Õpetajate Leht

Õpetaja Raimond Lepiste: „Maalin ja joonestan ikka edasi”

16. märts 2018 Kristi Kirsberg ajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Mitmes koolis töötav Raimond Lepiste arvab, et meesõpetajaid on naiste kõrvale kooli vaja küll, sest mitmekülgsem keskkond tuleb kasuks nii õpilastele kui õpetajatele. Foto: erakogu

 

Kunstnik Raimond Lepiste juhendab joonestamis- ja kunstiõpetuse tunde lausa neljas Tartumaa koolis. Miks on mootorrattaid ja kunsti armastav mees kooli tööle jäänud?

Raimond Lepiste arutleb õpetajaameti plusside ja miinuste üle – õpetaja on teadmiste andja ja liider. Paraku kannatab suur osa õpetajatest liiga suure koormuse all.

 

Raimond, kui kaua olete õpetajana töötanud?

Õpetajakutse omandasin Tartu ülikoolis 2004. aastal ja sama aasta sügisel kutsuti mind Tartu Raatuse gümnaasiumi joonestamisõpetajaks, seega 13 aastat.

Olete õpetaja korraga neljas koolis. Kuidas nii on juhtunud?

Alustasin Tartu Raatuse gümnaasiumis (TRG) joonestamisõpetajana, millele lisandus kunstiajalugu. Nii olekski võinud jääda, kuid kahjuks muudeti haridusreformi käigus TRG põhikooliks.

Raatuse koolist ma lõplikult siiski lahti ei lasknud, sest kool oli töötatud aastatega omaks saanud, jätkasin kolmanda kooliastme õpilastega. Samas soovisin juhendada gümnasiste, sest koostöö selle vanuseastmega tuleb mul kõige paremini välja. Selleks pidin vaatama teiste koolide suunas, selgus, et Rõngu keskkool otsis joonestamis- ja kunstiõpetajat. Juba töövestluse ajal tekkis hea klapp, meelitasid ka head töötingimused. Aastatega olin saavutanud hea õpetaja maine nii õpilaste kui ka kolleegide ja juhtkonna silmis. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Mind märkas ka Hugo Treffneri gümnaasium, kus pakuti võimalust juhendada joonestamiskursust, mille käigus katsetame õpilastega praegu 3D-modelleerimist ja 3D-printimist. Alates eelmisest aastast juhendan joonestamist ka Tartu Tamme gümnaasiumis.

Kuraditosin aastat õpetajatööd lubab küsida, mis on 2018. aastal selle ameti suurimad plussid?

Maailm areneb kiiresti, õpetajal on väga hea võimalus ajaga kaasas käia. Näiteks on paljudes koolides 3D-printerid, kunstitundides kasutatakse graafikalaudasid, millest mina ei osanud lapsepõlves undki näha. Lisaks hoitakse õpetajaid kursis, mida uut on inimese kui liigi kohta teada.

Õpetajaametis lihvid ka juhiomadusi. Kuigi õppimine on õpetaja ja õpilaste koostöö, on õpetaja klassiruumis siiski juht ja liider. Kuidas panna inimesed meeskonnana tööle? Kuidas inimestega heas mõttes manipuleerida? Kuidas ennast kehtestada? Noortega koos töötamine paneb sind tundma ka ennast nooremana.

Aga miinused?

Ühiskonnal on koolidele ja õpetajale suured ootused ja lootused. Loomulikult on ka õpetajad seda meelt, et koolides peaks toimuma palju kasulikku, huvitavat ning kaasatud võiksid olla paljud eluvaldkonnad. Kahjuks on kohustuste koorem liiga suureks paisunud, selle raskuse all võivad õpetajad murduda. Lõpmatuseni ei saa kohustusi lisada.

Eestis ei ole just palju meesõpetajaid. Kas oma kollektiivis tunnetate, et meesõpetajal on eriline roll?

Mina pole märganud, et meesõpetaja oleks kuidagi eriline. Hea spetsialist on hea soost sõltumata. Meesõpetajaid on naiste kõrvale vaja küll, sest mitmekülgne keskkond tuleb ainult kasuks. Samas on õpetajal ka eeskujuks olemise roll, sest nii mõnegi õpilase jaoks võib just õpetaja olla suur eeskuju.

Kuidas te julgustaksite noori mehi õpetajakutse peale mõtlema?

Soovitus on sama nagu iga teise elukutse puhul: kui tunned, et elukutse meeldib, see tuleb sul hästi välja ning saad endale ja ühiskonnale kasulik olla, tasub mõelda. Õpetajaametiga käib kaasas pidev enesetäiendamine ja ka see võiks magnetina mõjuda. Tundub, et õpetajakutset hakatakse ühiskonnas üha enam väärtustama.

Kas peate õpetajaametit oma põhitööks või selleks on ikkagi kunstnikutöö?

