Õpetajate Leht

Segi nagu puder ja kapsad – erivajadus, erilisus ning vaimne ja füüsiline puue

16. märts 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 9 kommentaari

Maailm on täis lolle. Kuidas neist vabaneda? Jääda üksi ja koristada ära ka peegel …” Voltaire

 

Toivo Niiberg.

Kellele küll on vaja sellist segadust erivajaduse tõlgendamisel? Kas seda on vaja raha kokkuhoidmiseks hariduses või selle ümberkantimiseks europrojektidest? Tõeliselt haige lapse mõnitamiseks ja alandamiseks? Enam-vähem normaalse lapse ahistamiseks? Andeka lapse ande äranullimiseks? Koolivägivalla ja kooli­stressi suurendamiseks? Niigi ülekoormatud õpetaja koormamiseks ja vastutuse suurendamiseks?

Erivajadus on vajadus, mis on määratletud inimese kehalise, vaimse või käitumusliku kõrvalekaldena ning mille korral inimene vajab oma võimete arendamiseks ja rakendamiseks erilisi tingimusi, erivahendeid ja erikohtlemist. Erivajaduse põhjused on bioloogilised või sotsiaalsed (vaimsed) ja sageli võivad need põimuda. Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps.

Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, diagnoositav vaimupuue, sotsiaalne mahajäämus, vasaku- või paremakäelisus, temperamendist tingitud iseärasused, soolised iseärasused jne. Sageli on probleemid peidus väliselt igati normaalse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetus on need, mis tekitavad selle lapse vajaduse erisuguse lähenemise järele.

Nagu näha, on tegemist selge ja arusaadava definitsiooniga, mida iga partei, valitsus, ringkond, ministeerium ja minister tõlgendab täiesti erinevalt, vastavalt oma äranägemisele.

Kuni kümme õpilast

Hariduslikke erivajadusi põhjustavad ajutegevuse arenematus või kahjustus, vaimu-, meele- ja kehapuuded ning arenguks sobimatu keskkond. Erivajadusega inimene vajab peale eripedagoogika sageli ka meditsiinilist, psühholoogilist, sotsiaalset või juriidilist abi ning erilisi töötingimusi. Seega ei tohi ega saa tavaõpetaja olla koolis psühholoog, sotsiaalpedagoog, politsei ja meditsiinitöötaja – tal ei ole selleks lihtsalt voli ega teadmisi.

Ka igal õpetajal on erivajadused, millest tähtsamat tunnustas juba antiikaja kool. Teadmata veel seda, et normaalne inimene suudab jälgida (kuulata, märgata, aktiivselt suhelda) korraga 7+/-2 inimesega, mida on tõestanud nüüdisaja teadus, oli õpperühma suurus antiikajal seitse kuni üheksa noormeest. Õpetaja istus keskel ja õpilased tema ümber pinkidel, kolm-neli meetrit eemal – nii märkas õpetaja igaüht, jõudis kõiki kuulata, kõike märgata ja kogu õppeprotsessi edukalt juhtida. Ja vaevalt sai keegi tulla tundi teadmisega, et teda täna ei küsita, teda ei märgata või temaga ei tegelda …

Seega ei tohiks lasteaiarühma ja algklassi suurus ületada normsuhtluse koormustasandit, milleks on maksimaalset kümme õpilast. Suurema rühma korral peab õpilaste kõrval seisma abiõpetaja. Töötades Maarjakülas õpetajana, kus meil ongi rühmas maksimaalselt kaheksa intellektipuudega õpilast, on mul abiks abiõpetaja, kellest on ütlemata suur abi ja tugi – mida ei märka mina, seda märkab tema, ja vastupidi.

Lõpp istmikutundidele!

Andes Maarjakülas korraga kaheksa tundi, väsin ma vähem kui tavaklassis kahe tunni järel. Gümnaasiumis võiks olla isegi sada õpilast korraga auditooriumis, kus õppetööd viivad läbi oma eriala spetsialistid ja peamine õppetöö toimub kodus Skype’i vahendusel, arvuti ja nutitelefoniga. Lõpp istmikutundidele!

