Hüpe üle rahvusliku lõhe

Õpetajad Alissa ja Irina vihjavad VEPA märkidega, et algab tunni uus etapp. Suupilli pole vaja puhuda, sest klass on niigi rahulik. Fotod: Raivo Juurak

Eesti üks suuremaid sotsiaalseid probleeme on eesti ja vene inimeste eraldatus ehk rahvuslik lõhe. Tallinna Avatud Koolil on sellele probleemile lahendus.

Võiks isegi öelda, et Avatud Kool ületab rahvuslikku lõhet mängleva kergusega. Seal koolis ei küsi ükski õpilane, miks eesti ja vene lapsi eraldi ei õpetata, ning õpetajad võtavad eesti ja vene laste koos õpetamist kui põnevat väljakutset.

Iluuisutamistreener Anna Levandi küsis juba kümmekond aastat tagasi, miks eesti ja vene lapsed teevad sporti tema juures koos, aga koolis käivad eraldi. Kui meenutada oma kooliaega, siis vene keeles suhtlema õppisime meiegi just vene poistega koos trennis käies ja nendega võisteldes. Aga koolid eraldasid meid.

Oleme kiitnud ühesuunalist keelekümblust, sest sellega omandavad vene lapsed kiiresti väga hea eesti keele oskuse. Paraku asuvad ühesuunalise keelekümbluse klassid ainult vene õppekeelega koolides (ainsa erandina on keelekümblusklassid ka Kopli kunstigümnaasiumis, mis on eesti õppekeelega) ja eesti lastega puutuvad vene lapsed vähe kokku. Sama probleem on nõudega, et vene gümnasist peab õppima 60% õppeainetest eesti keeles. Nad õpivadki, kuid ei puutu oma eesti eakaaslastega piisavalt kokku. Haridussüsteem ei võimalda rahvuslikku lõhet ületada.

Nüüd on Tallinna Avatud Kool astunud selle lõhe ületamiseks otsustava sammu – kool töötab kahesuunalise keelekümbluse koolina, kus igas klassis on pooled lapsed eesti ja pooled vene kodukeelega. Pool koolipäeva õpivad kõik eesti ja teise poole vene keeles. Eesmärk on ambitsioonikas: umbes kolmanda klassi lõpuks peavad nii eesti kui ka vene lapsed suutma vabalt suhelda nii eesti kui ka vene keeles. Lisaks õpivad nad inglise keelt.

Kuidas neil läheb?

Lõplikke hinnanguid on veel vara anda, sest Avatud Kooli 7–9-aastased lapsed on õppinud kahesuunalise keelekümbluse meetodil kõigest seitse kuud. Kuid algus on tehtud ja esimesed tulemused kõrvaltvaatajalegi näha.

Avatud Kooli tunde külastades nägin, et vene keeles õpetavad õpetajad ei kasutanud kordagi eesti keelt ja eesti õpetajad ei öelnud sõnagi vene keeles. Seda ei teinud nad isegi suure vahetunni ajal koos lastega õues olles. Kuid õpilastele polnud see probleem. Nad said nii eesti- kui ka venekeelsest jutust hästi aru.

Ja õpitaksegi vene keeles

Hommikuses vene keele tunnis, mida ma külastan, õpivad eesti ja vene lapsed üheskoos, kuidas on vene keeles „rõõm”, „mure”, „hirm”, „üllatus”, „raev” ja teised emotsioonid. Õpetaja Irina Palm räägib ainult vene keeles. Uusi sõnu korratakse pidevalt uutes seostes, sest mida rohkem seoseid, seda paremini jääb meelde.

Kõigepealt näitab õpetaja Irina – lapsed pöörduvad Avatud Kooli õpetaja poole eesnimega – klassile erineva ilmega inimestest videot ja küsib, mis emotsiooni kellegi nägu väljendab. Nuputavad nii vene kui ka eesti lapsed ja kellelgi pole igav. Mõned ilmed ajavad kõiki naerma. Siis imiteerivad õpilased videos nähtud ilmeid ja ütlevad vene keeles, mis ilmet nad matkivad. Seejärel jagab õpetaja lastele välja emotikonidega lehed, kus igal emotikonil on vene keeles juurde kirjutatud, mis tunnet see väljendab. Järgmisena loetakse kõigi emotikonide nimed vene keeles kooris ette. Seejärel saavad lapsed lehed tühjade nägudega, millele nad peavad rõõmsad, kurvad, ükskõiksed jne ilmed peale joonistama ning vene keeles juurde kirjutama, mis ilme nad mingile näole andsid. Järgnevalt esitleb iga rühm mingit emotsiooni ja teine õpetaja Alissa Norman teeb sellest rühmast foto.

