KULTUURISUVI
SEIKLUS OPL

Kas kool ootab kodumaale naasjaid?

20. apr. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Kolme aasta eest koos perega Ameerikast Eestisse naasnud Eliisbet Org astus vanema venna jälgedes õppima Tartu erakooli. Koolipäeva lõpus ootab teda väike õde Loviise. Foto: Sirje Pärismaa

 

Räägime suurest rändekriisist ja pagulastest, aga tegelikkuses on üle poole sisserändajatest hoopis Eestisse tagasi pöördujad. Kuidas jätkub kodumaal laste haridustee?

Molekulaarbioloogid Elin ja Tõnis Org tegid Los Angelese ülikoolis neli ja pool aastat teadust ja võinuks nautida siiani elu California päikese all. 2015. aastal pöördusid nad aga tagasi koju.

Tulime tagasi, et lapsed käiksid Eestis koolis,” lausub Elin Org.

Saabuti suvel, aga pojale kooli- ja tütrele lasteaiakoha otsimisega tehti algust juba Ameerikas. Esialgu paistis see suure murena.

Otsisime kooli, kus laps saaks inglise keelt edasi õppida, paraku olid sinna sisseastumiskatsed juba veebruaris,” kirjeldab Elin Org.

Veelgi keerulisem oli lasteaeda saada. Kodu lähedal on küll viis lasteaeda, aga üheski polnud kohti, pakuti lasteaeda hoopis linna teises otsas. Kuna pere ei kasuta igapäevaelus autot, olnuks keeruline sinna jõuda. Veel augusti keskpaigas oli lahtine, kuhu laps koha saab.

Koolikohamure sai siiski lahenduse, kui Šotimaalt Eestisse naasnud tuttavad rääkisid, et nende laps õpib Tartu erakoolis (TERA).

Võtsime meiegi kodulehe lahti, TERA koolisüsteem meeldis: klassid väiksemad, kasutatakse üldõpetust ja pakutakse individuaalset lähenemist neile, kes mõnes aines tugevamad,” räägib Elin Org. „Kirjutasime kooli, et me pole kevadel Eestis, kui linnas lapsi koolidesse jaotatakse. Meile vastati, et see pole takistuseks, sest vestelda saab ka Skype’i teel. Räägitigi nii meiega kui ka lapsega.”

TERA sobis ka kodulähedase asukoha poolest ning lahendas viimaks ühtlasi noorema lapse lasteaiaküsimuse. Elin Org ütleb, et kui nad poleks TERA leidnud, oleksid valinud piirkonnakooli. Ka see tundus sümpaatne ja üldse on kõik koolid head. Aga kaalukeeleks sai individuaalne lähenemine. Et Ameerikas minnakse kooli juba viieaastaselt, oli poeg esimese õpetuse saanud inglise keeles ja vajas aega harjumiseks emakeelele üleminekul. Matemaatikas oli ta küll Eesti lastest eespool, kuid loodusõpetust polnud veel õppinud. Eesti keeles luges veerides. Pere kaalus tükk aega, kas panna poeg esimesse või teise klassi, aga otsustas siiski esimese klassi kasuks, et anda poisile aega kohaneda.

Enam paindlikkust

Nüüd on ka tütar koolilaps ja temagi õpib TERA-s.

Kokkuvõttes läks meil hästi, kuigi algul olid mured,” nendib Elin Org. „Tollal polnud piisavalt keskset infot, millised võimalused koolides on. Loodan, et kahe aastaga on olukord paremaks läinud. Ja koolikatsed võiksid olla paindlikumad – Eestisse tagasi tulijaid pole ju sadades. Huviringide kohta oli samuti ülikeeruline infot leida. Leidsin alles novembris lapsele ringi, sest osasse kohtadesse pandi kirja juba suvel.

Erakool on paindlik. Ei võeta ära võimalust kooli pääseda, kui sa ei saa tulla teistega samal ajal vestlusele. Vanematele on väga oluline, kui turvaliselt laps maandub ja et teda oodatakse.”

Elin Org on olnud tööl ka Saksamaal ja nägi seal, kuidas teadusasutus aitas mujalt tulnutel kooli- ja lasteaiakohta leida. Ehk saaksid meilgi tööandjad kaasa aidata?

