Teenetemärgi kavaler: „Matemaatikaõpetajate järelkasv teeb muret!”

Madis Lepik. Foto: TLÜ

Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Tallinna ülikooli matemaatika didaktika dotsent Madis Lepik väidab, et Eesti koolimatemaatika tulevik ei ole pilvitu.

Viimase aastakümne rahvusvahelised võrdlus­uuringud (PISA, TIMSS) on korduvalt näidanud, et Eesti matemaatikaharidus on Euroopa üks parimaid. Kindlasti on edul mitmeid seletusi, üks tegur on aga vaieldamatult professionaalsed ja entusiastlikud õpetajad.

Madis Lepiku hinnangul on Eesti matemaatikaõpetajate enamik väga hästi haritud, läbinud ülikoolides viieaastase koolitusprogrammi ja valdab hästi nii matemaatikat kui ka õpetamise metoodikat. Lisaks on nad – vastandina levinud kujutlusele – uuendusmeelsed. Üha enam levib pedagoogide seas arusaam, et pole võimalik õpetada, küll aga luua tingimused, et õpilane õpiks. Lihtsamas keeles: mida enam õpetaja ei askelda mitte ise, vaid suudab lapse tegutsema panna, seda paremad on tulemused.

Ka Madis Lepiku uuringud näitavad, et Eesti matemaatikaõpetajate pedagoogilised arusaamad on igati kaasaegsed ja peegeldavad uuenevat õpikäsitust. Teisiti ei saagi: maailm on muutunud, õpilased muutunud, nende info tarbimise viisid aga ehk veel kõige enam.

Veel mõned plussid

Eesti matemaatikaõpetajate kiituseks võib öelda ka, et nad on üsna entusiastlikud, suunavad oma kasvandikke osalema nii olümpiaadidel kui ka teistel matemaatikavõistlustel ja valmistavad neid jõuproovideks hoolega ette.

Õpetajad on väga hästi organiseerunud: koolimatemaatika ühendus korraldab suve- ja talvepäevi ning aastakonverentse, arutatakse koolimatemaatika aktuaalseid küsimusi. „See kõik kindlustab meie õpetajaskonna professionaalsuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime,” nendib Lepik „Kindlasti peaks aga iga päev vastutusrikast ja rasket tööd tegevaid pedagooge ka Eestis palju rohkem tunnustama.”

Tunnustus, on see siis vaimne või rahaline, peaks tulema võimalikult ruttu, sest saavutatud tase võib kiiresti langeda. „Tulevikku vaadates näen tõsiseid murekohti, eelkõige seoses õpetajate järelkasvuga,” väidab Lepik.

Selle kohta leiab haridusministeeriumi veebilehelt rohkelt kõnekat statistikat. Lepiku silma riivab eelkõige tõsiasi, et 55% praegustest matemaatikaõpetajatest on vanem kui 50 aastat, neid, kellel vanust üle 60, on ligi veerand. Samas on alla 30-aastaste osakaal vaid 7% ümber. „Seega, kui 60+ põlvkond peaks otsustama pensionile minna, jääb neid asendama kolm korda väiksem grupp noori,” tõdeb õpetajate koolitaja.

Selline on pilk tulevikku. Aga juba praegu on koolijuhid hädas matemaatikaõpetajate leidmisega. Kümne aasta pärast peavad nad neid tikutulega taga otsima, on Lepik veendunud.

Kiirete muutuste ootuses

Õpetajakutse pole ühiskonnas popp ja õpetajaks õppijaid napib – seda peaaegu kõigi alade puhul, kui klassiõpetajad kõrvale jätta. Matemaatikaõpetajaid koolitatakse nii TÜ-s kui TLÜ-s, kahjuks võib mõlemas ülikoolis selle eriala tudengeid ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

Miks siis? Keskkoolide lõpetajad ütlevad, et õpetajaamet on raske, aga tasu ebaproportsionaalselt väike. See on vaid üks põhjusi, tõenäoliselt siiski üks olulisemaid.

„Eesti riik peaks astuma õpetajakutse väärtustamiseks kiireid ja tõsiseid samme,” leiab teenetemärgi kavaler. „Ilmselt viimane aeg on muuta matemaatikaõpetaja amet keskkoolilõpetajate hulgas atraktiivsemaks.”
Probleemi teravust teadvustanuna võiks riik selle eriala üliõpilastele välja panna eristipendiumid, pakub Lepik. Täiendav stipendium oleks eriti teretulnud ka seepärast, et võimaldaks üliõpilastel täiskoormusega õppetööle pühenduda.

Mis aga õpetaja palka puutub, peaks see olema tuntavalt üle riigi keskmise. „Eesti riigi uuel aastasajal võiks sageli propageeritud arusaam, et just heal tasemel haridus on Eesti arenguvedur, saada kinnituse ka õpetajate tuntavas palgatõusus,” leiab Lepik.

