Töökust saab õppida
Mida andekam on inimene, seda väiksema jõupingutusega jõuab ta vajalike oskusteni. Ometigi kasutab ta ära üksnes väikese osa oma vaimsest ja kehalisest potentsiaalist.
Kui inimene pole otseselt kogenud jõupingutuse ja sellele järgneva tasu seost, on ta vaikimisi seadistatud laiskusele. Kaloreid põletavad jõupingutused on miski, mida evolutsioon on vorminud meid võimaluse korral vältima, aga seose loomist suure jõupingutuse ja järgneva tasu vahel on võimalik õppida, kirjutab Angela Duckworth oma äsja ilmunud raamatus „Südikus. Kirglikkuse ja visaduse jõud”.
Houstoni ülikoolis töötava psühholoogi Robert Eisenbergeri katsed näitasid, et need lapsed, keda harjutati pigem raskete kui lihtsate ülesannete lahendamisega, pingutasid järgmiste ülesannete puhul rohkem. Ta nimetas selle nähtuse õpitud töökuseks, viidates sel viisil õpitud abitusele, kui raskete ülesannete puhul loobutakse pingutusest. Tema sõnum oli lihtne: töökust on võimalik harjutamisega õppida.
Harvardi ülikooli sisseastumisosakonna dekaan Bill Fitzsimmon kirjutab: „Olen teinud seda tööd üle 40 aasta, minu kogemus on, et enamikule inimestele on loodus kaasa pannud tohutu potentsiaali. Küsimus seisneb aga selles, kas neid julgustatakse arendama vana head raske töö tegemise oskust. Lõppude lõpuks näib, et just need inimesed on kõige edukamad.”
Potentsiaal ja jõupingutus
1907. aastal avaldas William James essee pealkirjaga „Inimeste energiad” („The Energies of Men”). Ta analüüsis sõprade ja kolleegide saavutusi ning nägi suurt lõhet potentsiaalse ja saavutatava vahel. „Võrreldes sellega, millised me peaksime olema, oleme me vaid pooleldi ärkvel. Tuli kaminas on hillitsetud, tõmme kontrolli all. Me kasutame üksnes väikest osa oma vaimsest ja kehalisest potentsiaalist.”
Ta ei kahelnud, et inimeste anded on erinevad, ometi kinnitas ta, et enamik inimesi elab kõvasti allapoole oma võimete piire. Inimese energiatase on allpool maksimumi ja ta käitumine jääb allapoole optimumi.
„Puust ja punaseks tehtult seisneb tõde ikkagi selles, et igaühel on ressursid, mida ainult väga erakordsed inimesed suudavad maksimaalsel määral ära kasutada,” kirjutab William James.
„Need sõnad on tänapäeval sama tõesed kui tollal,” ütleb Angela Duckworth ning küsib: „Miks me paneme nii suurt rõhku andele, st potentsiaalile, ja nii vähe jõupingutustele?
Ta nendib, et kogu USA-d hõlmavates uuringutes on juba aastaid küsitud: kumb on edu saavutamise seisukohalt tähtsam, kas anne või jõupingutused? Vastustest on selgunud, et kaks korda sagedamini nimetatakse jõupingutusi.
Kui psühholoog Chia-Jung Tsay asus seda teemat sügavuti uurima, avastas ta kallutatuse, mis räägib vastupidist. Oma katsetes tutvustas ta professionaalsetele muusikutele kahte sarnase elulooga klaverimängijat, kes esitasid lühikese helikatkendi. Ühte kahest pianistist kirjeldati kuulajatele kui loomupäraselt andekat, kelle anne hakkas avalduma juba väga varakult. Teist pianisti kirjeldati kui väga püüdlikku ning ka tema puhul avaldus motiveeritus ja suur sihikindlus juba väga varases eas. Tegelikult mängis pala eri osasid üks ja sama pianist. Kahe esituse kuulamise järel otsustasid muusikud, et kahest pianistist saavutab loomupärase andega klaverimängija suurema tõenäosusega edu ja tal on paremad võimalused töökohta leida. Puänt on selles, et nii mindi vastuollu oma varem deklareeritud veendumusega, et jõupingutused on andest tähtsamad.