Kui need probleemid lahendatakse, on tagasi tulla palju kergem,” lausub Elin Org. „Oleme praegu kooli ja oma eluga rahul. Meil on tuttavaid peresid, kes on otsinud lastele välismaalt tagasi tulles koolikohti. Mida vanemad on lapsed, seda raskem on koolide haakumisega.”

Kui Kasemetsade pere pärast kolme aastat Pariisis, kus pereisa Keit töötas rahvusvahelises organisatsioonis
OECD-s, naasis 2015. aasta suvel Tallinna, sooviti leida kahele lapsele kool, kus nad säilitaksid oma prantsuse keele oskuse ja arendaksid seda. Valikuvariante polnud palju, kuid koolikohad õnnestus saada. Ka haridusinfot polnud pereema Liisil, kel varasem riigiametniku kogemus, keeruline leida.

Otsus tagasi tulla langeski alles siis, kui koolikoht oli olemas. See oli meile ja on paljudele teistelegi naasjatele võtmetähtsusega,” sõnab Liis Kasemets.

Klassi ei tulnud vahele jätta, lapsed jätkasid järgmises klassis. Kuigi kodukeel oli ka Pariisi-aastatel olnud eesti keel, kogesid lapsed kohe, et koolis vajalik sõnavara on teistsugune.

Kodus ei räägi ju rombist ja ruudust,” sõnab Liis Kasemets. „Kui lapsele seda kujundit näidata, teab ta, kuidas pindala või ruumala arvestada, aga ei tea termineid. Nägime iseenda kogemusest, et uuring peab paika.”

Nimelt oli Liis Kasemets uurinud uusimmigrantõpilaste akadeemilist ja sotsiaalset toimetulekut Eesti koolis ning ühe alateemana ka seda, kuivõrd mõjutab laste kohanemist kooli õppekeele ja kodukeele erinevus.

Et lastele koolis individuaalõpet ei pakutud, said vanemad end õhtuti kooliprogrammiga kurssi viia ning aitasid tõlkida ja termineid omandada.

See ongi üks asi, millele Eesti koolis piisavalt tähelepanu ei pöörata, vaid eeldatakse, et kui lapse kodukeel on eesti keel, valdab ta õppimiseks vajalikku terminoloogiat,” lausub Liis Kasemets. Vahe tasandub umbes poole aastaga, aga osa termineid jääb ikkagi võõraks.

Et lapsed õppisid Pariisis koolis, kus veerand õppekava oli inglise keeles, tunnevad nad end tugevalt selleski keeles ja kui koolis antakse kodulugemise ülesanne, eelistavad nad ingliskeelset kirjandust. Lapsed arendavad keelt ka vanade sõpradega interneti vahendusel suheldes. Keeletaset võimaldavad hoida YouTube ja muudki veebimaterjalid.

Aega kohaneda

Kasemetsa tehtud uuringust selgus seegi, et enamik uussisserändajaid paneb oma lapsed eesti õppekeelega kooli ja mujalt tulevad venekeelsed vanemad eelistavad vene kooli. Seega läheb pilt eesti koolides mitmekesisemaks ja kohanemise toetamise koormus langeb just neile.

Koolil on kohustus pakkuda kohta oma piirkonna lastele, seega peab iga kool olema valmis võtma vastu välisriigist saabunud lapsi,” lausub Kasemets. „Uuring näitabki, et vanemad hindavad väga õpetajate pühendumist. Aga kõik taandub lõpuks ressurssidele. Kahte asja peab koos vaatama.”

Kõige kriitilisem on naasmise järel esimene poolaasta, lapsed vajavad siis palju abi. Mitte sellepärast, et nende teadmised oleksid kehvemad, vaid nad ei tea terminoloogiat. Kauem Eestist ära olnutel venib kohanemisaeg veelgi pikemaks. Eraldi tähelepanu vajavad lapsed, kel üks vanem eestlane, kuid kodune keel pole eesti keel. Ei saa eeldada, et nad saavad kohe hakkama.

