KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Veel kord eesti keele uuest arengukavast

9. märts 2018 Jüri Valge esimese kahe eesti keele arengukava autoreid - Kommenteeri artiklit

Jüri Valge.

Loodetavasti tõukab eesti keele teema olulise küsimusena arutamine 15. märtsil riigikogus edasi kõigi keelearenguks vajalike dokumentide koostamist. Aasta käib juba kolmandat kuud ning eelmise arengukava ning sellele toetuvate madalama järgu kavade, k.a riiklike programmide ja projektide kehtivuse pikendamine (kuniks uusi pole) tundub paratamatu. See annaks võimaluse ka uut arengukava puudutav veel kord läbi mõelda, kiirustamist vältida ning kaotada terminoloogiline, koostatava dokumendi ning eelnevate arengukavade võrdlemist takistav mitmetähenduslikkus (arengu- ja arenduskava, programm, keeleprogramm).

Praeguse eelnõu peatamist õigustab seegi, et eelmise arengukava lõpuperioodi seire pole veel valminud (tähtaeg 30. juuni 2018). Igal juhul on enneaegne väita, et eelmises kavas planeeritu on täidetud – isegi sealsete mõõdikute järgi mitte – ning seegi on põhjus, miks mittetehtu ärategemiseks lisaaega võtta.

Keskendumata detailidele, mida olen senise koostamisprotsessi vältel paar korda teinud ja mis võiks väiklanegi olla (seda enam, et mõnd märkust on ka arvesse võetud), arutleksin üldisemate küsimuste üle.

Koostaja olgu keelenõukogu!

Ei ole päris õige öelda, et esimesed kaks arengukava koostas Eesti keelenõukogu ja praeguse projekti tegi haridus- ja teadusministeerium. Lõpuni kirjutati ka esimesed kaks ministeeriumis, need läbisid nii HTM-i-sisese kui ka ministeeriumidevahelise kooskõlastusringi ja kinnitati valitsuses nii nagu kõik teisedki samalaadsed dokumendid (tõsiasi on, et kõik kooskõlastamisprotsessis tehtud muudatused räägiti keelenõukogus läbi).

Ka praegust eelnõu on keelenõukogus korduvalt arutatud ning selle kohta HTM-ile ettepanekuid saadetud (kuigi keelenõukogu ennast pole kava tekstis konkreetselt kordagi nimetatud ja ettepanekute arvestamine pole märkimisväärne). Erinevus on ka selles, et esimese kahe puhul sündisid kokkulepped kergemalt ja ajakirjanduse vahenduseta, pigem usaldusele ja arutelule kui võimule toetuvalt. Võimalik, et valitsuse määrus valdkondlike arengukavade koostamise kohta ei ole kõigi poolt aktsepteeritava tulemuseni jõudmist soodustanud.

31. detsembril kehtivuse kaotanud eelmises arengukavas on kirjas: „Eesti keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeerium koostavad ühiselt järgmise eesti keele arengukava, mis rakendub 1. jaanuaril 2018.” Tõsiasi on, et 1. jaanuar on läbi, aga kava pole.

Ka ühise koostamise nõuet on täidetud vaid sümboolselt: kui eelmiste arengukavade algvariandi koostasid keelevaldkondade akadeemikuist, professoritest ja doktoritest tippspetsialistid, siis praeguse eelnõu puhul see nii ei ole.

Põhikoostaja roll tuleb tagasi anda keelenõukogule (mille liikmed on eesti keelele kasulike otsuste tegemisel pädevamad ja oluliselt vabamad kui riigiametnikud – mitte päris vabad, sest oma asutuse huve kiputakse ikka liigkaitsma!) ning ametnikud peaksid kaasa aitama seadusi tundvate ning rahandus- ja muud infot valdavate ekspertidena, samuti leidma kava koostamiseks vajaliku raha.

Siit järgmine küsimus: kuigi valitsuse nõustamine keelenõukogu poolt (alates 2011. aastast, kui see keeleseadusega kehtestati) on olnud praktiliselt olematu, tuleks astuda samm edasi, tutvuda põhjalikult Läti ja Leedu kogemustega ning siduda keelenõukogu tegevus parlamendiga (loomulikult ei pea viimane hakkama komapanekut ega suurt ja väikest algustähte arutama – nagu keelenõukogugi mitte).

On oluline, et saaksime dokumendi, mis ei ole mingi kitsas valdkondlik arengukava, vaid valdkonna- ja institutsiooniülene, saaksime keelepoliitika põhialuste kirjelduse. Hästi pingutades võiks praegusest eelnõust selle jaoks ideid saada. Sellest peaksid hakkama lähtuma seadused ja teised õigusaktid ning ka oluliselt konkreetsem eesti keele arengukava, milles oleks kirjas iga ministeeriumi vastutus tema tegevusele vastava osa eest eesti keele toimimisel ja arendamisel.

