Ülikoolid vanaviisi enam ei jõua

23. märts 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 5 kommentaari

Rektorite nõukogu ja HTM-i avatud koosolekust osavõtjad: EMTA rektor Ivari Ilja, EÜL-i esindaja Eva Liina Kliiman, EMÜ rektor Mait Klaassen, TTÜ rektor Jaak Aaviksoo, haridus- ja teadusminister Mailis Reps, TÜ rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar, EKA rektor Mait Kalm, TLÜ professor Mati Heidmets, TLÜ rektor Tiit Land. Foto: HTM

 

Ülikoolidel on ees läbirääkimised riigiga vastutusvaldkondade jaotuse ja uute halduslepingute sõlmimise üle. Ehkki õppemaksu kaotamisest tekkinud tühimikku on kompenseeritud, pole kõrghariduse rahastamine aastaid kasvanud ja mõlemal poolel on selge, et vanaviisi enam ei saa. Kuidas minna edasi?

Kõrghariduse rahastamine on kümme aastat paigal tammunud ja olukorra jätkumisel peame küsima, mis on selle hind,” märkis haridus- ja teadusminister Mailis Reps 14. märtsil muusika- ja teatriakadeemias toimunud rektorite nõukogu ja HTM-i avalikul koosolekul. „Me ei räägi ainult rahast, vaid sama palju sisust ja kvaliteedist.”

Kõrgharidusreformiga on teatud stabiilsus saavutatud: tasuta õppijate arv on poolteist korda suurenenud, kasvanud on LTT-õppurite ja välistudengite osakaal, samuti magistriõppesse astujate ja lõpetajate arv, kvaliteedihinnangud meie õppekavadele on positiivsed, vähendatud on õppekavade ja õppejõudude arvu. Märgid näitavad, et kõrgkoolid liiguvad kokkulepitud suunas.

2017. aastast kehtib uus tulemusrahastamise mudel, mille alusel viiendik tegevustoetusest jagatakse ülikoolide vahel vastavalt tulemustele (arvesse võetakse nominaalajaga lõpetajaid, tööga hõivatud lõpetanute osakaalu jms).

Mudel premeerib edukamaid, jagab neile raha teiste koolide arvelt, kuid süsteemi juurde ei too midagi,” sõnas Reps. „Kui ülikool saab natuke vähem, võib see tähendada mitutsada tuhandet eurot. Kuid asutuse juht peab ju tagama sisemise kvaliteedi tõusu, teatud laienemise, noorte õppejõudude pealekasvu. Kui kaua loeme sisemist ümbertõstmist motivatsiooniks?”

Lootus lisarahale

Et olemasolevate summadega pole enam võimalik kvaliteeti tagada, on HTM valmistanud ette kõrghariduse eelarve lisataotluse, mille kohaselt peaks aastal 2019 lisanduma 22 miljonit, 2020. aastal 35, 2021. aastal 49 ja 2022. aastal 64 miljonit. Ministeerium taotleb lisaraha ülikoolide tegevustoetuse ja doktoranditoetuste tõstmiseks ja seoses taristuinvesteeringute kallinemisega.

Kuidas edasi, millised on ootused ülikoolidele, mida nad saavad ise ära teha ja mida saame üheskoos otsustada?” küsiski minister Reps asjaosalistelt.

Kõrgharidusreformi üks arhitekte, endine haridusminister ja praegune Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo nentis, et mõnigi reformi pandud mõte pole realiseerunud. Tudeng õpib nädalas küll rohkem kui viis aastat tagasi, aga siiski mitte veel 40 tundi. Arvestatav hulk täisajaga õppijaist töötab. Suurem võiks olla lõpetamiste efektiivsus.

Tõsiasi on ka see, et Eesti kõrgharidusega inimese palk erineb keskharidusega inimese omast pelgalt 20%.

Tasub mõelda sellele, kas olukord, kus iga teine inimene saab kõrghariduse, vastab meie tööturu vajadustele. Üleharitus või katteta lootused on negatiivse taustaga,” lausus Aaviksoo.

Äärmiselt kõrge nõudlus on IKT-erialade lõpetajate järele. Aga nii TÜ kui ka TTÜ saavad öelda, et õppida soovijaid pole piisavalt. Ehk peaksime tegema midagi vastavasuunalise õppe kaudu juba põhi- ja keskkoolis ning isegi lasteaias? Alustama näiteks sellest, et kõigil oleks võimalik robootikaringis käia.

