SEIKLUS OPL
KULTUURISUVI

Kui klassis kisub Segasumma suvilaks

20. apr. 2018 Sirje Pärismaa toimetaja - 3 kommentaari

Astra Schults. Foto: Jaana Muna

Üha enam tuleb õpetajatel tunnis hakkama saada mitmesuguste häirete ja probleemidega õpilastega. Aga mis siis, kui neid on ühte klassi sattunud nii palju, et õpetaja tunneb: „tavalistele” lastele jääb aega väheks? Kõigil on ju õigus rahulikult õppida. Keerukas olukorras aitab selgust luua Tartu ülikooli koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

 

Kui klassis on probleemseid lapsi rohkem kui üks ja nendega tegelemine nõuab iga päev suurt hingejõudu, kuidas oleks õpetajal mõistlik seda olukorda enda jaoks lahti mõtestada, et rahu säilitada?

Probleemi, üle jõu käiva olukorraga toimetulekuks on kolm viisi. Esiteks, lahendad ära. Kui tegemist on õpi- ja käitumisraskustega, siis osaga neist saab hakkama. Kõigiga ei saa.

Teine võimalus on ise ära minna. Kahjuks paljud seda võimalust pruugivadki, eriti noored õpetajad, kel klassi juhtimise võtete varamu väiksem kui kogenud kolleegil. See on muidugi kurb.

Kolmas võimalus on aktsepteerida olukorda sellisena, nagu see on. Annadki endale aru, et Peetrike ei suuda end vaos hoida ega oska oma käitumist veel juhtida. Tiiu ei saa hakkama matemaatikaülesande lahendamisega, kuigi õpetad nii, kuidas jaksad.

Olukorra aktsepteerimine pole mõeldud käegalöömisena, pigem nii, et püstitad realistlikke eesmärke, millises suunas ja kui kiirelt on võimalik edasi liikuda.

Ühes koolis jõuti erilise lapsega poolteist aastat kestnud sihipärase töö tulemusena nii kaugele, et kui laps soovis sõna, tõstis ta käe ja ootas, kuni õpetaja talle sõna annab.

Kui esimesse klassi tuleb 24 last ja mõni ei suuda jõuludeks sõna soovimiseks kätt tõsta, võib see õpetajat frustreerida. Aktsepteerimine tähendabki, et annad aega endale abistamiseks ja lapsele õppimiseks. Frustratsiooni ei saa välistada, sest õpetajana oled küsimuse ees: millal siis teised lapsed õppida saavad?

Kuidas oleks kõige mõistlikum probleemi lahendada?

Lahenduse otsimine peab algama suuremast pildist – millised on meie koolikorralduslikud vahendid õpilaste käitumise-õppimise suunamiseks, mis neist on töötanud ja mis pole. Vahel on nii, et ühe õpetaja tunnis klass töötab, aga teine õpetaja ei pruugi klassi tööle saada. Peab analüüsima, millest see tuleb.

Esmajoones tuleb läbi vaadata ennetustegevus, mida tugimeeskond võiks aidata ellu rakendada. Tugispetsialisti silme läbi on olukorras, kus mõni laps on endast väljas, keeldub osalemast, lärmab ega lase ka teistel osaleda, tegemist tulekahju kustutamisega. Kui pühendume tulekahjude kustutamisele, jääbki ennetuseks vähe aega.

Kui oleme üldised reeglid kokku leppinud ja loonud lastele ka harjutamisvõimalused – ilma nendeta oskused ei teki –, tuleb vaadata klassi tasandit ja mõelda, kuidas ma klassi juhin. Mida ma teen juba koridoris selleks, et lapsed tuleksid mu klassi võimalikult rahulikult? Kuidas alustan tundi, nii et kõik jõuaksid vaimselt ja füüsiliselt kohale? Kuidas uut teemat sisse juhatan ja klassi tähelepanu köidan?

Kui kõik see ei aita, hakkan mõtlema indiviiditi: mida teha teistmoodi Peetrikese ja Tiiuga. Peab hoolikalt läbi mõtlema, mis on probleemi põhjus – miks õpilane rikub korda ega tee kaasa. Kui põhjust ei oska arvata või tõlgendad seda vääriti, võib sekkumine lörri minna.