Chia-Jung Tsay tegi järeluuringu ettevõtluses, eeldades, et seal hinnatakse rasket tööd ja edasipürgimist kõrgelt. Ta jagas sajad mitmesuguse ärikogemusega täiskasvanud juhuslikkuse alusel kahte rühma. Pooltele anti lugeda kirjeldust püüdlikust ettevõtjast, kes saavutas edu tänu tohutule töökusele ja jõupingutustele. Teised lugesid kirjeldust loomupäraselt andekast ettevõtjast, kes saavutas edu tänu kaasasündinud võimekusele. Seejärel kuulasid kõik osalejad ühte ja sedasama helisalvestust ühe äriettepaneku kohta ning neile öeldi, et selle esitab seesama ettevõtja, kelle kirjeldust nad olid lugenud. Nii nagu muusikaspetsialistide uuringus, ilmnes ka nüüd, et tõenäolisemaks peeti loomupäraselt andeka ettevõtja edu ning tema ettepanekute kvaliteeti kõrgemaks.
„Meil on varjatud eelarvamus nende suhtes, kelle saavutuste taga on tõsine ja suur töö. Me ei pruugi seda teistele ega iseendalegi tunnistada, ometi avaldub see selgelt meie valikutes. Tsau uuringud toovad päevavalgele meie ambivalentse suhtumise andesse ja jõupingutustesse,” kirjutab Angela Duckworth. „See, mida me väidame oluliseks pidavat, ei pruugi olla vastavuses sellega, mida me sügaval sisimas usume väärtuslikuma olevat. See on umbes sama, kui ütleme, et ei pea füüsilist atraktiivsust romantilistes suhetes üldse oluliseks, ent kui jõuab kätte aeg valida endale kohtingukaaslane, eelistame kena noormeest toredale.”
Anded ja oskused
Anne on see, mis on meile loomupäraselt antud. Väga heade oskuste kujundamiseks on vaja tundide ja tundide viisi harjutada. Oskused ei teki üleöö. Mida andekam on inimene, seda väiksema jõupingutusega jõuab ta vajalike oskusteni.
Angela Duckworth esitab oma raamatus järgmise valemi: anne x jõupingutus = oskus.
Ilma jõupingutuseta ei ole anne midagi muud kui kasutamata potentsiaal. Jõupingutuste abil saab andest oskus. Saavutusteni jõudmine nõuab veel kord jõupingutusi: oskus x jõupingutus = saavutus.
Ilma jõupingutuseta pole oskused midagi muud kui see, mida te oleksite võinud teha, kuid ei teinud. Jõupingutused teevad oskused produktiivseks.
Pangem tähele – jõupingutused on neis võrrandeis esitatud kahel, mitte ühel korral. Jõupingutused arendavad oskusi, ent samal ajal teevad jõupingutused oskused tulemuslikumaks. Angela Duckworthi arvates on kõige olulisem see, et inimene jätkaks neid jõupingutusi, mis talle mingid oskused on andnud. Topeltandekas, ent mitte väga töökas inimene võib omandada samaväärsed oskused kui töökas inimene, ent ometi on ta saavutused aja jooksul mitu korda väiksemad.
Benjamin Bloom intervjueeris 120 inimest, kes olid spordis, kunstis ja teaduses jõudnud maailma tippu. Ta intervjueeris ka nende vanemaid, treenereid ja õpilasi. Üks tema olulisi avastusi seisnes selles, et ta eristas oskuste arendamiseks vajalikud etapid. Läbida tuleb kolm etappi, millest igaüks kestab mitu aastat.
Esimest etappi nimetas Bloom varajasteks aastateks. See on huvide avastamise periood. Alustage algusest, küsige endalt, kuhu mu meel uitama läheb, millele ma mõtlen, millest ma tõeliselt hoolin, kuidas meeldib mulle oma aega veeta.
„Niipea, kui olete leidnud kas või üldise mõttesuuna, tuleb endas tärganud huvi valla päästa. Selleks peate astuma maailma ja võtma midagi ette. Katsetage! Proovige!” kirjutab Angela Duckworth.
Saadav julgustus on ülitähtis, sest algajad alles püüavad välja mõelda, kas nad tahavad pühenduda või hoopiski loobuda. Parimateks juhendajateks on sõbralikud ja toetavad inimesed, kes muudavad esimese õppimisetapi meeldivaks. Ülemäära võimukad lapsevanemad ja õpetajad õõnestavad loomupärast motivatsiooni.