Jaak Aaviksoo osutas ka tõsiasjale, et sugugi kõik LTT-erialad ei taga head perspektiivi tööturul. Üle keskmise tasu saavad näiteks IKT ja tehnikaerialade lõpetanud, aga mitme looduseriala puhul jääb palk oluliselt alla keskmise. Samas on just nendesse valdkondadesse koondunud rahvusvaheliselt silmapaistvaim teaduspotentsiaal ja enim investeeritud. Aaviksoo sõnul oleks mõistlik mõelda, kuidas suunata kõrghariduse investeeringuid nii, et need jõuaksid Eesti ühiskonda ja kasvataksid tööviljakust.

Kui külmutamine kestab

Senimaani on õppejõudude arv kahanenud 10%. Kui kõrghariduse rahastamine jääbki külmutatuks, kahaneb nende arv veelgi, mis tähendab kõrghariduse kokkutõmbamist.

Eeskätt tõmmatakse kokku regionaalsete kolledžite arvelt, dubleerivatelt ja vähem dubleerivatelt erialadelt, samuti väiksematelt erialadelt, mida on kulukam ülal pidada. See lööb kõige valusamalt Eesti muusika- ja teatriakadeemiat ja kunstiakadeemiat, kellele rahastamine teaduseelarvest on väikese tähendusega,” osutas Aaviksoo ja avaldas lootust, et arusaamine, et midagi on vaja teha, jõuab otsustajateni. Pigem on küsimus selles, kas see tuleb vastasseisu ja spontaansete poliitiliste läbimurrete kaudu või on Eesti riigil tarkust sõlmida pikaajalisi kokkuleppeid, mis suudaksid kompenseerida vähemasti inflatsioonist tekkinud kasvuvajadusi.

Praegu on välismaale õppima siirduvaid noori 10%, aga see näitaja võib tõusta 20–30%-ni ja seada ülikoolid küsimuse ette, kust tulevad täiendavad tudengid. Peame välistudengeid vajalikuks, aga TTÜ on kogenud raskusi kolmandatest riikidest tudengitele praktikakohtade leidmisega. Põhjuseks on nii väikeettevõtete võimetus pakkuda inglise keeles tuge kui ka praktikantide teistsugune väljanägemine. Probleem on tõsisem, kui tahame tunnistada. Kui palju suudame muuta ühiskonda avatumaks?

Aaviksoo viitas ka sellele, et ehkki paljud inimesed arvavad, et ülikoolid toimivad elevandiluust tornides autonoomsete institutsioonidena ja ühiskonnal pole võimalik nende töösse sekkuda, töötavad kõrgkoolides arukad inimesed, kes juhinduvad tegelikust elust ja otsustest. Enne tuleb aga eesmärkides kokku leppida.

Koosolekust osavõtjail oli rektoritele ja ministrile mitmeid küsimusi.

TÜ nõukogu liige Vahur Kraft tahtis teada, kuivõrd on võimalikud kokkulepped eri tasanditel – poliitiliste jõudude vahel hariduseraha asjus ning rektorite ja ülikoolide vahel ja ülikoolides vastutusvaldkondade asjus.

Mailis Reps vastas, et hariduse eelisrahastamises on kõik poliitilised jõud olnud ühel meelel. Iseasi, mis valdkonda see puudutab.

Kaunimaid kokkuleppeid on 1% teadusele, keegi pole julgenud seda muuta, aga see on visa tulema,” lausus Reps. „Tavaliselt tulevad summad millegagi võistluses. Kõrgharidusel on läinud oluliselt halvemini ja raha on saadud hüpetena, mingil hetkel suure kisa või skandaali tulemusena. Ühtlast kokkulepet, et sisestame igal aastal inflatsioonist tulenevalt kõrgharidusse teatud summa, ei ole. Arvan, et see oleks praegu liiga ambitsioonikas.”

Kus on kokkulepped?

Tallinna ülikooli rektor Tiit Land meenutas, et vastutusvaldkondades on ülikoolid ja ministeerium kokku leppinud mõni aasta tagasi. Vastuvõetud üliõpilaste arvu vaadates näeme, et on kaks ülikooli, kel on oluliselt vähem valdkondi. Kohe avatakse halduslepingu läbirääkimised ja valdkonnad tulevad taas lauale.

Rektorite nõukogus tulevad läbirääkimised rasked, aga teeme endast parima,” lubas Land.

Mu kolleeg unistas omal ajal arstiteaduskonnast ja see mõte pole Tallinnas kuskile kadunud, aga mõistlik on arutada veel dubleerimise vähendamise üle,” sõnas Jaak Aaviksoo.

Ülikooli sees saab kindlasti midagi ära teha. TTÜ-s on praegu kolm korda vähem instituute ja allüksusi kui kolm aastat tagasi. Püstitati ka eesmärk vähendada õppekavu kaks korda, aga nende arv vähenes ainult kolmandiku võrra.

