb rohkem kui 1400 põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklasside õpilast. Missugused võivad olla tulemused?

Välismaal usutakse, et meil õpivad kõik lapsed juba esimeses klassis programmeerimist ja gümnaasiumõpilased töötavad välja tarkvaraarendusprojekte. Tegelikult õpivad esimeses klassis programmeerimist niisamasuguse õppeainena nagu näiteks matemaatika vaid paari-kolme kooli õpilased ja tarkvaraarendusprojekte töötavad gümnaasiumis samuti välja üksikud. Seda on lubamatult vähe. Ütles ju majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palogi hiljuti India ajalehele Indian Times, et Eestil on puudu üle 7000 IT-spetsialisti. Eesti e-riik on tegelikult alasti kuningas.

Samas on siiski tehtud tööd selle nimel, et informaatika leiaks endale võrdväärse koha teiste õppeainete hulgas. Viimane rõõmustav uudis on, et valminud on informaatika ainekava ning valmimas ka õpik esimesele ja teisele kooliastmele. Eelolevast sügisest saab selle järgi õpetama hakata. Tulekul on ka gümnaasiumi informaatika ainekava.

Mis uued horisondid seoses informaatika ainekava ja õpiku valmimisega avanevad, seda arutasid HITSA vestlusringis Pelgulinna gümnaasiumi IT-arendusjuht ja TTÜ õppejõud Birgy Lorenz, HITSA digivaldkonna programmijuht Inga Kõue, HITSA ProgeTiigri programmijuht Kristi Rahn, TÜ arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika dotsent Piret Luik ja TLÜ haridustehnoloogia keskuse vanemteadur Mart Laanpere.

 

Mida uus informaatikaõpik endast kujutab?

Piret Luik: Informaatika ainekava ja õpik loovad võimaluse õpetada 1. ja 2. kooliastmes igal õppeaastal 35 tundi informaatikat. Ainekava on terviklik ja seal on kolm teemat: digitaalne ohutus, digimeedia ning programmeerimine ja robootika. Oodatavad pädevused on samuti välja toodud. Gümnaasiumiastme töörühm saab enne suve ka oma kontseptsiooni, mille alusel hakatakse uusi valikkursusi looma.

Õpik on koostatud nii, et koolid saaksid seda kasutada erineva lähenemisega. Nad võivad võtta ühel õppeaastal läbi ainekava kolmest põhiteemast ainult ühe või siis kolmest põhiteemast igaühest näiteks kümme tundi ja lisaks teha projekti, nii et kursuse maht tuleks kokku 35 tundi.

Informaatikaõpik on praegu veel katsetamisel, kuid senine tagasiside on olnud hea, mis pole kuigi üllatav, sest nii ainekava kui ka õpiku koostajad on koolides töötavad informaatikaõpetajad. Tagasisides on kirjutatud: „Aitäh, et see õpik on nüüd olemas!” Kogenud informaatikaõpetajad on märkinud, et see õpik annab neilegi uusi ja teistmoodi ideid.

Õpik on kirjutatud suhteliselt lihtsas keeles, et ta ei oleks mõistetav ainult informaatikaõpetajatele, vaid ka informaatikas vähem tugevad õpetajad saaksid sellest aru ja oskaksid informaatika teemasid õppetegevusse lõimida. Lisaks on õpikus tunnikavad, kus informaatika õpetamist alustavad õpetajad võivad vajadusel sõrmega järge ajada. Iga teema juures on ülesanded, mis aitavad teemat avada.

Õpikus on ka juba varem loodud digitaalseid õppematerjale, mis on üleval e-Koolikotis ja ProgeTiigri kogumikus https://progetiiger.ee. Lisatud on selgitused, kuidas neid saab aineõpetuses kasutada. Mõne materjali puhul soovitame rühmaõpet, teise puhul märgime, et see sobib koduseks ülesandeks jne.

Informaatika tunnikavasid on katsetatud nii väikestes kui ka suurtes koolides, nii algajate kui ka kogenud informaatikaõpetajate klassides. Osa õpetajaid kirjutas tagasisides, et nad andsid tunde täpselt õpiku tunnikavade järgi. Teised vastasid, et ei teadnudki, et õpikus on ka tunnikavad. Praegu laekuvad ekspertidelt õpiku parandusettepanekud, eelolevast sügisest saab selle järgi õpetada.