Õppimine üha pandlikum

Ka soovitab õpetajate õpetaja käivitada Eesti koolidele suunatud hariduse rakendusuuringute programmi. Teadlased on ju olemas, aga praegu eelistavad nad publitseerida artikleid rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades. Fookus tuleks aga suunata meie endi aktuaalsete haridusprobleemide lahendamisele. Samuti tuleks läbi mõelda süsteem, mis tagaks järjepidevuse õppekirjanduse koostamisel – praegu on see puhtalt kommertskirjastuste mure.

Ülikool omalt poolt on püüdnud õppekorralduse muuta maksimaalselt paindlikuks. Matemaatikaõpetajaks on võimalik õppida ka nn tsükliõppes, reedeti ja laupäeviti. See võimaldab ühitada koolis töötamise ja ülikoolis õppimise.

„Oleme muutnud ka vastuvõtunõudeid, nii pääseb matemaatikaõpetaja magistriõppesse mitte ainult matemaatika bakalaureuseõppe kaudu, nagu see oli varem,” selgitab Lepik. „Oodatud on kõik, kes bakalaureuseastmes piisaval määral kõrgemat matemaatikat õppinud – füüsikud, insenerid jt.”

Tallinna ülikool on korraldanud ka kaks aastapikkust ümberõppeprogrammi, kus need, kellel pedagoogiline haridus ja huvi matemaatika vastu, said teadmisi matemaatika õpetamiseks põhikoolis. Kahe aastaga on nii koolitatud 40 inimest, tagasiside on olnud hea ja ülikool kavatseb sellise õppega jätkata.

Oma õpetaja soovitus

Raha ja pandliku koolitamise kõrval on aga veel üks oluline tegur. „Parimad õpetajakutse propageerijad on ikka õpetajad ise,” kinnitab Madis Lepik. Tema hinnangul võiksid praegused pedagoogid olla märksa aktiivsemad oma ameti vooruste õpilastele tutvustajad ning edasiõppimiseks soovituste jagajad.

„Arusaam, et matemaatika rakendamise meelepärane valdkond võib olla ka selle õpetamine, küpseb aegamööda,” nendib Lepik. „Mõnigi kord võiks matemaatikas võimeka õpilase suunata ülikooli matemaatika erialale ka seda õpetajakutse valikuga sidumata. Aeg annab arutust ja bakalaureuseprogrammi lõppedes võib valik iseenesest õpetajakoolituse suunas langeda.”

Lepiku sõnul töötab Tallinna ülikooli uuenenud matemaatika, majandusmatemaatika ja andmeanalüüsi bakalaureuseprogramm endiselt aga lootuses, et osa lõpetanutest otsustab jätkata matemaatikaõpetaja magistriõppes.

Õpetajate õpetaja Madis Lepik

Tallinna ülikooli matemaatika didaktika dotsendi Madis Lepiku matemaatikaarmastuse juured ulatuvad aega, mil ta õppis Pärnu Koidula gümnaasiumis. Õpetajad olid ääretud toredad, koolielu põnev, matemaatika ja füüsika eriklassid andsid võimaluse sügavamat ainehuvi rahuldada.

Pärast kooli lõpetamist oli Madisel selge, et ka temast peab saama matemaatikaõpetaja. Valikuid oli kaks: pedagoogiline instituut Tallinnas ja ülikool Tartus. „Kui juba õpetajaks, olgu siis Tallinna pedagoogiline instituut!” otsustas ta. „Kahetsema pole ma seda otsust pidanud kordagi,” tunnistab teenetemärgi kavaler. Õppis ta ju ka väga tugeval kursusel: neli kursusekaaslast on praegu ülikooli õppejõud, mitmed koostavad õpikuid, ülejäänud on tublid kooliõpetajad.

Madis Lepik oli samuti kooliõpetaja, andis Viimsis matemaatikat ja füüsikat. Lastele meeldis õpetaja, õpetajale lapsed ja neile mõlemale matemaatika. Tõsi, aine on tõesti raske, seda oma loogika ning sisemise struktuuri tõttu. „Ta on ülesehituselt väga kumulatiivne, nõuab järjepidevat tööd, pingutust. Kui midagi vahele jätta, maksab see hiljem kurjalt kätte,” selgitab Lepik.

Ühel hetkel pakuti talle aga aspirantuuri, praeguses mõistes doktorantuuri võimalust. 1989. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktorikraadi, juhendajaks professor Jaan Mikk.

Nüüdseks on Madis Lepik juba mitu aastakümmet õpetanud Tallinna ülikoolis tulevasi matemaatikaõpetajaid. Ja tulemuslikult: rahvusvahelised võrdlusuuringud näitavad, et viimasel aastakümnel on Eesti matemaatikaharidus kuulunud vaieldamatult Euroopa tippude hulka. Järelikult on meil ka professionaalsed õpetajad ning hästi toimiv õpetajakoolitus.

Kui mured kõrvale jätta, naudib Madis Lepik oma tööd. Talle meeldib seista auditooriumi ees, koolitada tulevasi ja täiendkoolitada praeguseid õpetajaid, vedada kooliarendusprojekte. Ka meeldib talle teha koostööd teiste Põhjamaade uurijatega, laiendada niiviisi oma vaadet matemaatikaharidusele. Ning muidugi aitab ta nõnda Eesti matemaatika didaktikat rahvusvahelisele areenile viia.