Uued sõnad töötatakse seega väga põhjalikult läbi, lausa pildistati üles. Hiljem kuulen, et iga uut sõna peab laps kasutama vähemalt 17 korda, sest muidu ei jää meelde.

Tegelikult on rohket kordamist vaja ka häälduse pärast, sest näiteks niisugust sõna nagu злость on eesti lapsel päris raske hääldada. Kui see ühel lapsel üldse välja ei tule, lohutavad teised lapsed, et igaühele võib mõni sõna raske olla.

Poole tunni pealt viib õpetaja Alissa vene lapsed kõrvalruumi, et nendega emotsioonide teemat eesti lastest põhjalikumalt harjutada, samal ajal jätkavad eesti lapsed õpetaja Irinaga samas klassis.

Ka järgnevas matemaatikatunnis räägib õpetaja Irina ainult vene keeles ja eesti kodukeelega õpilastele ei ole see probleem. Hakkab aga silma, et kümnest suuremaid numbreid osa eesti lapsi vene keeles veel peast hästi ei oska ning nemad loevad neid klassi seinale pandud tabelist – järelikult ei valmista kirillitsa neile raskusi. Üldiselt läheb matemaatika vene keeles õppimine eesti lastel hästi, sest matemaatikas on vähe sõnu ja need õpitakse ruttu ära.

Muide, tunde jälgides tundus, justkui küsiks õpetaja Irina eesti lapsi rohkem, kuid tegelikult see nii polnud – lihtsalt eesti lapsed vastavad vene keeles mõnevõrra aeglasemalt, mõtlevad pikemalt.

Mis toimub vahetunnis?

Vahetunnis lülitab õpetaja Irina sisse venekeelse tibutantsu video. Kogu klass matkib innukalt tibude tantsuliigutusi. Kui video saab läbi, nõutakse rõõmsalt selle kordamist ja tants jätkub.

Hindeid selles koolis ei panda, aga kaks õpilast, kes ei jõudnud tunni ajal kõiki keerulisi vene sõnu läbi kirjutada, lõpetavad tunnitöö vahetunnis. Õpetaja aitab neid, kuni nemadki pääsevad tantsima.

Siis hakkavad poisid koridoris sõrmevurri mängima. Vene poiste rühmas on ka paar eesti poissi. Üks neist püüab vene poistelt eesti keeles vurri laenata. Kui ta seda ei saa, küsib ta vene keeles. Vurrimängu alates hüüab üks vene poiss eesti keeles: „Mängime!”

Koridoris on riiulid eesti- ja venekeelsete raamatutega. Üks vene laps vaatab huviga eestikeelset koomiksiraamatut. Kaks vene last kirjutavad seal kõrval oma nimed väikeste magnettähtedega kaasaskantavale mängutahvlile (liikuv aabits).

Küsin ühelt vene laste rühmalt eesti keeles, millest nad omavahel räägivad. Saan kiire vastuse: „Meie asjad!”

Siis küsib õpetaja Helen vene lapselt eesti keeles, mida peab korrapidaja tahvliga tegema. Laps vastab lühidalt: „Ma tean.” Talle ei tulnud „peab puhtaks pühkima” kohe meelde, kuid õpetaja sai aru, et laps oma korrapidajakohustusi tunneb.

Ärgem unustagem, et need lapsed on alles 7–9-aastased.

Nad õpivad tõesti ka eesti keeles

Pärast söögivahetundi õpivad needsamad lapsed kõike eesti keeles. Esialgu tundub, et õpetaja Karin Jürisson küsib peamiselt vene lapsi, kuid siingi küsitakse kõiki võrdselt, lihtsalt vene laste eestikeelsed vastused tulevad mõnevõrra aeglasemalt. Kellel on vastamisega probleeme, seda aitab klassis olev teine õpetaja Helen Sabrak.