Gümnaasiumis tuleks õpetajat tasustada ainepunktide, aga mitte tundides veedetud aja alusel, jättes õpetaja enda otsustada, kui palju tahab ta otsest kontaktõpet ja kui palju anda ühele või teisele õpilasele lisatöid, nende põhjal vestelda ja neid kontrollida.

Tuleviku õpetaja veedab suure osa oma õppetöö ajast kodus, muuseumis, raamatukogus, loomaaias või metsas, olles õpilasele kokkulepitud ajal alati olemas. Gümnasist peab juba teadma, et õpib endale ja mitte õpetajale, muidu ei ole ta küps gümnaasiumi astuma.

Erivajadusega laps ei ole tavalistes koolitingimustes võimelise omaks võtma seda, mida enamik suudab. Omandanud mitu kõrgemat psühholoogilist haridust, läbinud kliinilise psühholoogia ja koolipsühholoogia erikursuse, on mul meelde jäänud konkreetne erivajaduste jaotus, mis on igati arusaadav ja loogiline.

Andekus on erivajadus

Mulle teebki enim muret, et just andekuse kui erivajaduse on probleemiga tegelevad ametnikud bürokraatliku pesuveega kanalisatsioonist alla lasknud. Ka andekas laps ei sobi tavaklassi, sest tal hakkab seal lihtsalt igav. Esmalt ilmnevad tal käitumisraskused, seejärel, emotsionaalsed probleemid, ta saab hüüdnimed, nagu tuupur, pugeja, memmekas, professor, tulnukas jne. Seejärel tekivad suhtlemis- ja lõpuks õpiraskused.

Kurb, et igasuguses plaanis jätkub raha eelkõige andetutele ja andekad on jäetud vanemate hooleks. Arvata, et üks väike rahvas peaks eriti hoolikalt panustama andekatele, neid märkama, tunnustama, innustama, toetama jne. Või olen millestki valesti aru saanud?

Kunagi olid meil tavaklasside kõrval moes nn Tootsi klassid, aga kahjuks ei olnud ühtegi Arno-Teele klassi. Jah, raha napib, aga ehk napib hoopis tahet tegelda andeka õpilase ja eriliselt andeka õpetajaga. Kui kaotame oma andekad, siis kaob ka rahvus, sest rumal rabab raha eest ja ükskõik millisel maal, millise valitsuse ja võimu all.

Diagnoositav erivajadus

Lisaks hariduslikule erivajadusele on olemas diagnoositav erivajadus, mis on määratletud diagnoositava kehalise, vaimse või käitumusliku kõrvalekaldena ning mille korral õpilane vajab oma võimete arendamiseks ja rakendamiseks erilisi tingimusi, erivahendeid ja erikohtlemist. Õpetajad väidavad, et üks hüperaktiivne õpilane klassis võrdub kolme tavalise õpilasega. Ükski koolijuht, klassijuhataja, õpetaja ning isegi koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog ei tea diagnoose, need tuleb ise avastada ja panna.

Kui oleksime teadnud, et õpilasel on langetõbi, ei oleks me teda puhtinimlikel kaalutlustel lubanud kursuseprojekti kaitsta suures auditooriumis ja komisjoni ees. Õnneks läks hästi ja ta ei kukkunud vastu teravat lauanurka, õnneks viibisin ka ise kaitsmisel ja oskasin anda talle esmaabi. Aga kõik oleks võinud ka teisiti minna.

Kellel on vaja selliseid saladusi? Leian, et kooli direktsioon ja kindlasti klassijuhataja, aga ka psühholoog ja sotsiaalpedagoog peaksid teadma õpilase diagnoosi. Kindlasti ei tohiks nad seda levitada ega kurjalt kasutada. Seda on ju võimalik täitsa seaduslikult fikseerida, tagades nii õpilase, kaasõpilaste kui ka õpetajate kaitse ja turvalisuse.

Kuni toimub salastamine, ei tohiks ühelegi õpetajale panna vastutust, sest ta ei tohi ise panna diagnoose, aga ometi on paljusid õpetajaid koolitatud tegelema hüperaktiivse, autistliku, skisoidse, bipolaarse, epileptilise vms õpilasega. Miks puudub vastastikune usaldus? Miks peab klassiõpetaja olema viimane, kes saab teada oma klassi õpilaste diagnoositavatest häiretest? Keda salastamine kaitseb? Diagnoositud erivajadusega laps vajab eritingimusi (erinev koolipäeva pikkus, tundide kestus ja ülesehitus), abivahendeid (ratastool, koolipink, kuulmisaparaat jne) ja erikohtlemist.