Õpi- ja käitumisraskused esinevad sageli koos ja on omavahel seotud. Ei pruugi olla lihtne aru saada, kummast on probleem alguse saanud, eriti põhikooli teise astme lõpus. Kui laps kogeb korduvalt, et ta ei saa õpiülesannetega hakkama, tekib ühel hetkel õpitud abitus – ta hakkab uskuma, et tulemus ei sõltu pingutusest, proovimisest. Tema enesehinnang langeb ja ta mõtleb, et ei saa nagunii hakkama. Nii teebki ta tunnis õppimise asemel midagi muud.

Kas mõnikord peab ka juhtkond sekkuma?

Juhtkonna vedada on kooli kodukord. Noore õpetaja jaoks, kes ei pruugi veel suuta klassi hästi juhtida, peaks olema korraldatud abisaamise süsteem. Hästi töötab õpetajate omavaheline abi. Kogenud kolleegilt on hea õppida, ta ju teab, millest räägib. Juhtkond peaks olema õpetaja selja taga, et tal et tekiks hakkamasaamatuse tunnet.

Ehk peaks klasside komplekteerimisel vaatama, et probleemseid lapsi ei koguneks ühte kohta väga palju?

Ühest küljest on muidugi lihtsam, kui korraga on töös vähem kriitilisi asju. Aga eks inimeste kompetentsus on erinev. Mõni õpetaja saab keeruliste olukordadega päris hästi toime, aga teisel on vaja veel õppida. Mõni õpetaja oskab õpiraskustega lastele hästi läheneda, teisel on lihtsam toime tulla käitumisraskustega.

Vahel juhtub koolis ka nii, nagu kujutab Heleriin Kolbak (Pelgulinna gümnaasium) üleriigilisele karikatuurivõistlusele „Mida naerad, koolijüts” saadetud pildil.

Kui klass on juba kokku saanud, on tegemist olulise ühikuga. Omavahelised suhted on koolielu tähtis osa. Kui kokkukuuluvustunne on tekkinud, võib selle lammutamine ja laste uude olukorda panek käia raskustes õpilasele üle jõu. Lapse jaoks on oluline, et klass oleks toetav. See ei tähenda, et kaaslased peaks rumalusi kaasa tegema, vaid et aktsepteeritaks tema erinevusi ega pandaks pahaks. Oma klass toetab rohkem.

Kas unustamegi niiviisi normaalse käitumisega lapsed ja nende õigused?

Ei eita, et on klasse, kus on palju õpilasi, kelle puhul tavapärane õpetamine ja korralekutsumine ei tööta. Aga vahel juhtub ka nii, et kui õpetaja on väsinud, hakkavad teda häirima asjaolud või reaktsioonid, mis käivad eakohase käitumise juurde.

Mis puudutab aga tavalapsi, siis elus on väga oluline õppida, kuidas arvestada kaaslastega, kes vajavad toimetulekuks sinust midagi erinevat. Kaasava hariduse eeskõnelejad rõhuvadki sellele, et sotsiaalsete oskuste harjutamine tuleb kõigile kasuks.

On tehtud uuringuid riikides, kus osas koolides jagatakse lapsed teatud kooliastmes vastavalt tulemustele klassidesse ümber ja osas seda ei tehta. Ümberjagamise taga on mõte, et kui õpid endataolistega koos, õpid paremini. Oletatakse, et kõik tasemegrupid peaksid paremini edasi liikuma. Neis uuringutes on tegemist n-ö tavaprogrammi alusel õppijatega ning jutt ei ole ainepõhistest tasemerühmadest. Kui hiljem võrreldi akadeemilisi tulemusi, olid aga hoopis segarühmade õpilaste tulemused paremad.

On üritatud aru saada, millest see tuleb. Üks oletus on, et kui tugevamad on koos, tekib mõnel tunne: olen väike kala suures meres. Puudub ka võimalus teisi õpetada, mis arendab. Nõrgemate gruppide puhul pole aga häid eeskujusid, kelle jälgedes astuda.

Seega üks tavaline laps peaks saama segakambas hästi õppida – juhul kui õpetajal jääb ikka aega õpetada. Kui kogu aur kulub ainult käitumise juhtimisele, on muidugi raske.

