Kooliküps on laps, kes tahab õppida

Tallinna Lille lasteaia õpetaja Lembi Berkman mängib oma rühma lastega sageli tähemängu Pocos. Täheringidest saab laduda sõnu ja moodustada lauseid, koostada mõistatusi või teha sõbrale ristsõnu. Foto: Veronika Kübar

Sel sügisel alustab Eestis prognoosi järgi kooliteed 14 800 last. Kuidas neil minema hakkab, sõltub paljuski sellest, millist tööd teevad kooliks ettevalmistamisel lasteaiad.

Põlva Mesimummi lasteaia Karikakra rühmast läheb sügisel kooli 20 last. 25-aastase töökogemusega õpetaja Piia Solovjov peab laste kooliks ettevalmistamist väga oluliseks.

„Kuigi laps ei pea lasteaia lõpuks veel soravalt lugeda oskama ja kool seda ka ei nõua, on lapsel raske, kui ta üldse lugeda ei oska,” kinnitab õpetaja. „Esimese klassi algus on lihtne, aga varsti minnakse üle kirjatähtedele ja õppetöö läheb kiiresti keerulisemaks.”

Sügisel käiski Põlva kooli õpetaja koolieelikute rühmas rääkimas, mida peaks kooli tulev laps teadma ja oskama. Suurem osa lapsi läheb lähedal asuvasse Põlva kooli, mis lasteaeda läbi männimetsa kenasti kätte paistab.

Lasteaialapse tihe päevakava

Kooliks valmistumine algab õpetaja Piia Solovjovi sõnul juba lapse lasteaeda tulekuga. Sõimerühmas koputatakse rütme, õpitakse värve, loetakse liisusalme, aiarühmades toimub valdkonniti lõimitud tegevus, viieaastaselt hakatakse tähtedega tutvust tegema. Iga päev õpivad mudilased midagi uut.

Tõsiseks tööks läheb viimases rühmas, mis on õpetaja Piia sõnul nagu väike kool, selle vahega, et kõik käib mängu kaudu ja koolikell ei helise. Rühmas on kaks õpetajat ja kust üks eelmisel päeval pooleli jäi, sealt teine järgmisel päeval jätkab.

„Iga päev algab hommikuringiga ja päevakava on tihe,” selgitab õpetaja. „Esmaspäeval on emakeel ja voolimine, teisipäeval õpime tähti, kolmapäeval tegeleme matemaatika ja kunstiga, neljapäeval kordame teisipäeval õpitud tähed üle ja kirjutame need vihikusse ning meisterdame, reedel on taas matemaatika ja emakeel. Lisaks muusika-, liikumis- ja ujumistunnid ning õhtupoolikul laulu- ja rahvatantsuring. Aga aega jääb siiski ka mängimiseks.”

Harjutamine teeb meistriks

Viimasel lasteaia-aastal võeti rühmas kasutusele Pilvi Kula koolieelikutele mõeldud töövihikud „Valmistume kooliks”. Esimest osa täideti sügisest jõuludeni, teist tehakse praegu. „Seal on teemad ja ülesanded, mida lastel on tore teha, paljudel on see ka kodus olemas,” räägib õpetaja. „Lisaks harjutame vihikusse mustrite joonistamist ning tähtede, sõnade ja numbrite kirjutamist ning vajadusel koostame ise töölehti. Lasteaias on meil programmeeritavad Bee-Boti robotid, korraldame õppekäike loodusesse, uurime arvutist looduskalendrit ning jälgime linnu- ja loomakaamerat, mille vastu lastel on suur huvi. Materjali on palju, tuleb ainult otsida.”

Põlva Mesimummi lasteaia õpetaja Piia Solovjov ütleb, et lasteaia viimane rühm meenutabki natuke kooli, erinev on see, et kõik käib mängu kaudu ja koolikell ei helise. Foto: Ülle Suur

Piia Solovjov ütleb, et lapsed tahavad õppida ning see, kui koolieelik õppimise vastu huvi tunneb, ongi kooliküpsuse tunnus. Mõnele rahutumale lapsele seevastu valmistab õpetaja sõnul igasugune tegevus raskusi. „Siis tuleb talle kõik veel kord üle seletada ja ta lõpetab oma töö õhtul. Õpetaja abi on õpetajatele kogu aeg abiks, sest lapsi on rühmas 20 ja üksinda ei olegi võimalik seda tööd teha. Oleme ka vanematele südamele pannud, et nad kodus lapsega harjutaksid. Hiljuti oli mul jutuajamine ühe lapsevanemaga, kellel logopeed soovitas lapsega rohkem tegelda, aga kes vastas, et tal ei ole aega. Rohkem loodetakse siiski lasteaiale.”