Õpik jääb internetti, sest seal on ta kõigile kergesti kättesaadav, samuti on internetis lihtne õpikut täiendada. Tunnikavasid hakkab sinna juurde kogunema. Kavas on kuulutada koostöös HITSA-ga välja informaatika tunnikavade konkursse, et parimad neist õpikusse võtta.

Kristi Rahn: Tunnikavasid ja õpilugusid on robootika, multimeedia ja programmeerimise õpetamiseks tehtud ennegi, kuid õpik loob tervikliku süsteemi, mis on kursustena läbitav. Peamine on aga, et see informaatikaõpik pakub nii õpilasele kui ka õpetajale võimaluse olla digilooja, mitte -tarbija. Selle abil saab luua ise multimeediat, programmeerida, koodi kirjutada, panna robot midagi tegema. Teiseks õpetab õpik küberruumis vastutustundlikult ja teadlikult käituma, ohtudest ja ahvatlustest hoiduma. Kolmas ja kõige olulisem on, et õpik aitab õppeaineid omandada mängulisemalt ja põnevamalt.

 

Milline võiks olla gümnaasiumi ainekava?

Mart Laanpere: Gümnaasiumiõpilastel võiks valmida mingi digiarenduse uurimisprojekt. Näiteks kutsekoolide Samsungi Digipassi projektis teevad võistkonnad tarkvaraarendusi. Ühes võistkonnas on koos eri erialade õpilased, näiteks IT- ja balletiõpilased, logistikud ja metsanduse õpilased jne. Tehakse midagi valmis, mitte ei õpita lihtsalt digipädevusi kontrolltööks. Gümnaasiumis peavad kõik õpilased tegema uurimistöö. Arvan, et selle sisu võiks olla ka tarkvaraarenduse uuring. See võiks olla rühmapõhine ja rühmas võiksid lisaks programmeerijatele olla ka turvariskide väljaselgitajaid, tarkvara testijaid, andmete analüüsijad jt, keda on prototüübi väljatöötamiseks vaja. Me nimetame niisugust uurimisrühma digitaruks. Nagu mesipuus on töömesilased, sõdurid, lapsehoidjad jt, nii on ka uurimisrühmas igaühel oma ülesanne ja kokku valmib midagi uut ja põnevat, nagu tarusse kogutakse mett.

Kristi Rahn: Kui gümnasist ise ei ole selles uurimisrühmas programmeerija, näeb ta ikkagi väga lähedalt, kuidas programmeerija töötab, ja oskab pärast seda kaaluda, kas tasub minna ülikooli tarkvaraarendust õppima.

Birgy Lorenz: Missugune on unistuste informaatikaõpik? Mina ootan aega, mil õppeained hakkavad kaduma ja saab õpetada elu ennast. Uus informaatikaõpik liigubki selles suunas, sest seal tuleb õpilastel probleeme lahendada ja keerukates situatsioonides arukaid otsuseid teha – seda näiteks küberohutuse teemade puhul. Tulevikus kasvab igas õpikus väärtuspõhise õppe osakaal, et õpilased oskaksid teha õigeid otsuseid ja teistega koos tegutseda.

Mart Laanpere: Ideaalis peaksid õpilased endale ise õpikuid tegema. Informaatika õpik peaks olema kõigest stardipakett, mida õpetaja ja õpilane üheskoos arendavad. Enam pole vaja sellist õpikut, et võta, tuubi pähe, homme tuleb kontrolltöö. Üks võimalus on, et õpilased otsivad endale sobivat digitaalset õppematerjali internetist. Inglise keele oskus on põhikooli vanemas astmes selleks piisav. Selles mõttes ei saa enam rääkida, et digiõppevara oleks vähe.

 

Kuidas informaatikaõpetajaid juurde saada?

