Õpetajate Leht

Mina usun inimesesse

13. apr. 2018 Mare Rossmann endine õpetaja - 1 Kommentaar

Mare Rossmann.

Mõrad Eesti hariduse klantspildis

Kui keegi võtab nõuks rääkida või kirjutada haridusest, alustab ta sellest, et ainus valdkond, milles Eesti on absoluutses tipus, on haridus. Ja selle tõestuseks tuuakse PISA testide tulemused. Kui me tahame, et hariduse edulugu jätkuks, on viimane aeg hakata PISA testide varjus nägema ja lahendama meie hariduse suuri probleeme.

Üks vanem õpetaja, kes sattus pärast pikemat vaheaega asendusõpetajana kooli tööle, kirjeldas olukorda nii: tal oli tunne, nagu oleks sattunud hullumajja. Talle tutvustati klassi, kus oli seitset liiki erivajadustega lapsi. Kellel söömishäire, kes stressis, kes hüperaktiivne, kellel vaimsed probleemid. Oli vaid 5–6 normaalset last ja üks tugispetsialist mitme kooli peale.

Ka see on eesti kool. Üks Õpetajate Lehe lugeja kirjutas vastuses minu loole „Ei saa tõsta olematut”, et on minuga põhimõtteliselt nõus, aga esitas ka küsimuse, kuidas ta peaks käituma, kui 10-aastane poiss peksab jalgadega noort naisõpetajat. Kas peab mehena kolleegist lihtsalt mööda jalutama, sest füüsiliselt ta sekkuda ei tohi?

Olen selles küsimuses halb nõuandja, sest minu ajal õppisid sellised õpilased erikoolides, kus nendega tegelesid spetsiaalse väljaõppe saanud õpetajad. Me tõime nad tavakooli, aga tugispetsialiste kaasa ei andnud. See probleem ei lahene iseenesest. Me ei taha ju jõuda olukorrani, kus peame õpetajale tundi tulirelvad kaasa andma!

Õiguskantsler Ülle Madise viitas probleemile, et meil on väikse riigi kohta selgelt liiga palju ametnikke. Humoristid arvavad, et üks ametikoht on siiski veel puudu. Vaja on riiklikku selgitajat, kelle ülesanne oleks segaste asjade selgitamine. Ka hariduses ei ole vaja pidevalt välja mõelda uusi seadusi ja torkida neid valdkondi, mis hästi toimivad. Kohati on tunne, et me reformime oma hariduse surnuks.

Aga õpetajaid ei ole ega tule. Seda probleemi ei lahenda nii, et võtame tänavalt inimesi, anname neile mõnekuise väljaõppe ja saadame klassi ette. Mõne aasta pärast lahkub suur osa neist uut eneseteostust otsima. Aga õpetajatöös on oluline järjepidevus. Õpetaja peab teadma, mis oli, mis on, ja panustama sellesse, mis tuleb. Olukorda ei lahenda ka mõnekümne euro lisamine kuupalgale.

Inimene on vaimselt vaba ainult siis, kui ta on materiaalselt vaba. Alla 2000-eurose kuupalgaga ei ole võimalik inimväärselt elada. Paljud õpetaja mured kaoksid ja võimalus isiklikuks õnneks oleks suurem, kui palgad oleksid kõrgemad. Kas seda on nii raske mõista?

Meie president ütles, et Eesti ei ole vaene riik. Miks me siis ei konverteeri oma rikkust õpetajasse? Miks on suure osa eestlaste hinnang kogu oma elule madal ja õnnelikkuse edetabelis jääme tagaritta? Võime ennast lohutada sellega, et need tabelid näitavad inimese subjektiivset hinnangut antud eluhetkel. Humoristid arvavad, et kui eesti mehi küsitleda laupäeva õhtul, siis 87% on õnnelikud ja 13% kained.

Aga midagi need ometigi näitavad. Meie ühiskond on ebavõrdne ja suhteliselt paljudel inimestel ei lähe hästi. Kahetsusväärselt on nende seas ka õpetajaid.

Digirevolutsioon hariduses

Koolis ei saa midagi võtta lõdvalt, et mängime arvutimänge, vaatame televiisorit. Me ei tohi leppida sellega, et osa õpilasi istub tunnis nagu miljonäridest elunautlejad, sellise näoga, et kogu maailm on neile armastuse võlgu.

Kadrina keskkooli direktor Arvo Pani on teinud väga terase tähelepaneku: lõbu ja lõbusat elu tahetakse, fun’i, kohustusi pigem mitte. Juba koolis peab õppima ennast pingutama ja iseseisvalt mõtlema.

