Archimedes

Milline on põnev lasteaiaõu?

2. märts 2018 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit

Kõigepealt joonistasid üliõpilased õpiõue kavandi, siis hakkasid selle põhjal maketti tegema. Fotod: Tiina Vapper

 

„Kui lapsel on põnev, tegutseb ta hea meelega ja omandab teadmisi-oskusi palju põhjalikumalt,” kinnitab Lehte Tuuling.

Lasteaiaõue ühetaolisteks mänguväljakuteks jagamine on suur ressursi raiskamine, seda enam, et nii suuri õuealasid kui meie lasteaedades pole üheski teises Euroopa riigis, leiab Rakvere kolledži alushariduse õppekava eelkoolipedagoogika lektor Lehte Tuuling.

Viimaseid päevi saab Rakvere Põhjakeskuses näha Tallinna ülikooli Rakvere kolledži alushariduse eriala kolmanda kursuse üliõpilaste kavandatud õpiõuede makette. Üliõpilased on lasteaia õues tegutsemiseks välja pakkunud mitmekesiseid ja põnevaid võimalusi ning kasutanud selleks peamiselt looduslikku materjali. Loodetavasti pakuvad need inspiratsiooni ja uusi mõtteid ka teistele. Jaanuaris avatud näitus on üleval kolmandat korda ja nagu varasematel aastatel saab oma lemmiktöö poolt hääletada. Eraldi selgitatakse välja täiskasvanute ja laste lemmik.

Unistage suurelt!

Lehte Tuuling meenutab, et Rakvere kolledži lasteaiaõpetajate õppekavasse lisandus keskkonnapedagoogika suund üle kümne aasta tagasi. „Sellega alustas esimesena Asta Tuusti. Pärast kohtumist Rootsi õuesõppe tulihingelise arendaja Anders Szcepanskiga sain minagi külge õuesõpetamise pisiku. Hakkasin sel teemal palju lugema, uurisin, mis toimub sel alal mujal maailmas, ning praeguseks on õuesõpe üliõpilaste õpetamise kõrval mu doktoritöö teema. Õuesõpe ei ole meetod, vaid filosoofiline lähenemisviis õppimisele. See tähendab, et õppimine viiakse rühmaruumist välja, võimaldamaks lapsel maailma avastada – oma käega katsuda, ninaga nuusutada, keelega maitsta – võimalikult ehedas keskkonnas. Mida varem laps looduse algelementide, õhu, maa, vee, tule ja metalliga kokku puutub, seda parem.”

Õuesõpe alushariduses on Lehte Tuulingu sõnul õppeaine, mis seob teooria praktikaga. Üliõpilased tutvuvad aines teooria ja pedagoogiliste seisukohtadega selle kohta, millist tegevust peaks õpiõu lastele pakkuma, ning saavad teadmised kõikvõimalikest aktiivõppe meetoditest, mis õppejõu juhendamisel õues ka läbi tehakse. Lõpuks tuleb grupitööna kavandada üks õpiõu. „Kogu see protsess ei anna üksnes ettekujutust sellest, kuidas kujundada õpiõue, vaid kujundab samavõrd ka üldoskusi: õpetab iseend ja oma tegevust analüüsima, arendab meeskonnatöö ja läbirääkimise oskust. Kõigepealt panidki tudengid ise kokku meeskonnad ja võtsid loosi, kas neil tuleb kujundada suurlinna, väikelinna või maalasteaia õueala. Mina omalt poolt soovitasin neil unistada suurelt ning kasutada loovalt looduslikku materjali,” räägib Lehte Tuuling.

Veidike metsikut loodust

Varasemate aastate kogemus näitab, et kõige keerulisemaks peavad üliõpilased suure linna lasteaia õueala planeerimist. Neile tundub, et see seab loovusele kindlad piirid, ometi saavad nad sellega hästi hakkama.

Kui liivakastid, kiiged ja õuepaviljonid on pea igas lasteaias, siis ühel suurlinna lasteaia maketil on üllatuslikult näha ka väikest veekogu, kus saab vee-elustikku uurida või selle ääres niisama istuda ja puhata. Suurepärane mõte on teha linnalasteaia õuele lõkkeplats, kus lõket saab teha igal aastaajal. Ühes aianurgas on pisut metsistunud võpsik tiheda põõsastiku ja seiklusrajaga. Lehte Tuuling peab sellist ala, kus muru ei niideta ja loodusel lastakse vabalt olla, lasteaiaõuel asendamatuks. „Mulle meeldib väga Valdur Mikita suhtumine loodusesse ja olen püüdnud ka üliõpilastele rõhutada, et üks koht aias peaks jääma selliseks, kus putukad saavad askeldada ja linnud pesa teha. Lastel on seal uurimist ja avastamist palju. Kindlasti võiks õuel olla ka üks kõrgem küngas, kuhu saab ronida ja kust on talvel kena kelguga alla lasta.”

Lastele meeldivad päris asjad

Teisel suurlinna maketil on õppejõu hinnangul hästi paigas liiklusväljak. Tänu sellele, et väljak ei asu keset õue, vaid eraldi õuenurgas, on seal hea nii liiklusreegleid õppida kui ka ratastega sõita. Leidlikult on lahendatud õpiala, kus lapsed saavad puude vahele riputatud nööridele lükitud suurtest tähekuubikutest sõnu laduda ja trips-traps-trulli mängida. Huvitav koht on muusikaala, kus võib pilli mängida, aga ka kontserte ja üritusi korraldada – lava ja pingid selle tarvis on olemas. Lehte Tuuling räägib, et sarnast muusikakeskust nägi ta esmakordselt ühe Londoni lasteaia õues. Veel jäid talle sellest lasteaiast meelde õueköök, kus tüdrukud mängult suppi keetsid, ning päris ehtsate autoosadega varustatud autoremondikeskus, kus askeldasid poisid. „Kui lapsel on valida ilusa värvilise plastmassämbri või päris poti ja kastruli vahel, eelistab ta päris asju. Samal põhjusel sobivadki lasteaeda standardsetest rangete euronõuetega kontrollitavatest mänguatraktsioonidest hoopis paremini lapsesõbralikud looduslikest materjalidest valmistatud mänguvahendid.”