Birgy Lorenz: Praxise aastatagune uuring näitas, et koolide tase on väga ebaühtlane. Osa koole õpetab informaatikat väga hästi, teised teevad midagi ja kuidagi, aga kolmandad pole asjast kuulnudki. Üks põhjus on siin kvalifitseeritud informaatikaõpetajate suur puudus. Mida siis teha? Ainekava ja õpik on olemas, kuid ise need õpetajaid välja ei õpeta. Näiteks Eno Tõnisson viib läbi väga põnevat MOOC kursust „Programmeerimisest maalähedaselt”, kuid õpetajaid on tema kursustel osalejate hulgas vaid kümne protsendi ringis.

ProgeTiigri programmis on õpetajaid koolitatud, oma osa on andnud Samsungi Digipööre ja Digipass, kuid sellest ei ole samuti jätkunud. Vaja on, et ülikoolid praegusest rohkem informaatikaõpetajaid välja laseksid. Paraku pandi Tallinna ülikoolis kaks aastat tagasi informaatikaõpetajate õppekava hoopis kinni.

Mart Laanpere: Õpik tõesti ei õpeta. Kogesime seda 2000. aasta õppekava tehes. Siis tekkisid uued digiga seotud õppeained, nagu geoinformaatika, robootika, mehhatroonika. 3D-modelleerimine jt. Nende jaoks telliti õpikud, ülesandekogud, õpetajaraamatud, e-kursused. Õpetaja sai ideaalse õppematerjalide komplekti – võta ja tee. Aga ei tehtud. Näiteks geoinformaatikat õpetatakse vaid 11 protsendis koolidest. Õpetaja vajab ka head koolitust, toetavaid kolleege ja koolijuhti, kes on veendunud, et informaatikat on vaja kindlasti õpetada, ja leiab selleks ka vajaliku raha. Tihti on küsimus ju rahas.

Ülikoolide puhul on samuti küsimus rahas. Seoses tasuta kõrgharidusele üleminekuga hakkasid ülikoolid sulgema või teiste erialadega liitma õppekavasid, kus õppis alla kümne tudengi. Kuna informaatikaõpetajaks õppijaid on olnud kogu aeg alla kümne, siis kaks aastat tagasi seegi õppekava suleti.

On ülemaailmne probleem, et noored ei soovi informaatikaõpetajaks õppida. Soome viis oma põhikooli õppekavasse võimsalt sisse nüüdisaegsed digiteemad ja programmeerimise, et harjutada lapsi juba maast madalast mõttega, et informaatika pole midagi hirmsat. Saksamaa ja Prantsusmaa tegelevad sellega praegu, britid alustasid juba 2015. aastal.

Loodetavasti saab seoses informaatika ainekava ja õpiku valmimisega eeloleval sügisel informaatika õppekava Tallinna ülikoolis uuesti avada. Praegu töötame TLÜ digitehnoloogia instituudi ja TÜ arvutiteaduste instituudi koostöös välja informaatikaõpetajate ettevalmistamise värsket kontseptsiooni. Mõned ideed on. Näiteks täiendusõpe klassi- ja aineõpetajatele, kes on huvitatud informaatika õpetamisest. Oleme mõtelnud pakkuda programmeerimiskogemusega inimestele kiiret väljaõpet koolis informaatikaõpetajana töötamise kõrvalt, sarnaselt „Noored kooli” programmiga.

 

Kas arvuteid jätkub ja WiFi on olemas?

Inga Kõue: Riik toetab HITSA kaudu informaatika õpetamist selleks vajalike materiaalsete tingimuste loomisega.

Praegu on käsil lairibaühenduse väljaehitamise programm, mida realiseeritakse koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Kõik koolid saavad aastatel 2020–2023 valgus­optilise kaabli kaudu kiire internetiühenduse ja WiFi kogu koolimajja, mitte ainult arvutiklassidesse.

Teiseks on riik toetanud põhikoole arvutite ja teiste infotehnoloogiliste seadmete ostmisel. Möödunud aastal toetas HITSA 4200 tahvelarvuti ostmist põhikoolidele, lisaks ligi 5000 süle- ja lauaarvuti ostmist õpetajatele. Tänu sellele saavad paljud koolid teha nüüd e-tasemetöid terve klassiga korraga ja ka informaatika õppimisel saab kogu klass korraga osaleda.