TTÜ võttis vastu ka otsuse, et ükski akadeemilise pere liige ei saa alla keskmise Eesti palga. Doktoriõppe vastuvõtt vähenes kaks korda, aga vähemasti saavad sinna tulijad olla kindlad, et nälg ei sega teaduse tegemist.

Kuid ettekujutus, et kogu aeg saab sisemiste reservide arvelt kasvada suuremaks kui Eesti riik tervikuna, pole realistlik perspektiiv,” ütles Aaviksoo.

Tallinna tehnikakõrgkooli rektor Enno Lend küsis kolleegidelt, milliseid rahastamise süsteemi elemente tasub muuta.

Jaak Aaviksoo arvates tuleks soodustada ülikoolide koostööd ja liikuvust ega tohiks üleminekut teise ülikooli vaadelda kui õpingute katkestamist. Aaviksoo julgustas mõtlema ka selles suunas, et avalik-õiguslikud ülikoolid peaksid tegema tugevamalt tööturule suunatud õppekavu ja kaotama vahe rakenduskõrghariduse ja bakalaureusediplomi vahel. „Tööandjad kardavad, aga riikides, kus on seda tehtud, ei kahetseta. See samm aitab edendada rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide koostööd,” ütles Aaviksoo.

Petlik üksmeel

TÜ dekaan ja rektorikandidaat Margit Sutrop avaldas imestust: jutte kuulates jääb mulje, et valitseb tohutu üksmeel. Miks pole üksmeelt väljaspool seda ruumi? Ja kuidas hoida tasakaalu eesti- ja ingliskeelsete õppekavade vahel?

Selles seltskonnas püsib üksmeel ka väljaspool ruumi, aga kes seda ühiskonda viib?” vastas TÜ rektori kohusetäitja Tõnu Lehtsaar. „Ega ainult haridusele ole raha vaja, kõigil on oma huvid. Kes peab vastutama? Meie kõik, keegi ei tule seda meie eest tegema.”

Maaülikooli rektori Mait Klaasseni arvates levib ühiskonnas arusaam, et ülikoolid on vanad ja hästi vastu pidanud, saavad hakkama ka edaspidi ning neile polegi vaja midagi juurde anda. Aga kui me lille ei kasta, see närtsib, ja ilma toitaineteta lill ei õitse. Ülikoolid on liiga vähe ühiskonnale seda teada andnud.

Kõrghariduse puhul räägitakse rohkem spetsialistide ettevalmistamisest ja vähem hariduse väärtustest,” lisas muusika- ja teatriakadeemia rektor Ivari Ilja. „Vaimne keskkond, ühiskondliku arengu energia reservuaar, mis ülikoolil on – seda saame ise rohkem kommunikeerida ja sellel suunal ka rohkem tegutseda.”

Kunstiakadeemia rektori Mart Kalmu sõnul on Eesti ühiskonna avanemise ja maailma jõudmise paratamatu tagajärg see, et paljud inimesed arvavad, nagu oleks välismaal hariduse omandamine võluvägi. Edukates peredes rahakotirauad avanevad, kui laps soovib minna välismaale. Kuid suur osa läheb kolmandajärgulistesse koolidesse, mille haridus osutub hilisemas karjääris tupikteeks, ja nad on läinud endale, Eestile ja maailmale kaduma.

Eesti inimesed peaksid rohkem usaldama Eesti ülikoole. Haridusteed on mõtet alustada siin,” ütles Kalm.


5 kommentaari teemale “Ülikoolid vanaviisi enam ei jõua”

  1. inseneR ütleb:

    Kuidas harida on väiksem probleem, kui see, mida õpetada. Võib väga hästi harides õpetada õpilasele asju, mis antud tööstusliku arengu tasemega riigis pole aktuaalsed.
    Kui TPI õpetas üleliiduliste õppekavade alusel tudengeid peamiselt insenerideks tootmisele, siis TTÜ õpetab tudengeid peamiselt teadlasteks(bak, mag, dok). Haritakse tudengeid põhieesmärgiga neist teaduste doktor saada. Need, kes peale bak ja mag astet välja praagitakse, saab endale tööstus sellisena, s.t. teadlaseks koolitatuna, kuigi tööstus vajaks insenerikoolitusega tööjõudu. Kui TPI insenerikoolitusel sai tööstus 5 aastat koolitatud insenere ja ka teaduste kandidaate ja doktoreid kõrvalproduktina nende harvade hulgast, kellele oli loomupärane akadeemiline tegevus ja neid oligi promilli kandis, nagu on ka teadlaste osakaal ühiskonnas, siis TTÜ teadlaskoolitusega bak, mag, dok väljundist saab tööstus vaid teadlaskarjäärist väljapraagitud teadlasi.