Inimese tavavajadused

Ka mul endal on hulk erivajadusi, millest hullemad on, et olen temperamenditüübilt koleerik ega sobitu hästi sangviinilisse ühiskonda. Olen mees ega mõista hästi naisi (kus mehe ajus on lohk, seal on naisel muhk ja vastupidi, nagu väidavad tuntud seksuaalpsühholoogid). Olen sünnilt vasakukäeline, aga koolis tehti mind vägivaldselt paremakäeliseks. Olen loomult öökull ja tahaksin hommikul magada ja hilja õhtul tööd teha, sest ärkan alles siis. Suudan oma mõtetesse nii süüvida, et ei märka midagi ega kedagi enda ümber jne.

Viimasel ajal on erivajaduse mõistet kommenteerinud rohkem ja vähem asjatundjad inimesed umbes nii: oleme ju kõik erivajadusega, kõigil meil on oma pisikesed erisused, mis teevad meist erilise ja vahel mõne lisavajadusega inimese. Kui erivajadused selles kontekstis laienevad nii-öelda tavainimestele (ja oi kui raske on siia sobivat sõna leida!), siis sama toimub ka vastupidi: igal erivajadusega lapsel on tavavajadused. Ta vajab armastust, hellust ja hoolt, mõistmist, sõprust, abi, tunnustust – kõike seda, mida tavalapski.

Mõistmist, abi ja tunnustust vajab ka tavaõpetaja tavaklassis, rääkimata õpetajatest, kes õpetavad diagnoositud erivajadustega lapsi.

 


Jutu mõte lühidalt

  • Kõigil meil on väiksemad või suuremad erivajadused, nii õpilasel, õpetajal kui ka lapsevanemal.
  • Erivajaduse ja patoloogia vahel puudub selge piir.
  • Erivajadus ilmneb seda vähem, mida enam on loodud tingimused, mis arvestavad erivajadusega seotut ja aitavad inimesel ennast tunda täisväärtuslikuna.
  • On aeg nimetada erivajadusi ja puudeid õigete nimedega, lõpetada keerutamine ning teavitada kõiki asjaosalisi nende olemasolust.

 


Haridusliku erivajaduse kuus rühma

  • Emotsionaalsete probleemidega lapsed.
  • Käitumisraskustega lapsed.
  • Õpiraskustega lapsed.
  • Suhtlemisraskustega lapsed.
  • Andekad lapsed.
  • Erineva seksuaalorientatsiooniga lapsed.

9 kommentaari teemale “Segi nagu puder ja kapsad – erivajadus, erilisus ning vaimne ja füüsiline puue”

  1. Leelo ütleb:

    Haridusliku erivajaduse 6 rühma on koolis olemas ja märgatavates arvudes(erandiks viimane, seda kogetud ühe käe sõrmedel. Tervise osas oli tõsisemaid raskusi hüperaktiivsete, neurootiliste, langetõve, diabeedi ja terve rea teiste haiguste osas. Aineõpetajana tuli tunda hirmu ja muret, kas suudan kõike aru saada, mis toimub. Tõsisemate tervisehäiretega õpilaste osalemisest klassides peab õpetaja teadma ja ka suutma koomasse kukkunu osas kiirelt talitlema. Tootsi klassi õpilased minna ei tahtnud, seal veel igavam ja erialane õpetus jääb hoopis ära. Puder ja kapsad tuleb lahendada ja peeglisse tuleb ikka ka vaadata, aegajalt vähemalt. Mis aga puutub nüüd “sildistamisse”, siis see näib olevat lausa viimasel kümnendil eduteel.
    Hea ja oluline artikkel. Tänuga.

