Kakskeelsus kui erivajadus

13. apr. 2018 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - 6 kommentaari

Enne kooli pole ükski laps keeleliselt andetu. Mida annab ära teha, et laste keelekümblus sujuks ladusalt, ilma uppumissurmadeta?

 

Keel on rahvuse hing.

Aleksei Tolstoi

 

Toivo Niiberg.

Kahe keele oskus aitab inimesel edaspidi ka kolmandat ja neljandat keelt omandada. Kakskeelne laps mõistab juba varakult, et mõtete väljendamiseks on erinevaid viise ja et keelte struktuurid on erinevad.

Järgmist keelt õppima hakates ei arutle laps, miks uus keel erineb nendest, mida ta juba oskab, vaid võtab erinevused lihtsalt omaks.

Lapsega suheldes tuleb jälgida põhimõtet „üks keel – üks inimene, üks keskkond – üks olukord”, see tähendab, et kindlas olukorras või vestluskaaslastega räägitakse kindlat keelt. Mingil juhul ei ole kasulik selline strateegia, kus arusaadavuse eesmärgil asendatakse omakeelses jutus mõned sõnad teiskeelsega.

Kakskeelse lapse areng ei erine palju ükskeelse lapse omast. Siiski – mõningaid lahknevusi põhjustab kahe keele vastastikune mõju. Näiteks võib kakskeelse lapse kõnesse ilmuda mõni keele­element oluliselt varem ja mõni osis hiljem. Kindlasti kuulub kakskeelse lapse keelelise arengu juurde ühe keele elementide teise keelde ülekandmine. Kakskeelse lapse mõne keeleoskuse aeglasemat arengut ei tohi pidada veel kõnepuudeks või alaarenguks.

Mängides ja mängeldes

Sageli kardetakse, et kakskeelsus võib pidurdada lapse arengut, vähendada tema sõnavara (kõike on ju vaja omandada topelt!) ja selle all kannatab kooliküpsus. Seda kõike võib teha hoopis poolkeelsus.

Pole tõestatud, et kakskeelne laps hakkab hiljem rääkima. Teisi keeli võib inimene omandada igas vanuses, aga mida varem, seda parem. Noores eas omandab laps kõige paremini keele hääldussüsteemi. Kasvades hakkab kahanema võime keelt aktsendita omandada. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem on tema ümber sündmusi, mis juhivad tähelepanu keeleõppelt kõrvale.

Väikelaste mängud ja tegevus loovad aga ideaalsed tingimused kahe keele omandamiseks. Ka ei ole väikesel lapsel eelarvamusi, nagu oleks keelt õppida vaevaline. Talle ei tule pähegi häbeneda oma vigu.

Laps omandab keeli mängides ja mängeldes. Seepärast tuleb talle anda võimalus omandada teist keelt nii noorelt kui võimalik.

Mida soovitada kakskeelse lapse vanematele? Julgustage teist keelt kasutavaid sõpru ja sugulasi lapsega seda keelt rääkima. Kuulake koos lapsega nii tihti kui võimalik teises keeles muinasjutte, lugusid ja laule. Vaadake koos lapsega teises keeles saateid ja tõlkige-seletage lapsele arusaamatuid väljendeid. Lugege lapsele ette teises keeles kirjutatut ja laske tal seda ümber jutustada ning kuuldu kohta küsimusi esitada. Käige lapsega võimalikult palju teises keeles toimuvatel üritustel, teatrietendustel, kontsertidel ja võimaldage kokkupuuteid teist keelt kõnelevate täiskasvanute ning nende lastega. Laske lapsel teises keeles kuuldut ümber jutustada, laule laulda ja luuletusi lugeda.

Kirjaoskaja lapse puhul on hea õppemeetod teises keeles kirjutatud ja lapsele eakohaseid ristsõnu lahendada – see on huvitav ja paneb sõnaraamatutest sõnu otsima. Tänapäeval võimaldavad arvutiprogrammid omandada mänguliselt mis tahes võõrkeelt.

Üks nägu, üks keel

Millal ja kuidas hakkab laps kahte keelt eristama? Nagu juba öeldud, ei erine kakskeelse lapse areng ükskeelse omast. Ettetulevad erinevused on seotud kahe keele vastastikuse mõjuga. Järgnevalt toon välja keelte eristamise kolm etappi.

Esiteks. Lapsel on iga eseme või tegevuse kohta üks sõna või väljend ühest või teisest keelest. Seega võib üks lause koosneda kahes keeles esinevatest sõnadest ja laps ei saa sageli aru, miks teised teda ei mõista. Kui laps kuuleb sellel ajal ühte keelt teisest rohkem, siis ei pruugi ta teises keeles olevaid sõnu ja väljendeid kasutada või teeb seda harva. Samas saab ta teisest keelest hästi aru (passiivne keeleoskus).