Õpetaja Karin annab lastele samuti peamiselt nuputamisülesandeid, et tund oleks huvitav nii eesti kui ka vene lastele. Ta näitab fotosid ja lapsed arvavad ära, mis elukutse esindajatega on tegemist. Operaatorit oskab esimesena eesti keeles nimetada vene laps.

Eesti keeles jääb mõni vene laps natuke maha ka. Üks neist suleb ühe ropsuga oma vihiku, paneb käed vaheliti rinnale ega kirjuta enam sõnagi. Õpetaja Karin soovitab tal vihiku uuesti lahti teha, aga see ei mõju. Samas töötab õpilane suuliselt edasi, jälgib õpetaja Karini juttu, tõstab kätt ja ütleb eesti keeles vastuseid. Vahetunnis jääb Karin lapsele toeks ja pooleli jäänud töö tehakse koos lõpuni.

Ühel eesti õpilasel läheb tekstülesande lahendamine ruttu. Varsti näen ma, kuidas ta selgitab seda oma vene laudkonnakaaslastele. Kui ka nemad on kõigest aru saanud, hüüab ta rõõmsalt naaberlaudkonna suunas: „Ma aitasin venelastel ülesannet lahendada!” Seejärel läheb ta õpetaja juurde ja ütleb, et tahab teine kordki venelasi aidata. Õpetaja: „Muidugi aita, aga ära sa neile vastuseid ette ütle, vaid esita suunavaid küsimusi!” Eks vene lastele oligi eesti lapse abi vaja, sest nad pidid selgeks saama sellised keerulised sõnad nagu „tekst­ülesanded”, „arvandmed” jt.

Mida on meil Avatud Koolilt õppida?

• Kõigepealt seda, et eesti ja vene lapsed saavad küll ühes klassis koos õppida. Nad olid vahetunniski koos, tantsides tibutantsu, mängides vurriga jne.
• Teiseks seda, et juba esimese õppeaasta kevadel ei pea lapsed enam liiga raskeks õppida pool päeva vene ja teine pool eesti keeles. Nägin nende matemaatika kontrolltööde lehti – nii eesti kui ka vene lastel olid vastused valdavalt õiged.
• Kolmandaks ei maksa omistada rahvustele iseloomu, mida neil pole. Nii ei ole vene lapsed eesti lastest temperamentsemad, nagu armastatakse väita. Avatud Koolis kutsus tunni segajaid kõige lõikavama häälega korrale hoopis eesti õpilane. „Kas te jääte lõpuks vait seal!” küsis ta nii rangelt, et õpetaja Irina pidi talle endale „тихо-тихоˮ ütlema.
• Neljandaks näeme, et juba poole aastaga saavad vene lapsed eesti ja eesti lapsed vene keelest aru. Pole kahtlust, et kolmanda klassi lõpuks räägivad nad uut keelt juba vabalt. Tahaks väga loota, et Avatud Koolist võetakse eeskuju ja Eesti koolides hakatakse lapsi õpetama osaliselt kas vene, inglise, saksa, prantsuse või hispaania keeles. Ka hiina keel on tõusev suundumus. Keelteoskus näitab inimese haritust!

Vaata ka videot: https://youtu.be/GILQt00gBSk

Avatud Kool arvudes

• Kool alustas õppetööd 1. septembril 2017.
• Õpilasi on 90 (kaks esimest klassi ja üks teine klass, igas klassis on pooled vene ja pooled eesti lapsed).
• Õpetajaid on Avatud Koolis 10 (viis õpetab eesti ja viis vene keeles, nende hulgas on ka muusika- ja liikumisõpetajad).
• Koolil on ka üks vene ja üks eesti emakeelega psühholoog.
• Sügisel 2018 võetakse vastu kaks uut esimest klassi ehk 30 eesti ja 30 vene kodukeelega last, kellest moodustatakse samuti segaklassid.
• Juurde võetakse ka neli uut õpetajat – konkurss on käimas.
• Kool asub Tallinnas Karjamaa 1.

Kumb kümblus on kiirem?

Ühe- ja kahesuunaline keelekümblus on üsna erinevad ja veel pole piisavalt uuritud, kumb nendest on efektiivsem. Aga püüdke alltoodu põhjal ise otsustada!