Meie jaoks läks tagasitulek kokkuvõttes väga hästi,” sõnab Liis Kasemets. „Üht-teist on Eestis veel teha, aga laias plaanis on hästi. Hoiame uksed lahti ka neile, kes pole siit pärit. Avatusest pole pääsu, see rikastab meid.”

Ka HTM-i tellimusel mullu korraldatud uuring „Eestisse tagasi pöörduvate perede laste õppima asumine” kinnitas, et peamine probleem on keeleoskus. Enamasti on tegu keelelise erivajadusega lastega, kel raskusi ka teistest õppeainetest arusaamisega. Koolid rakendavad individuaalseid õppekavu, täiendavaid keeletunde ja konsultatsioone.

Tagasipöördujad ise tõid kitsaskohtadena välja, et lasteaia- või koolikohta ei saadud soovitud asutusse, koolikatsetel ei arvestatud lapse eripäraga või toimusid need pere jaoks ebasobival ajal. Esines raskusi ka haridussüsteemi sisseelamise ja klassi sulandumisega.

Õpetajatel on uuringu andmeil valdavalt vähene kogemus tagasipöördujatega, mistõttu ollakse mures, kas suudetakse pakkuda samasuguseid teadmisi nagu teistele. Puudust tunti kogemuste jagamisest koolide vahel. Olulist vajadust koolituste järele siiski ei tuntud, kuid arvati, et see vajadus kasvab tagasipöördujate arvu suurenedes.

 


Tagasipöördujaile tugivõrgustik

Integratsiooni Sihtasutus soovib töötada välja Eestisse tagasipöördujate nõustamise süsteemi ja tugivõrgustiku ning on küsinud selleks riigieelarvest raha.

Sihtasutus tegeleb juba aastaid tagasipöördujatega, vahendades toetust. Võimalik on saada kuni 2000 eurot pere kohta, toetatakse umbes sadat peret aastas. Pöördujaid huvitavad teisedki küsimused: kuidas last kooli või lasteaeda panna, mida teha, kui laps ei valda emakeelt, aga ka kuidas leida üürikorterit või kontakte. On hulk peresid, kes on nii kaua ära olnud, et neil polegi enam Eestiga mingeid sidemeid, ja see raskendab asjaajamist.

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaare sõnul võiks info jagamist alustada ammu enne, kui pere kohale jõuab. Siis on pärast vähem jalavarjude kulutamist ja pere suunatakse kohe õigesse kohta.

Ideaalis võiks lapsevanem olla juba varem kooliga suhelnud, et teada, millised on nõudmised ja võimalused,” sõnab Käosaar. „Praegu kipub suhtlus jääma võrgustikupõhiseks – keegi teab kedagi, kes on tagasi tulnud, ja saab sealt infot.”

Integratsioonimonitooring näitab, et sisserändest üle poole moodustavad tagasipöördujad,” sõnab ta. „Räägime suurest rändekriisist ja pagulastest, aga nende hulk on pigem marginaalne.”

Eestlaste tagasipöördumise peapõhjus on koduigatsus – nii on väitnud ligi pooled naasnud. Järgmine kaalukas põhjus on laste haridustee, meie haridussüsteem on usaldusväärne. Tullakse ka tuge vajavate vanemate pärast ja naastakse pere juurde, aga ka arusaamisest, et polnudki marjamaa, kuhu mindi.

Suurim sisserändajate grupp eestlaste järel on ukrainlased. Ukraina kogukonnast enamik tahab panna lapsed eestikeelsesse kooli, et sulanduda meie kogukonda. Kuid juhtub, et eesti kool suunab nad vene kooli.

Lapsevanem ei tea paraku oma õigusi,” ütleb Käosaar. „Eestis on põhiseaduslik õigus saada eestikeelset haridust. Kuid koolid lähevad lihtsama vastupanu teed ja vanematele räägitakse raskustest, mis võivad ette tulla, kui laps ei oska eesti keelt.”

Käosaar rõhutab, et iga juhtumit tuleb võtta individuaalselt, kooli ülesanne on võtta laps vastu. Kui piirkonnakoolis pole kohti, tuleb kohaliku omavalitsusega lahendus leida.