Ehk tasub õpetajal enam ka uudseid meetodeid kasutada, et lapsi üllatada?

Õpetajad katsetavadki uusi meetodeid ja vahel pöörduvad vanade asjade juurde tagasi.

Üks minu õpetaja avastas gümnaasiumis, et noormehed ei konspekteeri. Siis ta teatas, et kontrolltöös võib igaüks oma vihikut kasutada. Pärast seda konspekteerisid kõik suure hooga!

Samamoodi võib aidata nutivahendite kasutamine, sest paljusid õpilasi innustab kiire tagasiside. Või siis loovtööd. Tasub veidi mõelda, kuidas õpilane eesmärgistatult tööle saada.

Küllap aitab osa laste puhul ka ootamatu kiitus.

Raskustes õpilast võiks iga hästi õnnestunud jupikese eest tunnustada. Et see mõjuks innustavalt, tuleb muidugi jätta mainimata, mis ei õnnestunud. Tunnustada võib kas või tööga alustamist ja õiges suunas tegutsema hakkamist.

Ent tunnustamine peab olema inimese jaoks meeldiv. Õpetaja peab õpilast tundma ja tunnetama, kellele piisab naeratusest või õlale patsutusest ja keda tuleb avalikult kiita. On neidki, kes tahavad, et ema-isa kuuleksid tunnustusest. Või et direktor kiidaks.

Mida teha, kui õpetaja tunneb, et enam ei jaksa?

Kui oled väsinud, siis puhka.

Märka, mis toimub, püüa aru saada põhjustest.

Ära jäta ennast üksi. Leia kolleeg, kellega asju arutada, auru välja lasta. Kui kuidagi ei saa, leia abi väljastpoolt klassi või kooli.

Õpetaja, kes teeb oma tööd südamega, võib võtta õpilaste raskusi isiklikult. Tuleks leida tasakaal ja eristada, mis on õpetaja roll lapsele abiks olemisel ja mis mitte. Kasu võib olla leppimisest, et teengi nii palju, kui oskan ja suudan, aga teen seda hästi,.

 

Õpetaja, testi, kas oled väsinud https://tinyurl.com/y7mqh4up.

 


Kuidas hoida ja kaitsta õpetaja vaimset tervist? Korra kuus vastab teie küsimustele TÜ koolipsühholoogia lektor Astra Schults.

Palun saatke oma pärimisi ja mõtteid e-aadressil sirje@opleht.ee.


3 kommentaari teemale “Kui klassis kisub Segasumma suvilaks”

  1. Jaanus ütleb:

    Selliseid klasse tekib üha rohkem, selliseid õpetajaid jääb üha vähemaks.

  2. Madu ütleb:

    Ei ole ükski õpetaja üliinimene, et saaks üksi hakkama kõigi probleemide lahendamisega ja ei peagi. Kui klassis on nn probleemseid lapsi, peaks see kohe tähendama väiksemat laste arvu ja tugiisikut. See aga läheb riigile maksma, odavam on öelda, et hea õpetaja saab hakkama, kes ei saa, on kas noor, kogemusteta, väsinud või sobimatu.

  3. Tiit ütleb:

    Paraku kipub nende “probleemsete” vägisi surumine tavalise suurusega (või suuremassegi) klassi ja abiõpetaja puudumine Eesti koolides kujunema lausa omaette “pühaks” eesmärgiks. Ent ka kogenud õpetajad, keda selliselt “õnnestatakse”, ei julge tööolude üle kurta ja püüavad pahatihti ebainimlikkuseni kiskuva olukorraga omal jõul hakkama saada. Tagajärg: õpetaja põhiline tähelepanu ja õpetamisjõud kulub “probleemikatele” ning tavalised, s.t viisakad ja õppimishuvilised õppurid peavad iseseisvalt teadmisi omandama, ja enamasti suudavadki seda. Õpetajad kardavad töökohta kaotada, sest nt 50+ vanuses suurte kogemustega õpetajale võidakse näidata ust või kahandada tema koormust sel määral, et närvesööv töölkäimine ning juhtkonna suhtumise talumine ja vingeloomuliste lastevanematega kemplemine sunnib mõtlema: “Ehk on mõttekam minna selverisse kassapidajaks?” MIS SAAB EESTI KOOLIST?!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!