  2. inseneR ütleb:

    Ülikooliharidusest on 25 vabaduse aastaga saanud konveieril toimiv massiharidus. Kes oleks 25 aastat tagasi arvanud, et doktori kraadi taotleja istub koolipingis ja tõstab kätt? Siis oli doktoriks pürgiv teaduste kandidaat uurimisgrupi juht ja sellega hoopis muus staatuses, kui ainepunkte nooliv koolipoiss. Kui ülikooliõpe polnud veel konveieril, siis oli Eestis üliõpilasi 3-4 korda vähem ja lapsi kaks korda rohkem. See tähendab, et ülikooli sisse astumisel oli kelle hulgast valida. Kes ülikooli peale kolmandat aastat katkestas, seda nimetati mittetäieliku kõrgharidusega inimeseks.

  3. inseneR ütleb:

    Kui sa ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Kui sa ei tegele tööstusega, siis tegeleb tööstus sinuga. Kuna valisime 26 aastat tagasi vabaks saamisel jõukaks tegeva tootmispõhise ühiskonna, nagu Korea valis, asemel vaeseks jätva teadmistepõhise, siis pole meil mittehaisvat kõrgtehnoloogilist tööstust, mille tootearenduse teemadel baseeruks akadeemiline teemastatud teadus, nagu Koreas. Nüüd tulebki haisev tööstus haisu kaugusele HTM-ist, Teadusagentuurist ja Tartu Ülikoolist, kes on saanud tööstust eiravat hobiteadust teha, sest riik pole teaduse ette pannud ülesannet toetada akadeemiliselt meie tööstuse konkurentsivõimet välisturul tootearenduse teemalise fundamentaalteaduse tegemisega, nagu on teinud tootmispõhises Koreas.

  4. Peep Leppik ütleb:

    Austatud InseneR!

    Loen korduvalt, kuis Te oma kommentaarides tõstate üles insenerihariduse probleeme Eestis, kuid kes neid KUULAB -? Tuleb taas lugeda võimuinimeste ümmargust juttu, mil pole saba ega sarvi… Vaid Margit Sutrop rikub artikli üldist “tooni”…

    Tean, et kõrgkoolides on üha suurenev rahulolematus sisseastujate TASEMEGA, mida olen samuti korduvalt kommentaaridesse pannud, kuid mis sest kasu -? Muid väljundeid, austatud InseneR, meil peaaegu polegi – raske on pääseda isegi mõnele konverentsile – minule on vähemalt kolmel (!) korral ära öeldud (seltskond on koos – rohkem pole võimalik registreerida – kõik on AMETNIKE kontrolli all…) jne.

    Et välismaalasi praktikale ei taheta, jätab mind ükskõikseks, aga kus on eestlaste praktikakohad? Mart Kalm ütles aga välja hoopis VARJATUMA probleemi meie kujutavas kunstis – kunstnik võib Eestis olla pea igaüks (eriti, kui ta korra välismaal on käinud)! Lisan – milleks mingi baka-magistriõpe? Seda näitas ilmekalt Kuberneri aia konkursi tulemus vana-aasta lõpus… Kõikjal rahuolu ja lausa eneseimetlus! Kuhu vadid EESTI?

  5. inseneR ütleb:

    Töösturi ettepanekule teadusfunktsionärile, et riiklikku teadusraha ei peaks jaotama enam teemastamata hobiteadusele, vaid teemastatuna eesti majandusele ja tööstusele vajalike perspektiivsete projektide jaoks, oli vastus, et see viiks Eesti teaduse taseme alla. Kuigi on raske aru saada, miks peaks teemastatud akadeemilise ülikooliteaduse tegemine viima teaduse kvaliteedi alla, tegi tööstur õrritava ettepaneku, et Teadusagentuur ja TAN peaks koostöös tööstuse erialaliitudega ikkagi määrama Eesti majanduse ja tööstuse konkurentsivõimet suurendavad akadeemilised uurimisteemad, et Teadusagentuur ja TAN saaks neid vältida TA projektide välja andmisel ja sellega enda arvates hoida Eesti teaduse taset. Kuidas niisugune teaduse avalik isolatsioon kohalikust majandusest paistaks Riigikogu valijale tädi Maalile, pole raske arvata. Ometigi peab Riigikogu saadik arvestama tädi Maali arvamusega, kui teeb ettepaneku suurendada riigieelarvest rahastatava TA tegevuse raha.

Leave a Reply to inseneR

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!