Noored eelistavad pillipuhumise asemel ekraani näppida

Foto: Helen Uus

Orkestris mängimine ja kontsertide andmine on aidanud noortel lahti saada esinemishirmust ja märgata, et meie ümber on pimedad ja teised piiratud võimetega inimesed, kes on oma puudest hoolimata elurõõmsad.

Pool sajandit orkestrijuhi ja pedagoogina töötanud Vello Loogna nendib kahetsusega, et noorte huvi puhkpillimuusika vastu on jäänud viimasel ajal iga aastaga väiksemaks. Samal ajal löövad orkestri ridades üha hoogsamalt kaasa tütarlapsed, näiteks müristab tüdruk ka Tallinna noorte puhkpilliorkestri trummide taga.

„Kui varem olid orkestris ainult poisid, siis nüüd on ka tüdrukud,” tõdeb 1968. aastast noorte puhkpilliorkestrit juhendanud Loogna, kes annab senini igal nädalal tunde Salme kultuurikeskuses ja Pirita majandusgümnaasiumis ning sellele lisaks ka kodus. Tüdrukud on haaranud tema sõnul enda kätte flöödi, klarneti, saksofoni, aga ka trompeti ja trummid.

Pika staažiga orkestrijuhi ja pedagoogi Vello Loogna arvates paelub tänapäeva noori palju rohkem kõiksugu arvutivärk ja tehnilised vidinad kui traditsioonilised pillid. Lapsevanemad valivad oma järglastele harrastamiseks alasid, mis tõotavad tulevikus korralikku sissetulekut, seega mõtlevad nad lastele hobi valides juba võimalusele, et huvialast võib saada põhitegevus ja sissetulekuallikas. Sellel mõtlemisviisil on teatud valdkondadele aga halb mõju, mistõttu peavad nii mõnedki noorteorkestrid laste vähese huvi tõttu tegevuse lõpetama.

„Professionaalne trompetimängija naljalt töökohta ei leia, õpi, palju tahad,” tunnistab Loogna. „Kui, siis sõjaväe- või sümfooniaorkestris … Aga kui palju neid on?”

Loognat ennast on hoidnud pikki aastakümneid puhkpillimuusika ja noorte juhendamise juures ennekõike huvi valdkonna vastu, samuti järjepidevuse tähtsustamine. „Puberteediealistega on tunnis keeruline, aga saab hakkama, kui viskad nalja ja muudad õppimise mänguliseks,” tunnistab ta. „Pedagoogilised oskused tuleb mängu panna. Vastumeelselt keegi tunnis ei käi.”

Tallinna noorte puhkpilliorkestriga saavad tema sõnul ühineda lapsed alates 6. eluaastast, kui nad peavad viisi, tajuvad rütmi ja suudavad füüsiliselt pilli mängida. Ehk puhkpilli puhul peab suutma seda hoida ja puhuda. Noorteorkestris on esindatud flöödid, klarnetid, saksofonid, tromboonid, eufooniumid ehk kõverad pillid ja trummid.

„Mängijad on meil igale pillile olemas, aga võtame noori juurde, sest vaja on ka dublante,” selgitab Loogna. „Et igas pillihääles oleks vähemalt kaks mängijat.”

Ise on ta trompetist, vaskpillimees. Avastas selle puhkpilli enda jaoks 13-aastasena, kui käis emaga Estonias vaatamas noortekontserti, kus esines ka sõjaväemundris ja läikima löödud saabastega noor trompetist. „Ütlesin emale, et voh, seda pilli tahan ma mängida,” meenutab vana muusikapedagoog ja pillimees, kes hakkaski pärast kontserdielamust laste muusikakoolis trompetit õppima. Noori hakkas ta juhendama 1959. aastal Tallinna 22. keskkoolis, kus organiseeris puhkpilliorkestri.

Kes on Vello Loogna?

• Puhkpilliorkestrite dirigent, pedagoog ja laulupidude juht.
• Lõpetanud 1959. a Tallinna muusikakooli trompeti ja puhkpilliorkestri dirigeerimise alal ja 1967. a Tallinna riikliku konservatooriumi, kus õppis puhkpilliorkestri dirigeerimist ja koorijuhtimist. Täiendanud end Moskva ja Riia konservatooriumis.
• Töötanud õpetaja, vanemmetoodiku ja puhkpillidirigeerimise õppejõuna ning juhatanud mitmeid puhkpilliorkestreid.
• Tallinna noorte puhkpilliorkestri ja Põhja-Eesti pimedate ühingu puhkpilliorkestri dirigent.

KOMMENTAARID

Miks ma käin puhkpilliorkestris ja mida olen Vello Loognalt õppinud –
võib-olla ka midagi muud peale muusika?

Toomas Erik Uus, Pirita majandusgümnaasiumi 12. klassi õpilane:

Olen tegelnud puhkpilliga neljandast klassist ning praegu mängin eufooniumi. Käin kahes orkestris: Põhja-Eesti pimedate ühingu puhkpilliorkestris ja Tallinna noorte puhkpilliorkestris. Mõlemas on maestroks Vello Loogna.

Olen esinenud orkestriga palju kontsertidel ning saanud tänu sellele lahti esinemishirmust, laval tunnen end üpris vabalt, ka üldine esinemisoskus on varasemast parem. Pimedatega mängides õppisin, et pimedad ja teised piiratud võimetega inimesed on elurõõmsad, samasugused nagu teised inimesed ühiskonnas.

Väga huvitavaks kogemuseks pean laulupeol esinemist. Olen mänginud orkestriga kolmel laulupeol, esinenud ka välismaal: Šveitsis, Tšehhis, Austrias, Saksamaal, Poolas ja Peterburis. Seega olen peale muusika päris palju oma silmaringi laiendanud, uusi kogemusi omandanud ning hakanud mõningaid asju teisiti mõistma.

Karl Mathias Uus, Pirita majandusgümnaasiumi 5. klassi õpilane:

Mängin trompetit ja plokkflööti. Peale muusika õppisin mitte kartma esinemist publiku ees. Kirikutes jõulukontsertidel esinedes nägin, kui tähtsad on peredele jõulutraditsioonid. Laulupeol tundsin uhkust, et meie rahvas on ühtne.