  2. Tõnu ütleb:

    Hea artikkel. Erivajadus on viimastel aastatel kuum teema. Tundub, et mida enam seda lahatakse, seda segasemaks muutub tuvastamine ja veel segasemaks lahendused. Õpetaja eksimused tõelise ja “teeseldud” HEV-i märkamisel tulenevad ühelt poolt suurtest õpperühmadest. Teisalt levib õigustus järeleandmisteks, et kui pole võimeid, siis ei pea ka sundima/harjutama (ta on ju erivajadusega). Neile, kes selgelt mingis osas võimetud (tuvastatud puue), ei peaks mõnd tegevust peale sundima tõesti. Siin see “konks” peitubki. Puude piirialal pole täpset joont ja sageli ka nö puude sügavusel täpset mõõtu. Otsus on subjektiivne. Artikli autor kirjutab, kuidas ta sunniga paremakäeliseks tehti. Kuigi see on tänapäeval taunitud surveavaldus, siis tulemus saavutati (ja veel väga hea analüüsiv kirjutamine). Näen oma töös sageli õpilasi, kes on algkooli ja põhikooli käigus nii maha jäänud, et nende nö puue “õitseb võrratult”. Paljud tunnistavad, et ega neilt nõutudki oma raskustega tegelemist (HEV olemine õigustas). Kokkuvõtteks: Harjutamine, isegi mõõduka sunniga, teeb saamatu paremaks ja samas võib mitteharjutamine muuta võimeka “HEV-i” sarnaseks. Jõudu ametikaaslastele olemaks suuremeelsed ja samas nõudlikud!

  3. Sigre ütleb:

    On näha,et artiklit kirjutades on teema peale mõeldud ja südant valutatud. Märgiksin juurde ,et uuest õppeaastast tuleb koolides väikeklasside ustele sildid ,,eriklass”.
    Minu meelest äärmiselt halb idee!6 – 9 klassi õpilased väikeklassis on tundlikud ja äärmiselt teadlikud nn.,,erilisusest”. Kindlasti on neil piinlik,et kogu kool loeb uksesildilt ,,eriklass”. Hakkab ka tavaklasside õpilasi loomulikult huvitama ,et miks eri jne. Minu jutt ei puuduta otseselt artiklit,kuid ,,puder ja kapsad” seda teemat seoses erivajadusega mulle jälle meenutasid.

  4. Ingrid ütleb:

    Äärmiselt hea artikkel!
    Eriti see väikeste klasside põhimõte õpetaja seisukohalt.Oh, oleks ometi!
    Lapse seisukohalt pole mitte midagi hullemat, kui see, kui vaevatud õpetaja ütleb käitumishäiretega lapsele, et “siia kooli sa küll mingil juhul tulla tulla ei saa”. Selline laps kogeb aina ja aina väljaheidetu tunnet.Pean silmas konkreetset poissi eelkoolist, kellele nii öeldi ja kes sellel õhtul tund aega ohjeldamatult nuttis ja ütles, et parem oleks, kui ma üldse poleks sündinud.
    Mis aga teatud erisustesse puutub (näiteks vasakukäelisus), siis enamik viiulivirtuoosidest on paremakäelised, aga teevad oma vasaku käega imet.
    Seega osade erisustega tasub siiski ka vastutahtsi tegeleda.

  5. Ave ütleb:

    Väga hea artikkel . Kõik mis on välja toodud seda kohtame igapäevaselt ka lasteaias. Kahjuks tuleb ette sama probleemidega tegelemist üpris sageli. Õpetajad rühmas, logopeed lasteaias ja juhtkond ei tea lapse (eri)vajadusest. Saame sellest teada siis, kui on juba konkreetne juhtum aset leidnud ja oleme teadmatuses, sest lapsevanem ei ole eelnevalt meid teavitanud.