Kristi Rahn: ProgeTiigri programmis on olulisel kohal õpetajate koolitamine ja ka õpetajate üksteiselt õppimine. Selleks on loodud ProgeTiigri õpetajate üle-eestiline võrgustik, mille eesmärk on kaasata ka neid koole, kus programmeerimisega veel ei tegelda.

ProgeTiiger tegeleb tehnoloogia valdkonna õppematerjalide loomisega ja uus digiõpik on üks nendest. Tunni­kavade osas on fookus tänavu teise kooliastme matemaatikal ja loodusainetel. Püüame seda valdkonda õpilaste hulgas populaarsemaks muuta. Korraldame üle Eesti üritusi, infopäevi, koolitusi, et näidata, mida läheduses asuvas koolis juba osatakse ja tehakse. Kui õpetaja näitab naaberkooli kolleegidele, kuidas ta oma õpilastele informaatikat õpetab, näevad need, et selle ees pole mõtet hirmu tunda.

Birgy Lorenz: PISA uuringu järgi ei ole 3–4%-l meie õpilastest kodus arvutit ja matemaatika e-tasemetöö on näidanud, et oma arvutita õpilased saavad e-tasemetöös teistest vähem punkte. See 3–4% on kõigest paarsada õpilast kogu Eesti kohta, mistõttu võiksid kohalikud omavalitsused neile arvutid hankida. Murelikumaks teeb aga see, et PISA järgi lahendavad Eesti lapsed ülesandeid paberil paremini kui arvuti abil. Samal ajal saavad Taani ja Norra õpilased arvuti abil lahendades 20% parema tulemuse kui pliiatsiga paberil. Tekib küsimus, kas meie arvutiklassi tunnid on piisavalt efektiivsed.

Inga Kõue: Arvuti abil õppimine muutub efektiivsemaks, kui õppeainete õppimiseks arvuti abil on piisavalt digiõppematerjale. Selliste materjalide saamiseks on HITSA korraldanud konkursse. Näiteks „Täna samm, homme teine” andis väga kvaliteetseid õppematerjale. HTM-i juhtimisel ja Innove ellurakendamisel on rakendatud Klass+ meede, mis annab digitaalset õppevara juurde.

 


Informaatika tagasihoidlik koht riiklikus õppekavas

Mart Laanpere vaatab aastate lõikes informaatika kui omaette õppeaine kõikuvat staatust riiklikus õppekavas.

  • 1996. aasta õppekavas oli kurss selgelt programmeerimisest eemale, rõhk oli arvuti kasutamise igapäevaoskustel. Pakuti valikkursusi, kuid õpikuid ei olnud.
  • 2001. aasta õppekavas ei olnud informaatikat enam valikainenagi. Osa koole jätkas informaatika õpetamist, kuid paljud informaatikaõpetajaid jäid tööta. Kaotust püüti kompenseerida läbiva teemaga „IT ja meedia” ning 9. klassidele tehti IT-pädevuste tasemetöö.
  • 2010. aasta õppekavas on informaatika põhikooli teises ja kolmandas astmes valikainena. Gümnaasiumi õppekavas olid informaatika nime all valikkursused, mis ei moodustanud ühtset tervikut.
  • 2014. aasta õppekavas on üldpädevuste hulgas mainitud esmakordselt digipädevust kui arvutioskust. Informaatikapädevust kui programmeerimise oskust ei mainita. Koolid said siiski kohustuse informaatikaga mingil moel tegelda. HITSA valmistas informaatikaõpetajaid ette.
  • 2018. On loodud informaatika ainekava ja õpik 1. ja 2. kooliastmele. Kohustuslikuks õppeaineks informaatika ilmselt ei muutu, sest ei jätku õpetajaid. Informaatika huviringid on jätkuvalt populaarsed, sest neil on lihtne toetust saada ja seal ei pea õpetama kvalifitseeritud õpetaja.

 

Puudu on üle 200 informaatika­õpetaja

Eestis on puudu ligi 7000 IT-spetsialisti, mis on seda suurem probleem, et puudu on ka üle 200 kvalifitseeritud informaatikaõpetaja.

  • Eesti üldhariduskoolis on 6568 klassikomplekti.

1.–6. klass – 4025 klassikomplekti, keskmiselt 19,2 last klassis.

