aasta õpetaja gala
MUUSEUM

Mine lõpuni välja!

29. märts 2018 Maie Tuulik kasvatusteadlane - Kommenteeri artiklit

Innustage oma lapsi harrastustega tegelema ja endale eesmärke seadma. Kindel soov eesmärgile jõuda teeb noore kirglikuks ja visaks. Sellisel noorel on paremad hinded, kõrgem enesehinnang ja tal läheb edasises elus hästi.

Suutlikkus eesmärgini jõudmisel lõpuni minna aitab uskumatult hästi noore inimese tulevikku prognoosida – sellise järelduseni jõudis uurimisprojekti „Personal Quali­ties” käigus Warren Willingham, kes uuris oma teadlaste rühmaga, kui oluline on elus edasijõudmiseks harrastustele pikemat aega pühenduda.

Peale keskkooli lõpuhinnete ja ETS-i (Educational Testing Service – maailma suurim haridustaseme testija) standardiseeritud testide tulemuste analüüsimisele otsisid nad vastust küsimusele, missugused omadused mängivad edu saavutamisel peale hinnete ja punktisummade veel rolli. Alustuseks jälgiti viie aasta vältel mitut tuhandet abiturienti. Iga õpilase kohta koguti kokku ülikooli esitatud dokumendid, küsitluslehed, näidised kirjalikest töödest, intervjuud ja kooli hinnetelehed.

Ülikoolis käidud aja kohta koguti andmeid kolmest küsimusest lähtuvalt: kas ta paistis akadeemiliselt silma, kas tal avaldusid juhiomadused, mil määral võiks ta tulevikus edu saavutada? Kui kõik andmed olid laekunud ja analüüsitud, sõnastas Willingham lõppjärelduse: mine lõpuni välja.

Lõpuni minemine tähendab eesmärgipärast tegutsemist ja lakkamatut pühendumist kindlale tegevusele, see vastandub hootisele mitme valdkonnaga tegelemisele,” selgitas Warren Willingham.

Paremini kui keskkooli lõpuhinded või akadeemiliste testide tulemused näitas jäägitu pühendumine harrastusele (lõpuni minemine) selgemini kui ükski teine omadus seda, et inimene lõpetab ülikooli heade akadeemiliste tulemustega. See oli ka ainus ja kõige vettpidavam näitaja, mis andis alust eeldada, et noor inimene tõuseb tulevikus ametialaselt juhtivale positsioonile. Ja veel paremini kui ükski teine 101 mõõdetud tegurist aitas harrastuses lõpuni minemine ette näha märkimisväärseid saavutusi tulevikus. Uuringust selgus, et tähtis ei olnud mitte see, millistele konkreetsetele eesmärkidele õpilased pühendusid, vaid et noor asus millegagi tegelema ja tegeles sellega ka järgmisel aastal ning tegi selle aja jooksul edusamme.

Harrastused viivad edasi

Paljud uuringud tõestavad, et harrastustega tegelevad lapsed saavutavad paremaid tulemusi pea iga mõeldava mõõdupuu järgi. Neil on paremad hinded, kõrgem enesehinnang, nad satuvad väiksema tõenäosusega pahandustesse. Vähem on uuritud seda, kuidas lastel elus hiljem läheb.

Columbia ülikooli teadlane Margo Gradner uuris koos oma kolleegidega 11 000 kuni 26 aasta vanust Ameerika teismelist, et selgitada välja, millist mõju avaldab täiskasvanuea edule keskkooliaegne vähemalt kaks aastat kestnud harrastustega tegelemine.

Lapsed, kes tegelesid mõne harrastusega rohkem kui kaks aastat, lõpetasid suurema tõenäosusega ülikooli ning osalesid vabatahtlikuna kogukondlikus töös. See, mitu tundi nädalas nad oma harrastustega tegelesid, oli korrelatsioonis tõsiasjaga, kas nad leidsid töö ja kui palju nad sellega teenisid.

Angela Duckworth väidab oma raamatus „Südikus”, et harrastused pakuvad võimalust harjutada pikaajaliste eesmärkide saavutamist ning seeläbi arendada endas kirglikkust ja visadust. Ta oletab, et kõige suurema tõenäosusega on meil endale võetud kohustustega lõpuni minemiseks vaja südikust, ent samal ajal suurendame me oma südikust selle eesmärgini jõudmise käigus. Antiigi kardinaalvoorustes nimetati seda voorust meelekindluseks, mehisuseks.

Et olla südikas, tuleb jääda kindlaks huvipakkuvale ja eesmärgipärasele sihile. Südikus tähendab seda, et pühendume päev päeva, nädal nädala ja aasta aasta järel raskele harjutamisprotsessile. Südikus on see, kui kukud seitse ja tõused kaheksa korda,” kirjutab Duck­worth. Ta toob ära Theodor Roosvelti tsitaadi: „Suhtu vigadesse ja probleemidesse kui paremaks saamise võimalusse ja mitte kui loobumisettekäändesse.”