 


Liitev klass, liitev kool”

Tartu ülikooli haridusteaduste instituut korraldas koolitussarja „Liitev klass, liitev kool” koolide meeskondadele, et anda nõuandeid, kuidas toetada uussisserändajast õppurite kohanemist.

Projekti vedasid koos ülikooli õppejõududega ka väliseksperdid, õpetajate täienduskoolituskeskus, praktilist kogemust saadi Tartu rahvusvahelisest koolist ja Raatuse koolist.

Uussisserändajast õppija all pidasime silmas laia siht­rühma: mitte ainult pagulasi ja Euroopa rändekava alusel tulnuid, vaid ka eesti juurtega lapsi, kes naasevad koju, vene kodukeelega lapsi Eesti koolis, mobiilseid peresid, kes on Eestis ajutiselt,” rääkis Karmen Trasberg, TÜ haridusteooria lektor. „Päris palju puudutasime ka olukordi, kus peategelaseks ei ole tingimata uussisserändaja, vaid uus laps klassis, kus suhtlemismustrid on välja kujunenud. Samuti oli meie kursusel koole, keda on äsja liidetud või lahutatud ja kes lahendasid rühmatöödes oma kohanemisjuhtumeid.”

Koolitus suunati meeskondadele, kuhu kuulusid juhtkonna esindaja, tugisüsteemi liige, kahe eri kooliastme õpetajad, lastevanemad ja KOV-i haridusametnik. Just viimaseid oli keeruline koolitustele meelitada, sest meil puudub selline traditsioon.

Kontseptsioon lähtus põhimõttest: kui klass/kool pole turvaline ühele, pole ta seda kellelegi. Kesksed teemad olid väärtuskonfliktide olemus ja nendega toimetulemise viisid, juhtimisvõtted, et liita erineva kultuurikogemusega õpilasi, toimetulek võõraviha ja rassismi väljendavate väljaütlemiste ja demagoogiaga, probleemilahendusmeetodi kasutamine kooli arendamisel eri kultuurikogemusega õpilasi liitvaks ühtseks kollektiiviks.

 


Esimene kooliaasta Eestis oli raske

 

Janika Ojamäe. Foto: erakogu

Janika Ojamäe on kolm aastat, 4.–6. klassini käinud koolis Soomes, kolinud siis Eestisse tagasi ja õpetab nüüd Tabasalu gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust.

See oli aastal 2003, kui isa ütles, et sügisel jätkub minu koolitee Soomes,” meenutab Janika Ojamäe. „Isa sai tööpakkumise ja teadsime, et see on meie jaoks midagi ajutist. Kuid kindlasti oli see meie elus oluline periood: meil oli ilus kodu, minul olid meeldivad ja õpetlikud kolm aastat Roihuvuori koolis ja isal huvitavad aastad soome- ja ingliskeelses töökeskkonnas. Kuigi sealne aeg oli meie jaoks õnnelik, pidev Eesti vahet käimine siiski lõpuks väsitas. Meie lähedased olid kõik ikkagi Eestis, ka meie maakodu. Seega oli meil tugev side kodumaaga ja teadsime kindlalt, et tuleme siia tagasi.”

Kuidas kohanesite Soome kooliga?

Roihuvuori koolis polnud ma täielikult soomekeelses keskkonnas, vaid seal olid keelekümblusklassid. Õppisin eestlastest lastega koos. Kuid raskusi oli sellegipoolest. Kuna päris mitmed ained olid soome keeles, oli neis esialgu ikka raske. Õnneks kaasõpilased aitasid, ka õpetajad olid mõistvad, nii et peagi hakkasin vähemalt aru saama, mida minuga räägiti.

Kui Soome minnes teada sain, et 4. klassis ootab mind ees kuus poissi ja mitte ühtegi tüdrukut, tekitas see küll pisut hirmu. Üks murekoht oli ka soome keele oskus, sest seda ei osanud ma sõnagi. Kuna olen küllaltki tagasihoidliku ja ettevaatliku loomuga, võttis kohanemine ikka aega. Õnneks mitte väga kaua, sest minu õpetajad Silja ja Anne olid tõeliselt toetavad ja armsad inimesed, kes aitasid elumuutusega kohaneda. Nad olid alati olemas ja märkasid, kui midagi oli hingel, nendega sai jagada nii rõõme kui ka muresid. Üsna pea kadus hirm ka selle ees, et minu klassis olid vaid poisid, sest nad aitasid igati, ka soome keelega. Samas ruumis õppis veel kaks vanuserühma. Mäletan, et kui meie klassile ülesanne kätte anti, oli vahepeal tore tõsta pilk raamatust ja kuulata, mida näiteks 1. klassi õpilased kõrvallauas õppima peavad ja milliseid vahvaid mõtteid nad ütlevad. Sõbralik õhkkond oligi see, mis aitas elumuutusega kohaneda.

