Mis on neil piltidel valesti?

Õigesti valitud pilt on kindlaim vahend diskussiooni algatamiseks, õpilaste isiklike seisukohtade esiletoomiseks, kaaslaste kuulama õppimiseks, loovuse ja empaatia arendamiseks ning funktsionaalse (pildi)-lugemisoskuse kujundamiseks.

Maximilian Maksolly „Eesti Vabariigi väljakuulutamine” ja Evald Okase „Rahvaste sõprus” on kahtlemata väga märgilise tähendusega ajaloomaalid. Nii ühest kui ka teisest on saanud iseseisev visuaalne kujund, mis rahva ajalooteadvuse vormimisel ja vormumisel jätkuvalt osaleb, ja seda hoolimata tõsiasjast, et kumbki neist pole valminud ajaloomuusa Kleio valvsa pilgu all.

„Eesti Vabariigi väljakuulutamine”

Selle asemel et küsida, mis on neil piltidel valesti, võiksime uurida, mille poolest on need kaks pilti sarnased. Tavapärasest teadlikumas vaatajas esmapilgul vastakaid tundeid tekitavad maalid kõnelevad selgelt positiivses toonis: tuntav pidulikkus, päikesepaiste, ootusärevad näod, lipusümboolika – mis sellest, et eri aegadest, kuid siiski kohalik. Ka on mõlema pildi keskmes ajaloolised isikud. Maksolly on paigutanud kolm päästekomiteelast poodiumile – nemad teavad, mis on helge tuleviku võti, ning on valmis oma teadmist ka rahvaga jagama – kuulutama välja iseseisvusmanifesti. Põhiline on iseseisvus. Maalil kujutatud Konstantin Pätsi poosis on midagi ooperilauljalikku – vaataja ei vaja palju fantaasiat, et kujutada ette päästekomitee juhi paatoslikku häälekõla.

Maximilian Maksolly „Eesti Vabariigi väljakuulutamine” on arvatavasti tuntuim riigivõimu tellitud kunstiteos 1920. aastate keskpaigast. Selle üks eesmärke oli kahtlemata patriootlik kasvatus noore Eesti Vabariigi kogenematu kodanikkonna seas. Lisaks rahva elujärje eest hoole kandmisele on riigi roll ikka ja alati olnud ka oma sümbolite ning kangelaste loomine. Rahval on vaja kindlaid turvaelemente, mille järgi õige ära tuntakse, oma märgisüsteemi, mille abiga identiteeti ehitada ja hoida.

Maxolly maali peideti teadaolevalt kogu nõukogude perioodi vältel Tallinna linnamuuseumis, kus see siis õigete aegade saabumisel 1989. aastal jälle rahva ette toodi ja oluliste tähtpäevade puhul, nagu näiteks Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval, ikka ja jälle tähelepanu pälvib.

„Rahvaste sõprus”

Sama tähelepanuväärne on seegi, et veel Eesti taasiseseisvumise perioodi algul, nn fosforiidikampaaniaga samal, 1987. aastal, valmis Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis ideoloogilise sõnumiga pannoo „Rahvaste sõprus”. Evald Okase enam kui 40 meetri pikkusel maalil valitseb sarnaselt Maxolly maaliga ülev meeleolu, siin on Lenini valvsa pilgu all ning partei kindlal juhtimisel rahvas jõudnud helge tuleviku lävele. See tulevik on küll midagi tunduvalt abstraktsemat kui iseseisev riik Maksolly maalil, ent mõlemad riikliku tellimustööna valminud teosed kannavad sõnumit, et riik ja rahvas on kindlates kätes ning tuleviku sihid selged. Rukkililled, karikakrad ja viljavihud, eesti rahvarõivaelemendid, sh rahvuslik tikand, muudavad sisult sotsialistliku maali vormilt rahvuslikuks. Evald Okase kõrge kunstilise tasemega pannoo on Eesti ja selle rahva nõukogude perioodi mälestusmärk. Sellisena on Okase suurteosel mõistagi kanda oma taak.