Teiseks. Laps teab ja aimab, millist keelt kellega kasutada. Vahetevahel kasutab laps ühes lauses mõlemat keelt korraga, kuid välja on kujunenud kaks sõnavara. Mõnikord võib laps kasutada ühe keele grammatikat mõlema keele puhul. Eriti ilmneb see siis, kui ühe keele grammatika tundub konkreetse sõna korral kergem ja loogilisem.

Siiski räägib enamik lapsi kindla inimesega kindlat keelt ja tugineb räägitava keele grammatikale. Vanemad ja õpetajad-kasvatajad aitavad keele arengule kõige paremini kaasa siis, kui nad räägivad lapsega kindlat keelt – üks nägu, üks keel.

Kolmandaks. Laps on õppinud kahte keelt eristama, aga seob keele kindlate inimeste ja sündmustega. Nii räägib ta emaga ühte ja isaga teist keelt, vanematega ühte, aga kasvatajatega teist keelt jne.

Lähtudes Soome kogemusest, võib öelda, et tulemused on aga paremad, kui järgitakse põhimõtet „üks isik – üks keel”. Muidu ei saa laps aru, kas õpetaja räägib parajasti rootsi või soome keeles. Sel juhul soovitatakse õpetajatele eraldusmärke: tal on kas kindlat värvi müts peas või mingi nukk käes (üks nukk saab aru ainult rootsi, teine soome keelest).

Peeter Mehisto soovitas kasutada erinevaid ruume. See eristamine on oluline lasteaias ja 1.–2. klassis. Koridoris kõneleb õpetaja seda keelt, mis on talle endale esimene keel, rootsi keele õpetaja räägib ka koridoris rootsi keeles. Kui see aga pole tema emakeel, siis selle kohta neil reeglit pole.

Maja ja dom

Muukeelne laps on nagu erivajadustega laps. Ta võib olla eriti andekas, kuid sattuda oma puuduliku keeleoskuse tõttu ikkagi riskirühma. Kui teist keelt kõnelev laps ei saa kõigest aru, tunneb ta end kaaslastega võrreldes keeleliselt ebavõrdsena. Laps kaotab julguse oma mõtteid väljendada, ehkki need võivad olla sisukamad kui kaaslastel.

Isiklikest kogemustest võin öelda, et lasteaiarühmas, kus on näiteks enam kui kaks vene keelt kõnelevat last (tänapäeval isegi kaheksa), väheneb nende soov suhelda ja samastuda eesti keelt kõnelevate lastega. Lastel on lihtsam kõnelda oma emakeeles ja kasutada ainult õpetajaga suheldes eesti keelt.

Ohud, mis kaasnevad teise keele õppimisega liiga varajases eas, on järgmised. Laps ei saa kõnest aru ega oska sellest tulenevalt reageerida. Kui lapsele anda käsklus koristada mänguasjad, ei saa võõrast keelekeskkonnast pärit laps aru, mida temalt nõuti, ja kas ei reageeri käsklusele üldse või jääb lihtsalt ootama, ning alles siis, kui näeb teiste laste tegevust, hakkab samuti koristama. Kõne mittemõistmine võib kaasa tuua suuri arusaamis- ja toimetulekuraskusi.

Teises keeles õppiv laps võib jääda teadmisteta, kuna ei saa õpetaja kõnest aru. Lapsel ei ole piisavat sõnavara ja seetõttu ei mõista ta õpetajat. Teises keeles õppiv laps väsib kiiremini ja vajab tihemini pause. Ta ei lase ennast üle koormata, vaid lülitab end välja, kui on väsinud. Õpetaja peab teadma lapse omapära ja sellele reageerima.

Teises keeles rääkival lapsel võivad tekkida väljendusraskused. Tal ei jätku sõnu enda verbaalseks väljendamiseks. Muud keelt kõneleval lapsel võib tekkida madal enesehinnang, kuna ta ei suuda end vähese keeleoskuse pärast kaaslastele mõistetavaks teha.

Väga raske on täielikult omandada keeleetiketti ja stiilierinevusi – näiteks: „maja” tähendab eestlastele ehitist, vene keeles on samal sõnal „dom hoopis laiem tähendus – mitte ainult kui ehitis, vaid ka kodu.

Suur probleem tekib muukeelsete lastega töötamisel ka õpetajal endal. Püüdes muukeelsele lapsele selgitada eesti keeles näiteks töö käiku, püüab õpetaja lõpuks teha seda lapse emakeeles, mida ta jälle ise ei valda. Siin tekib kakskeelsel lapsel uus probleem: eesti keeles ei saa aru ja tuttav emakeel, mida ta ju ka alles õpib, ei ole samuti arusaadav.