Lasteaia vastutus on seda suurem, et Põlvas praegu võimalust last eelkooli panna ei olegi. Õpetaja Piia Solovjovi arvates selle järele vajadus on ja ta on sellest kooli õppejuhiga rääkinud. „Eelkooli eelis on, et laps harjub kooli nõudmistega ja temaga tegeleb uus inimene, mitte oma õpetaja, kellega ta on koos olnud sõimerühmast alates. Kindlasti peaks nende laste jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad, eelkool olema omavalitsuse toel tasuta.”

Lugemis- ja kirjutamismängud

Tallinna Lille lasteaia koolieelikute rühma õpetaja Lembi Berkman räägib, et kooliks hakatakse valmistuma juba esimesest aiarühmast. „Et lapsel kõik häälikud õigesti välja tuleksid, loeme liisusalme ning põristame nagu autod ja teeme loomade hääli, muidu ei õpi laps hiljem tähti õigesti kirjutama. Edasi hakkame tähepilti õppima – voolime tähti plastiliinist, paneme neid õues pulkadest kokku, täidame selleks mõeldud töölehti – et tähekuju tegevuse kaudu kinnistada.

Nelja-aastastega hakkame vähehaaval tähti kirjutama, esimese asjana kirjutab laps oma nime. Ühtlasi õpib ta aru saama, mitu tähte ja millised tema nimes on. Meil on selle harjutamiseks tore postiljonimäng, kus postiljon toob kordamööda kirjad lastele, kelle nimes on näiteks a, e, s, k, t või mõni muu täht.

Lugema ja kirjutama õppimiseks sobib hästi reisimäng, mida mängime just viimases rühmas. Igaüks voldib paberist kotikese ja kirjutab sedelitele, mida ta tahab reisile kaasa võtta – näiteks sõidupilet, raha, hambahari, nätsupakk jne. Ja paneb need sedelid kotti. Kirjutama õppimise juures on hästi oluline osa meisterdamisel – lõikamine, voolimine, liimimine paneb sõrmed paremini tööle.”

Kuidas harjutada püsivust?

Viimase rühma lastega tuleb harjutada sedagi, et nad suudaksid 15–20 minutit laua taga istuda, mistõttu püütakse hommikupoolsel ajal teha kaks tegevust laua taga. Pilvi Kula „Valmistume kooliks” töövihikute esimene osa võeti läbi eelmisel aastal, teine on kasutusel nüüd, viimases rühmas. Loodusteemade käsitlemisel on abiks Kaie Kubri ja Thea Simmermani koostatud „Poku­aabitsa” töövihikud. Õpetaja sõnul meeldib lastele väga töövihikuid täita. „Seal on mõistatusi, saab joonistada ja värvida, valikuid teha, maha tõmmata, juurde kirjutada ning see ei ole rutiinne tähtede tegemine vihikusse. Hästi palju on tulnud juurde uusi võimalusi. 1995. aastal, kui ma õpetajatööd alustasin, ei olnud mul kodus internetiühendusega arvutit. Nüüd on lastel lasteaias kahe peale tahvel ja nad panevad kokku väikese käskluseriba, mis paneb nende ehitatud roboti liikuma.”

Lembi Berkman ütleb, et kui füüsiliselt on kõige raskem töö kolmestega, keda peab palju aitama, siis vaimne pinge on kõige suurem just koolirühmas. „Tuleb valmis olla igasugusteks küsimusteks ja end teemadega kursis hoida. Mõnikord olengi lapsele vastanud, et ma ei tea seda, vaatame koos järele. Igapäevastele tegemistele lisaks on meil palju üritusi ja väljasõite. Kõigi nende ettevalmistamiseks peab õpetaja olema heas vormis.”