Mis oli kahe koolisüsteemi  suurim erinevus?

Küllap see, et klassid olid palju väiksemad kui Eestis. Vähemalt sel ajal. Õpetajal oli võimalik individuaalselt iga õpilasega tegelda. Ka hindamissüsteem oli teine – saime hindeid kümnepallisüsteemis. Õppeaasta lõpus vaatasime ka ise kooliaastale tagasi ja analüüsisime kirjalikult, mis läks hästi ja mida peaks parandama. Õpetajadki kirjutasid meile kirjalikult hinnanguid. Sel ajal oli see minu jaoks midagi uut, Eesti koolis polnud ma sellega kokku puutunud.

Mis valmistas Eestisse naastes raskusi?

Esimene aasta oli mul raske, küllap tuli see ka mu tagasihoidlikust loomusest. Oli harjumatu olla jälle suures koolis ja klassis, kuid mind võeti ruttu omaks ja ka ainetes sain kenasti järje peale. Et viimasel aastal Soomes õppides mainisin õpetaja Siljale, et pärast 6. klassi lõppu läheme Eestisse, aitas temagi mind ette valmistada, andes mulle materjale, mille järgi Eestis õpiti. Ühtlasi sain hakata Soomes tasapisi vene keelt õppima, kuigi teistel klassikaaslastel see kohustuslik polnud. Kuid see oli vajalik, sest Eestis hakati ka 6. klassist vene keelt õppima.

Miks sai teist õpetaja?

Õpetajaamet sai südamelähedaseks juba põhikoolis. Kooli ajal jäin sageli pärast tunde mõne õpetaja juurde pikemalt vestlema, sest minu arvates oli nende maailm tohutult põnev. Gümnaasiumis õppides tekkis soov saada just eesti keele õpetajaks ja see oli kõigile teada – nii õpetajatele kui ka klassikaaslastele. Kui ülikooliõpingute ajal sageli Tabasalu ühisgümnaasiumi külastasin, küsiti naljatades, millal ma siis tööle tulen. Siis oli see kõik veel üks unistus, mis on nüüdseks täitunud – töötan õpetajana koolis, mille vilistlane olen. Vahel ikka vaatan enda ümber ja mõtlen – mõned unistused siiski täituvad! Seni olen oma valikuga väga rahul, tunnen end hoituna. Eks esimene aasta ole ikka veidi raske, kuid õnneks on mul tublid klassid ja ümber palju toetavaid kolleege, kes on mind igati aidanud.

Sirje Pärismaa

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Millised on teie kogemused tagasipöördujate lastega?

 

Hiie Asser, Tartu Annelinna gümnaasiumi direktor:

Meil ei ole eriti selliseid „puhtaid” juhtumeid, kus laps on meil alustanud, siis ära käinud ja jälle tagasi tulnud. On mõned varem Eestis elanud pered, kelle lapsed on alustanud haridusteed teises riigis (Norra, Inglismaa, Soome) ja nüüd jätkavad meil. Neil on uussisserändaja õigusena individuaalne õppekava ja seda on vaja rakendada just eesti keeles ja eestikeelsetes ainetes järje peale saamiseks. Kuna vene keel on neil kodus suhtluskeeleks olnud, siis venekeelses õppetöös suuri raskusi ei ole.

Inglismaalt tulnud laps saabus 4. klassi ja sai lisaks keelekümblusklassis õppimisele aasta jooksul individuaalseid eesti keele tunde. Teisel aastal tuleb juba abita toime. Norrast tulnud pere kolm last on kolmandat aastat Eestis ja kõik osalevad eesti keele lisaõppes.