Kui kunagi õpetajana tööle hakkasin, oli plaan teha seda osalise koormusega, et saaksin ülejäänud aja teha kujundustööd. Alguses see toimis, osa sissetulekust tuli koolist ja ülejäänud tellimustöödest.

Aga siis hakkas koolitunde vaikselt juurde tekkima ja nii see õpetamise elukutse mind enda sisse imeski. Praegu on põhiline õpetajatöö, kuid aeg-ajalt on mul võimalik ette võtta ka mõni tellimustöö. Õnneks pole maalimis- ja joonistamisoskus mind maha jätnud. Suvel on võimalik leida aega mõne suurema teose loomiseks.

Mis on teie huvitavamad ja viimasel ajal tehtud tööd?

Varem oli minu põhitegevus monumentaalmaal. Eriti hästi klappis koostöö sisekujundaja Aivar Roosaarega. Vanad renoveeritud majad vajasid õiges stiilis ornamente ja bordüüre, neid tegin hulgi.

Vanadest raamatutest ja ka arhiividest eeskujusid otsida oli põnev. Ja kui olid lõpuks korteri või saali seinad ja/või laed maalingutega kaetud, siis oli hea tunne küll. Õpetajaametis ei jää kahjuks maha käega katsutavat märki, mida saaks pildistada ja teistele näidata.

Nüüd võtan ette mõne lihtsama tellimustöö. Harilikult on selleks portreejoonistused või karikatuurid. Viimane suurem töö oli suvel valminud õlimaal „Meelis”. Hindan väga nn akadeemilist kunsti, mille eesmärk on teenida ilu, kus on näha, et meister valdab materjali ja tehnikat. Seepärast pööran ka enda töödes tähelepanu heale tehnilisele teostusele.

Kas kunsti kõrval jääb aega veel midagi elus nautida?

Ootan pikisilmi kevadet, kui saan jälle mootorrattaga liikuda. Mootoriga kaherattalised on mind lapsepõlvest saati huvitanud. Alguses sääreväristaja, edasi juba mopeedid ja mootorrattad. Isegi praegu, kui on talv, uurin internetist mootorrataste tutvustusi ja videoid. Maalimine-joonistamine ja mootorrattad ongi vast minu suuremad kired.

Kas teil endal oli omal ajal meesõpetajaid, kes teid inspireerisid või kuidagi eriliselt meelde jäid?

Meesõpetajaid on olnud küll. Vast kõige sagedamini meenuvad mulle neist neli. Füüsikaõpetaja Aivar Jakobson suutis isegi minusuguse kaagi kaasa mõtlema panna. Kõrgema kunstikooli õppejõu Madis Liplapiga meenuvad rahu ja suur asjalikkus. Udo Vool kõrgemast kunstikoolist jagas kuldaväärt nõuandeid, konkreetseid ja praktilisi. Näiteks: ainult loovusega head kunsti ei tee, kunstnik peab ka tehniliselt materjali valdama. Hillar Uudevald pani mind armastama kujutavat geomeetriat.

Oma õpetajatöös olen sageli mõelnud, kuidas nemad minu asemel tegutseksid. Ja kasutan oma töös ka võtteid, mis nende meeste juures meeldisid, mis toimisid.

Kas mõni teie õpilane on asunud ka kunsti õppima?

Mõned neiud, kes olid juba kunstiringis usinad, on tõepoolest EKA-sse läinud.

 


Töö põhikoolis ja gümnaasiumis on erinev

Paljudes riikides on meesõpetajaid palju just gümnaasiumiastmes. Ka Raimond Lepistele meeldib koostööd teha eeskätt selles vanuses noortega.

Põhikoolis saab rohkem tegelda käelise tegevusega, põgusalt tutvume kultuuri- ja kunstilooga,” räägib ta. Gümnaasiumi kunstiõpetuse tunnis on tema selgituse järgi kese aga hoopis ajalool. „Ürgaja ja tänapäeva vahele jääb palju kunstistiile ja -voole ning veel rohkem silmapaistvaid kunstnikke. Kõigiga kahjuks tutvuda ei jõua, eriti pärast vahepeal toimunud haridusreforme, kui gümnaasiumile otsustati kolme kursuse asemel jätta alles kaks. Praktilisi kunstiteoseid teeme väga vähe, sest selleks pole eriti aega,” räägib ta.

Väga hea meel on neljas koolis tunde andval õpetajal aga selle üle, et joonestamine on au sisse tõusmas. „Tunnis tegeleme peamiselt praktilise joonestamisega. Peamine, et õpilane oskaks lugeda jooniseid ning ilmekalt kujutada enda loodud objekte, disaini, mõtteid. Tähtis pole mõisteid pähe tuupida, vaid osata oma teadmisi rakendada,” lisab meesõpetaja.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!