Rohkem kümblust! Kellele ja kellega?

Natalja Mjalitsina.

Vene kodukeelega noored õpivad kutsekoolis peagi oma eriala eesti keeles kümmeldes. Kas järgmisena jõuab keelekümblus ülikooli? Eksperdid seda ei välista.

Keelekümblusprogrammiga on Eestis ametlikult liitunud sada õppeasutust: 63 lasteaeda, 37 kooli. Ilus arv Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks. Need sada õppeasutust on keelekümblusprogrammiga ametlikult liitunud.

Kuid miks pole kümbluskoolide hulgas mainitud Avatud Kooli?

Innove õppekava ja metoodikakeskuse juhataja Natalja Mjalitsina selgitab, et põhjus on lihtne – Innove ei ole kahesuunalise keelekümbluse programmi, mida Avatud Kool juba rakendab, koolides veel käivitanud. Teisalt on see uus kool loodud juba esimestest mõtetest alates tihedas koostöö SA Innove keelekümblusprogrammiga.

Enamasti kümblevad lasteaedades vaid üksikud rühmad ja koolides üksikud klassid.

Programmi rakendatakse tõesti erinevas mahus. Kahjuks on veel lasteaedu ja koole, kus kümbleb vaid 1–2 rühma või klassi. Samas on Narvas lasteaed Päikene ja Vanalinna riigikool, Tallinnas Mustamäe humanitaargümnaasium ja Pae gümnaasium muutumas täieliku keelekümblusega õppeasutusteks. Pika eestikeelse õppe ajalooga on Tartu Annelinna gümnaasium ja Tallinna humanitaargümnaasium.

Miks kümblusrühmi juurde ei tehta?

Keelekümbluse rakendamine eeldab eesti õpetajate olemasolu, aga neid on vene lasteaedades ja koolides veel vähe. Nii peaksid lasteaedade kümblushuvilised juhtkonnad mõnest väga heast vene õpetajast loobuma ja leidma asemele väga hea eestikeelse õpetaja. Sellist otsust on raske teha.

Teiseks eeldab keelekümblus eesti ja vene keeles õpetavate õpetajate head koostööd. Innove korraldab neile meeskonna- ja paaristöö koolitusi. Osalise keelekümbluse eesti ja vene õpetajad on saanud Innovelt juba päris palju abi, kahesuunalise kümblusega Avatud Kooli eesti ja vene õpetajad niisamuti.

Kui palju lapsi vene õppekeelega põhikoolis keelekümblust saab?

Keelekümblusklassides õpib HaridusSilma andmetel üle 7000 õpilase ehk veerand vene õppekeelega koolide õpilastest. See tähendab, et programmi laienemiseks on võimalusi rohkesti. Tavaklasside vene õpilasi iseloomustab enamasti see, et nad teavad eesti keelest mõndagi, kuid ei suuda selles vabalt suhelda. Miks ei ole rohkem kümblusklasse? Põhjus on sama mis lasteaedades – vene õppekeelega koolides pole selleks piisavalt eesti keeles õpetavaid õpetajaid.

Põhikooli lõpus peab vene laps oskama eesti keelt B1-tasemel.

Tavaklassi lapsel seda taset tihti ei ole. Samas näitavad viimase kolme aasta tasemetööd, et varase keelekümbluse lapsed saavutavad eesti keeles B1-taseme juba 6. klassi lõpuks. Tõenäoliselt saavutavad nad 9. klassi lõpuks juba B2-taseme ning suudavad tänu sellele nii gümnaasiumis kui ka kutsekoolis õppida mistahes ainet eesti keeles. Vanalinna riigikooli õpilased sooritavad põhikooli eesti keele lõpueksami mitte eesti keele kui teise keele, vaid emakeele eksamina. Keelekümbluse meetod on ennast veenvalt tõestanud.

Missugune on keelekümblejate matemaatika tase?

Tasemetööd ja põhikooli lõpueksamid näitavad, et matemaatikas pole vahet, kas laps on õppinud kümblusklassis või tavalises vene õppekeelega klassis. Matemaatika õppimine eesti keeles ei ole kuidagi takistanud lastel selles aines häid tulemusi saavutada.