Uue tegevuse alguses vajab laps vabadust ise otsustada, mis talle meeldib. Ta vajab väikeseid võite ja aplausi. Harjutada on vaja, aga mitte liiga palju ja mitte liiga vara. Algajat kiirustades lämmatatakse alles puhkev huvi. See peaks olema mängulise tegevuse aeg. „Kui teil on aga juba üsna hea aimus sellest, mida teile teha meeldib, siis on käes aeg oma huvi arendada,” õpetab Angela Duckworth.
Teist etappi nimetas Bloom keskmisteks aastateks ja selle teema on harjutamine. Vaid harjutamisega on võimalik oma oskusi parandada. Mida paremaks saavad oskused, seda enam aeglustub täiustumise tempo. Harjutamise teel on kohad, kus jäädakse mitmeks päevaks, nädalaks või isegi kauemaks toppama ja siis ühtäkki saabub läbimurre. See ei ole ühtlase tõusuga nõlv, vaid hoopis ühelt tasapinnalt ehk platoolt järgmisele hüppamise jada.
Kolmas etapp on hilised aastad ja selle teema on üldine eesmärk ja tähendus. Kuidas väärtustada käeulatusest kaugemat eesmärki? Arengupsühholoog David Yeager küsitles ühes uuringus sadakonda noorukit, paludes neil oma sõnadega kirjeldada, kes nad tulevikus olla tahavad ja miks. Mõni rääkis oma tulevikust üksnes enesekeskselt (lahe töö, naudin karjääri), teised kirjeldasid teistele suunatud motiive (tahan arstina inimesi aidata), mõni mainis nii enesest kui ka teistest ajendatud motiive.
Sellist endast väljapoole suunatust on võimalik teadlikult toetada. Bill Damon soovitab järgmist: leidke innustust eeskujust, kes elab eesmärgipärast elu. „Ideaalis näete, kui raske on eesmärgipärane elu − täis pettumusi ja takistusi, kuid ka seda, millist rahuldust see lõppkokkuvõttes pakub.”
Lisaks eeskujule on vaja teadmist, et ka mina ise saan midagi ära teha.
Raske asja reegel
Angela Duckworthi peres kehtib nn raske asja reegel. Sellel on kolm osa. Esimene tähendab seda, et kõik, ka ema ja isa, peavad tegema mingit rasket asja, mis nõuab igapäevast sihikindlat harjutamist (jooga, jooksmine, ujumine, ballett, klaverimäng jms).
Reegli teine osa tähendab, et lõpetada ei tohi enne, kui hooaeg või periood, mille eest on õppemaks tasutud, on läbi saanud. Vähemalt selle aja jooksul, milleks oled endale kohustuse võtnud, pead alustatuga tegelema. Sa ei tohi katkestada ka siis, kui õpetaja su peale karjub, kui kaotad võistluse, kui sul ei tule nii hästi välja kui teistel, kui tahaksid trenni asemel peole minna jms.
Reegli kolmas osa näeb ette, et sa ise saad valida, milline on sinu raske asi, sest pole mõtet tegelda raske asjaga, mille vastu sa huvi ei tunne.
Jah, raske asja reeglit on oluline teada nii vanematel kui noorematel ja kindlasti õpetajatel. Peep Leppikut ümber sõnastades lihtsamal moel saab lisada, et anne (intelligentsus) on hinnatav üldisemalt kahte – fluidaalseks (probleemide lahendamine, mõtlemisvõime ja kognitiivse käitumise võime) ja kristalliseerunud intellektiks. Hea reegel on see, et anne x oskus x jõupingutus = saavutus. Kui saavutamisteks puudub tahe, püsivus, või esinevad iseloomus emotsionaalne tasakaalutus ja ekstravertsus või muud takistavad loomuomadused, siis suuremad saavutused jäävad tulemata, enamasti. Gümnaasiumis mõõdetakse ikka kristalliseerunud intellekti, seetõttu sageli noormeeste saavutused isiksuslikel põhjustel jäävad tagasihoidlikumaks. Tüdrukute hoolsus ja pühendumine ongi tee, mis saadab neid enam kõrgkooli. Kasvatusteadus peaks enam suunama põhi- ja gümnaasiumi õpetajate harimisse. Mitmeti ja pika aja jooksul on kujunenud sellised mõtted.