Pooled rühma lastest käivad lisaks veel eelkoolis. Õpetaja arvab, et ehkki lasteaed annab kooliks piisava ettevalmistuse, tuleb eelkool lapsele kasuks just sotsiaalsete oskuste ja suhtlemisoskuse arendamisel. Samuti aitab see tal uues keskkonnas kiiremini kohaneda.

Miks on eelkool vajalik?

Ervin Laanvee, OÜ Logoserv koolituse programmijuht ja koolitaja:

Lasteaia õppekava järgi piisab, kui laps tunneb tähti ja veerib kokku ühe-kahesilbilisi sõnu, aga kooli oodatakse last, kes oskab lugeda. Kõik lapsed veel seitsmeaastaselt lugeda ei oska, mistõttu hakatakse lasteaias kooli ootustele vastavalt lapse arengut kunstlikult kiirendama. 2008. aastal jõustunud koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava võttis eeskujuks Põhjamaade lasteaedade suuna, mis tähendab õppimist mängides, lõimitud tegevusi, lapsekesksuse väärtustamist jne. See n-ö pehme lasteaia mudel oli tol ajal üsna järsk pööre. Ehkki möödas on kümme aastat, ei ole kool endiselt valmis vastu võtma lapsi pehmest lasteaiast. Selle vahe maksavad kinni ühelt poolt lapsevanemad, kes panevad lapse eelkooli, teisalt forsseerivad lasteaiaõpetajad lapse arengut selle nimel, et ta oskaks kooli minnes lugeda ja arvutada või läbiks edukalt koolikatsed.

Individuaalsest lähenemisest rääkis oma lähima arengutsooni teoorias juba Lev Võgotski. Küsimus ongi selles, kas lapsel on õigus oma lähimas arengutsoonis õppida ja kas me oskame seda korraldada. See, kui lapsel endal on huvi varakult lugeda ja arvutada, on iseasi. Aga kui lasteaiaõpetaja tööd hinnatakse selle järgi, kas kõik lapsed oskavad kooli minnes lugeda, on asi paigast ära. Lapsele surutakse peale kiirem tempo, kuid lugema õppimine eeldab ajus teatud hüpet, mida on vaja ette valmistada ja mis nõuab aega. Õpetaja on justkui kahe tule vahel. Ühelt poolt peab õppimine sisaldama pingutust, teisalt ei tohi last forsseerida. Õpetaja peab oskama nende vahel vahet teha.

Praegu dikteerib lapse arengutempot liiga suurel määral ka õppekirjandus. Miks peaks esimese klassi laps hakkama kirjutama kirjatähtedega juba novembris, kes seda ütleb? Üleminek joonistähtedelt kirjatähtedele on minu hinnangul umbes sama suur hüpe nagu rahvatantsult balletile.

Eelkool ongi vajalik seetõttu, et olemasolevaid auke lappida. Samuti on eelkool sotsialiseerimise koht, sest lasteaed ei saa lapsele pakkuda kooliga sarnast õpikeskkonda ega uue sotsiaalse rühma kogemust. Põhjamaades läheb laps aasta enne kooli lasteaiast ära ja käib selle aasta kooli juures nullklassis. Rootsis toimib see süsteem väga hästi ja mitukümmend aastat tagasi prooviti meilgi see variant järele. Praegu on hea näide lasteaiad, kus koolieelikute rühma õpetajaks on sarnaselt muusika- ja liikumisõpetajaga võetud eraldi inimene, kelle töö ongi lapsi kooliks ette valmistada. Hea variant on ka see, et kord nädalas käivad lapsed koolis algklassiõpetaja juures tunnis.

Praegust õppekava võib mitut moodi interpreteerida ja õpetajale on antud suur vabadus teha kõike mängu kaudu. Valmistan juba seitsmendat aastat Logoservi huvikooli juures kooliks ette 120–170 last Tallinna eri lasteaedadest ja olen märganud, et kooliks ettevalmistus on ebaühtlane. Mõnes lasteaias tehakse natuke siit, natuke sealt ja kokkuvõttes mitte midagi, sest süsteem puudub. Aasta enne kooli on jõudnud minu juurde lapsi, kes ei tunne veel tähti, sest lasteaias ainult mängitakse. Kooliks ettevalmistamine on aga treening. Nii nagu tuleb treenida uisutamisoskust, tuleb harjutada ka lugemist ja kirjutamist. Selles töös peab olema korrapära, kindel rütm ja süsteem.