Aga vene keele tase?

See võib üllatada, kuid 9. klassi vene keele eksami teevad keelekümblusklasside lapsed paremini kui tavalises vene õppekeelega klassis õppinud. Keelekümblusklassis õppimine ei kahjusta vene keelt ega ka aineteadmisi. Küll aga oskavad kümblusklasside lapsed mitu korda paremini eesti keelt.

Sotsiaalmeedias väidetakse, et võõrkeeles õppijad unustavat oma emakeele.

Eesti keel ei tõrju vene keelt välja, kui inimene ise seda ei taha. Me aitame keelekümblust rakendada ka Kasahstanis, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis. Seal unustasid tõesti paljud inimesed oma emakeele ja peamine põhjus oli, et emakeelset haridust alaväärtustati ja eelistati õppida vene keeles. Nüüd taastavad nad keelekümbluse abil oma emakeelt.

Keelekümblusklassides ei õpi vene lapsed kõike ainult eesti keeles. Ligi poole oma õppeajast õpivad nad vene keeles ja tänu sellele jääb vene keel neile alles.

Vahel räägitakse, et inglise keele liiga hea oskamine hävitab eestlasel eesti keele. See on võimatu, sest meil on eestikeelne haridussüsteem ja eestikeelne teadus. Uute keelte õppimine ei hävita, vaid hoopis arendab õppija emakeelt.

Millal õpitakse eesti koolis 40% võõrkeeles?

Mõningaid õppeaineid juba õpitakse võõrkeeles, kuid võõrkeeles õppimine võiks Eestis olla palju laialdasem. Probleem on selles, et ei jätku õpetajaid, kes valdaksid võrdselt hästi nii ainet kui ka võõrkeelt ning lisaks keelekümbluse metoodikat. Kuid lootust on, et võõrkeeles õppimine saab hoogu juurde, sest noor põlvkond juba oskab võõrkeeli väga hästi, juurde on vaja õppida vaid võõrkeeles õpetamise ja keelekümbluse metoodikat.

Kas kõrgkool peaks olema ingliskeelne?

Selleks pole vajadust, sest keelekümbluse meetodil on võimalik õpetada välismaa tudengeid eesti keeles. Erialasest eesti keelest arusaamine tuleb väga ruttu. Keelekümbluse eripära on, et eriala õppides omandatakse ühtlasi eesti keelt. See on learning by doing ehk keele omandamine seda kasutades. Tihti küsitakse, kas eesti keelt tuleks õpetada inglise või vene keele kaudu. Tegelikult saab eesti keelt õpetada väga hästi just eesti keele enda kaudu. Sa õpid mingit ainet eesti keeles ja saad nii ka eesti keele selgeks.

Arvan, et ülikoolid võiksid õpetada välistudengitele eesti keeles neid erialasid, mille spetsialiste on Eestile endale kõige rohkem vaja.

Aga kutsekoolid?

Kutsekoolides on vene rühmad üle minemas eestikeelsele õppele. Juba mõnda aega räägitakse ka vajadusest võtta Eestisse õpilasi Gruusiast, Ukrainast ja teistest maadest. Kui sealt tulnud lapsed hakkavad õppima kutsekoolis meie vene noorte keelekümblusrühmades, siis saavad nad Eestis kutset õppides ühtlasi eesti keele selgeks ja võivad Eestisse töölegi jääda.

Kas keelekümbluse jaoks ressurssi jätkub?

Teiste maade hariduseksperdid on korduvalt märkinud, et ükski riik ei toeta keelekümbluse meetodil õppimist nii palju kui Eesti. Programm on saanud stabiilselt areneda. Meil saavad kümblusõpetajad koolides riigilt lisatasu, Eestis on riiklik keelekümbluse programmi arendamise keskus, mis pakub tuge kõigile haridusasutustele, kus ollakse kümblusmeetodi rakendamisest huvitatud. Nii positiivset suhtumist keelekümblusse peetakse maailmas harukordseks. Rahvusvahelised hindajad on väitnud, et just tänu riigi nii kindlale toele ongi Eesti keelekümblus maailmas üks edukamaid. Aga eks me väikese riigina peagi oma emakeele nimel teistest rohkem pingutama.

Raivo Juurak