Tugispetsialistide abi on vaja olnud lastel, kellel on õpiraskusi, mis pole keelepuudega seotud.

Eesti keeles edenemine on kõigil juhtudel veidi erinev, aga kuna kogu kool on ju keelekümbluskogemusega, pannakse enamasti ka hiljem saabujad päris kiiresti keelt kasutama.

 

Aivar Part, Rakvere gümnaasiumi direktor:

Meil on olnud erinevaid tagasipöördumisi: sisserändajaid, kes tulnud meie omavalitsusse, natuke siin koolis käinud, läinud siis Saksamaale õnne otsima ning nüüd uuesti tagasi. On ka selliseid lapsi, kes aasta-kaks perega Soomes elanud, seal koolis käinud ja siis tagasi tulnud, need on olnud nooremate klasside õpilased. Vanemate klasside õpilastega kogemusi pole. Tagasi tulnud pole pikalt ära olnud, nad pole jõudnud emakeelt ära unustada. Noores eas tuleb igapäevase suhtlemise taustal keel suhteliselt kiiresti uuesti nii kätte, et koolis probleeme ei teki.

 

Marjeta Venno, Tartu erakooli õppedirektor:

Meile tuleb välismaalt 12–15 last aastas. Enamasti tulebki pere tagasi selleks, et laps saaks kodumaal esimesse klassi minna. Vestleme tulijatega, ka Skype’i vahendusel. Esimesse klassi tulijatega oleme ekraani vahendusel samuti rääkinud, et vaadata nende kooliküpsust. Koolist kõrvalejäämine sellepärast, et laps pole sel ajal Eestis, ei tule kõne alla.

Arvestame sellega, et välismaalt tulnute eesti keel võib olla teise järje peal kui Eestis elanutel ja inglise keel jälle arenenum.

Kui laps tuleb vanemasse klassi ja tal puudub eesti keeles erialane sõnavara, omandab ta selle siin õppides. Teeme individuaalset tööd, vaatame, mida on vaja toetada.

Teisest haridussüsteemist tulek annab heas mõttes tunda. Mujalt tulnud on harjunud kaasa rääkima, tahavad aktiivselt osaleda. See klapib meie väärtustega, nad mitmekesistavad meie kooliruumi.

Meie poole pöördutakse sellekski, et lihtsalt nõu saada. Pered vajavad tuge, mitte ainult laps.

Inimesed peavad tundma, et on koju oodatud. Seda tunnet ei tohi läbi lõigata argumendiga, et meil on koolitulekuks vajalikud tegevused ajal, mil teie veel Eestis ei viibi. Peab olema paindlik ja lähenema perepõhiselt. Enamasti pole inimestel veel elukohtagi, sissekirjutusest rääkimata.

 

Ene Tannberg, Miina Härma gümnaasiumi direktor:

Saame lapse kooli vastu võtta siis, kui talle on koht. Lähetuselt tullakse tagasi tihti suvel, kui välismaal on kool läbi. Meil on siis lapsed juba koolidesse määratud ja saab sinna, kus vaba koht. Arvutisüsteem jagab koolikohti kevadel, kui laps elab veel välismaal ega ole siin kirjas.

On küsitud, kas laps võiks ikkagi tulla klassi 27. õpilaseks. Oleks Pandora laeka avamine teha kellelegi erand. Tartu põhikoolid on kõik hea tasemega.

Tagasipöördujad on tihti õppinud välismaal rahvusvahelises koolis ja tahaks ka siin asuda meie kooli IB-õppesse. IB-rühm on siiski ajutiselt Eestis viibijaile. Oleme järginud joont, et me ei võta sinna last, kes suudab eesti keeles õppida. Eesti laps peaks saama põhihariduse eesti keeles. Kui kodus räägitakse eesti keelt, vajab ta vaid väikest kohanemisperioodi.

Probleemiks võib olla see, et esimese hooga ei pruugi laps aru saada eestikeelsetest terminitest, kuigi ainet oskab. Terminite omandamine võtab aega, aga pole takistus edasisteks õpinguteks. Õpetaja ei saa kohanevalt lapselt nõuda kohe sama rauaga, mis teistelt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!