  6. Pille Varmann ütleb:

    Väga hea ja põhjalik artikkel inimeselt ja spetsialistilt, kes igapäevaselt ja suure pühendumisega oma tööd teeb.
    Ise olen oma tööga seoses viimase kolme ja poole aasta jooksul kokku puutunud Soome koolisüsteemiga, mida mitte asjatult maailma parimaks ei peeta. Ja see paneb mind iga päev imestama.
    Esiteks imestan selle üle, et igal õpilasel on enne põhikooli lõppu tehtud põhjalikud kognitiivsed uuringud. Kuna need on kõikidel õpilastel põhikooli jooksul tehtud, annab see hea ülevaate sellest, millised raskused ja anded õpilastel on. Tulemused on üllatavad selles mõttes, et praktiliselt igal õpilasel on mõni valdkond, milles ta on keskmisest nõrgem; samuti on tal neid valdkondi, milles õpilase võimed märgatavalt keskmise ületavad. Ja neid on igaühel. Tänu nendele uuringutele saavad aegsasti avastatud (ei ütle diagnoositud) kõik keele ja matemaatiliste võimetega seotud kergemad ja raskemad erivajadused. Kui uuringutega on selgeks saanud, milles laps abi ja tuge vajab, siis ta seda ka saab. Paljud lapsed saavad ühes või mitmes aines tugiõpetust ja see on täiesti loomulik asi. Ka sellel lapsel, kellel matemaatika on väga raske, on vajalikku abi saades võimalik põhikool hästi ära lõpetada. Samuti annab see võimalusi arendada ka lapse tugevaid külgi, millest võib välja kasvada tema tulevane tegevusala.
    Teine oluline tagajärg selle lähenemise puhul on see, et laps saab olla inimene, keda märgatakse ja kes alustab oma arengut just sellest kohast, kus ta parajasti on. Ta ei pea enam üle oma varju hüppama, üritades olla keegi teine, kes parem ja targem. Ja seen võiv oluliselt lapse õpimotivatsiooni tõsta, kui ta tunneb, et teda on inimesena tõeliselt märgatud.
    Aitäh olulisi teemasid tõstmast.

  7. A ütleb:

    Erineva seksuaalorientatsiooniga lastel ei ole mingit hariduslikku erivajadust. Nende mured koolis tulenevad enamasti teiste inimeste käitumisest (probleem ei ole neis endis) ja see võib viia mõne muu ülalnimetatud erivajaduseni.

    Nad peaksid saama rohkem nendega arvestavat õpet, aga mitte ainult nemad vaid kõik õpilased peaksid saama teadmisi ka teiste gruppide hingeelust jms. Neil võib tekkida probleeme, sest seksuaaltervis kaetakse neid peaaegu ignoreerides.

  8. T ütleb:

    Lisan oma kogemuse. Igas klassis on mõni väga andekas. Kui nende arv korrutada kahega, saame sama klassi probleemsete õpilaste arvu, kui aga saadud tulemus korrutada neljaga, saame kogu klassi õpilaste arvu. Nn probleemsete puhul olen näinud, et v.o vaid üks neist ongi diagnoosiga. Kui ülejäänud jõuaks arsti juurde (enamasti ei jõua), selguks, et nad on tegelikult hoopis andekad, kelle andekust varjutab mingi erivajadus. Kui me suudaks neid erivajaduse osas toetada ja annet esile tuua, siis suurendaksime andekate arvu klassis. Kahjuks aga ei ole õpetaja üliinimene, et suudaks 24+ õpilast klassis individuaalselt õpetada. Isegi, kui õpetaja ise on andekas, ei ole tal võimalik murda läbi poliitikute ja ametnike loodud bürokraatiast, nagu pearaha või andekate lisaraha piiratus, sest palka tahame ju kõik oma töö eest saada. Milleks? Sest ka meil on pere ja lapsed ja huvid… Kui enda tass on tühi, pole midagi õpilastele jagada. Rääkimata sellest, et ikka veel ostame õpilastele töövahendeid ja isegi süüa, kui vaja. Kool on ju ainus koht, kus kodust võetakse ja tööle viiakse. Mujal olevat vastupidi.

  9. ARVAJA ütleb:

    Tere.

    Olen peaaegu kõigega nõus. Nõus ei ole ma ainult sellega, et andekaid

    tuleks toetada.

    Ei tule. Nemad on juba hea saavutanud, järelikult saavad nad väga hästi

    hakkama. Kui inimene joonistab või maalib sama hästi kui Picasso

    või Raivo Järvi,laulab sama hästi kui Ivo Linna või Anne Veski, siis teda

    ei ole vaja enam rahaliselt toetada,sest tänu oma andele saab ta nagunii

    kõik hea endale. Tunnen ühte klassivenda, kes joonistab sama hästi kui

    kunstnik Raivo Järvi

    Toetama peab vähem andekaid (andetuid), sest nemad ei ole veel head

    saavutanud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!