Aga selleks, et mõelda, peab pea sees ikka midagi olema. Peavad olema teadmised ja faktid, mille pealt edasi mõelda. Meie ei taha ju jõuda olukorrani, mida kirjeldab järgmine luiskelugu. Ema ütleb 30-aastasele pojale: „Sa pole ikka veel naist võtnud, mina suren ära, kes sulle siis ütleb, mida sa tegema pead!” – „Aga sina, ema, ütlesid, et enne ma naist võtta ei tohi, kui põhikooli lõpetan.”

Anatole France on öelnud: „Iga muutusega kaasneb nukrustunne, sest me jätame seljataha osakese iseendast. Peame enne eelmises elus surema, kui saame uude ellu sündida.” Kas lisada kõigile kooli tegemistele „digit” näpuga või kallata kohe suure kapaga ettevalmistamata pinnasele, siin on mõttekoht. Igal juhul ei tohi digirevolutsioon hävitada eesti kooli traditsioone. Areneda võib ka nii, et ei lõhu vana ära.

Mis ootab inimkonda tulevikus?

Viimasel arvamusliidrite lõunal ütles Karmen Turk: „Peagi on iseõppivad algoritmid ja intelligentsed robotid paremad õpetajast, arhitektist, apteekrist, klienditeenindajast ja juristist.” Mina ainult masinate maailma ilma inimeseta ette ei kujuta. Minule meeldivad päris asjad ja päris inimesed. Mina usun inimesesse. Ja kuigi ma tean, et kõik inimesed ei ole head, usun ma inimeste headusesse, sest kui usud, siis nii ongi. Mida usud, see ka on.

Kõik need ülitargad robotid, kes võivad inimese eksisteerimise maakeral lõpetada, mõtleb ikka välja inimene. Ma arvan, et ka luust ja lihast inimesed võivad elu maakeral hävitada, olgu selleks siis maailmavalitsejaks ihkav Putin või Iraaniga sõda plaaniv Trump või veel keegi kolmas.

Tulevikku ei tea keegi ja minevikku me muuta ei saa. Ainus võimalus on elada sinule antud ajahetkes nii hästi ja õnnelikult, kui oskad ja see võimalik on. Gorki näidendis „Põhjas” ütleb Satin, et eksisteerib ainult inimene. Kõik ülejäänu on inimese käe või mõistuse töö. Filmist „Seltsimees laps” tasub kaasa võtta soovitus: „Tuleb süüa, juua ja rõõmu tunda, et hing sees.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mina usun inimesesse”

  1. Valgustaja ütleb:

    Väga mitmetahuline kirjutis teenekalt õpetajalt. Siiski mõned arvamised tema kirjapandust.
    Aastaid koolis õpetajana töötades pean tödema, et meil on alusetult üle tähtsustatud tugispetsialistide, spetsiaalse väljaõppe saanud õpetajate,
    rolli koolielus. Nende spetsialistide ametite nimed on nii keerulised, et isegi ei jää meelde. Nad istuvad oma kabinettides ja ei puutu aktiivselt koolitundides ja vahetundides tegutsevate õpilaste ja õpetajatega eriti kokku. Arvan, et iga õpetaja peabki ise olema ja ongi spetsialist, kes oma tundides leiab optimaalsed lahendused õppetöö korraldamiseks , konfliktide lahendamiseks, koolirahu tagamiseks väga erinevate võimete ja isiksuseomadustega õpilaste keskkonnas.
    Väited, et õpetajaid ei ole, ega tule, ei saa ka kuidagi tõeselt võtta. Meil on ca 50% õpetajatest tööl osakoormusega, olen ise kandiderinud ja ka minu tuttavad õpetajad , ametisse, ja ühele kohale on kandideerijaid ca 10 !
    Meil muidugi osatakse tegelikkust hämada, kui pedagoogide austusväärsetesse ridadesse on kaasatud ka lasteaedade miinimumpalgalised abiõpetajad!
    Sellega olen väga päri, et vastuvaidlemist mittesalliva digiõpetamise pealesurumine on ületanud kõik piirid ja mis töötab õpilaste eneste vastu!
    Mulle on mõistetamatu vandeadvokaat Karmen Turki arvamuste tsiteerimine selles kontekstis. Nagu oleks tegemist üldtunnustatud haridusanalüütikuga.
    Õppimine on raske ja vaevarikas tegevus, kui tahetakse tulemust saavutada!
    Vastasel juhul võib see manduda lõbusat olemist ja aega raiskavaks tegevuseks!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!