Meil on praegu kaksteist poliitika põhialuste dokumenti, mh julgeoleku- ja maapõuepoliitika omad. Kolmest põhiseaduse preambulis märgitud Eesti riigi ülesandest on poliitika põhialused olemas kultuuril, rahvastikupoliitika (kuhu loodetavasti täiesti selgelt hakkab kuuluma ka eesti rahvust puudutav osa) põhialuseid tehakse.

Ainuke, mille jaoks põhialuseid pole ega ole ka tegema hakatud, on eesti keel. Kui põhialuste koostamise otsus tehakse, viib see dokumendi heakskiitmise riigikogusse. Mis toob loodetavasti kaasa eelnõu oluliselt suurema üldrahvaliku arutlusvõimaluse.

Keel loob väärtust

Üks seniste vastuolude põhjustest peitub dokumendi nimes: „Keel loob väärtust. Eesti keelevaldkonna arengukava 2018–2027”. Kuidas keel väärtust loob, selle üle võib arutleda; et eesti keel Eestis ja eestlasele väärtus on, see on fakt.

Kui HTM-i juhtimisel on koostatud valitsuse määrusele vastavas vormis valdkondlik dokument, siis soovivad vähemalt kolm keelenõukogu liiget, et see „ei eksleks nagu siil udus, pakkumata sihti ja tegevuskava”. Isegi siis, kui võtta aluseks praegune tekst, tuleks sinna kirjutada niisugused indikaatorid, mille saavutamist (ja ka mittesaavutamist) on võimalik mõõta.

Muidu näitab seire näiteks kõrghariduse puhul ikka 100%, kuigi eestikeelse õppe suhteline osa järjest väheneb. Praeguse eelnõu oluline puudus on ka see, et kuskil pole kirjas selle ellurakendamise hinda. Kuidas saab kavandada nii tähtsa ja mahuka elulõigu arendamist, kui pole teada, kui palju see maksab?

Eelmise arengukava hind on keelevaldkondade kaupa olemas ning esimeste aastate seireraportitest saab pildi, mis on hästi, mis halvasti läinud. Aastateks 2011–2017 oli arengukavas ette nähtud tegevusteks planeeritud 61 331 727 eurot (vt Eesti keele arengukava 2011–2017, lk 112). Eeldades, et keelearengu rahastamist planeeritakse samal tasemel, peaks arengukavasse kirjutatav summa olema 88 miljonit (arvestamata võõrkeelte lisamist). Praegu ühe ministeeriumi ühe osakonna töö­plaaniks surutava kava hind ei saa ületada selle osakonna eelarvet, mis on aga kahetsusväärselt ja oluliselt väiksem.

Arengukava ülimuslikkus, selle ülesannete jagamine kõikide ministeeriumide vahel peaks vähendama ka otsuseid, kus planeerimise või eluliste vastuolude korral üldjuhul „jõutakse kokkuleppele” eesti keele arvel: olgu selleks siis rahvusvahelistumise ja eesti keele suhe kõrgkooliõppes, meditsiinitöötajate umbkeelsus või veinipudelite etiketid, võõrkeelsete väitekirjade eestikeelsed resümeed või muukeelsete koolide lõpetajailt nõutava eesti keele oskuse tase.

Eksistentsiaalne küsimus

On selge, et riigis kehtivad kavad ja strateegiad peavad olema kooskõlas ning „Elukestva õppe strateegia 2020” järgi peab viimase tase olema B1, nagu korrektsed ametnikud on ka uue keelearengukava projekti kirjutanud. Ometi: B2 oli teises eesti keele arengukavas kirjas enne, kui elukestva õppe strateegia kehtima hakkas – ja ka esimeses, 2004. a samuti valitsuse poolt maksma pandus.

Miks peab keele arengukava kooskõlastama elukestva õppe strateegiaga ja mitte vastupidi? On raske leppida sellegagi, et meie kohati üpris õnnestunud lõimimistegevusest hoolimata astutakse väiksemat keeleoskust nõudes samm tagasi – isegi hoolimata rahvusvaheliste ekspertide etteheidetest, rääkimata meie endi poolt omaks võetud ühtse haridussüsteemi põhimõttest.

Pole kindel, et aastatetaguse keelenõukogu võrdlemine poolhäbeliku – kuigi targa! – talutüdrukuga (vt Postimees, 22.02.2018) on kohane, selge on aga see, eesti keele vajadustest lähtuvate kokkulepeteta kulutame vaid aega, mille kulg teatavasti on pöördumatu.

Utoopiat ei maksa planeerida, ambitsioonikate ülesannete asemel juba saavutatu kavandamine aga ei taga eesti keele arengut. Keeleküsimus ei ole vald- ega ametkondlik, vaid eksistentsiaalne ja üldrahvalik küsimus. Nagu riigikaitse 2%.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!