Kui laps ütleb endale, et üks või teine asi on liiga raske, annan alla, siis ta ei koge rahulolu, mis kaasneb enda ületamisega. Allaandmisega siseneb laps negatiivsesse mõjuringi, mis süvendab temas kalduvust ka edaspidi alla anda. Ikka ja jälle alla andes ei saa ta siseneda positiivsesse mõjuringi, mis tähendaks pingutamist, edusamme ja kasvavat enesekindlust. Seda peab õppima, see ei tule iseenesest.

Harjutamine teeb meistriks

Sihipärast harjutamist uuriti kõigepealt maletajate, muusikute ja sportlaste näitel.

Anders Ericssoni uurimused näitasid, kuidas maailmaklassi tipptegijad oma oskusi omandavad ja parandavad. Ühes Ericssoni uuringus pidid ühe muusikaakadeemia kõige paremad viiuldajad harjutama ligi 10 000 tundi, enne kui saavutasid oma oskustes kõrgeima taseme. Seevastu mitte nii kõrge taseme saavutanud viiuldajad harjutasid samal ajavahemikul umbes poole vähem tunde. Need arvud annavad meile aimu, et oma ala parimad harjutavad mitte kümme ega sada tundi, vaid tuhandeid ja tuhandeid sihipäraseid harjutamistunde.

Kõigepealt püstitavad nad eesmärgi, mis vajab eneseületust, ning keskenduvad vaid ühele kitsale küljele oma sooritusest. Nad ei harjuta seda, mida juba oskavad, vaid püüavad parandada oma nõrku külgi. Neid huvitab, mida nad valesti teevad.

Väga tähtis on vahetu tagasiside ja selle analüüsimine. Nad harjutavad, kuni teadlikust oskamatusest saab alateadlik pädevus. Ja siis näebki tipptasemel sooritus nii pingevaba välja. Ometi nõuab harjutamine väga suurt pingutust. Ja mitte ainult sportlased ei vaja puhkust ja taastumist – ka vaimne pingutus teeb sihipärase harjutamise ülimalt kurnavaks.

Kuidas seda lastele õpetada?

Angela Duckworth otsustas koos oma üliõpilasega õpetada sihipärast harjutamist lastele. Nad koostasid individuaalsed tunniplaanid, lisasid sinna koomikseid ja lugusid ning tõid illustratsioonide abil välja, kuidas sihipärane harjutamine erineb vähem tõhusatest õppimisviisidest.

Nad selgitasid lastele, et hoolimata looduse kaasa antud andest, suudavad kõigi valdkondade tipptegijad oma tulemust sihipärase harjutamisega täiustada. Nad rääkisid, kuidas Youtube’i üles riputatud pingevabade soorituste taga on tundidepikkune suurt jõupingutust nõudev ja vigu täis harjutamisprotsess, mida võõrad silmad ei näe, sest seda ei salvestata. Lastele räägiti, et püüd teha midagi, mida nad veel ei suuda, ebaõnnestumine ja teadmine sellest, mida on vaja teha teisiti, on täpselt see, mida ka tipptegijad kogevad. Lastele selgitati, et pettumuse tunne ei ole märk sellest, et nad on valel teel. Vastupidi, soov teha asju paremini on õppimise ajal äärmiselt tavaline. Lapsed mõistsid, et harjutamise jaoks on olemas oma reeglid. Lastele õpetati, et sihipärane harjutamine tuleb enda jaoks muuta harjumuseks.

Kõigepealt tuleb jõuda arusaamisele, millal ja kus on kõige mugavam sihipäraselt harjutada. Kui valik tehtud, siis tuleb iga päev samas kohas ja samal ajal sihipäraselt harjutada.

Miks? Sest rutiin on otsekui taevaisa õnnistus, kui meil on vaja millegi raskega toime tulla,” kirjutab teadlane.

Tuhanded leheküljed uuringumaterjale näitavad, et kui meil on harjumus iga päev samal ajal ja samas kohas harjutada, ei pea me harjutamise alustamisele enam mõtlema, vaid lihtsalt harjutame. Tegevus, mille alustamiseks oli kunagi vaja teadlikku mõttetööd, muutub lõpuks automaatseks.

 


Sihipärase harjutamise põhinõuded Anders Ericssoni järgi

  • Määratle selgelt oma pikaajaline eesmärk.
  • Keskendu sellele eesmärgile täielikult.
  • Püüa saada vahetut ja informatiivset tagasisidet.
  • Korda ja harjuta, analüüsi ja täiusta oma tegevust.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!