Ent nüüd tundub, et Eesti ajaloomuuseumil on õnnestunud, ning seda hoolimata ligi 30 aastat kestnud nõukogude pärandi kustutamistungidele ja Tallinna Linnamäe vene lütseumi klassipiltide skandaalile, kaitsta teost nõnda, et „Rahvaste sõprus” kui ajaloomaal saab jutustada ka oma aja lugu. Vabas Eestis üles kasvanud põlvkonnale on lood ja pildid Nõukogude impeeriumist ja punasest ideoloogiast pigem põnev ajarännak kui hirmutav reaalsus.

Maksolly maali kohta on ajaloolane Küllo Arjakas öelnud: „Liiga ilus, et olla tõsi” (23.02.2008 Postimees), ent sama võib öelda ka „Rahvaste sõpruse” kohta. Oluline on seda mõista, sellest „ilust” kujutatud aega ja selle kunagist tegelikkust läbi näha. Eriti tänapäeval, mil meid ümbritseb visuaalkultuuri­uputus, peame õppima pilte lugema. Peame oskama esitada nende kohta küsimusi. Kes, millal ja milleks on need pildid loonud? Kellele on piltide sõnum suunatud ja kuidas me seda võib-olla hoopis teises ajas ja kohas lugeda mõistame?

Pilt kui spetsiifilise informatsiooni kandja

Kuna ajalugu pole ainult ülikooliteadus, vaid ka kooliõpetuse ning igapäevaelu ja otsuste osa, siis peame ajalooõpetuse oskusi, sh piltide kui visuaalsete allikate ja ühiskonna mõjutegurite mõistmist maksimaalselt õpetama. Teisisõnu: peame näitama õpilastele n–ö ühiskonna toimimise suurt pilti ning õpetama ka igapäevaseid toimetulekuoskusi nagu visuaalsete sõnumite lugemine neid omaseks ja kergesti kasutatavaks muutes.

Oluline on juhtida õpilase pilk kooliõpikust kõrgemale ja õpetada teda kasutama teadmiste saamiseks eri allikaid. Selline meetod on kooskõlas Eesti hariduselu nüüdisaegsete suundumustega: kestvate püüdlustega liikuda faktikeskselt õppimiselt loova ja eri aineid tervikuks koondava õppimise suunas.

Ühiskonna ja iseenda mõistmiseks olulise ajalooteadvuse ja -mälu kujunemisel mängivad suurt rolli erinevad kultuurivormid – näiteks aktualiseerivad kunst ja kirjandus pidevalt minevikunähtusi, andes neile uusi tähendusi ning tõlgendusi.

Kultuur koosneb keeltest. Ajaloomaali keel on mõneti spetsiifiline, ent see on suure pildikeelepuu üks oluline haru, mida mõistes võime paremini tundma ja kasutama õppida kogu pildikeelt. Teisisõnu – pilt ei ole lihtsalt pilt, vaid spetsiifilise informatsiooni kandja. Pilt räägib rohkem kui sada sõna, ent seda vaid siis, kui oskame seda lugeda või kuulata, kui arvestame tõsiasja, et ajaloopilt räägib enamasti rohkem oma loomisajast kui pildil kujutatud sündmusest.

Maksolly päästekomiteelased ei saanud kuidagi 1918. aasta veebruaris valitsevas pingelises poliitilises õhkkonnas korraldada pidulikku aktust, ent ilm olnud 24. veebruaril tõepoolest päikeseline. Okas puistas oma punapropaganda vahele kamaluga rahvuslikku ning õnn ja ootusärevus, mis rahva nägudelt ning olemisest õhkub, võib olla juba eesootava vabaduse äratundmine ja mitte enam puhtakujuline sotsialistlik realism.

Õpetajad teavad, et õigesti valitud pilt on kindlaim vahend diskussiooni algatamiseks, õpilaste isiklike seisukohtade esile toomiseks, kaaslaste kuulama õppimiseks, loovuse ja empaatia arendamiseks ning funktsionaalse (pildi)lugemisoskuse kujundamiseks. Iga pilt võib olla lugu – aja lugu, oma aja lugu.