7.–9. klass – 1753 klassikomplekti, keskmiselt 18,7 noort klassis.

10.–12. klass – 790 klassikomplekti, keskmiselt 25,6 noort klassis.

  • 2016. aastal õpetas üldhariduskoolis informaatikat 319 õpetajat, kuid ainult 215 neist olid informaatikaõpetaja kvalifikatsiooniga.
  • Informaatikaõpetaja töötab keskmiselt 0,6 koormusega.
  • Kui kõigil õpilastel oleks nädalas vähemalt üks tund informaatikat ja õpetaja töötaks vähemalt 0,6 koormusega, oleks Eestis vaja ca 460 informaatikaõpetajat.
  • Üle tuhande õpilasega koolid vajavad kuni kolme informaatikaõpetajat. Väiksemates koolides peaks informaatikaõpetaja täiskoormuse saamiseks töötama lisaks informaatikale veel matemaatika vm aine õpetajana.

Allikas: Haridussilm

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas teie informaatikat õpetate?

 

Tõnu Soop.

Tõnu Soop, Hiiumaa gümnaasiumi informaatikaõpetaja:

Õpetan informaatikat valikainena, kuid olen veendunud, et see peab olema kohustuslik õppeaine nagu matemaatika jt. Kohustuslikku informaatikat peaks gümnaasiumis olema igal õppeaastal vähemalt üks kursus. Olen sellise tunnimahuga informaatikat õpetanud ja tean, et see annab hea tulemuse.

Praegu on minu anda uurimistöö aluste kursus ja mõned valik- või vaba­ainekursused. Näiteks digikirjaoskuse kursus sisaldab hädavajalikku turvalisuse teemat ja informaatika eri valdkondi tutvustavaid punkte. Seda kursust valib maksimaalselt pool klassi, vaja on seda aga kõigile. Temaatiliste digifoto või 3D-projekteerimise kursuste täitumus on arusaadavalt väiksem.

Põhikoolil on nüüd hea informaatika ainekava. Gümnaasiumiastmel on informaatika ainekava sisuliselt samuti olemas, mitte täht-täheline, vaid üldiste põhimõtete ja õpiväljunditena. Selles mõttes on asjad korras. Kui aga informaatika tunniplaani ei mahu ja kohustuslikuks ei muutu, siis võivad ainekavad olla ükspuha kui ideaalsed, korralikult rakendada neid ei saa. Nii tekib küsimus, mida me informaatikast üldse tahame. Kas seda, et õpilased näevad arvutit ja teavad, et selline asi on olemas?

Koolide juhtkondadega pole mõtet informaatika tagaplaanile jäämise pärast pahandada, sest kui tunniplaan on kohustuslikke õpeaineid täis, siis informaatika sinna enam lihtsalt ei mahu.

Lahenduseks soovitatakse informaatikat õpetada ainetundides. Mina leian, et ainet peab õpetama mitte see, kes oskab, vaid see, kes valdab teemat. Nõuda kõikidelt aineõpetajatelt informaatika valdamist on utoopiline. Arvutiteadus ehk informaatika ei ole enam ammu mingi tehniline lisavidin, vaid on kasvanud teadusharuks. Teen suurima heameelega koostööd aineõpetajatega, aga IT-teemadel pean neidki õpetama.

On vaja laiemat aruteluringi, et informaatika kohustuslikuks õppeaineks muudetaks. Kui informaatikaõpetajad sellest ainult omavahel räägivad, siis jääb kõik endiseks.

 

Liilia Oberg.

Liilia Oberg, Pärnu Raeküla kooli direktor:

Meie õpetame informaatikat huviringis ja õpiraskustega õpilastel on arvutitunnid tunniplaanis.

Õpetajad on õppinud digiõppematerjalide kasutamist üksteiselt digitundides ja digivahetundides. Digivahetunnid olid meil mõni aasta tagasi kaks korda nädalas, nüüd on üks digitund üle nädala. Õpetajaid tutvustavad seal vastastikku uusi õppematerjale, mis nad on ise välja töötanud või internetist leidnud. 

