STANFORDI SÕNUMID ⟩ Milleks õppida loodusteadusi?

2. märts 2018 Margus Pedaste Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor külalisena Stanfordi ülikoolis - 1 Kommentaar

Margus Pedaste.

Seekordses sissevaates Stanfordi ülikooli liigun loodusteaduste õpetamise uurimisega tegeleva professori Jonathan Osborne’i töömaile. Stanfordi tuli ta 2009. aastal Inglismaalt King’s kolledžist. Inglismaa ajast pärineb ka tema sõnum, et õppimine saab alguse suhtumisest – kui õpilastel on õppimise suhtes positiivne hoiak, nad on motiveeritud, ei pea õpetaja enam kuigi palju muretsema selle pärast, et õpilased õpiksid. Kuidas seda aga saavutada?

Jonathan Osborne’i senini üks enim tähelepanu pälvinud töödest käsitles suhtumist loodusteadustesse („Attitudes towards science: A review of the literature and its implications”). Selles 2003. aastal ajakirjas International Journal of Science Education avaldatud artiklis püüti teiste artiklite metaanalüüsile tuginevalt otsida lahendust paradoksile, et mida arenenum on ühiskond ja mida paremad on õpilaste loodusteaduslikud teadmised, seda vähem nad oma tuleviku loodusteaduste ja tehnikavaldkonnaga seovad. Tänaseks teame hästi, et nii on see ka praegu. Võib-olla on põhjuseks see, et 15 aastat vana artikli sõnumid on rakendamata. Nimelt tuleb loodusteadustes (aga miks mitte ka teistes ainevaldkondades) pöörata aine-eesmärkide kõrval palju enam tähelepanu õpimotivatsioonile – nii õpilaste sisemise motivatsiooni toetamisele kui ka situatsioonilise motivatsiooni kujundamisele. Selleks tuleb õpilastele anda võimalus valida, väljakutseid vastu võtta, kontrollida oma õpitempot, täita koostöiseid õpiülesandeid. Lisaks tuleb valida õpiülesanded, mis oleksid õpilastele huvitavad, olulised ja praktilise väärtusega mingi tulevikus ees ootava ülesande täitmiseks. Neis mõtetes tunneme hästi ära nüüdisaegse õpikäsituse põhiseisukohad, aga kas neid ideid rakendatakse ka klassiruumis? Kas oleme õpimotivatsiooni hinnanud? Kui ei, siis võiks ehk proovida.

Jonathan Osborne.

Aastal 2008 avaldas Jonathan Osborne koos Justin Dilloniga suurt töörühma juhtides raporti loodusteadusliku hariduse olukorrast Euroopas („Science Education in Europe: Critical Reflections”). Seegi on internetist vabalt kättesaadav huvitav lugemismaterjal. Raporti kokkuvõte oli, et Euroopa eri riikides on probleemid õppekava, pedagoogika ja hindamise tasandil, aga sügavam probleem on loodusteaduste õppimise fundamentaalse eesmärgi mõistmisega. Sidudes selle eelnevate mõtetega õpimotivatsioonist ja õpitava väärtuslikkusest, võib öelda, et loodusteadusi ei ole vaja õppida mitte pelgalt selleks, et „taastoota” loodusteadlasi. Pigem peame õpetajatena pöörama näo nende poole, kellest ei saa loodusteadlasi, sest viimased leiavad oma tee sihile niikuinii, moel või teisel. Sealt edasi jõuamegi küsimuseni, miks õppida loodusteadusi.

Endise loodusteaduste õpetajana mäletan hästi, kuidas õpilased küsisid, miks nad seda replikatsiooni, transkriptsiooni ja translatsiooni õppima peavad. 2004. aastal asusime Eesti bioloogiaõpetajate ühinguga bioloogia ainekava muutma, et vältida keskendumist kümnete organismirühmade paljunemise eripäradele, mõistmata seda, milleks hingame. Täiesti uus vaade avanes minu jaoks aga siis, kui lugesin Jonathan Osborne’i ja Per Kindi 2017. aastal ajakirjas Science Education avaldatud artiklit „Styles of Scientific Reasoning: A Cultural Rationale for Science Education?”. Seegi on vaba juurdepääsuga – soovitan lugeda. Artiklis luuakse süsteem justkui loodusteaduslikust üldpädevusest – avatakse kuus lähenemisviisi, mida teadlased kasutavad avastuste tegemisel. Autorid märgivad huvitaval moel, et seni oleme loodusteaduste õpetamisel keskendunud valdavalt uurimuslikule lähenemisele või teaduslikule meetodile, kuid on ka teisi teadustööle omaseid, aga palju laiemalt kasutatavaid mõtlemisviise, mis on tagaplaanile jäänud. Ehk võiks iga õpetaja, mitte ainult loodusteaduste oma, mõelda, kuidas aitab tema õpilastel õppida järgmisi teadusliku põhjendamise viise:

  1. matemaatiline deduktsioon – näitame arvude keeles, mis on tavaline ja mis mitte;
  2. eksperimentaalne hindamine – korraldame katse, et oma oletust või hüpoteetilist mudelit kontrollida;
  3. modelleerimine – loome mudeli nähtustest või objektidest, mis on nende nägemiseks või hoomamiseks liiga suured või väiksed, ja paneme selle teadaolevaid tingimusi arvestades nii-öelda prooviks tööle;
  4. kategoriseerimine ja klassifitseerimine – korrastame objekte, nähtusi, protsesse, püüame leida sarnasusi ja erinevusi ning luua nende alusel hoomatavaid süsteeme, leida süsteemi elementide seoseid ja prognoosida nende alusel muutusi;
  5. tõenäosuslik põhjendamine – näitame statistilise analüüsiga, milline on mingi protsessi tulevikus toimumise tõenäosus, ja hindame nii soovitud eesmärkide poole liikumist või riskide vältimist;
  6. ajaloopõhine evolutsiooniline põhjendamine – tugineme varem toimunud muutustele ja esinenud mustritele ning prognoosime nende põhjal tuleviku suundumusi.

Kui need kuus mõtlemisviisi on selged, siis oskame süsteemselt lahendada palju probleeme, lahates neid kolme lihtsa küsimuse abil. Millega on meil tegu? Miks see juhtub? Kuidas me seda teame? Seega küsigem iseendalt, kui palju oleme kas õpetaja, õpilase või kellena tahes küsinud neid kolme küsimust ja otsinud neile vastuseid eelnevalt nimetatud kuue lähenemise kaudu.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “STANFORDI SÕNUMID ⟩ Milleks õppida loodusteadusi?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Taas näide, et ISEGI VÄLISMAA PROFESSORID ei tunne kooli, aga meile meeldib kangesti välismaalasi eeskujuks võtta… Lugege näiteks 2014.aastal meil ilmutatud ameerika haridusprofessori J.Brophy (käsiraamatut õpetajale) “Kuidas õpilasi motiveerida” (409 lk). Pärast selle lugemist muutub didaktikat (või pedagoogilist psühholoogiat) tundev inimene väga murelikuks või… saab lihtsalt itsitada!

    Kes see küll oli, kes Eestis soovitas seda välja anda? – aga noh, raha liikus (paraku jälle Eesti kooli kahjuks!).

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!