Keele arengus mahajäänud lapsi ohustavad õpiraskused ning sotsiaalsed-emotsionaalsed probleemid ning sellepärast on väga oluline keele varane teadlik arendamine. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata lastele, kellel on eelkoolieas probleeme, kuigi erivajadust pole diagnoositud. Need lapsed vajavad ennetavat tööd juba lasteaias, et kooli minnes ei tekiks õpiprobleeme.

Ka on keelekümbluse uuringute põhjal selgunud üllatav tõsiasi, et kõik väiksed lapsed on keeles võrdselt andekad. Alles alates üheksandast kuni kümnendast eluaastast muutub võõrkeelte õppimine osale lastest raskeks.

Teiseks tuleks algkoolis tegelda võõrkeelega rohkem kui emakeelega. Me oleme harjunud nõudma õppekavasse juurde eesti keele tunde. See on loomulik, sest armastame oma emakeelt ja soovime seda kaitsta.

 


Kakskeelsuse eelised ükskeelsuse ees:

  • paindlikum mõtlemine ja suurem loovus,
  • oskus pöörata tähelepanu keelte ja ka kultuuride (rahvuste) erinevustele, millest saab alguse salliv suhtumine,
  • enda rahvuslike juurte ja kultuuri selgem tunnetus ning austus,
  • laiem hääldusbaas,
  • paindlikum ja kiiremini omandatav grammatika,
  • algul küll väiksem, aga hiljem tunduvalt suurem sõnavara ja mõistete maht,
  • keskmiselt arenenum suhtlemisoskus.

6 kommentaari teemale “Kakskeelsus kui erivajadus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    Keelte õppimine varases lapsepõlves pole lihtne FORMAALNE tegevus. Teatavasti on just koolieelne aeg kõige olulisem arenguetapp inimese MÕTLEMISE seisukohalt, milles esikohal MÕISTETE valdamise küsimus… Kui vanemad on erinevate emakeeltega, siis tutvustagu nad vastavalt ka oma emakeelseid MÕISTEID (mitte ainult sõnu!) lapsele! Vastasel juhul saab lapse vaimne areng tõesti häiritud, kuid sama ähvardab ka ühe keele puhul (ja tänapäeval üha enam) – elulaadi tõttu ei tegelda nn semantilisuse (mõistelisuse) probleemidega… Tänapäeva maailma probleem üha enam!

    NB! Keel(ed) ISE ei tee kedagi ARUKAMAKS!

  2. V ütleb:

    “Teiseks tuleks algkoolis tegelda võõrkeelega rohkem kui emakeelega.”
    Ei saa nõustuda. Uurimused näitavad, et emakeeleoskusel on väga suur roll võõrkeelte omandamisel. (See on ka üks põhjustest, miks näiteks Soomes on muukeelsetele lastele tagatud võimalus õppida oma emakeelt.)

  3. […] закругляет в Õpetajate Leht психолог-консультант Тойво Нийберг статьей […]

  4. Inga Kütt ütleb:

    Tere lugupeetud artikli autor!
    Palun lisage ka allikad, kust Te oma artiklile olete ainest saanud.

  5. Inga Kütt ütleb:

    Tere!
    Kas saate siia lisada viite uurimusele, millele toetute?

  6. Jane Mellist ütleb:

    On ikka väga rumal tulla rääkima,et lapsed peaks vôôrkeele enne omandama.Olen sirgunud kakskeelses peres,kus omandasin eelnevalt emakeele ja siis vôôrkeele,5 aastaselt ma juba lugesin eesti keeles jne.Ma lihtsalt imestan kui lolli juttu saab üks inimene kokku kirjutada.Kui teil pole endal kogemusi ja teie peres pole ja teie tuttavatel pole..siis pole teil ka fakte.Vôtate kuskilt netist mingid uuringud(muide olen ise töötanud Eesti uurigu firmades ja see on naeruväärne milline kvaliteet Eestis on ja kuidas üle jala tööd tehakse) Minu point on,et ennem kui midagi kokku kirjutama hakkad vana,kogu materjali,tee korralikud uuringud ise ja siis tule targutama.Kindlasti ei tohiks last segadusse ajada vôôrkeelega vaid ôpetada last ikka tema emakeeles kôigepealt kônelema ja kui on lapsel välja kujunuenud juba kône lihtlausete jmt siis vôib alles ôpetada vôôrsônu jne.Mitte kuskil pole toetatud seda,et ennem peaks vôôrkeeli ôppima kui oma emakeelt.Ausalt sorry,aga kokkuvôttes see ila ajas muigama mida kokku kirjutatud on ühe inimese poolt,kes kujutab ette et teab midagi kakskeelsusest.Nagu näha,ei tea kottigi.Ja muide kuidagi nii tuttav artikkel oli,ma pean päris otsima ühe ajakirja üles,et veenduda kas pole tegu copy pastega.Täitsa tôsiselt.Häbi Teile!

Leave a Reply to Обзор прессы: к розыгрышу русской карты товсь! | Yana Toom

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!