Meie õpetajad digit ei karda. Näiteks matetalgutel löövad kaasa kõik 1.–4. klassi õpilased. Peamine eesmärk on muuta õppimine digivahendite abil tõhusamaks. Näiteks on meil kolmandas kooliastmes ettevõtlusõpe, kus õpilased rakendavad arvutit. Viiendas klassis on uurimistöö alused, kus nad vormindavad arvuti abil teksti, paigutavad teksti sisse tabeleid jne. Kolmas kooliaste kasutab eelkõige arvutiklassi võimalusi ja I ja II kooliastme õpilased nuhvleid.

Jagame oma digioskusi ka teiste koolidega. Eelmisel nädalal olid meil külas Haabneeme kooli õpetajad, kes vaatasid, kuidas kasutame Ozoboti roboteid matemaatika õpetamisel. Üks külaline ütles, et ka tema tahab robootikaseadmeid õpetamisel kasutama hakata.

Tehnoloogiapark on meil hea: arvutiklass, sülearvutid, tahvelarvutid, robotid, õpilastel nutiseadmed. Ressursse oleme kasutanud omavahenditest, toetanud on ka koolipidaja ja riik. Kui meie 2008. aastal ehitatud WiFi-võrk eelmisel aastal üles ütles, saime selle HITSA abiga välja vahetatud ja nüüd on meil kaasaegne lairibaühendus, mis võimaldab kiiret ja kvaliteetsest ühendust kõigile seadmetele.

 

Laido Valdvee, Viljandi Jakobsoni kooli haridustehnoloog:

Laido Valdvee.

Meie alustame informaatikaga varakult, teises ja neljandas klassis on arvutiõpetus ning teises ja kolmandas klassis robootikat üks tund nädalas tunniplaanis. Õppematerjalide puudust pole, sest Legol on õppevara ja ülesanded robotitega kaasas. Lapsed õpivad roboteid ehitades mehhanismide toimimist, ülekandeid, seostavad õpitut päriseluga. Algklassiõpetajad kasutavad õppetöös BeeBoti roboteid. Kolmandas kooliastmes tahame robootikat lõimida füüsikaga. Robot saab katseid teha, füüsikalisi nähtusi näitlikustada jne. Legol on tuulegeneraatori ja päikesepaneeliga energeetikakomplekt, olemas on ka pneumaatikakomplekt, kus saab õhusurvega asju liikuma panna jpm. Õppematerjale on tänu Legole palju, kuid loomulikult on ka eestikeelne informaatika ainekava ja õpik teretulnud.

Arvan, et arvutite kasutamine eri õppeainete õpetamisel toob kaasa uutmoodi, elulähedasema õppe. Praegu joonistatakse ristkülik paberile, kasutades kolmnurka ja malli, kuid päris elus ei märgi keegi lillepeenart või trepiplaati maha malliga. Ehitajatel on laserid vahemaade mõõtmiseks ja muud tänapäevased vahendid selliste tööde tegemiseks. Usun, et õpilastele hakatakse aja jooksul järjest rohkem andma praktilisi ülesandeid, mida saab teha nüüdisaegsete tööriistadega. Lego robotite kasutamine on lihtsalt sissejuhatus sellele.


4 kommentaari teemale “Millal saab informaatikast kohustuslik õppeaine?”

  1. Indrek Zolk ütleb:

    Informatsiooniks, et Tartu Ülikoolis on endiselt olemas magistriõppe kava “Matemaatika- ja informaatikaõpetaja”. Vastuvõtt igal aastal, õppevorm avatud ülikool. Natuke on selles osas artikkel Tallinna-keskne; jääb mulje, et kui asja TLÜs ei ole, pole seda olemaski.

  2. […] õppeaine?“, kus on kirjas, et puudust tuntakse kvalifitseeritud informaatikaõpetajatest. (https://opleht.ee/2018/03/millal-saab-informaatikast-kohustuslik-oppeaine/) Mitmes koolis on informaatikat õpetama pandud aineõpetajad. Sellisel juhul võib puudu tulla […]

Leave a Reply to Kolm poolt ja kolm vastuargumenti informaatika muutmiseks kohustuslikuks õppeaineks nii põhikoolis kui gümnaasiumis – Maili Jakobson

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!