Õpiõu soodustab koostööd

Väikelinna lasteaedade makettide autorid ongi pannud suurt rõhku looduslähedusele. Teerajad on laotud puuketastest ja lamedatest põllukividest, mida mööda kõndimine on lapsele heaks tasakaaluharjutuseks, aga ka seiklusraja eest. Veesilmale, lõkkeplatsile ja köögiviljapeenardele lisaks on õuel õunapuud. Lehte Tuuling ütleb, et üsna paljude vanemate lasteaedade õues on veel nõukogude ajast alles mõni õunapuu, mis hästi kannab ja mille all on mõnus näiteks piknikut pidada. Aiamaa kõrvale püstitatud õuepaviljonis saab oma käega peenralt võetud sibulapealsetest ja redistest-kurkidest salatit teha ning sealsamas õues einestada. Kompostikast aianurgas annab lastele teadmised selle kohta, et jäätmeid on võimalik taaskasutada, kui need kompostida ja mullaks muuta. Tihe põõsastik aia nurgas sobib võrdselt hästi nii mängu- kui ka peidupaigaks ning loomulikult on loodud võimalus liikuda, sportida, palli mängida. Lehte Tuuling peab õpiõue puhul tähtsaks, et laps saab ise valida, mida ta parasjagu teha tahab. Kui majas tegutseb iga rühm omaette, siis siin on eri vanuses lapsed kõik koos. Mis puutub õpetajatesse, paneb õpikeskusteks jagatud õueala ka õpetajad omavahel rohkem koostööd tegema.

Heas lasteaias on onn

Maalasteaia maketil on õueala jagatud aiamaaks, tulemaaks, teadusmaaks, pallimaaks, seiklusmaaks ja mängumaaks. Aiamaal on viljapuud, marjapõõsad, peenrad, kasvuhoone ja elab isegi üks jänes. Tulemaal tehakse lõket, teadusmaa paviljonis korraldatakse põnevaid katseid. Pallimaal on laste käsutuses jalgpalliväravad ja korvirõngas, mis ei ole metallist, vaid vitstest punutud. Mängumaal seisavad kõrvuti majakesed: raamatukogu, arstipunkt ja pood, kus saab fantaasia tööle panna ja rollimänge mängida. Seiklusmaal on kõikvõimalikud vahendid ronimiseks, roomamiseks ja kiikumiseks. Seal on ka tipitelk ja saab onni ehitada. Lehte Tuuling kinnitab, et Rootsi õuesõppe eestvedaja Anders Szcepanski peabki lasteaia headuse näitajaks seda, kas õue on võimalik onni ehitada või mitte. Hiljuti luges ta Norra uurijate Ellen Beate Hansen Sandseteri ja Ole Johan Sando artiklit, nemad tundsid muret ülihoolitsevate, kuid rumalate regulatsioonide pärast, mis keelavad lapsel isegi puu otsa ronida. „Kahjuks on need jõudnud Ameerika, Austraalia ja Ühendkuningriigi seadustest juba ka Põhjamaadesse,” tõdeb Lehte Tuuling. „Aga kui võtame lapselt seadusega ära võimaluse areneda, siis ta ju ei arenegi.”

Ikka lähemalt kaugemale

Üsna mitmel maketil on lipuväljak, millesse Lehte Tuuling suhtub väga soosivalt. „Praegu õpivad ka kõige pisemad mudilased joonistama Eesti lippu Pika Hermanni tornis, mida laps, kes elab väikeses külas, pole oma silmaga kordagi näinud. Esimene koht, kus laps riigilippu näeb, võikski olla lasteaed. Õpetaja peaks kõiges, mida ta lastele õpetab, lähtuma just oma kodukohast ja lähiümbrusest. Põhimõtet lähemalt kaugemale ja üksikult üldisele on rõhutanud ka kõik olulised kasvatusteadlased,” räägib Lehte Tuuling.

Senisest rohkem võiks tema arvates kaasata laste kasvatamisse kogukonda. „Paljud lasteaiaõpetajad juba kasutavad võimalust käia talunike juures abiks kartuleid ja köögivilja korjamas. Käiakse vanemate töökohtades, et lapsed tutvuksid eri ametitega. Üsna uus mõiste on place-based pedagogy ehk kohapõhine pedagoogika, mille põhjal tegevuse kavandamisel lähtutakse lähiümbrusest ja kogukonna elukorraldusest. Positiivne on, et hästi valitud koht teeb ära suure osa õpetaja tööst. Kui lapsel on põnev, tegutseb ta hea meelega ja omandab teadmisi-oskusi palju põhjalikumalt.”

 


Taas avaneb õpetajatel suurepärane võimalus jagada oma õuesõpetamise kogemusi. Tänavune, järjekorras juba kümnes Rakvere kolledži rahvusvaheline õuesõppe konverents „Maa meid toidab, Maa meid katab” toimub 17. ja 18. mail. Sel korral on teemaks kolmas looduse element – maa. Varem oleme tegelenud tule ja veega. Kui sul on, mida teistega jagada, või tead head kolleegi, kes kasutab oma igapäevase õppe- ja kasvatustegevuse rikastamiseks lasteaias õues õppimise võimalusi, anna sellest teada konverentsi korraldajale Lehte Tuulingule (lehte@tlu.ee).


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!